Kassid koduõppel

Soomest ja Tartust tagasi

2010-02-27T06:47:00.003+02:00

Kaks pingelist sündmust on mööda saanud: kolme balletikooli tüdruku (Tija, Sonja, Ksenja) esinemine Soomes ning taaskohtumine tavakooli õpetajatega Tartus.
Soomes käidi Kotka kultuuripäevadel, esinemisi oli kokku viis. Üllataval kombel nii tüdrukute endi kui õpetaja Svetlana jaoks jäi Svetlana nendega täiesti rahule.
Tija tantsis "Loomade karnevali" Tüdrukut ehk Luike ning koos Sonjaga endaloodud "Ulakat nukku". Enda kui koreograafi nime olla seina pealt uhke lugeda olnud küll ;).
Kultuuripäevade korraldajatega sai aga inglise keeli Nightwishist kõnelda - selgus nimelt, et üks korraldajaist hindab neid samavõrd kui Tija isegi.
Tartus läks üllatavalt hästi matemaatika kontrolltöö, kuna aga selle peale sai kulutatud viimne kui energia, siis ainetest kõige viimaseks jäänud inglise keel ei edenenud kardetavasti pooltki nii kenasti. Sellele vaatamata sai küsitud, kas põhikooli inglise keele eksamit oleks võimalik ka kaheksanda klassi lõpus teha, et siis üheksandas klassis sellevõrra rohkem eesti keelele ja matemaatikale keskenduda.

"Loomade karnevali" proovid algasid

2010-01-08T10:57:00.005+02:00

Balletikoolis käivad proovid ja tunnid täie hooga - need algasid juba 5. jaanuaril. Tavakoolist ootame teadet, millal meid jaanuaris näha tahetakse.

Noor Ballett esitab kevadel Saint-Saënsi "Loomade karnevali". Kana ja Kukk, Kilpkonna osalised, Kass, Lõvi, Ahvid, Linnuke ja Tüdruk on juba enam-vähem rollidena laiali jaotatud. No ja sedakorda on suurem osa tantse varvastel, nii et nad lihtsalt peavad kevadeks varvaskingades piisavalt head olema.

Tija harjutab Liisaga paralleelselt praegu Tüdruku ja Linnukese osa. Viimase - Linnukese - kohta oli muidugi julgustav teada, et seda rolli aastaid tagasi tantsinud tütarlaps kukkus laval ja murdis käe (ju ei olnud kiire liikumine varvastel veel nii kindlalt sisse harjunud...).

Kuna aga Tüdruku peamises tantsus on paljud liigutused sarnased Inetu Pardipoja omadega, siis on Tijal tõsiselt tegemist, et eelmisest rollist pärit põlatud Pardipoja nägusid mitte sisse tuua...

Kui püüdsime Katiga selgitada, et Tüdruku rollis pole ju tegemist selle olukorraga, kus keegi sind ei salli ja sinusse ei usu ja sa siis unistad tulevikust, uskumata isegi, et see võimalik oleks, vaid lihtsalt hapra tütarlapsega, kes unistab millestki ja ikkagi, ehkki vahepeal kõheldes, siiski loodab, siis teatas Tija, et tema niisugusel puhul küll niimoodi aralt ei unistaks, siis ta pigem sammuks laval ringide tegemise asemel otse ja lihtsalt võtaks selle, mida ta väga soovib ;)
Mis on eeldatavasti täiesti aktsepteeritav vaatenurk, kuid siiski mitte selles rollis.

Üks tantsuvideo

2009-12-27T13:22:00.003+02:00

Panen üles video Tija ja Sonja omaloomingulisest tantsust "Kuri nukk" tantsukooli Noor Ballett balletistuudiote jõulupidudel. Kahjuks jäi videosse just see esinemiskord, mil õpetaja Svetal veel Tija pöia- ning seljahoiaku kohta üksjagu pretensioone oli - järgmisi, veatumaid esinemisi, ei saanud salvestada.

Koolid saavad koduõppelaste eest endiselt pearaha

2009-09-21T02:04:00.003+03:00

Nüüdseks olen päris kindel, et vahepealsed udujutud, mille kohaselt waldorfkoolid enam vanema soovil koduõppel oleva lapse eest Eesti riigilt pearaha ei saavat, ei vasta tõepoolest tõele.
Eesti riik maksab haridusministeeriumi ametnike andmeil kohalikule omavalitsusele vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha täpselt niisamuti nagu iga päev koolis käiva lapse eest. Ka arvlemine omavalitsuste vahel (kui laps käib teise omavalitsuse koolis) toimub täpselt samadel alustel kui igapäevaselt koolis käiva lapse puhul.
Ainus, mida ministeeriumis osati oletada (et millest võib koolides niisugune jutt valla pääsenud olla), oli see, et võib-olla on mõni omavalitsus, kes seni kõigi oma territooriumil elavate laste eest koolile veel omalt poolt lisaraha maksnud on, nüüd selle maksmise lõpetada otsustanud. Aga riigilt tuleva raha osas ei ole siiski midagi muutunud, vanema soovil koduõppel olev laps on sama "hinnaga" kui igapäevanegi koolilaps.
Teavet sain telefonilt 7350145, ametnik, kellega rääkisin, oli haridusministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Maris Ambo (kes enne mulle vastamist veel mitmete oma kolleegidega nii rahandus- kui teistest osakondadest konsulteeris).
Jääb üle vaid imestada, kas üks väikene põhikool, kus sel ettekäändel üht koduõppelast jutule ei võetud (vanematele öeldi, et kuna koduõppelaste eest enam pearaha ei saa, siis ei ole kool ega õpetajad huvitatud ilma rahata töö tegemisest), andis vanematele valeteavet kogemata või valetas kooli esindanud õpetaja teadlikult.

Balletikool algas

2009-09-02T00:32:00.004+03:00

Balletikool algas. Tija esitas 1. septembri aktusel Nightwishi muusika ("Moondance")saatel omaloodud tantsu, mis peaks kujutama tütarlast, kes tantsib Kuule kui jumalannale. Ma ei ole just päris kindel, et see mõte juba ka väljendus. Aga igal juhul nägid tants ja sellele eelnenud proov välja just niisugused, nagu alloleval videol näha on.

Teises astmes on tänavu kuus õpilast: Sonja, Helve, Ksenja, Liisa, Tija, Frida.

Ajas tagasi

2009-08-17T16:34:00.017+03:00

Käisime perega Mütofestil. Seda, mida mina ilusaks või vähemalt tähelepanuväärseks pidasin, näitan piltides. Mõned pildid ning video on Tija tehtud.

Blogimaailma tagasi

2009-08-05T20:02:00.003+03:00

Kiire ning keeruline aeg on olnud. Õigupoolest on kiire praegugi, aga mõne hetke kirjatööks juba leiab.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.

Kas keegi 1939. aasta Piiblit soovib?

2009-07-02T12:46:00.002+03:00

Selgituseks: Piibel kirjutasin vastupidiselt keelereeglitele meelega suure tähega, sest natuke naljakas on, kui väikese algustähega piibel sisaldab suurte algustähtedega Vana ja uut Testamenti.
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...

Balletikool suvepuhkusel

2009-06-21T11:06:00.005+03:00

Balletikooli kuues õppeaasta on läbi (kuus ja pool aastat seega käidud, sest pool aastat jõudis Tija ka sama kooli juures töötavas eelkooliealiste balletistuudios käia).

Järgmisel aastal saavad nende rühmal tunnid olema tõenäoliselt viis korda nädalas (ja ma ei imestaks, kui mõnigi kord lisanduksid kuuendaks korraks proovid), peamiselt klassikaline tants. Lisaks pilates (õpetaja Mari Savitski) ja moderntants (õpetaja Viktoria Jepisheva) ja võib-olla midagi veel.

Klassikaeksami järel rõhutas õpetaja Svetlana, et kui keegi võtab seda balletikooli nii, nagu see oleks eelaste mõnele justkui "tõelisemale" balletikoolile, siis nii ei ole see mõeldud. Tantsukoolis Noor Ballett käies ei peaks unistama sellest, kuidas kord pääsetakse "tõelisesse balletikooli", vaid tuleks arvestada, et juba ollaksegi tõelises balletikoolis ja edasine sõltub suutlikkusest õpetajatega intensiivset koostööd teha.

Piltidel Tija kevadkontserdile eelnenud "Inetu pardipoja" monoloogi proovis Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos õpetaja Svetlanaga.

Käänded ja meemid

2009-06-12T14:31:00.005+03:00

Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.

Balletikooli kevadkontserdist

2009-06-09T21:12:00.020+03:00

Laupäevane (6. juuni) tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert möödus edukalt - Salme kultuurikeskuses Tallinnas oli nii palju rahvast, et piletiblankettidest tuli puudus. Proovid algasid kell 10.30, kontsert lõppes 19.00, mis tähendab, et vanemad õpilased olid vaat et kaheksa tundi väikeste vaheaegadega järjest laval. Lisan mõned videod, paar tükki proovist ja paar etenduselt.

Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.

Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".

Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.

Neljandaks tarantella.

Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.

Katkend valsist

2009-05-31T20:13:00.003+03:00

Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.

Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...

Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.

6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.

Koer

2009-05-16T13:32:00.005+03:00

No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.

Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.

TERE

2009-05-01T15:51:00.004+03:00

Näib, olen taas blogimiseni jõudnud.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.

Kiirus ja majandus

2009-03-09T22:55:00.004+02:00

Üsna tõenäoliselt kirjutan ma lähiajal blogisse suhteliselt harva. Põhjus on lihtne, peaaegu kogu ärkveloleku aeg nii argi- kui puhkepäeviti kulub tööle. Ja kuna nii mõnegi töö puhul tuleb järjest enam ette tasumisega viivitamist, siis seda enam tuleb töid teha, sest siis on lootust, et mõne eest neist paljudest makstakse ehk ka õigeaegselt. Pangale ei saa ju näiteks kodulaenu kohta öelda, et maksan siis, kui mulle makstakse.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.

Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani

2009-03-02T23:10:00.007+02:00

Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.

Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).

Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.

Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.

Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.

Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)

Loodusõpetus peaaegu õpitud

2009-02-23T23:02:00.006+02:00

Tija ütles täna, et teda huvitavad loodusõpetuses ainult selgroogsed. Et veekogud ja selgrootud ja taimed ja... see kõik pidi väga igav olema.
Nojah, selgroogseid oleme talle lähedalt tutvustamiseks koju muretsenud omajagu... Pildil näiteks on meie kolm punakõrv-ilukilpkonna, kellest seni kasside-koerte kõrval juttu pole olnud.
Aga nii või teisiti, homseks saab VI klassi loodusõpetusega ühele poole. Teha jääb veel vaid iseseisev töö viigerhüljestest.
Aa, inimestel pidi angerjatega palju ühist olema, ütles just Tija. Et nad minevat ka kudemiseks kodunt ära, nimelt haiglasse, nagu angerjad Euroopa rannavetest Sargasso merre. Ja nii edasi. Ainult et enamasti neil veab ja nad saavad sealt veel tulema (haiglast nimelt).
Mulle tundub, et ta on vist hääääästi natuke üle õppinud.

Peremees suri, suur sülekoer koduta

2009-02-15T22:14:00.010+02:00

Palun aidake, kui saate.
Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.

Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.

Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...

Jõhvi balletifestival selleks korraks läbi

2009-02-09T01:09:00.013+02:00

Noortele balletikoolides või -huviringides käijatele oli selle festivali kõige pingelisem hetk paratamatult neljapäevane "Laste balletigala". Nimetatagu seda nii- või teistmoodi, sisuliselt on ikkagi tegemist ka konkurentsiga — mida suudavad ühe, mida teise kooli või ringi õpilased.
Pisemate jaoks pole see ehk veel nii terav, vanemad õpilased seevastu jälgivad üksteise esinemist niisama kriitilise pilguga kui nende õpetajadki.
Õige napilt — õigupoolest vaid paari sõnaga — on festivalist juttu ka Maalehe veebileheküljel. Ja siin ka.
Lisan mõned pildid, sest küllap ütlevad need oluliselt rohkem kui tahes pikast jutust...

Esimesel neist meigib õpetaja Svetlana Tijat.

Järgmisel pildil on mõnevõrra murelik balletikooli administraator Ann.

Enne esinemist. Tegelikult ei käi see kostüüm just päris niimoodi seljas...

...vaid hoopis niimoodi.

Etteaste nimi on "See kõik olen mina".

Paula, Inessa ja õpetaja Svetlana lavaproovis. Katkend balletist "Bajadeer".

Ksenja lavaproovis, katkend balletist "Bajadeer".

Kiropraktik Olga

2009-02-01T12:34:00.003+02:00

Tija käis kiropraktikust masseerija juures ära ning selgus, et see, mis tal trenni takistab, on laiaulatuslik lihaste põletik. See tähendab ravivat massaaži esialgu peaaegu iga päev, hiljem ilmselt üle päeva. Ja rauda ja kaltsiumi, kuna neist olla puudus. Ja hiljem magneesiumi, kuna, kui ma asjast õigesti aru sain, ei kipu see praegu omastuma.
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.

Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...

Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.

Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?

Tiiger ja üheksa ego

2009-01-27T22:59:00.006+02:00

Kiisu Tiiger, kelle suhtes vahepeal tundus, et olemasolu on talle vaid üks suur kannatus ja tablettidest hakkab lõpuks üksnes halvem, on pärast ravi katkestamist (järelemõtlemiseks, et mida siis ikkagi edasi teha) järjest elusamaks muutunud.
Esiteks tabasin ma ta paar päeva tagasi väga tegusatelt soojätkamiskatsetelt (lisamärkusena mainin, et nii neiu Belladonna kui härra Tiiger on steriliseeritud, kuid kuna Belladonna sai mõningatel kassikarja hierarhiast lähtuvatel kaalutlustel hormonaalselt siiski emaseks jäetud, siis on tal viljastumisvõimetusele vaatamata jooksuajad). Ma ei ole selles elus küll mees olnud, aga kahtlustan ometi, et kui juba sellise tegevuse vastu huvi tekib, siis küll surm enam silme ees pole...
Teiseks on Tiiger tasahaaval, vastavalt tervise paranemisele, kolinud lae alt kõigepealt hiirepuuri katusele (asub umbes meetri kõrgusel põrandast), seejärel Tija voodisse (poole meetri kõrgusel) ja nüüd koguni võtnud ette ekspeditsiooni teistesse tubadesse. Ekspeditsiooni tulemusena avastas ta vannitoa, täpsemalt vannitoa seinal asuva mustapesukapi ja veel täpsemalt selle kapi ülemise voodipesuriiuli. Seal ta nüüd magabki, kui teistest tüdinud on. Tahaksin loota, et kardetav "kassialzheimer" oli vaid eksitus ja Tiiger ei hakka arvama, et pesukapp sobib ka liivakastiks... Seni pole hakanud.
Tija aga, kel sellest, et üks ekssõbratar teda tülide korral aina ego-olemises süüdistas, kõrini sai, mõtles mõni aeg tagasi välja teooria, et kui kassil on 9 elu, siis miks ei võiks temal olla 9 ego ;). St, algselt olevat neid olnud kümme, aga pärast seda, kui kauaaegse sõbratariga teed lõplikult lahknesid, sest et tüdrukud eri suundades kasvasid, olla üks egodest kurbdusest surnud ja alles jäigi üheksa (ei, see ei ole laulust "10 väikest neegrit"!).
No ja täna arendasime seda teooriat edasi. Umbes nõnda, et 9 egoga on ikka hea olla, et kui tulevikus peaksid juhtuma mitme poisiga korraga sõbrustama, siis võid neile iga kell öelda, et sa ei peta neid sugugi, sest see, kes teise poisiga käib, ei ole mitte sina, vaid sinu teine (kolmas, neljas, kaheksas...) ego......
Tegelikult sai see omavaheline udujutt aga alguse sellest, et olin pühapäeval bussis üht umbes Tija vanust väga kena väljanägemisega pooliti emo stiilis noormeest näinud (pooliti seepärast, et minu teada emode varustusse riietuse küljes rippuv kett ei käi). Nojah, see kett jäi kahe bussiistme vahele kinni. Poiss pääses lahti alles seepeale, kui soovitasin tal toda ketti mõnevõrra teises suunas sikutada. Tänas viisakalt ja läks, aga Tija oli seda kuuldes väga kuri, et hoopis tema minu asemel seal bussis polnud. Või et ma seda emo-eksemplari temale tutvustamiseks umbes nagu liblikat liblikavõrguga kinni ei püüdnud ;).
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas peaksin enda ja Tija tänase lõõbi ja loba liigitama koduõppeliselt alajaotuse "inimeseõpetus" alla või pigem alajaotusse "naised omavahel"...;)).

Targad pead, tulge toeks

2009-01-21T22:12:00.006+02:00

Kuulsin täna Tadžiki eesti laste emalt
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.

Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.

Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.

Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................

Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.

Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?

Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.

Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.

Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.

Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.

Õppetööst, tõlkimisest ja Tiigrist

2009-01-17T20:42:00.005+02:00

Jaanuar on poole peal ja Tijal VI klassi inglise keele materjal läbi võetud. Küsisin Tijalt käest, kas ta soovib minna inglise keelega kohe edasi, kuid ta valis pigem kordamise ja paari inglise keelega seotud lisatöö tegemise. Teistest ainetest on praegu kõige tõsisema tähelepanu all loodusõpetus.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.

Lugege tuhkatriinulugu :)

2009-01-07T15:14:00.004+02:00

Selle postituse alustuseks soovitan kõigil kenadel inimestel lugeda üht tuhkatriinulugu, mida Tija juba kolmandat päeva naerab... ja mis mind ennastki naerma ajab.
Tulgu neil haldjapiigadel sellest blogist ilus aasta!
Olen millegipärast aastavahetusest-jõuluajast hullupööraselt väsinud, kuigi, toimunud pole ju õigupoolest midagi.
Mingu teil kõigil hästi, sest mida enam on õnnelikke inimesi, seda kergem on meil kõigil elada!

Ühe koduõppepere peale kaevati välisriigi saatkonda, teise perre, kus laps tervislikel põhjustel koduõppel, keeldusid õpetajad koju tulemast

2009-01-02T22:29:00.007+02:00

Nüüdseks on lahkhelid koduõppeasjus sealmaal, et üks Eesti lastekaitsetöötaja on ühe välisriigi kodanikest koduõppepere peale kaevanud selle välisriigi saatkonnale Eestis. Eeldatavasti saab see probleem varsti siiski lahendatud.

Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.

Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.

Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).

Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.

Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."

Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.

Eripostitus teismelistele

2008-12-29T01:44:00.003+02:00

Tere ööd, kõik teie, kellest paljud vanemate teada juba ilusasti magavad või äärmisel juhul häääästi huvitavat raamatut loevad, mitte arvutis ei ole. Ja tere neile ka, kes täiesti ausalt ning loaga ööd läbi Internetis viibivad.
Mul on teile üks suhteliselt väike palve. Äkki oleks võimalik, et te laseksite üksteisel lihtsalt rahulikult iseendina olemas olla? Võttes asja nii, et igal tibil on õigus olla tibi, igal emol on õigus olla emo, igal kristlasel kristlane ja kas või igal satanistil satanist. Ja täpselt nisamuti olgu igal tibil õigus areneda emoks, satanistiks või kelleks iganes ja vastupidi ka.
Ainus, mille te võiksite maha jätta, kui see peaks teile jõukohane olema, on õelad jutud ning kirjutised nii reaalses elus, foorumites, MSNis kui kõikjal mujal. Pean silmas teistest tagaselja suure ning sügava sisemise rõõmuga halva rääkimist. Ma ei ole kindel, et see kõigile teist jõukohane on, aga mõnele ehk siiski — kuigi on olemas napilt teismeeast välja sirgumas olevaid 17—18aastaseid, kelle arvates niisuguse õela sopa sees vähkremine peakski teile eakohane olema. Ausõna, ei ole, see on vaid üks valikutest — ning olemas on ka oluliselt paremaid ning vähem räpaseid valikuid.
Palun, uskuge iseendist head. Leidke endast üles see hea, milles just teie kõige paremad ja ilusamad olete. Ja siis uskuge enese väärtusse, sest kui te enese väärtust usute, siis on ka kiusatus teisi halvemaks kõnelda tublisti väiksem.
Kui te seda ei suuda, siis saab sellest raske koorem kogu eluks. Kusjuures võlts koorem, sest tegelikult on see väärtuslik teis olemas. Ja ma ei räägi seda praegu üksnes sõnade pärast, vaid ma olen selles 100% veendunud.
Muidugi on ka selliseid imeloomi, kes justkui usuvad enese väärtust, kuid kallavad teiste seljataga ikkagi mürki paremale ja vasakule. Tunnistan ausalt, sellest hoovast, mis neid seda tegema paneb, ei ole ma veel lõpuni aru saanud. Aga ehk on see omamoodi sõltuvus lihtsalt? Noh, umbes niimoodi, nagu vampiirid on "sõltuvuses" verest?
Kena ööd kõigile teile. Ja palun teid, teie kõik, saage aru — absoluutselt igaühel teist on õigus areneda just täpselt mööda tema enese teed täpipealt nii kaua, kuni ta ei hakka selle arenguga vigastama teisi. Kas või elu lõpuni välja, kui inimene vaid nii kaua kasvada ning areneda viitsib.

Eestis elades on kergem olla koduõppel USA koolist kui Eesti omast

2008-12-27T22:46:00.012+02:00

Aitäh, Valeria, luuletuste eest ja, Iibis ning Kati, tänan heade soovide eest. Olgu meil kõigil aastavahetuseni jäänud päevad ilusad ja kogu järgmine aasta samuti! Väljend "meil kõigil" hõlmab siinkohal iga lahket lugejat...

Tahtsin praegu helistada ühele koduõppe-pereisale, aga siis avastasin, et kell on ikka hullusti palju... Tahtsin küsida, kuidas neil viimastel päevadel läinud on ja kas nad on saanud ära vormistatud dokumendid, et Eestis elades enam mitte Eesti kooli juurest, vaid hoopis USA-st koduõppel olla.
Lapsi on päris mitu, minu teadmist mööda on lapsed vahvad ja arukad, Eesti kooli juurest on nad koduõppel olnud mitu aastat. Tõrge tekkis siis, kui nad vahepeal aasta Ameerikas elasid — vanemad tegid otsuse aasta laste ja iseendi kodakondsuse maal elada sellepärast, et lastel kippus inglise keel kehvemaks jääma. Ja pisut teistsugust elurütmi ning stiili kogeda polnud neile vanemate otsusel ka mitte paha.
Kui pere tagasi jõudis, siis soovisid nendega kontakti võtta lastekaitsetöötajad. Kool oli teavitanud neid, et lapsed ei käi koolis ja järelikult hoiab pere koolikohustuse täitmisest kõrvale. Pereisale tundus, et kohtumine lastekaitsetöötajatega pigem traumeerib lapsi ning ta keeldus sellest. Järgnesid mitmed nõudmised, et lastega kohtumist siiski lubataks, kuid pereisa keeldus endiselt. Lõpuks, kui suhted kooliga taas paranenud olid, oli kooli esindaja tunnistanud, et tema ei saa enam lastekaitsetöötajaid tagasi kutsuda, kuigi nüüd juba tahaks.
Lisan siinkohal veel, et minu teadmist mööda ei tulnud kooli jaoks pere ärasõit Ameerikasse ootamatult, vaid sellest oli pikalt ette kõneldud.
Niisiis, kooliga said suhted justkui taas joonde, probleemiks jäi veel vaid see, kas õppides tuleb tingimata kasutada samu õpikuid, mis koolis kasutusel, või võib valida mõne paralleelse, samuti tunnustatud õpiku. Samuti oli küsimuse all, kas lapsed võiksid mõnda ainet õppida oma emakeeles — inglise keeles.
Selgus, direktoriga võib kokkuleppele saada, kooliõpetajatega ei pruugi. Selgus saabus jõulueelse vastamise ajal, millelt lapsed üsna endast väljas olles lahkusid, kuna õpetajad ei aktsepteerinud direktoriga sõlmitud kokkuleppeid, teistsugune lähenemine oli aga lastele ootamatu. Pärast lastega kohtumist oli endast väljas ka pereisa, kes leidis, et ilmselt peaks tema kui isa ülesanne olema lapsi selliste üleelamiste eest kaitsta. Haridusministeeriumile esitatud küsimuste vastustest selgus, et olles teise riigi kodanik võib laps Eestis koduõppel olla ka teise riigi kooli juures ega pea Eesti koolisüsteemiga suhtlema.

Alljärgnevalt toon ära haridusministeeriumi vastused.
Küsimusele, kas teise riigi kodanik võiks Eestis elades ka oma kodakondsusriigis koduõppel olla, vastas konsultant Rein Joamets:
"Seaduse kohaselt on kõik kuni 17-aastased Eesti lapsed koolikohustuslikud ning seetõttu osalema Eesti koolitöös, seda kas tavalises korras või koduõppes. USA koduõppel olemist Eestis reguleeritud ei ole ja ilmselt ei oleks mõtet ka seda reguleerida, see sõltub juba vanemate suvast ning USA seadustest."
Ja jurist Indrek Kilk:
"Ilmselt on tõesti võimalik Eestis viibides olla mõne USA kooli koduõppe õpilane (kui vastavad seadused lubavad), kuid silmas tuleb pidada ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 17 lõikes 4 sätestatut - Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik. Tekib küsimus, kas laps peaks koolikohustuse täitmiseks olema ilmtingimata mõne Eesti kooli õpilane. Ilmselt siiski mitte. Piisab sellest, et laps koolikohustust täidab. Kindlasti tuleb aga siin riigis elades koolikohustuse täitmise ea jne osas järgida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut."
Kas koolil on õigus nõuda, et kasutataks täpselt samu õppevahendeid, mida kõnealune kool tarvitab? (Eriti võttes arvesse, et kool ei vali õppevahendeid alati mitte selle järgi, millised on parimad, vaid selle järgi, millised on odavaimad — nagu juhtus ühes Lõuna-Eesti koolis loodusõpetuse õpikutega, kui Tija V klassis õppis, kurba tõsiasja kinnitas loodusõpetuse õpetaja isiklikult.)
Konsultant Rein Joamets:
"Koduõppe määruse § 6 lg 1 kohaselt saab õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õpilane õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. PGS § 29 lg 2 kohaselt võimaldab kool vastavaks tunnistatud õppevahendeid kasutada, samas ei nõuta, et õppeprotsessis tohib kasutada üksnes neid materjale. Kui lapsevanem soovib kasutada teisi õppevahendeid, siis on see võimalik, ent selliseid õppevahendeid ei pea kool rahastama.
Kokkuvõtvalt lähtub koduõppe korraldus ennekõike lapsevanema korraldamisest, finantseerimisest ja vastutusest (koduõppe määruse § 6 lg 1). Kooli ülesanne on tagada seaduses ettenähtud ulatuses õppevahendid, hinnata õppe läbiviimise kava individuaalse õppekava alusel ning perioodiliselt kontrollida õpilase teadmiste vastavust õppekavas sätestatule. Missuguste vahenditega, mis meetoditega ja kuidas õppekavas sätestatud õpitulemused saavutatakse, jääb siiski lapsevanema ja koduõppe õpetaja otsustada."
Jurist Indrek Kilk:
"Kui õpilane õpib siiski Eesti koolis edasi, siis vastavalt koduõppe määruse § 6 lõikele 1 saab õpilane õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. Õppevahendite osas tuleks juhinduda ikka sellest, et riiklikku ja kooli õppekava täita. Kui vanem valib õppevahendid ise, mis ei pruugi aidata õpilasel kooli õppekava täita, siis ei pruugi õpilase õppetulemused (hinded) olla ka kuigi head. Kindlasti ei saa sellisel juhul lapsevanem õppevahendite muretsemisel abi ka koolilt. Seetõttu soovitan koduõppel olles õppida nende õppevahendite järgi, mida kasutab ka kool. Teised (lisa)õppevahendid võivad ju õpitut täiendada."

Minu isiklikud järeldused sellest loost? Sellised, et kui soovid last koduõppel õpetada, siis on üks olulisimatest asjadest (peale selle, et oleksid ise õpetamiseks piisavalt sihikindel, teaksid, mida tahad, ja suudaksid selle ka saavutada) sellise kooli leidmine, kus õpetajad on valmis koduõpet ning sinu ettekujutust sellest mõistma ning toetama. Vastasel korral kujuneb igakordne kooliga suhtlemine äärmiselt pingeliseks, ükskõik, kuidas sina ja su laps omalt poolt ka ei püüaks kõiki nõudmisi kas või kuus plussi peale täita.
Olen väga tänulik Tija praegusele klassijuhatajale, ta on fantastiline. Ma ei ole enne kohanud inimest, kellega mu arvamused õppimise korraldamisest sedavõrd kokku langeksid. Olen kurb, et ta läheb sügisel täiendkoolitusaastale, kuid samas, ta on väärt ennast veel paremaks ja targemaks koolitama... Sügisel näeme, kes on järgmine õpetaja.
Ameerika perele soovin aga südamest edu.

Tagasi, lõpuks ometi

2008-12-21T23:21:00.003+02:00

Tere, blogimaailmajagu. Olin kaua eemal ja nii kaua olen ma eemal vaid siis, kui olen kas haige või on mul rohkem tööd, kui ärkvel oldud ajaga normaalselt teha jõuab. Praegu langesid need kaks varianti liiati kokku.

Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.

Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.

Vastused

2008-11-17T23:49:00.003+02:00

Tavaliselt küsivad inimesed, kellega ma igapäevaselt pole suhelnud, minu käest ikka veel kahte asja.
Esiteks: kas kõik need kassid, kelle pildid blogis üleval on, elavad tõepoolest teie juures kodus?
Teiseks: miks Tija ikkagi koduõppel on?

No ja kui küsitakse, siis on see võimalus vastamiseks.

Alustan teisest küsimusest. Püüan olla nii aus, kui saan. Lõpuni välja ehk mitte, sest püüan ühtaegu jääda ka "poliitiliselt korrektseks", nagu sõber ja blogilugeja Edith seda nimetab. Ehk vältida ligimeste solvamist, kui selleks parasjagu tõsist tarvidust pole.
Tija koduõppele jäämise ajend ning koduõppes jätkamise põhjus on üksjagu erinevad. Praeguse seisuga olen väga tänulik, et see ajend kord ammu oli, sest tõsise tõuketa poleks ma tõenäoliselt koduõppeni jõudnud.
Ajendist võib, kui vajadus tekib, ka mõnikord kõneleda. Praegu räägiksin jätkamise põhjus(t)est.

Tijal on balletitrenn kirja järgi neli korda nädalas 2—3 tundi korraga, prooviperioodil viis kuni isegi kuus korda nädalas. Ja viimasel ajal tundub, et tegelikult on kogu aeg prooviperiood :).
Tundes Tijat, ma tean, et ta ei peaks sellisele koormusele igapäevase koolitundides käimise kõrval vastu. Tööpäevad läheksid 12aastase jaoks liialt pikaks. Jaa, ma näen, et on lapsi, kes niiviisi jaksavad. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas need, kes esialgu jaksasid, teismeikka jõudes haigestusid, ning ma ei ole just päris kindel, et üks põhjustest polnud ülekoormus.

Et miks balletikooli üldse nii tähtsaks pidada, huvikool ei tohiks ju üldharidusega konkureerida?
Ta ei konkureerigi üldharidusega, vaid üksnes üldhariduskoolis käimisega. Ja selles asi ongi, et tegemist pole huvikooliga, vaid, nagu õpetajad rõhutavad, pigem kutseharidusega. Mõnda kutset lihtsalt tuleb õppima hakata võrdlemisi noorelt, hiljem pole enam võimalik.

Kuidas saab tegemist olla kutsekooliga, kui ainus ametlik selle ala kutsekool asub Tallinnas Toompeal? Kas me Tijat "päris" balletikooli pole tahtnud panna? Sealt saaks pealegi üldhariduse ka!
See, kus Tija käib, on "päris" balletikool. "Päris" selle poolest, et lõpetajad, kui nad vähegi tööd on jaksanud teha, ei ole nõrgad. Kuna selles koolis ei ole suuri klasse, siis on seal võimalik ka igaühega, kes selleks ise valmis on, individuaalselt tegeleda.
See, et üldharidust saab omandada kõrvalt mõnest teisest koolist, on ka pigem pluss — nõnda on võimalik valida tugevama tasemega üldhariduskooli. Nii mõnigi pere on seda oluliseks pidanud.

Üldhariduskooli programm on tore asi. Arusaadavalt vaieldav ja kindlasti tehakse teda omajagu ümber iga järgmise reformi ajal, aga üldjoontes pole tal viga. Samas tundub mulle üsna otstarbekana võimalus koduõppe ajal selles programmis rõhke mõnevõrra ümber asetada, ka mõningaid detaile lisada. Selleks on võimalus, sest kodus õppimine võtab märkimisväärselt vähem aega kui töö klassis.

Ma ei oska kommenteerida seisukohta, et tavaliselt jäävat koduõppele lapsed, kes mingil moel ei sobi kollektiivi — et kas häirib kollektiiv neid või nemad kollektiivi. Koduõppelapsed, keda ma tunnen, selle liigituse alla ei käi. On küll vanemaid, kelle lapsed on koduõppel seepärast, et praegune Eesti haridussüsteem oma mõningates ilmingutes neid, st vanemaid ei rahulda, kuid see on justkui väheke teine asi.

Algklassides aga taandub koduõppe pooldamine/mittepooldamine mõnigi kord lihtsalt küsimuseks, kas sa saad või ei saa usaldada seda inimest, kes on seatud laste klassijuhatajaks. Paraku on olemas inimesi — kahjuks teinekord isegi algklassiõpetaja ametis — keda ei usaldaks isegi nii palju, et last nendega järgmise tänavanurga peale poodi saata, millestki rohkemast hoopiski rääkimata...

Ja ärge mitte proovigegi siinkohal öelda, et ma lihtsalt ei mõista õpetajaid — neid on mul titeeast peale nii palju ümber olnud, et olen vähehaaval nendega üsnagi kodunenud ;). Nimelt otsustasid mu isa neljast õest kolm omal ajal õpetajaks õppida, igaüks isesuguseks. Tulemused olid minu silmis päris sümpaatsed. Pean tunnistama, et hetkedel, kui olen segadusse sattunud, olen neilt senimaani nõu küsinud. Mitte küll ainete õpetamise suhtes, vaid inimsuhete seisukohalt.

Lii, kas ma suutsin Su küsimusele vastata?

Jaan, Sinu mitmest-mitmest küsimusest vastan siinkohal esmalt ühele. Jaa, see seltskond, kes siin kõrval piltidelt vastu naeratab, elab tõesti täies koosseisus meie juures. Mõnikord on mõni veel lisaks ka, sest n-ö käibekasside hulk on muutuv.
Kui aga hakata kodus ringi vaatama, siis jääb kassidest esmapilgul vaatevälja paremal juhul vaid kolmandik. Ülejäänud on kõik kusagil oma nurgatagustes. Paraku ei saa sama koerte kohta öelda, kui toas ringi liikuda, siis on nad igal pool sabas ;).

Ja täna sai valmis deegupuur. Selgus, selleks, et teha deegule puuri, võib "lihtsalt" hiigelsuure vana akvaariumi ühe otsa peale püsti ajada, sellele deegukindlad uksed ette panna, akvaariumi tugevalt seina külge kinnitada ja sinna sisse ronimiseks suure-suure õunapuuoksa sättida. Tulemus on tore, aitäh tegijale (kellega ma juhtumisi abielus olen).

Üks virtuaalne karikas

2008-11-15T22:05:00.006+02:00

Aitäh Killukesele hea sõna eest. Sõnaga kaasneva virtuaalse auhinna Arte y Pico reeglid on järgmised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Niisiis, kuna nõutud on link originaalauhinna lehele, siis siin tema on ;) — hispaania keeles ja puha, aadressil http://arteypico.blogspot.com/

On kostnud nurinat teemal, et kuna see auhind ju üha paljuneb, siis muutuvat ta aina "odavamaks".
Arvan, et ei muutu, sest esiteks, ka blogisid-blogijaid tuleb juurde, teiseks ei ole ta aga kunagi žürii poolt määratud olnud, seega on ta tegelikult olnud alati ei midagi muud kui ühe blogija osutatud tunnustus teisele ning samaaegselt ehk ka tunnustatud blogi lugemissoovitus kolmandatele — ning sedalaadi tunnustus ei saa kuidagi odavneda tõsiasjast, et tunnustajaid auhinna "paljunedes" juurde tuleb.

Tahaksin saata auhinna edasi viiele blogile, mida lugedes on põhjust rõõmu tunda heade mõtete
edasikestmise üle siin ilmas.

Merjele suure pere targa, tasakaaluka ja elukogenud ema koduõppeblogi eest. Ühtaegu palju õnne uue väikese venna kodussündimise puhul sinna perre 10. novembril!

Iibisele, kes on muuhulgas ka mu tütre lemmikblogija ja kes oskab vaadata nii lapsi kui maailma terase pilguga.

Klerikaalile, koos sooviga, et ta heade ligimeste kaasabil saaks blogi õige pea täiendada, sest uskuge, see osa "rahvaluulest" on heatujulist kaasanaermist väärt.

Kassisõbrale Tartus asjaliku ning aruka jutu eest selle kohta, millised loomad kassid TEGELIKULT on.

Ja viimaseks ning tegelikult mulle endalegi mõnesuguse üllatusena 17aastasele Mordile, kelle blogist võib aegajalt leida äärmiselt täpselt sõnastatud mõttekilde. Olgu või järgmine, mis ju kõlab muuhulgas otsekui üks paljudest koduõppepõhjendustest :p

Mort, 20. oktoobril 2008: "Tegelikult võiks üldse olla mingisugune võimalus riigieksameid teha ja ülikooli ronida ilma kogu selle mõttetuseta. Mitte, et üldistel teadmistel ja silmaringi laiemaks venitamisel midagi viga oleks, aga kool on üks pagana ebamõistlik koht selle tegemiseks, sest põhiline aur kulub niisama tühjale passimisele. Mitte, et haridus kahjulik oleks, aga selle omandamiseks oleks ju nii palju paremaid ja aegasäästvamaid meetodeid, mis ei sisaldaks inglise keele tundides magamas käimist, erinevaid punaseid numbreid kastidesse topituna, igasugu reegleid, mille alusel mu vabadust pahatihti piirata üritatakse ja mingisugust üritust mind kasvatada sobilikuks kodanikuks, täis isamaa- ja ligimesearmastust(nende ind ka ei rauge)."

Vaat nii!

Une eeli

2008-11-12T19:17:00.004+02:00

Kuna juhtus nii, et lõpetasin eilse päeva töö arvuti taga eilse õhtu asemel alles täna hommikul 5.32, siis vajun vist varsti mõne lause kirjutamisega poole peale jõudnult magama.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.

Ümarlaud kuningas Arturita

2008-11-05T02:02:00.003+02:00

Tere rahulikku ööd, head inimesed. Arvasin küll end täna varem nii blogi kirjutama kui magama jõudvat, aga kujunes teistviisi. Hea, et vähemalt Tija juba magab. Enamasti kipub ta ütlema, et ei saa magama jääda, kui mina veel ei maga.
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!

Tuul kui sõnumitooja

2008-11-02T22:45:00.002+02:00

"Meil tuuled sõnumeid tõivad..." — oli kord selline laul ühes Tija muusikaõpetuse õpikus. Võib-olla isegi tänavuaastases, ei mäleta, sest olen muusikaõpetuse õppimise 100-protsendiliselt Tija ja ta lauluõpetaja Elviira hooleks jätnud. Väga hea lauluõpetaja muide, sest ta leiab, et laulu ja muusikat peab inimene õppima selleks, et selle abil õnnelikum olla osata. Kui peaks annet olema ka teistele laulmiseks, miks mitte. Aga kui seda ka pole, on laulmine ikkagi tähtis, sest see on oluline inimesele enesele. Ja millise häälega ta enesele laulab, see pole enam teema, mis arvustamisele kuuluks.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.

Kas oodata laipu jõe kaldal mediteerides või istuda lähedalasuvasse tanki?

2008-10-28T02:24:00.005+02:00

Arvuti ütleb, et täna on 28. oktoober. Seega juba nädal eelmisest blogikirjast. Aitäh kõigile, kes mulle sünnipäevaks kõiksuguseid häid soove läkitasid — ilma nendeta oleksin vahepeal vist veelgi haigem olnud.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.

Täna, 21. oktoobril

2008-10-21T22:21:00.004+03:00

On õhtu, on 21. oktoober ja äärmiselt juhuslikult on täna mu sünnipäev. Nii umbes 44 aastat tagasi hommikul kella 9.50 paiku Väike-Maarja haiglas saanud see juhuslikkus paika määratud.
No ja kui ma oma sünnipäeval ka ei peaks blogi jätkamiseks aega leidma, siis oleks maailm üle igasuguse normi pöörane.
Proovisime Tijaga jälle ühe viiruse läbi, oli teine päris korralik. Seejärel avastasin karulaugu pulbri, mille ninna pihustamine tundub tõepoolest mõnevõrra kaitsena mõjuvat - nähtust kaubastatakse nime all Nazaleze või midagi taolist.
Haige olemise kõrval oleme kooli osas endiselt jätkanud eeskätt matemaatikaga. Ma igatahes loodan, et selle tulemusena on kõik, millest Tija juba aru saanud on, talle täiesti arusaadav ning selge ega lähe enam ka meelest.
Ülejäänud ained on selle kõrval suhteliselt pisiasi... Mitte nende solvamise mõttes, vaid selles suhtes, et ühegi teise aine puhul pole mul tekkinud tunnet, nagu peaksin ma äärmiselt ebatasasele maale suure tähelepanu ning põhjalikkusega rajama rangelt loodi aetud ning täpselt mõõdetud nurkadega karkassi, kuhu hiljem ruum ise peale ehitada. Umbes samasugust vist, nagu Aivo ehitab praegu meie kolme veekilpkonna basseini tarvis. Bassein kõlab selle kohta muidugi võimsalt, aga arvestades, et katusekorteri katusenurga all on madal kolmnurk, millega muidu niikuinii midagi eriti teha poleks, siis võib sinna ju paraja süvendi tekitada. Ja kui küljed on loodis ning nurgad mõõdetud, siis on hilisem ehitustöö kergem...
Täna helistasin Tadžikimaa eesti laste emale. Ta tuleb siiski ise novembris siia laste ja ka enese kodakondsuse pabereid korda ajama, 10. novembril hakkab sõitma ja 15. paiku jõuab siia. Ja siis lahkub 20 päeva pärast jälle, sest Dušanbe korter on ikka müümata. Kirjutasin täna turvakodu juhatajale, et nõu pidada, kuidas oleks laste suhtes parem edasi asju ajada. Neil on ema juba väga vaja - nii toeks kui sellekski, et oleks olemas täiskasvanud inimene, kes Robertile iga päev meelde tuletaks, et kõik, mis ta mingil päeval teeb või tegemata jätab, on kõige otsesema mõjuga tema tulevikule. Kasvatajad seda teha ei jõua, sest neid pole internaadis nii palju.
Väsinud olen siiski veel pisut, sest tunde on ööpäevas vähevõitu ning asju, mida tegemist vajavat näen, omajagu rohkem. Sellest ka pikk vahe blogiga.
Koduõppe osas on minu "infobaasis" veel nii palju uudist, et üks põhikooli peagi lõpetama hakkav poiss jäi Tallinnas koduõppele ning kõik näib päris hästi sujuvat. Põhjus, miks koolis raskeks läks, oli suhteliselt tavapärane, nagu mulle viimasel ajal kuuldu-nähtu põhjal tundub - kui teismeline poiss hakkas end tüüpiliselt teismeliselt väljendama, siis ei suutnud ka õpetajad hilispuberteetlikust vastukäitumisest hoiduda ning tulemus oli nagu vanas loos, kus kaks sikku purdel kokku said. Eeldatavasti saab koduõppele jäänud sikust peagi tubli ning tasakaalukas noor inimene ning loodetavasti elab tema oma puberteedi õigel ajal lõplikult läbi, mitte ei pea seda aastakümnete pärast kordama.
Teine pere on aga mures kahe teismeeas noormehe pärast, kellel mitu klassi koolivahetussegadustes vahele jääma kippunud. Teismelisus, nagu eelmisegi näite puhul märgitud, veel peale selle. Osanuks, teadnuks ja julgenuks ema koolivahetuste asemel juba paari aasta eest, kui olukord alles keeruliseks kujunema hakkas, koduõppe valida, poleks praegune olukord ehk nii raskevõitu. Nüüd aga on, nagu on, ja emal on raske leida poistele kooli, kus julgetaks teha otsust, et poisid tohivad nende kooli nimekirjas koduõppel olla. Võimalik, et hirm on selle pärast, et kui koduõpe ei peaks sujuma, siis tuleb poisid viimaks päevaõppesse võtta ja mine tea, millised nad olla võivad. Võimalik ka, et millegi hoopis muu pärast — koolijuhtide sisse ma näha ei oska. Homme teeb see ema uue katse ühe kooliga kõnelda — kas tal on õnne, näeb siis.
Kõik tänaseks. Teen katse veel pisut töötada. Tegelikult mulle ju meeldib peaaegu kõik, millega ma tegelen, oleks vaid jõudu pisut rohkem...

Miks mõni raamat jääb lugemata

2008-10-09T17:10:00.005+03:00

Elamine kipub vahepeal nii palju aega hõivama, et selle kirjeldamiseks enam mahti ei jäägi. Sellega, et ööpäevas on vaid 24 tundi, oleme probleemi ees perekondlikult. Kui nüüd veidi lõõpimisi kõnelda, siis ma tõesti ei tea, kuidas peaks olema võimalik selle kõige kõrvalt veel koolis KÄIMISEKS aega leida...
Roberti ning Eleonora lugu hargneb edasi omasoodu. Sellest ma seekord ei kõnele.
Mis puutub aga eesti kirjanduse ühte esindusteost "Meelis" VI klassi õpikus, siis selle kohta kirjutamist ma siinkohal paari lausega jätkaksin, polemiseerimaks Kukupaiga (vt http://koduoppekass.blogspot.com/2008/09/seekord-lhidalt.html) ning selgitamaks enese seisukohta.
Minagi lugesin selle raamatu kooli ajal läbi. Erinevalt Kukupaist ma kahjuks mäletan mõningaid mitte ehk valituid, vaid pigem valimatuid kohti "Meelisest". Täpselt niisamuti, nagu ma mäletan sarnaseid kohti "Mahtra sõjast" ning mõnest muustki ajaloolisest raamat-nähtusest.
Kohad, mida mäletan, jäid mulle meelde kui luupainaja – suhteliselt detailitäpsed kirjeldused ilgustest, mida inimesed korda saatnud on. Mingil seletamatul põhjusel on mul kirjeldusi lugedes enamasti samal hetkel ka pilt silme ees, justkui kinos – ja see juba niisama lihtsalt ei lahku.
Mida ma sellega öelda tahan - olen kaugel arvamusest, otsekui ei tohiks noortele-lastele kõnelda võigastest asjadest, mis maailmas ka juhtuvad. Usun, olen jõleduste olemasolu eest Tijat hoiatanud nende võimalikkust rõhutades ehk keskmisest rohkemgi. Aga ma ei pea vajalikuks ega sobivaks neid võikusi koolikirjanduses KIRJELDADA. Ära nimetada jah, aga mitte kirjeldada, Ja kõige enam taunin ma selle vanusegrupi puhul niisuguste asjade kirjeldamist ilukirjanduslikes teostes.
Ilukirjanduslik-ajaloolised raamatud on selles osas veel kõige hullemad, sest nad teesklevad dokumentaalne olemist, seega mõjuvad alateadvusele kahekordse jõuga.
Selle jutuga ei taha ma aga kaugeltki öelda, et "Meelist" mitte kunagi (ja miks mitte mõnikord ka VI klassis, kuna inimesed on erinevad) lugeda ei tohiks. Tohib-tohib. Ainult et tema esinemine kirjandusõpikus ei näi mulle just parima valikuna.

Hiline tund arvutiga

2008-10-05T23:31:00.003+03:00

Õigupoolest polegi nii väga hiline. Aga arvestades, et lubasin homme hommikul kell 6.30 Robertile-Norale turvakodusse järele minna — siis on küll. Robert nimelt arvas, et esmaspäeva hommikul vara on parem kooli sõita kui pühapäeva õhtupoolikul.
Laste dokumentide kordaajamine liigub ikka veel üle kivide-kändude. Kodakondsus- ja migratsiooniameti viimane korraldus oli, et rääkigu ma linnapea Savisaarega, las ta määrab sotsiaaltöötaja, keda kohustab sellega tegelema. Sest et sissekirjutust ju lastel pole millegipärast (tundsin vastuseks huvi, et kuidas saakski olla, kui pole dokumente; vastu küsiti kurjalt, et kuidas nad koolis tohivad õppida, kui pole dokumente; eks ma siis selgitasin lahkelt, et ministri isiklikult ametimehelikul loal;)).
Niisiis, linnapeale postitasin praegu kirja. Arvestades, et enne pidasin linnavalitsuses töötava inimesega nõu, siis ligineb see kiri talle umbes niisama malbelt ja tagasihoidlikult kui öökullipost ühes teatud raamatus Privet Drive'ile — nii või teisiti, aga kohale see jõuab.
Laste emale aga teatas teine kodakondsus- ja migratsiooniameti töötaja, et kui tal pole Eestis kohta, kuhu ennast sisse kirjutada, siis ärgu parem tagasi tulgugi, sest siis Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti ei saa, olgu ta pealegi sünnijärgne Eesti kodanik. Vähemalt just nii sai ema aru ja oli paanikas, et kas siis tal tasubki sõiduks raha kulutada, pärast on tagasi minna veel raskem...
Robert on muusikakoolis saanud nii viisi (õpitud palade mängimise eest) kui kahtesid (heliredeli eest). Aga teda aina kiidetakse endiselt.
Noraga käisin balletikoolis, selgus, et tüdrukul on keskmised eeldused, kuid balleti jaoks liiga lühikesed käed-jalad, kuigi ta on erakordselt ilus tüdruk, laval peavad ju inimesel olema pikad koivad nagu kurel... Samas on ta erakordselt musikaalne, hea rütmitunnetusega, seega võiks käia edukalt mõnes teises tantsukoolis. Vaatasin mööda Internetti ringi, Todes jättis sümpaatse mulje, aga kui keegi oskab midagi veel soovitada, siis oleks see vahva..... Tegutseda ei ole ma ühegi kooli ülevaatamise osas veel jõudnud.
Koduõppe osas tegeleme praegu peaasjalikult matemaatikaga - tahan olla veendunud, et Tija saab aru kõigest, milles VI klassi õpikus juttu.
Ja nüüd kõik tänaseks. Head ööd....

Seekord lühidalt

2008-09-25T19:54:00.002+03:00

Aitäh kõigile, kes Roberti muusikakooli eest tasuda aitavad – kokku sai meid täpselt niisama palju, kui on õppeaastas kuid, niisiis on see mure lahendatud. Häid ettepanekuid muusika ja Roberti veel parema kokkuviimise osas tuli veelgi, mis sellest kõigest edaspidi hargnema hakata võib, näeme tulevikus.
Tijale õpetasin vahepeal VI klassi kirjandust natuke aega rangelt programmikohaselt ja hakkasin väga ruttu urisema. Urina teemaks on küsimus, et kas ilma Enn Kippeli teost "Meelis" läbimata tõepoolest haritud inimeseks ei saa. No ei usu, et see raamat nii silmapaistvalt vajalik on.
Aga eks ma viskan pilgu ka teise VI klassi tarbeks mõeldud kirjandusõpikusse. Kui seal ka "Meelis" sees on...
Kui seal ka "Meelis" sees on, siis kõnelen edasi.

"... ja nägid, et elu võib huvitav olla!"

2008-09-22T21:48:00.004+03:00

Aitäh, Kiisuke Auh, Tuulikki ja Annika lubamise eest Robertit muusikakooli kuumaksu osas toetada! Ainult üks kuu ongi veel kogu kooliaastast puudu, niisiis on mure peaaegu maha murtud!
Lootust on, et kui paberid, mis Roberti ja Nora ema Tadžikistanist saadab (notariaalne volitus, et vanaema võiks laste kodakondsusdokumendid ise korda ajada) Eesti seadustega ka vastavuses on, siis saab ehk varsti laste paberidki korda. Ema kohalejõudmine võtab veel aega.
Laste suhtumisest Eestisse kirjutab ema aga, kellele lapsed nüüdseks esimesed meilid täitsa oma meiliaadressidelt :) on läkitanud, järgmist: "Nendele väga meeldib Eestis, koolis ja igal pool! Tadjikistanis peksti neid tee peal koju, koolis ja nii edasi venelaste pähe, kartsin, et Eestis tuleb sama lugu, kuid nad ütlevad, et kõik on korras! Hakkasid juba Eesti keeles kirjutama ja üldse nägid, et elu võib huvitav olla!"
Kirjaviisi üle ärge imestage. Ema oli kolmeaastane väike tüdruk, kui tema ema koos temaga Tadžiki NSV pealinna Dušanbesse kolis. Seal käis ta koolis ja ülikooliski.
Selline jutt siis täna.
Kodus uudist pole, Tija on ikka veel haige. Esimeste tervenemismärkidega küll õnneks.

Aitäh!

2008-09-21T02:25:00.003+03:00

Aitäh, head inimesed! Ene, Kristi ja Märt arvasid, et saaksid Roberti muusikakoolis käimist toetada, mis tähendab, et oktoobri alguses, kohe, kui haridusministeerium on muusikakoolile arvenumbri ja viitenumbri nimetanud (mingil kummalisel põhjusel polnud nad seda seni veel teha jõudnud), saab korraga ära maksta vähemalt esimese viie kuu tasu (septembrist jaanuarini).
Seda, mis nägu need väikesed Tadžikistanis kasvanud Eesti sünnijärgsed kodanikud on, saab näha hot'i pildigaleriis, kui panna otsingusse sõna "kaugelt". Esimesed pildid on tehtud bussis, kui ühel reedesel päeval metsakoolist tulime, teised nädala jagu hiljem loomaaiaskäigu ajal. Muuhulgas ka see pilt, kus on näha, kuidas Nora lõug täpselt parasjagu loomaaia kohviku letile ulatub. Lapsed on nii pisikest kasvu, et tänaval vist kohe ei usukski, et nad juba 9- ja 10aastased on. Nojah, Nora on tegelikult täna, 21. septembril, esimest päeva 9aastane.
Robert ütles naljaga pooleks, et Nora peab seni tema sõna kuulama, kuni ta mehele läheb, ja siis peab hakkama mehe sõna kuulama. Ma kohe ei teagi, kas see on nali või idamaine vaateviis inimeste rollidele siin maailmas...
Aga üks eile loodetud headest asjadest läks luhta — Tijal hakkas just sel ajal halb, kui me olime kokku leppinud matemaatikat õppima hakata. No ja pärast, kui tema selleks valmis oli, käis juba minul sellest toredast sügisviirusest pea nii ringi, et ma polnud õpetamiseks suuteline. Vaene matemaatika on päris mitu päeva ilma meieta läbi ajama pidanud. ;)

Kõnelus headest asjadest

2008-09-19T21:37:00.004+03:00

Räägiks täna õige headest asjadest. Näiteks sellest, et Märt ja ka Mait RPRist õpetasid mu miniarvuti nii hästi käituma, et sellega on nüüd väga hea töötada ja Internetis käia. Ainult fotode jaoks on ta kehv. Aga muidu on kilogrammine Asus parim, mida töötamiseks tahta.
Tija sai balletikoolis Galinalt kiita. See on üle hulga aja midagi nii erakordset, et nüüd ei tohi Tija küll enne uuesti tundi minna, kui päris terveks saab (ta nimelt jõudis vahepeal juba haigeks jääda), muidu rikub hea mulje enesest jälle ära.
Robert olevat klaverimängu alal eriliselt andekas. Kohe nii andekas, et terve hulk inimesi viitsivad temaga vaeva näha, aidata tal muusikakooli jõuda, õpetada teda ühtaegu muusikaajalugu tundma ja seda eesti keeles kirja panema, hoolitseda, et ta intenaadis iga päev harjutaks. Kusjuures muusikatunnid on ka iga päev.
Ja Noral oli täna sünnipäevaks saadud suure mängukoera üle väga hea meel.
Ah jaa, ja see ka, et turvakodu kasvatajad on Robertit-Norat ning lapsed neid nii hästi tundma õppinud, et arusaamatusi vaevalt küll enam ette tuleb.
Nüüd on mul aga ligimestele palve. Kuna Roberti ja Nora ema on jätkuvalt ikka veel Tadžikistanis, vanaema endaga toimetulemisega hädas, pensioni ta ka ei saa, aga meile kõigile oleks kasulikum, kui noormees Robertist, kes praegu küll alles 10aastane on, tuleks korralik inimene ja, mine tea, võib-olla ka muusik, siis oleks tore, kui me asjade positiivses suunas minemist toetaksime. Mina jaksan maksta Roberti ühe kuu muusikakooli maksu ja osta mõlemale lapsele igakuiselt Tallinna kuukaarte, ühe kuu muusikakooli raha sai poisi vanaemalt, aga õppeaastas on kokku 9 kuud, seega seitse veel - kas oleks mõeldav leida seitset toetajat, ühte iga kuu jaoks? Ühe kuu maks on 450 krooni ja kui toetajaid oleks, siis annaksin ma teada ka muusikakooli arvenumbri. Muusikakooli oma sellepärast, et siis on kõigi jaoks kindel, et keegi ei püüa siin enese jaoks raha teha, vaid üksnes õige natuke üht last paremaks kaasinimeseks kasvamisel toetada.
Andke mulle teada, kui saaksite toetada - näiteks meiliaadressil kassimaja18@hot.ee, see on mu kodune meil.
P.S. Üks hea uudis meenus veel. Koer, kellele siin kunagi kodu otsisin, kuna ta varjupaigast võetud kutsikana kasvas suuremaks, kui peremehele meeldis, jääb siiski endisesse koju, kuna siis, kui uus tahtja välja ilmus, avastas peremees äkki, et ta ju armastab oma koera, ja käib nüüd temaga iga päev jalutamaski. Perenaine on aga vaikselt rõõmus, et peremees ise seda otsustas, sest nüüd ei saa ta isegi paha tujuga enam öelda, et tema pole midagi öelnud ega koera endale jätta tahtnud... Aga no võttis see inimese koeraomanikuks kasvamine ikka aega....!
Viimane tänane hea uudis on see, et nüüd hakkab Tija koos minuga matemaatikat õppima - ma vähemalt loodan seda...

Nädalavahetus: alkoholi poolt või vastu; roppuste tõlge; euroopluse ime

2008-09-09T00:56:00.005+03:00

Nädalavahetus möödus tormiliselt, siia mahtusid nii Kati ja Arni sünnipäev kui Norale-Berdile turvakodusse järeleminek ning nende pühapäevaõhtune koolisaatmine.
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?

Ä-tähega ämmeldunud, kuid siiski käppadel

2008-09-05T22:03:00.009+03:00

Täna olen ma siis juba kaks korda ligimeste peale plahvatanud. Pinged kogunevad sisemusse nii varjatult, et on kuni viimase hetkeni varjatud mitte ainult teiste, vaid isegi enese eest. Ja kui siis kõmakas käib, olen ise niisama üllatunud kui ümbritsevadki inimesed.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.

Kool või koduõpe? Jätkem nad vastandamata

2008-09-04T19:29:00.003+03:00

Alustasime Tijaga tänavu matemaatikast - kõigepealt eelmise aasta viimase veerandi materjali kordamisest. Algus edeneb vaikselt, sisseelamine nõuab aega. Ja aina ning üha näen, et õige häälestuse saavutamine nii tunnetes kui mõtetes on igasuguste tulemuste seisukohalt esmatähtis.
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!

Asjalike ametnike kiituseks

2008-09-04T18:59:00.004+03:00

Eile oli ilus päev - sain kinnituse, et toredad ja asjalikud ametnikud pole mitte maailmast kadunud. Nüüdsest on Tadžikimaalt tulnud eesti lastele kindlustatud nädalavahetusteks koht laste turvakodus, kus nad saavad ühe nais- ja ühe meeskasvataja sõbraliku pilgu all korralikult süüa (köök on samas majas), ilusas toas magada, soovi korral klaveritki mängida ja kus neid võib külastada või vahepeal ka kaasa võtta, korralikult kokku leppides kas või öösekski, peaasi, et ise ka kokkuleppeid täidad.
Kõnealune turvakodu on pisike, täiesti kodu moodi.
Mis ma oskan nüüd öelda, kui mõtlen kas või Hundi Ulu postitustele ta blogis (http://hundiulg.blogspot.com), kus ta kõneleb raskustest suhtlemisel sotsiaaltöötajatega... Seda, et tavakodanikul on raske selles sfääris kedagi kätte saada, tunnistas turvakodu juhatajagi, kui proovis vastuvõtuajal ühte teist ametnikku telefoniga tabada.
Samas, see pole võimatu. Ja tegemist on inimestega, mis tähendab, et kehtib kõik, mis inimestele mujalgi omane.
On äärmiselt ebameeldivaid inimesi, kellega mõnikord saab paremaid tulemusi vaid ilmselget nahhaalsust ilmutades ehk kõneldes ainsas keeles, mida nemadki mõistavad.
On keni ja sõbralikke inimesi, kes samas on pahatihti üle töötanud, sest sedasorti inimesed võtavad endale kohustusi ise ja neid lisatakse veel kõrvaltki juurde. Nendega kõneldes on parem, kui oled maksimaalselt konkreetne ja täpne oma sõnastuses, sest mida segasemat ning emotsionaalsemalt laetud juttu räägid, seda raskem on neil aru saada, aga jõud arusaamiseks on väsimuse tõttu niikuinii väiksem kui ideaaloludes.
On häid ja halbu päevi. Ehk, nagu ütles mulle kunagi üks toona küll veel nooruke, kuid väga hea advokaat, sõltub isegi kohtuniku otsus muuhulgas ka sellest, kas ta jõudis hommikukohvi juua, kas tal on või ei ole peavalu ning kas ta on abikaasaga tülli läinud või mitte.
Kui sa aga tead, mida sa soovid, oled enesele selgeks mõelnud, miks on sul õigus seda taotleda, ning oled läbikukkumise korral niikuinii nõus sama rida edasi ajama, et saavutada enese teada positiivseim kas nii- või teistviisi, siis ei peata sind tegelikult peaaegu miski.
Olin valmis ka lapsi enese juurde võtma, kuigi, kahes toas, millest üks on veel sügavas remondiseisundis ja kus voodite asemel tuleks pruukida madratseid, oleks see pisut keerukas. Aga ikkagi parem kui ei midagi.
Lastele lähen kooli järele ise ja viin nad sinna ka tagasi, sest turvakodul pole inimest, kes seda teeks. Aga nii saangi nendega rohkem suhelda ning selgeks, kuidas neil edaspidi minema hakkab.

Balletikoolis Pilleta

2008-09-01T23:37:00.004+03:00

Päris huvitav on proovida voodis pikali olles blogi kirjutada, kui sul samal ajal kaks kassi laptopi ees kõhu peal istuvad, täpsemalt öeldes lamasklevad.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.

Otse Tadžikistanist

2008-08-31T23:20:00.006+03:00

Täna viisime kooli poisi ja tüdruku, kes on tegelikult Eesti pagulased Tadžikistanist. Sünnijärgse Eesti kodakondsusega lapsed, kes oma lõunapoolsel sünnimaal ohtu sattusid, sest sealgi vaadatakse endist erinevaid sama ebasõbraliku mudeli järgi, mis siingi pahatihti kehtib ja mille lühike sõnastus võiks olla ühed venelased kõik, koos lisandusega, et kui ei ole täpselt meiesugused, siis kadugu minema.
Laste ema on veel Dushanbes, tuleb lähemate kuude jooksul. Vanaema otsib Eestis kodu. Lapsed on - vähemalt tööpäeviti - internaadis. Nädalavahetuste osas peab veel otsustama ja mõtlema, milline variant oleks olemasolevatest kehvadest parim...
Hästi asjalikud tegelased on need lapsed, kuigi veel suhteliselt väikesed. Vahvad ja armsad. Ja energilised nagu murdeealised kutsikad....
Pikk päev oli. Ja tõdemine, et kõik asjad saab korda ajada, kui inimesed vaevuvad lisaks paberitele ka üksteisest hoolima. Mingi võimalus on alati.
Nüüd tänaseks aitab. Ei mingeid mõtteid enam, ainult uni.....
Homseni!

Tere, inimesed :)

2008-08-30T23:44:00.009+03:00

Pikk vahe on kirjutamisele jäänud. Eks olen vist endale nii palju tegevust hankinud, et kõik ei taha taas 24 tunni sisse ära mahtuda. Kogu aeg lihtsalt juhtub nii. Ja siis jääbki ka blogi unarusse, sest õhtul-öösel hilja, kui muud tööd tehtud, ei kipu enam kirjutada jaksama.
Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.

Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.

Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.

Kuldne Auri kuldsel rannal.

Kati õpetab Keefast.

Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.

Välismaal ja tänaval

2008-08-08T23:55:00.002+03:00

Tunnen, kui kirjutama hakkan, teen seda täna vist küll hüplikult. Mõtted on segamini, sest neid on peas korraga liiga palju.
Esimene mõte on koduõppe kasulikkusest laste tarvis, kelle vanemad välismaale tööle või õppima sõidavad - nüüd saavad need lapsed ametlikult oma klassi nimekirjas õppetööd jätkata, kui vanemad ning kool mõistliku kokkuleppeni jõuavad. Vähemalt seadusandja poolt on vajalikud eeldused selleks loodud.
Teine mõte, millest ma kuidagi lahti ei pääse, on seotud põgusa tänavakohtumisega. Naine, kelle tütar kunagi Tijaga esimeses klassis pool aastat koos õppis, märkis, et ta on Tija pärast väga mures, kuna nägi Tijat koos sõbratariga mänguasjapoes - ja Tija on ju ometi juba 12aastane! Tema tütar on aga valmis juba mehele minema... Aastaid vanemad poisid istusid mitmeid öid nende juures külas, nende vanemadki polnud uskunud, et ta tütar alles 12 on.
Juhuks, kui keegi aru ei saanud - naise mure seisnes selles, et ega mänguasjapoes käiv 12aastane ometi arengus maha pole jäänud.
Tummaks võtab tegelikult. Tijat ja Aivot ajas see jutt vaid naerma, minus aga tekitas õuduse. Kui palju võib meie keskel olla neid, kelle silmis 12aastaselt enam millestki muust kui suhetest vastassooga mõelda ei tohikski? Kelle meelest igal tõelisel naissoost olendil see tohibki olla ainumas mõte, mis pähe mahub?

Koertest

2008-08-08T23:29:00.002+03:00

Olen ärkvel ja kraadin vahepeal habekoer Liisit - et olla kindel, et tal operatsioonilt koju kõndides sisemist verejooksu ei tekkinud. See on vähetõenäoline, aga rahutuks teeb, et Liisi on liiga väsinud ning loid.
Operatsioon oli steriliseerimine ja põhjuseks polnud mitte see, nagu me arvaksime, et nii arukal ning iseloomuga koeral nagu Liisi võiksid kunagi sündida kehvad kutsikad, vaid see, et ma pole kindel, et leiaksin piisavalt inimesi, kes Liisi kutsikaid väärt oleksid.
Tarka koera, kes on lisaks suur, tugev ning enesekindel, ei ole kerge kasvatada. Kui inimene kutsika võtab, siis ei pruugi ta veel teada, kas ta saaks sellise koeraga hakkama või mitte.
Meenub punakaspruun dogilaadne koer, kelle Aivo ühe maja keldrikatlamajast nälga surema jäetuna jõulude aegu leidis. Hiigelsuur ja keeldus inimesi usaldamast. Praeguseks surnud, varjupaigas hukati, sest temaga ei saadudki usalduslikku kontakti.
Arvan, ta jäeti surema, sest temaga ei saadud hakkama. Ogadega kaelarihm, millega ta kohale toodud oli, vedeles sealsamas.
Pöördusime politseisse, kuna selle keldri võtmed olid vaid loetud inimestel. Uurimine jäeti siiski katki - vist on mul see kiri, millega katkijätmist põhjendati, isegi kusagil veel olemas.
Ma ei pidanud ega pea tookordset uurimise katkestamist õigeks, sest kes on võimeline neljajalgse elusolendiga niiviisi käituma, võib olla julm ka enesest nõrgema inimese vastu.
See oli kõige ehtsam tõestus võimalikust jubedast elulõpust suurel koeral, kui tema peremees ei suuda olla austustvääriv karjajuht.
Väiksemal koeral Retil aga ongi jooksuaeg ning kavalere ukse taga käpaga segada. Juba neli päeva külastab Reti hoovi asemel kasside liivakasti, sest õueminek on mõeldamatu - ta on liiga populaarne. Teda ennast see populaarsus mõistagi õnnetuks ei tee.
Ja minul on tegelikult kõige rohkem kahju isastest koertest - tuleb vist ikkagi Reti ka operatsioonile viia, et ta poisse hulluks ei ajaks...
Aurist poiss on praegu seitsmekuune ja juba opereeritud, sest kahe emasega üheskoos poleks teda muudmoodi pidada saanudki.

Kitarriõpe kolib koju

2008-08-03T13:08:00.003+03:00

Tija on jälle pisut haige. Hea, et suvi on, nii ei pea ta selle pärast trennist puuduma - nagu õpetajad naersid, on tema haigeolemise limiidid juba mitmekordselt lõhki, rohkem ei tohi!
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.

Põhjadraakon lendas lõuna poole

2008-07-31T13:41:00.007+03:00

Elamine on õppimine on õpetamine... on esimene lause, mis mul peas keerleb.
Ja teine on see, et kui Tartust ning Unipiha algkoolist Pangodi ääres tagasi tulin, lendas meile vastu draakon. Balti valge põhjadraakon vist... Nii ma arvan vähemalt. Täpsemalt vaadake pildilt. Kahju ainult, et bussiaknapeegeldused natuke liigimääramist segavad.

Ja portree ka.

Koduõppe suvepäevadelt väga armsas ja vahvate õpetajatega Unipiha algkoolis sain ma veendumuse, et kokkusaamised on kasulikud, sest iial ei tea, millisest juhuslikust lausejupist mõni hea mõte tekkida võib.
Ja et emadele endile kulub igapäevasest keskkonnast erinevas (loe: mõistvamas ning sõbralikumas) olukorras "sotsialiseerumine" rohkemgi veel ära kui lastele (isade kohta ei oska ma öelda, sest ei ole ise isa olnud - vähemalt mitte selles elus).
Ja et heade uute inimestega tuttavaks saamine on see, millest iial piisavalt pole.
Siis sain ma veel teada, et üks väike poiss võib koolist kolme veerandiga saada veendumuse, et ta on ikka täiesti loll, mis loll. Ja et arst soovitab selle raviks kas last uimaseks tegevaid tablette (et küll ta siis kooli sobima hakkab) või ema-isa poolset elutervet ellusuhtumist koos koduõppega, sest kui rahulikult ning talupojamõistusega asja vaadata, siis pole poisil tegelikult tõsiselt viga midagi.
Järgmiseks sain ma teada, et mõnedele õppealajuhatajatele on selgeks tehtud, et kui laps on koduõppel, siis ei tohtivat ta koolis enam üheski tunnis käia. Juristiharidusega ja riigikohtus töötamise kogemusega tulevane koduõppelapsevanem Katre (tulevane sellepärast, et ta väikepoiss on alles eelkoolieas) kinnitas aga, et koolis ei tohi tunnis käia need lapsed, kes on tervislikel põhjustel koduõppel, lapsevanema soovil koduõppel olevad lapsed tohivad küll, kui kool ja lapsevanem niimoodi kokku lepivad. Kui vaja, lubas Katre edaspidigi vanematele juriidilist nõuannet jagada. Mõne aja pärast ilmuvad ta kontaktandmed MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, mille siit kõrvalt linkidest leiate (Koduõppelapsed ja nende vanemad).
Veel on muutunud see, et sügisest peab igal vanema soovil koduõppel oleval lapsel olema individuaalõppekava, mille järgi kool siis teda vähemalt korra poolaastas kontrollib. Koduõppekeskuse kodulehele püüame mõne aja pärast mõne niisuguse näidiseks üles panna.
Ja suurema osa asjade kohta on uues seadusaktis lapsevanema soovil tehtava koduõppe kohta märgitud, et see või teine käib kooliga kokkuleppel. Mis tähendab, et endisest veel enam on vaja leida kool, kus sinuga julgetakse kokku leppida.
Ja loomulikult on muutunud see, et nüüd võib vanema soovil koduõppel olla kuni põhikooli lõpuni.
Kokkutulekul tuli mulle lõpuks ometi pähe lause, mida saab soovitada öelda õpetajal, kes kurdab, et aga mida ta siis ütleb, kui teised lapsed klassis küsivad, miks nemad ka koduõppele ei saa jääda. See on väga lihtne, tegelikult: "See laps on koduõppel, kuna tema vanemad seda soovivad; kui sinu vanemad soovivad ka, et sina koduõppele jääksid, on nõus sind kodus õpetama ja saavad sellega hakkama, siis võid sina ka koduõppele jääda, muidu mitte."
Peaks ju olema selge vastus? Sest tegemist on koduõppega VANEMA SOOVIL.
Ühes koolis aga oli õpetaja, kes teistele lastele midagi vastata ei osanud, selgitanud, et koduõppele jäänud lapsed on haiged, seepärast ei käigi koolis. Lastel oli pärast päris raske seletada, et haiged nad küll ei olnud. Tõsi, üks koduõppele jäämise põhjus oli see, et koolis käies nad kippusid väga sageli haigeks jääma, koduõppel aga enam mitte. Kusjuures haigestumise põhjuseks oli vist siiski pigem nende jaoks pisut suurevõitu koolipinge, mitte kontaktid inimeste vahel, sest koolisõbrad käisid neil kogu aeg külas ikkagi.
Samas koolis juhtus aga sellinegi kummaline asi, et õpetaja püüdis väita, nagu peaksid lapsed järgmisest veerandist kooli kindlasti tagasi tulema, kuna nende kontakt klassiga olla vähenenud. Huvitav, kuidas, kui sõbrad klassist sellesama pere lastel kogu aeg külas käisid?!?
Põgusalt on koduõppe suvepäevadest juttu ka aadressil http://www.maaleht.ee/2008/07/28/uudised/1223-kas-saata-laps-sygisel-kooli-voi-jatta-koduoppele
Ja kuulge, hääd ligimesed, mul oli imehea ja rõõmus kuulda neil suvepäevadel, et te mu blogi loete, aga olge nii armsad ja kirjutage ka mulle vahepeal midagi, eks ;)!
Tagasiside peale saab see blogi veel parem olema, ausõna!

Katile vastuseks

2008-07-23T17:30:00.006+03:00

Kati (ikka seesama, kelle leiate Väikese Nõia Teemajast siin kõrval sõbralike linkide seas) tahab, et kõneleksin kõiksugustest kummalistest kogemustest. (Vt http://noiaelu.wordpress.com/2008/07/23/kristuse-pruudid-ja-kosjanaljased-ufod/)
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.

Kitarrist, jõutrennist ja keeleõppest

2008-07-23T17:05:00.005+03:00

Tijal oli täna teine kitarritund. Esialgsel vaatlusel tundub, et ta ei kavatsegi ära tüdineda, vaid hoopis lõbutseb selle värgiga tegeledes. Tunnist tulles on ta igatahes rõõmsalt lõõpivas seisundis.
Selgus aga, et nüüd on lisaks pöidade venitamisele (et varvaskingade jaoks tarvilik nn podjom piisav oleks ehk pöid pealt täiesti kaardus - kui ei ole, siis ei toetu jalg varvastel tantsides mitte varvaskinga otsale, vaid selle otsa servale) vaja ka randmeid venitama hakata, et sõrmed piisavalt hästi kitarrikaelani ulatuksid. Niisiis polnud ma üldse narr, kui kitarrikeelte vajutamist varvastel tantsimisega võrdlesin, sarnasusi tuleb üha juurde!
Mis balleti jaoks tarvilikku trenni puutub, siis üks asi on väga kummaline - kui eelmise suve trenni ajal märkasin Tijal edasiminekut eeskätt venivuses, siis sedakorda õnnestuvad aina paremini pigem jõuharjutused. Iseenesest on see ju hea, aga venivust on ka vaja... Aina rohkem.
Muu õppimise osas oleme vahepeal inglise keelt vaadanud ja leidnud, et tuleb pisut põhivorme pähe õppida vähehaaval. Ilmselt mitte ainult Tijal, vaid minul ka. Sõber Märt olla muretsenud, et kuidas Tija inglise keelt järgmisel aastal kodus edasi õpib, et emagi (st mina) ei oska seda ju korralikult. Ei oska jah, sest pikemat aega olen õppinud saksa keelt (mille valdamist enesekriitika ka oskamiseks ei luba nimetada, kui ma mingeid keeli üldse oskan peale eesti keele, siis on need läti ja vene). Aga selle asja nimi on lapsega koos iseõppimine ning arvestades, kui palju kõikvõimalikke materjale praegu kättesaadaval on, on see ühe keskmiselt keeleandelise lapse jaoks täiesti võimalik (ja keelehuvi kui sellist on Tijal 600 korda rohkem kui minul).
Et eraõpetajaga või kursusel saaks paremini selgeks? Võimalik. Aga inglise keele kursuste katsetamise lõpetasime me pärast seda, kui tervelt kahel aastal järjest selgus, et no need on Tija vanustele ikka nii titekad kui titekad. Sain sealt korduvalt tagasi kurilõbusa lapse, kes rääkis titehäälega ja nentis, et "jälle ei saanud tunnist mitte midagi uut teada!!!".
Teiseks, kõiki asju ei jõua kuus plussi peale selgeks õppida, tuleb teha mingi valik. Praegu on Tija esmavalik keelte osas prantsuse keel ning tasahaaval hakkab ta mõistma sedagi, et vene keel saab talle väga oluline olema. Inglise keel on, jah, ka oluline. Aga hädavajalikul määral ning üle sellegi jääb see talle külge niikuinii. Täiesti paratamatult.
Homme lähen tööle. Näib, et sain lõpuks terveks. Võimas viirus oli.

Kitarr ja sõbrad Saksamaalt

2008-07-22T12:42:00.014+03:00

Tijal on tekkinud on uus lisahuvi - soov kitarrimängu selgeks saada. Noh, eks leppisime kokku, et kui ta pärast mõni aeg tunnis käimist ikka veel niisama tõsiselt asjasse suhtub, siis hakkan mina ka tema huvi tõsiselt võtma.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.

Vene keele õpe

2008-07-16T19:28:00.009+03:00

Leidsin Interneti-aadressi, mille abil koduõppelapsele vene keelt tutvustada.
Leheküljelt http://www.1001skazka.com/music3.html leiab näiteks laulu "Helesinine vagun" ja veel üht-teist muudki. Muuhulgas on kirjas ka laulusõnad.
Tijale tundus meeldivat küll. Ja teistele kodustele osutus vägagi tuttav olevat ka laul "Krõlatõje katsheli".
Tegelikult läksin sellelt leheküljelt venekeelseid muinasjutte otsima, kusjuures leidsin ka. Aga alustada on vist küll hõlpsam lauludest.

Väsimus

2008-07-15T00:16:00.003+03:00

Mõnikord võib üsna ära väsida. Mitte koduõppest, kaugel sellest. Aga kõigest ülejäänust küll.
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?

Koduõppetunnid Dagö eel

2008-07-14T20:46:00.005+03:00

Täna oli koduõppekoolis jutuks kaks olulist teemat. Esiteks vene keel - kummaline küll, aga Tijal tekivad seda õppides hoopis teised seosed kui mu enesel omal ajal. Nojah, kui alustada õppimist juba teises klassis ja lisaks sellele kuulda-näha mingit keelt päevast päeva kõikjal, siis vist jääb miskit peaaegu iseenesest külge, märkamatult... Ja sa ei analüüsi enam, millised seosed sel keelel su enese keelega on.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.

Larbilt tagasi

2008-07-12T20:48:00.011+03:00

Tija on larbilt tagasi ja näib, et kogemusega rahul. Seltskond, nagu pildid näitavad, oli seal siis umbes alljärgnev - ehk eeldatavasti temast omajagu vanem ning targem.

Anu Laansalu, kena inimene, kes on pooliti Tija ristiema ja kes nüüdseks koduseks saanud Iowast Eestis käimas oli, oli larbi teemast kuuldes ehmunud, miks mängivad noored ja lapsed nii palju kurjust sisaldavaid süžeesid.
Ma ei tea seda, ju siis on maailm selline. Parem, kui mängitakse, mitte ei lasta kurjusel igapäevaelus toimida. Aga võib-olla tunduvad mõned asjad vaid "vanainimestele" (või peaks seda jutumärkideta kirjutama?) kurjad, teistele enam mitte?
Loomadest täna niipalju, et ühe mustahallitähnilise, arvatavasti kolmekuuse noorkõutsi leidsin paar päeva tagasi Toompuiesteelt värisemas - noh, umbes nõnda, nagu metsjänesepojad vanasti end kombaini ees olematuks püüdsid teha. Pidanuks ma ta sinna edasi värisema jätma või? Õnneks võttis Eva looma seekord ulualla, mõneks ajaks vähemasti. Nüüd tuleb loomale kodu leida.
Eva leitud ja mõne kuu eest meie juurde toodud ning siin poeginud Stockmanni juurest leitud emakass on oma kolm poega aga parasjagu kahekuusteks kasvatanud. Kui kogu aeg oli teadmine, et neist kahte soovib üks vanaproua Soomes, siis nüüd selgus, et siiski mitte. Nimelt, oo õudust, kuu aega tagasi tehtud pildil paistis valge laik musta kassipoja lõua all hoopis väiksem, nüüd selgub aga, et see on suurem, niisiis pole päris õige sort. Ja taust kasse pildistades polnud ka päris õige olnud, naabri kuuriuks, mis kassipoja selja taha sattus, ei olnud piisavalt elegantne, punane samet oleks ehk parem olnud.
Kohati ei saa ma aru, kas Eestist on Soome jaoks kujundatud kassikaubamaja. Lukskaubamaja, ma pean silmas. Et tulen ja valin ja virisen, sest klient on alati kuningas. Ja kas selliselt valides ikka üleüldse peab siit kasse saama. Kas sellise suhtumise juures üleüldse peab looma saama, pean ma silmas.

Parempoolsel pildil on kassipoeg, kellel olnuks juba kodu Eestis, kui ta poleks olnud Soome ära lubatud.

Vasakpoolsel pildil on kassipoeg, kelle lõuaaluseid valgeid karvu kuu ajaga liiga palju sai.

No ja koerauudis ka. Üks eestimaine vanapaar võttis endale eelmisel sügistalvel varjupaigast kutsika. Nüüd, kui kutsikas on kümnekuuseks kasvanud, nad ei taha teda enam, sest ta kasvas liiga suureks. Laikasuuruseks, täpsemalt. Selline valge mustade laikudega võltslaika. No ja eks mina aitan nüüd sellelegi kodu otsida.
Targem olnuks siis osta tõukoer - sel juhul on ette kindel, kui suureks ta kasvab. Ausalt, ma ei suuda vähemalt veel lõpetada imestamist selle üle, millise loogika järgi inimesed mõtlevad.
Kui üldse mõtlevad.
Kuuldavasti oldavat aga sealsamas Soomes hädas küülikutega, kes lemmikloomana võetud, seejärel parki lahti lastud ja nüüd ehtküülikulikult paljunevad. Et tegevat palju kahju teised. Ja et ei tea, kas nüüd peaks riiklikult mõned tuhkrud ka lahti laskma, et teevad küülikutele ehk otsa peale.
Noh, asja võib vaadelda nii, et küülikud teevad inimestele lihtsalt tagasi kõik sigadused, mis neile kui lemmikloomadele tehtud on.
Riiklikult pole aga mingit mõtet tuhkruid lahti laskma hakata, tuleb vaid veidi oodata - praegu on juhtumisi just tuhkur lemmikloomana moes, aga kui neist ära tüdinetakse, küll nad siis niisamuti lahti lastakse, nagu praegu on lastud küülikud. Ja saabki õnnis tasakaal jälle paika.
Vähemalt loomapidamisalase vastutustunde saab Tija küll raudselt kodunt kaasa.

Miks koduõpe?

2008-07-05T09:40:00.008+03:00

Selgub, Nõo kooli XXVII lennu kokkutulek, mis täna kusagil Lõuna-Eestis toimub, on 25 aastat pärast kooli lõpetamist. Minna ma seekord küll ühe käesoleva töö tähtaja väga kiire lähenemise tõttu ei saa.
Paar päeva tagasi käisime Tijaga külas Merlel - selleks, et kõnelda, kas ja kuidas koduõpe seni võimalik on olnud. Lõppjäreldus oli vist, et kuna Merle oma pojaga niikuinii seni paralleelselt kooliga koduõpet teinud on, siis pole ka päriselt koduõppele jäämist tarvis peljata.
Koduõppele jäämise ajendeid ning põhjusi on mitmesuguseid. Koju võidakse jääda põhjusel, et olulisi asju, millega tegeletakse, on sedavõrd palju, et õppida nende kõrvalt küll jõuab, kuid igapäevaselt koolis käia hästi enam mitte. Kui palju on kellegi jaoks palju, sõltub muuhulgas lapse tervisest - mõned lihtsalt on väikesest peast pisut nõrgemad kui teised, alles hiljem saavad sama tugevaks. Need on enamasti lapsed, kes kooliajal alatihti pikalt haiged on - organism võtab vajaliku puhkusekoguse ilmselt sel moel endale ise.
Koju võib jääda seetõttu, et pere peab vajalikuks oma last tavapäraseks kujunenust mõnevõrra erinevalt õpetada. Kuni kõik riigi arvates esmavajalik sealjuures ikkagi selgeks saab (selgub eksamitel ja tasemetöödes) ja lapsed ühiskonnas hästi toime tulevad, pole tegelikult kellelgi põhjust rahulolematuseks.
Lõpuks, koju võib jääda ka seetõttu, et õnnetul moel selgub - kooli ja õpilase koostöö ei suju kohe kuidagi. Kui õpetaja ütleb noorele või lapsele, et teda pole mõtetki õpetada, sest niikuinii kujuneb temast pätt ja joodik, siis ei kujuta ma küll ette, et saaksin süüdistada vanemaid, kes lapse koolist ära võtavad, eesmärgiga temast siiski kedagi muud kui pätti kasvatada. Naljakas küll, aga see võib isegi õnnestuda.
Ja kui laps tuleb alatihti koolist tõdemusega, et tegelikult ei saanud ta seal sel päeval suurt midagi targemaks, seega oli varahommikune vägisi ülestõusmine jälle kord mõttetu, ning kui vanem lisaks sellele veel märkab, et ta järeltulija on hakanud endisest hoopis õudsemalt käituma, matkides alateadlikult ei kellegi teise kui mõne pisut õnnetu pedagoogi suhtumist ellu ja inimestesse, siis on ilmselgelt ka kätte jõudnud hetk, mil oleks tarvis esiteks põhjalikult uurida, kuidas koolipäevad mööduvad, ning teiseks mõelda, kas ning millisel moel olukorda muuta annaks.
Raskeim probleem koduõppe otsuse vastuvõtmise järel võib olla, millise kooli juures seda vormistada.
Väga paljud koolid kardavad niisugust kummalist asja nagu koduõpe. Teised jällegi on veendunud, et see, kas kodus tegelikult ka õpitakse, sõltub ainult sellest, kui põhjalikult nende õpetajad iga pisimatki ülesannet, mida tehakse, üle kontrollivad. Niisuguse hirmuga kaasneb paraku olukord, et õpetajad võtavad nii põhjaliku kontrolli näol enesele meeletult lisatööd, mis neid omakorda koduõpet just armastama ei saa panna.
See ülesanne on koolidele pandud küll, et nad peavad koduõppe tasemega kursis olema ning õppe katkestama, kui laps vajalikul määral edasi ei jõua. Iseküsimus on, et mõneajalise kontrollimise tulemusena võiks ehk peret juba sedavõrd usaldama hakata, et iga millimeetrit enam üle kontrollima ei peaks.
Üks põhjendus väga põhjalikuks ülekontrollimiseks on, et õpetajad ei saa ega oska selleta hindeid panna. Niisugusel juhul kujuneb igast kooliskäimisest enam-vähem järjekordne eksamisessioon. On aga ka koole, kes usaldavad vanema antud hindeid ning hinnanguid, kes julgevad vanemat tunnistada kolleegina. Seni pole küll keegi selliste koolide usaldust kuritarvitanud ning pole põhjust arvata, et seda Eestis tegema hakatakski.
Ja siis on veel koole, kus ka koduõppel olles tuleb nii sageli kohal käia, et koduõpet kui sellist alles ei jäägi.
Nii sellest, millised kogemused on koduõppijatel ühes või teises koolis käies, kui sellest, mis selle õppevormi juures veel oluline võiks olla, kõneldakse koduõppe suvepäevadel 26.-27. juulil Tartumaal Kambja vallas Pangodi järve ääres Unipiha algkoolis. Kes soovib kuulama tulla, saab täpsemat teavet aadressilt http://www.koduope.ee/?id=29

Võimalused ähvardusele reageerimiseks

2008-07-01T16:48:00.004+03:00

Üks, mille pärast karta pole vaja, on see, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Vähemalt siis küll ei jää, kui tema vanemad talle tema eale sobivas sõnastuses ümbritsevas maailmas toimuvat selgitavad.
Kui Tija väike oli, päästsime koos temaga toona väikese liialdusega öeldes küll vist pea igal kümnendal sammul maas vedelevaid narkomaane, kutsudes kiirabi ning jälgides, et kodanik ikka abistatud saaks.
Muud kiirabi vajavat rahvast on ka teele jäänud, abiauto sai kutsutud neilegi - ikka pärast seda, kui oli kindlalt üle vaadatud, kas kannatanu kõnetamisele reageerib ning mis tal viga võiks olla. Loomulikult ootasime neilgi kordadel ära nii kiirabi kui tarvidusel politseigi.
Paar korda sai kiirabi ning politsei kutsutud ka turvameestele, kui tänavat mööda käies märkama juhtusime, et need ilmselgelt võimupiire ületades kellelegi peksa annavad. Vähemalt ühe korra olen politseile Tija juuresolekul selle kohta ka tunnistusi andnud.
Seintele kirjutatud roppused tõlkisin Tijale ka varakult anatoomiliselt täpselt ära ning küsisin üle, kas tema arvab, et niisuguse tähendusega sõnu peaks igapäevaselt ning igasugustes olukordades kasutama. Ta ei arvanud ega arva tänase päevani.
Kunagi kirjutas mulle vanglast üks eesti keelt väga hästi valdav lastekodupoiss Ljoha, kelle mälestused kõigepealt lastekodusse ja sealt kinnisesse majja sattumise teest on omal ajal koos fotodega ka Maalehes ilmunud - küll juba enne Interneti-ajastut, nii et lugeda saaks neid üksnes paberväljaandest.
Väga pikaks ajaks vanglasse suletud Ljoha oli ning on intelligentne noormees, kelle mõistuse kaotsiminekust kriminaalmaailma on ikka väga tõsiselt kahju. Mõned korrad käisin temaga ka vanglas läbi klaasi vestlemas ehk n-ö lühiajalisel kokkusaamisel, ka siis oli Tija kaasas ning sai ühtaegu teada kogu selle inimese elutee kujunemise loo (mille kohta konkreetse vangla sotsiaaltöötaja ütles, et selle poisi puhul on küll alates kolmandast-neljandast eluaastast tehtud absoluutselt kõik, et temast ikka kindlasti kriminaal saaks).
Jne. Tija mõnikord ütleb, et minuga koos olla võimatu ringi liikuda, ilma et me jälle mingisuguseid "huvitavaid" lugusid kohtaksime.
Niipalju siis eellooks. Tänast lugu on niipalju, et üks Argo, kes on seotud ühe ookeaniloomalt laenatud nimega firma osaniku Reinuga, kes kunagi tellis meie pereisalt hulgaliselt santehnilisi ning elektritöid, arvab, et nende tööde eest sai ehk umbes aasta tagasi liiga palju makstud ning nüüdsel majandusliku kitsikuse ajal võiks seesama pereisa talle raha tagasi maksta. Ja kui ei maksa, siis saatvat tema kõigepealt pereisale kallale kellegi kriminaalse minevikuga poksija Jermolajevi ja seejärel või ka samaaegselt laskvat meie kodu põlema panna. Jermolajevit olevat lihtne saata, kuna üks firmaga seotud inimestest omavat oma ameti tõttu kriminaalses maailmas piisavalt tuttavaid.
Vaat seepeale ma avastasingi, et ähvardusele reageerimiseks on emotsionaalselt vähemalt kaks võimalust. Esimene on see, mida eelnimetatud Argo ilmselt ootas, ehk hirm, teine aga see, mis tegelikult saabus, nimelt tõsine emaskaslase viha.
Ma ei soovita kellelgi ei mu last ega loomi ähvardada. Parem, kui ühtegi teist lähedast ka mitte. Kõige vähem veel süütamisega, sest aadressil, kus me kuni Tija seitsmeaastaseks saamiseni elasime, süüdati kas meie või naabermaja ühtekokku ikka oma neli-viis korda. Lihtsalt linnaosa ning ajalooline aeg olid sellised.
Aga noh, kui siin blogis piltidel olevad loomad ja/või laps juhtumisi näiteks tulesurma peaksid surema, eks siis teate, et otsida tuleb Argot, Reinu ja Jermolajevit ning veelooma nimega firmat.
Kuid jah, nagu juba selle sissekande alguses öeldud - vähemalt pole vähimatki hirmu, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Seda poleks muidugi lollide ähvardusteta ka.

Laagrist tagasi

2008-07-01T11:08:00.008+03:00

Noored on laagrist tagasi. Sõber Märt sõitis kohe edasi Viljandimaale, Tija jäi koju muljeid jagama. Järgmine koduväline ettevõtmine, mis kavas, on Dagö kontsert Tartus – oli vist 15. juulil… Või, oot, kas mitte üks larp – Tija elu esimene – ei pidanud enne olema? Pidi vist ikka küll, eks ma seda täpsustan.
Te muidugi ikka teate kõik, mis asi on larp, eks? Kui ei tea, siis vaadake aadressilt http://et.wikipedia.org/wiki/LARP
Tijal oli laagris parasjagu raske selgitada, et kes see Märt siis ikka on. Et olete õde ja vend, jah? Ah soo, et ei olegi… No siis käite, eks! Ah et ei käi ka või…? No mida siis?
Ühesõnaga, tänapäeval on poisi ja tüdruku omavahelise suhtlemise jaoks võimalikud ainult kaks varianti: nad kas on sugulased või nad käivad. Ah jah, kolmas on veel, see on see, et ei suhtlegi. Vähemalt mitte sõbralikult.
Noh, mina ütleksin meie pere keelepruugist lähtuvalt, et Märt on lihtsalt ära kodustatud – nagu kassid, koerad ja kuldkaladki, liivahiirtest rääkimata. Aga võib-olla ka taltsutatud nagu Väikese Printsi Rebane.
Väikesest Printsist edasi minnes – üks, mis Tijat laagris häiris, oli see, kui talle Väike Printsess öeldi. Printsessid pidid olema need, kes on roosades satsides, tema on aga äärmisel juhul nõus olema ehk ainult selline mustas kleidikeses printsess, kellest pärast "Luikede järve" Must Luik kasvab. Sest must on ilus.
No ja sarnaselt Merje tütrele (vt Merje blogist, mille aadressi siitsamast linkidest leiad) arvab ka Tija, et nii laagris kui muidu on suhteliselt palju meeldivam suhelda nii tüdrukute kui poistega, KES EI OLE TIBID. Ah et kas on ka meessoost tibisid olemas? Oo jaa, ja kui palju veel! ;)
Võib-olla on koduõpe omamoodi kaitsesüst tibinduse ülemäärase kasvu vastu?
Ja kui küsida, kes või mis Tijale laagris kõige rohkem meeldis, siis vist Micke Renlund – Soomest tulnud foorumteatri töötoa juht, elukogenud ja elu näinud tark inimene, kes teadis, millest räägib ja mida õpetab.
Shamanismist lähtuva India õpetaja Shibuga oli kontakt mõnevõrra väiksem, sest see oli kunagi loodusele lähemale saamise ning sellega üheks muutumise protsessis ühe kuke kaela kahekorra käänanud.
Kuke vaatepunktist lähtudes polnud see tegu just kõige positiivsem ning kuna Tija on harjunud end erilise pingutuseta kogu elavaga (putukad ja ämblikulaadsed ehk välja arvatud) ühena tundma, siis lähenes ta hindamist vajavale objektile arusaadavalt nimelt kuke seisukohalt.

Kass supleb, laager jätkub

2008-06-29T13:30:00.010+03:00

Tija on jätkuvalt laagris ja sõber Märt kah sealsamas. Märt pidi minuvanustele, kes korralikult inglise keelt ei oska, eesti-inglise ja inglise-eesti peaaegusünkroontõlget tegema, ütles Tija. Tija jälle on suutnud enam-vähem maha rahustada kõik, kes tahavad teada, miks ta küll midagi ei söö ja kas ta putru ka ei söö ja kas ta isegi vorsti ega juustu ei söö?!?!? Eile hommikul ta igatahes sööklasse ei läinudki, sest ütles, et pidev tähelepanu teemal: "Aga mida sa siis üldse sööd? Aga kas sa seda ka ei söö? Aga sa maitse, see on ju täiesti hea!!!!", võtab isu neidki asju süüa, mida ta muidu võib-olla isegi sööks. Noh, pood on lähedal, põhimõtteliselt ta teab, millised kasulikud toitained ja mineraalid enesesse kühveldada tuleks ja milliseid kahjulikke aineid kui suures koguses süüa tohib, ilma et see veel tõsiselt tervist rikkuma hakkaks. Ma ei söönud ju selles vanuses ja veel tükk aega hiljemgi ise ka peaaegu midagi. Hiljem sain teada, et naabrid olevat kindlad olnud, et küllap ma varsti ära suren, nad polevat ainult tahtnud seda mu vanematele öelda - nii mulle vähemalt räägiti. No aga kui ma oleksingi surnud, siis pigem küll ägeda vaat et lämbumiseni viiva angiini või südamelihase põletiku kätte, vähene söömine seda põhjustanud poleks. Ja Tija lasteaiasõbratari Grete ema oli kunagi väiksena lausa pikka aega haiglas, sest kõik targad arstid pidid uurima, mis sel lapsel küll viga on, et ta ei söö... Nüüd meenutab Annika muigamisi, et kõigi supertõsiste uuringute ning analüüside tulemuseks olnud järeldus: "Laps ei söö, sest ta ei taha." Nagu isegi vist aru saite, on Grete ema Annika ka jätkuvalt elus. Nii kirjutasingi Tija laagriankeedi peale lahtrisse, kus taheti teada, kas on mingeid eritingimusi, mida lapse puhul silmas pidada: "Ei söö peaaegu mitte midagi, kuid suhtuge sellesse, palun, rahulikult - ta jääb sellele vaatamata ellu." Laagritegijad on õnneks seekord noored inimesed, kes niisuguse lähenemise peale ära minestavat ei paista. Kasvatuslikult räägivad söömise kasulikkusest üksnes tüütud eakaaslased, kohe saab selgeks, kuidas neid endid õpetatud on, isegi sõnavara, mida nad kasutavad, on naljakas jälgida. Laagrist ajakirjanduse vahendusel saate lugeda http://www.maaleht.ee/2008/06/29/kultuur/821-jarva-peetris-hakkab-ka-publik-etenduses-osalema
Lingina ma seda panna juba jälle ei oska... Kui Märt ja Tija laagrist tagasi jõuavad, küsin neilt blogiteemalist korduskursust.

Kodus saab rahuga tööd teha (toimetada ja eelnevalt sisestada prof Salumaa "Märksõnu dogmaatikast" ja üksnes toimetada Heinz Guderiani raamatu "Sõduri mälestused" tõlget), puhata ning unustada ennast vanni hüljest mängima. Ainult et vannis ei saa viimasel ajal enam raamatut lugeda, see pritsitakse märjaks. Mu hingesugulane Belladonna on nimelt ka vett armastama hakanud. See on muidugi tõsi, et mu kõige lemmikloomam kaslane puuma kõrval, ees või järel, ega ma täpselt teagi, on kalakass, eks Belladonna püüa vist vähehaaval temaks areneda.

Foorumteatri laagris

2008-06-26T18:39:00.004+03:00

No nii, koduõppeema Merje, tervitused Sulle ja teade, et nüüd läks meie pere laps "sotsialiseeruma" ehk laagrisse. Laager on seotud VAT-teatri foorumgrupiga ning arvestades foorumteatri olemust peaks see lausa mitmekordselt sotsialiseeriv olema.
Kes veel ei tea - foorumteater on selline kummaline teater, kus kõigepealt mängitakse maha üks konkreetsele publikule elulähedaseks arvatud konfliktolukord, siis küsitakse publikult, kas konflikti oleks mõne tegelase teistsuguse käitumise korral vältida andnud, ja seejärel mängitakse läbi publiku pakutud variant, et vaadata, kas olukord muutub paremaks.
Laager toimub Järvamaal Peetris ja pühapäeval, 29. juunil mängitakse seal maha ka üks foorumteatri etendus. Usun, et see võetakse Järvamaal hästi vastu. Hea oleks, kui seepeale kutsutaks foorumteatrit edaspidi külla ka Järvamaa koolidesse. Tallinna koolides ollakse juba kogetud, et nendest etendustest on pingete lahendamisel ning võimalike suhtesasipundarde lahtiharutamisel abi.
Kui aga harutamisest rääkida, siis juba mõnda aega on Tija käsitöötunni teema kootud kampsuni ülesharutamine. Kui lõng kerades tagasi, siis vaatame, mida sellest n-ö taaskasutuse korras teha saab. Ja tulgu mulle keegi vaid ütlema, et see ei ole käsitöövääriline teema!
Ja kui kehalise kasvatuse juurde jõuda, siis seal olid laagrieeli käsil jooks, hüpped kohal, kägarhüpped ning kägarkõnd, spagaadid, põlve- ja pöiakõõluste venitamised ning selgroo ülaosale mõeldud painutused. Kolme päeva jooksul saabus üllataval kombel isegi juba teatav edasiminek. Tegutsemine jätkub pärast foorumteatri laagrit.
Inglise keeli jõudis Tija enne laagrit mõnevõrra süveneda Harry Potteri raamatute maagiliste ning müstiliste olevuste algupärast päritolu tutvustavasse raamatusse. Muuhulgas selgus, et Griffindor tähendab prantsuse keeles kuldset greifi (loomulik ju, aga tõesti, selle peale ei taibanud tulla!) ning et Haapsalu Valge Daam on Halli Daami üks analooge.

Suvi ja õppimine

2008-06-23T11:49:00.005+03:00

Öötaevavärvi virtuaalharidusminister Mila Skolotaja möiratas täna hommikul nii võimsalt, et ennast ekraani kõrval soojendanud Pelle une pealt üles kargas. Minagi polnud seda häält enne kuulnud, aga Tija teatas rahustavalt, et "ah, see on see milaja või golaja või mis ta oligi, kes sul blogiekraanil on"!
Tule kass appi, vene keelt peab sellele lapsele küll veel palju õpetama! Ja läti keel ei teeks ka paha, arvestades et virtuaalministri nimi sellest keelest tulnud on.
Kooliaasta tantsukoolis Noor Ballett lõppes 20. juunil klassikalise tantsu kontrolltunniga. Vanemad võisid saalis olla ja tundi vaadata. Edasiminek on korralik, neid vigu, mida nüüd tehakse, mina kõiki enam nimetada ei oska, sest neid on õpetamata silmaga raske märgata.
Pantomiimi ja placement'i kontrolltunnid olid juba nädalajagu varem olnud.
Tavakooli viienda klassi tunnistus on ka käes, see koosneb vastavalt praeguse kooli korrale sõnalistest hinnangutest, kus on mainitud nii plussid kui miinused ja ka see, kuidas edasi minnakse.
Tija oli nõus, et kuna ta talviti alatihti pikalt haige on, siis võiks edasi õppimiseks ka pigem suve kasutada, siis ei pea talvel, mil jõudu vähem, niivõrd pingutama, vaid võib rohkem puhata ja jõudu kokku hoida. Loomulikult ei tähenda see, et suvel kusagil käia ega niisama olla ei võiks, vaid üksnes seda, et õppida võib, ning üsna järjepidevalt, samuti. Tijale tundus see lisaks sellegipoolest sobivat, et muidu olevat septembris üleminek puhkuselt õppimisele alati närvetapvalt järsk.
Balleti osas ei ole niikuinii mõistlik täielikku vaheaega pidada, vastasel korral tuleb sügisel jälle nullist kui mitte miinus kahest alustada. Lisaks olemasoleva hoidmisele on vaja venitada kõõluseid, mis takistavad põlve ideaalsirgelt sirutumast, ja teisi, mis ei lase pöiasirutusel veel piisavalt ulatuslikuks saada. Tugevdada on tarvis pöialihaseid, suurem painduvusvõime saada sellele seljaosale, mis on abaluude ning kaela vahepeal. No ja liiga väikese hüppevõime ning kopsumahu suurendamine ei teeks ka paha...
Hea, et klassikalise tantsu õpetaja Svetlana Veiler olemas on. Tema analüüs ning soovitused on kõige põhjalikumad ja kasulikumad kõigist, mida kuulnud oleme.

See ei sobinud eelmisesse postitusse

2008-06-05T18:54:00.016+03:00

Vihterpalu mets pole ikka veel maha põlenud, kuigi seda süüdatakse igal aastal.
Tänavu me Aivoga RPR-lastena kustutamas ei käinud, aga varasemast on meeles küll, kuidas põlenud mets välja näeb. Ühel loodusvahil (Andres Karelil) on aga seekordse põlengu järel jäädvustatud pilt, mille peaks igale võimalikule süütajale silme ette lükkama.
Pilti saab vaadata aadressil http://www.maaleht.ee/2008/06/05/uudised/483-tule-eest-pesa-varjanud-teder-jai-leekidesse

Kasside päästmiseks on praegu meeldivalt soodus aeg. Juba on kodu leidnud Hirvepargi õukonnas sündinud Liili (fotol).

Pildil liibub Liili meie pere baleriini puusale.

Oma kodu sai ka Liili lähisugulane Pisike Must. Hirvepargi õukonna minikõuts hammustas mul tõsiselt auklikuks kolm sõrme, enne kui mu õlal suhteliselt leebeks (ainult veidi susisevaks) kiisukeseks muutus. Esimese pildi autor on Heiki Maiberg, teise autor Arvi Kriis.

See pilt on tehtud vahetult pärast kassipoja kinnipüüdmist.

See pilt on tehtud mõned tunnid hiljem, enne uude koju minekut.

Regina läheb

2008-06-05T16:58:00.016+03:00

Tija tunnistusest ma täna veel ei räägi - teatavate asjaolude tobeda kokkulangemise tõttu saabub pitsatitega paber alles lähipäevil. Balletikoolis pole õppeaasta aga arusaadavalt veel lõppenudki, vaid kestab nagu alati jaanipäevani. Sel nädalal on olnud placementi- ja pantomiimitunnid, järgmise nädala tunniplaani veel ei tea.
Balletikoolist lahkus Regina, öeldes aitäh ja tuues lilli ja maasikaid... Kahju. Ta on tüdruk, kes paindus väga hästi ja läks trenni tehes iga kuuga aina ilusamaks. Tõsi, tal oli väga raske jagada ennast muusika- ja balletikooli vahel ning aina raskemaks see iga aastaga läks. Kadrioru Saksa Gümnaasium veel pealekauba.
Tänase postituse esimese pildi autor on fotograaf Margus Taal, viimase autor aga piltnik Arvi Kriis.

Regina 2005. aasta juunis balletikooli kevadkontserdil (moderntants).

Regina 2006. aasta jaanuaris ehk kaks aastat tagasi balletikoolis Maalehe tele- ja raadiokava TeRa lastelehekülje jaoks Tijale intervjuud andmas.

Regina 2007. aasta märtsis Pille-Riini kodus W.I.T.C.H.'i koomiksivõistluseks valmistumas. Regina kehastas Corneliat.

Regina kui Jonnakas Jäär 30. mail 2008. aastal lasteballeti "Inetu Pardipoeg" esietendusel.

Pärast "Inetut Pardipoega"

2008-06-02T15:47:00.012+03:00

See kuu on vist pöörane olnud. Kui pöörane, sellest saab eeldatavasti alles mõne aja pärast aru.
30. mail oli Svetlana ja Tõnu Veileri lavastatud "Inetu Pardipoja" koolidele reserveeritud esietendus ning 31. mail teine, linnarahvale mõeldud esietendus. Esimesel päeval kehastas Tija Isuäratava Sajajalgse pead (pildil, tavapardid tahavad just Sajajalgset nahka panna) ja Marjana Inetut Pardipoega, teisel päeval oli vastupidi.

Tõnu ja Sveta jäid Tijaga rahule, olid pärast esietendust rõõmsad. Kõigil läks hästi, vaatamas käinud kinnitavad, et etendus oli päriselt hea.
Järgmisel korral on lasteballett "Inetu Pardipoeg" mängukavas jõulueeli. Ja kui keegi tantsukooli Noor Ballett selle etendusega endale külla peaks kutsuma, siis varemgi.
Kõigest muust kirjutan järgmisel korral. Alljärgnevalt veel natuke pilte. Kõik selle postituse pildid on teinud fotograaf Arvi Kriis.

Mu põrsakesed on nii armsad! - Marita Weinrank.

Admiral Kalkun (Helve Vahesalu) ja Susserdaja Hiireke (Inessa Glazõrina).

Elutark Kass (Veronika Panova) õpetab Inetut Pardipoega (Marjana Fazullina) hiiri püüdma.

Pardist sai Luik - Paula Veiler.

Veel kord Paula.

Vaata ka http://www.maaleht.ee/2008/06/02/kultuur/402-pardist-sai-jallegi-luik ja http://www.maaleht.ee/2008/05/22/kultuur/201-kus-sirguvad-balletitantsijad

Vahekokkuvõte

2008-05-04T22:45:00.003+03:00

Tija on terveks saanud, kassidel aga on ülemiste hingamisteede viirusnakkus - tõenäoliselt herpes- või kalitsiviirusest tingitud. Kutsikad on leidnud kodud (pärast seda, kui kõigil juba kodud olid, on äkki ootamatult palju helistajaid ja kutsikasoovijaid juurde tekkinud), Auri jäi meile.
Minu sülearvuti on surnud, kas ellu ärkab, näitab ekspertiis Vaekoja tänavas. Töötan nagu hull, tõlgin, toimetan, kirjutan.
Auto seisab, sest generaator on katki, remont lükkub edasi ja ülevaatust nii ei läbi.
"Inetu pardipoja" etendus läheneb. Pinged balletikoolis suurenevad – ikka rollijaotusega seoses. Tija tundub päris vahva part olevat. Aga kuidas esinemisajad tema ja Marjana vahel ära jaotatakse, mina küll ette ei kujuta... See saab olema kas diplomaatia ülim saavutus või otse vastupidi.
Tija ütles, et talle on matemaatika meeldima hakanud. Eks selleks olnud ülim aeg ka. Ja lähipäevil pean kooliga ühendust võtma.
Nüüd lähen töölt koju ja võtan Tija ka kaasa – kuna tal on iga päev peaaegu proovid või trenn, siis käime ka iga päev koos linnas.
Ah et palju kell on? Noh... nii umbes 23.

Maajale, Tija jaoks olulisele inimesele

2008-04-15T13:47:00.010+03:00

Maaja, täna on Su sünnipäev. Tahame Sulle õnne soovida ja siinkohal veel kord öelda, kui oluline Sa meile oled.
Sina oled väga meie tütre Tija moodi ja mina olen vist üksjagu Sinu tütre Tiina moodi.
Sinule mõtlemine on mind paljudel kordadel aidanud Tijat paremini mõista. Ka olen osanud Tijale hõlpsamalt seletada ta suhteid sügiselastest sõbrannadega, kui olen meenutanud Sinu ja minu omaaegseid suhtlemisi.
Tija on Tijagi sellepärast, et Sinu nüüdseks juba lahkunud ema oli Tiia – ja oli ju temagi jäärasarviline kevadetüdruk nagu teie mõlemad, Sina ja Tija.
Mõnikord, kui Sul on olnud mahti Saksamaalt koju Eestimaale käia - ehkki, praegu on Su kodu vist juba siiski pigem Saksamaa -, on Sinust olnud abi selleski, et Sa oled osanud Tijale mõnda asja sootuks paremini seletada kui mina, sest te räägite emotsionaalses mõttes ühte keelt. Niisamuti, nagu mina Sinu tütre Tiinaga.
Õeke ja sõbratar - ja mis siis, et me bioloogilises mõttes õed pole! -, aitäh, et Sa olemas oled. Aitäh, et Sa oled õpetanud mind aru saama inimestest, kes on hoopis teistsugused, kui ma ise. Aitäh, et sa oled õpetanud mind hindama selliste inimeste kompromissitut sõprust.
Kui Tija kasvab niisama ausaks ja julgeks tüdrukuks, kui oled Sina, siis võin olla õnnelik.
Tervitusi Sulle ja Su lastele Tiinale ning Paul-Eerikule siit tundmatuseni muutunud maalt - suvel näeme jälle!

Part ja proovid

2008-04-14T23:26:00.006+03:00

Näib, et südamelihasepõletikku meie majas pole, sest part - st Tija - võttis end kokku ja tantsib hoolsalt. Iga päev ja igas trennis ning proovis.
Homseks anti erandlikult vaba päev, sest viimati olid nad vabad kaheksa päeva tagasi.
Nüüdseks tundub suhteliselt kindel olevat, et inetut pardipoega tantsib Tija. See on kaasa toonud ka mõningaid mitte nii väga loomingulisi sõnavahetusi.
Trennikaaslane Tijale: Sa ära parem unistagi, et sinust tantsija või näitleja saab, sinust ei saa midagi, sa ei oskagi tantsida! Äärmisel juhul saab sinust kassitädi nagu su emastki!
Tija: Aga miks mulle siis inetu pardipoja roll anti, kui ma tantsidagi ei oska?
Trennikaaslane: Sest sa oled inetu ja sobid seepärast sinna rolli suurepäraselt!
Kired niisiis möllavad ja sotsialiseerumine toimub, nii et mühiseb ;).
Etendus tundub vahva tulevat, mitte üksnes romantiline, vaid samaaegselt ka naljakas. Karakterrollid on võimsad, taluõuel ülemust mängivat kalkunit (Helve) kujutan Tija ettetantsimiste põhjal (tal on vist kõik rollid vähemalt osaliselt selged, sest põnev on kaasa harjutada) juba vägagi elavalt ette. Varvaskingades (võib-olla) habrast hiirekest Inessat ka.
Alljärgnev pilt aitab aga meenutada, millised olid nad tantsukoolis Noor Ballett - kõik justkui oma lapsed - veel mõni aeg tagasi, enne mässavat teismeiga. Nimelt kevadkontserdil 2005 sõdurite ja nukkude tantsus - nüüd siis juba kolm aastat tagasi.
Pildil vasakult paremale Stefania (vanemate soovil valis nüüdseks klaverimängu, mitte balleti, kuna mõlemat enam ei jõudnud), Tija, Maria (kuna ei kasvanud pikaks, jättis balleti pooleli, ehkki oli hea tantsija) ja Helve (tüdruk, kellele ennustatakse pigem lavastaja kui tantsija tulevikku - kui see nii ka läheb, on ta ema ära teeninud maailma suurima lillekimbu, mida kusagilt üldse leida võib...).

Prantsuse keeles käime Tija ja Märdiga kolmekesi. Tija ei karda lugemist ega hääldamist, Märt on perfektsionist ega ole seepärast enese hääldusega rahul, grammatikat jagab ta ka teistest paremini. Mina olen rahul sellega, et mul hakkab mööduma hirmukramp, mille sisuks on veendumus, et mina niikuinii iialgi mingitki hääldamist selgeks ei saa. Oleme lugenud ja tõlkinud muinasjuttude lihtsustatud versioone, see on päris naljakas ja vahva, nõnda täiesti saab õppida.
Koduses etapiõppes käib parasjagu matemaatika ja see edeneb hästi. Oleme kümnendmurdude lahutamise juures.
Alljärgnevalt väike aineinventuur.
Eesti keel - materjal omandatud.
Inimeseõpetus - materjal omandatud.
Loodusõpetus - materjal omandatud.
Kehaline kasvatus - asendatud balletiga, koormusepuudust ei ole.
Kunstiõpetus - toimub kogu aeg ega lõpe kunagi.
Käsitöö - sama lugu.
Muusikaõpetus - sama lugu.
Arvutiõpetus - ei päevagi praktikata ja see ei ole nali.
Matemaatika - on parasjagu käsil.
Inglise keel - praktika käib, teooria tuleb pärast matemaatikat.
Ajalugu - pärast matemaatikat, inglise keelega paralleelselt.
Niisiis, oleme graafikus. Sõltumata terve veerandi kestnud haigusest.

Jäär ujulas ning balletikoolis

2008-03-30T23:31:00.004+03:00

Tija pidas täna sünnipäeva - Nõmme ujulas ja pärast Järvel mingis söögikohas ja seejärel Nõmme metsa all mängumõõkadega võideldes. Sünnipäeval oli peale Tija veel viis tüdrukut.
Üks sõber imestas, kas luban Tijal tõesti üksi sünnipäeva pidada - et tema ema ei lubavat. See oli mulle ootamatu. Miks ma peaksin keelama, ma ei pea Tija sõpru ju tingimata ta sünnipäeval tundma saama?
Kuidas sujub õppetöö? Geomeetriliselt. Tundsin eile matemaatikasse sukeldudes end tõeliselt õnneliku koduõpetajana. Kas Tija mu tunnet jagas, pole ma kindel, aga selgeks sai ta teema küll.
Teine eluline teema on balletikool ja Inetu Pardipoeg. Kui Tija ei peaks jaksama piisavalt treenida, tantsib parti Marjana üksi. Küsisin Tijalt, kas ta nõustub teiste inimestega ühtviisi sööma hakkama ja seeläbi võib-olla tugevaks saama, kui nõrkuse põhjus peaks olema väheses söömises, või vereprooviks arsti juurde minema, et kindlaks teha, kas ta tervis on korras, ega ole näiteks südamelihasepõletikku.
Vastus oli... eakohane. Tijale eakohane. Muuhulgas sain kuulda, et vägisi pole teda enam võimalik arsti juurde viia, ta lihtsalt ei tule, sest kardab vereproovi. Ja tavatoitu süüa ka ei suuda, ärgu ma mõelgugi.
Mida teha lapsega, kes paaniliselt kardab nii hambaarsti, vereproovi kui süsti? Ja kes peaaegu midagi niisugust süüa ei suuda, mida teised söövad, sest talle ei maitse ja tal hakkab (hakkabki!) halb?
Süüa ei tahtnud ma lapsena ise ka, naabrid olevat lausa arvanud, et ju ma suren ära, kuna ei söö peaaegu midagi. Aga hambaarsti ma ei kartnud ja vereproovi ning süsti küll kartsin, aga ei jooksnud ära...
Meenub Astrid Lindgreni raamat, kus vanem õde või vend ütles nooremale, et kui on tarvis ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis ta lihtsalt otsustab seda võtta ja siis võtabki.
Õeke vastas seepeale, et aga kui temal on vaja ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis tema otsutab, et ta ei võta, ja ta ei võtagi! Ega võtnudki...
Oli see "Lärmisepa tänava Lotta"? Küllap vist... Lugege, Jäär-järeltulijate vanemad, ja, uskuge mind, see on üks äraütlemata tark raamat!
Ja pidage alati meeles, kellena ning milliseks sünnivad-kasvavad lapsed, kes saavad alguse jaanipäeva paiku...
Samas, väga paljud balletitantsijad on just nimelt Jäärad... Tija üks õpetajaist Tõnu Veiler ka. Placementiõpetajast Galina Grigorjevna Morgunist rääkimata.
Alljärgneval pildil ongi Galina Grigorjevna aastal 2005 lavaproovis Tijat juhendamas.

Kas loodusesõbralikum on matmine või tuhastamine?

2008-03-26T22:35:00.006+02:00

Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!

Reti otsib lastele kodu

2008-03-11T11:26:00.008+02:00

26. detsembril 2007 sündisid seitse väikest kutsikat. Nende ema Reti on rõngassabalise rebase moodi väikest kasvu koer. Tema karvakasukas on küll äärmiselt ilus, kuid väga õhuke, niisiis on tegemist toakoeraga.
Reti on oma loomuselt õrn ja leebe, tagasihoidlik ning soovib üle kõige peremehe käske juba tema silmist lugeda.
Kavaler oli Retist pisut suurem, turja kohalt umbes põlvekõrgune paksu süsimusta kasukaga jässakas rõngassaba, loomu poolest ühtaegu leebe, julge ning iseseisev. Tugeva tervisega härrasmees, kes ilmselt seetõttu just Retile muljet avaldaski.

Kutsikatest on kolmel (võib-olla ka neljal, see selgub lähipäevil) juba uus peremees teada, kolm väikest aga otsivad veel oma tulevast karjajuhti.
Lisan siia pildid ja lühitutvustused - ikka selleks, et olla kindel, et iga kutsikas just temaga sobiva inimesega kokku saab.

Tütarlaps KARDEMON on värvilt kõige enam ema moodi - ehtne rebaseoranž. Temast kasvab võluv kaunitar. Meelelaadilt on ta iseseisvam ning enesekindlam kui ema - ilmselgelt isasse seega. Samas on ta väga rahulik, sageli läheb magamagi mitte teiste kutsikate keskele, vaid kusagile oma nurka. Võimaluse korral ka peremehe pea kõrvale padja peale. Näib uskuvat, et meeste peale tasub rohkem loota kui naiste peale, kuid sõbrustab meeleldi mõlematega.

Tütarlaps GILDE on kasvult ning välimuselt pigem isa, iseloomult aga ema moodi. Tal on läikivmust kasukas, tagumiste käppade varbad on aga valged. Loomu poolest on ta õrn ning uudishimulik, otsib väga inimese lähedust ning soovib kangesti täita kõike, mida inimene käsib. Väga hästi sobib üheteistaastase peretütrega, tütar omakorda on õnnelik, et on olemas koer, kes nii kergelt õppust võtab. Gildega on tema uudishimu tõttu äpardusi rohkem juhtunud kui teiste koertega - kuni selleni välja, et ta läks lähedalt nuusutama veekilpkonna, kes teda seepeale huulest näksas - õnneks mitte kõvasti, kuid ehmatas ikka. Gilde ei suuda uskuda, et maailmas võib ka halbu asju olla, ta on väga usaldav.

Tütarlaps MUSTIKAS on süsimusta värvi õhukese läikivmusta karvaga ning pesakonna kõige saledam ja kleenukesem kutsikas. Ta käpad on nii kaunikujulised, et peretütar kutsub Mustikat vahel hirvejalgseks. Mustikas on ühtaegu õrn ning julge. Talle meeldib magada inimese kaisus või padja peal, üldjuhul eelistab ta naiste ja tütarlastega suhelda, kuid ega tal heade meesterahvastegi vastu midagi ole. Ajuti tundub, et Mustikas - justkui ta emagi - lausa teab, et ta on ilus - vähemalt ilme, millega ta ringi kõnnib, jätab küll sellise mulje.

Kutsikad on kasvanud toas, mängides oma ema, suure koera Liisi, kasside, lapse ja täiskasvanutega. Omavahel iseenesestmõistetavalt ka. Nad on selgeks saanud, et meeskonnana - kuulugu sinna meeskonda siis kas ainult teised kutsikad või kutsikad ja inimesed - on otstarbekam tegutseda kui üksi. Seetõttu on nad ka aru saanud, et oma karja teisi liikmeid tuleb alati kaitsta, sest sellest oleneb kõigi heaolu.
Neil on palju mänguasju, mida närida, lohistada ja üksteise hammaste vahelt ära sikutada. Samas on nad veel nii rumalukesed, et laokile ei või nende käpaulatusse midagi jätta - nad arvavad kohe, et see on lahke pererahva poolt antud uus mänguasi...

Õues käima ei ole nad veel õppinud, sest õues on olnud külm ja porine. Enamasti püüavad nad loike ning hunnikuid teha teise tuppa, mitte sinna, kus nende enda pesa on (pesast kaugemale seega - see on koera puhul loomulik käitumisviis), kuid kuna tegemist on tittedega, siis juhtub ka, et mõni loik või hunnik on otse pesa juures.
Ajalehe peale käimist ei ole me neile õpetanud, sest paraku meeldib neile ajalehti ribadeks tõmmata, see on üks lemmikmänge. Korraks tekkis lootus, et nad hakkavad käima kassi liivakastis, kuid kutsikad mõtlesid siiski ümber.

Nende ema õppis lausa piinlikku puhtust pidama lõplikult oma seitsmekuuseks sünnipäevaks. Seega võib kindel olla, et käesoleva aasta juuli lõpuks ei tee enam "püksi" ka tema kutsikad - 25. juulil saavad nad ju seitsmekuuseks.
Söönud on kutsikad nii kodutoitu kui ka Pedigree kutsikakrõbinaid. Päris kindlasti ei ütleks nad ära ka kvaliteetsemast toidust, kuid praegu ei ole selle muretsemine võimalik olnud. Kuna kutsikad on kasvueas, siis veel mõned kuud tuleb arvestada, et nad söövad päris palju - ikka selleks, et täisealisena oluliselt vähem süüa ja samas tugeva tervisega olla.

Kui keegi arvab, et ta tundis kirjeldatute hulgast ära selle päris oma koera, siis võtke minuga ühendust. Minu telefoninumber on 5518472, kuid mulle võib sõnumi jätta ka siiasamasse.
Muide, raha ma kutsikate eest ei taha. Aga seda tahaks küll edaspidigi teada, kuidas nad kasvavad - nii pilte kui jutustusi, kui tohib. Põnev on ju teada saada, milliseks nad kujunevad...

Vaid murdosa elust. Väikene

2008-03-06T00:15:00.004+02:00

Esmaspäeval lähen Kambja kooli Tija õpikuid tagastama. Olin mures, kuidas neid seni kestnud koostöö eest tänada. Kas viia kõigile lilli? Siis aga soovitas mu pensionil olev õpetajast tädi, et kui viin kompvekke, siis olengi kõiki tänanud. Hea mõte, kummaline, et ma sellele ei tulnud...
Tija seekord kaasa ei tule, sest ta pole ikka veel piisavalt tugev. Sõit väsitaks. Ja pinge, et kas õpetajad on äkki solvunud, et ta teise kooli läks, samuti.
Sõber Märt ütles, et kui ta loeb meie blogi, siis tundub talle, justkui räägiksime me vaid imepisikesest osast olemasolevast. Et selles, mida tema näeb, on väga-väga palju ka muud ning osa sellest "muust" on ehk olulisemgi.
Küllap nii ongi. Iseenesest on see isegi täiesti loomulik, sest isiksuse kujunemine on selles vanuses teadmiste omandamisest paratamatult tähtsam. Samas on see kujunemine aga niivõrd privaatne asi, et.. sellest võib kirjutada ilukirjanduslikus teoses, kuid mitte blogis.
Ja pärast läheb ikkagi teadmisi ka vaja.
Täna valis Tija luuletuse Juhan Viidingult. Lisaks jõudsime alustada vene keele õppega. Vaatasin, naljakate salmide ning jutustustega vene kooli aabits on ühe õppevahendina täiesti hea.
Tija püüdis pähe õppida ka kaherealist venekeelset luuletust, aga eks homme näeb. Luuletus kõneleb siilist, kes on üllatunud, et kuusel on samasugused okkad nagu temalgi.

Et veerand lõppemas või?

2008-03-04T03:18:00.003+02:00

Kui Tija iga päev koolis peaks käima, siis võiks selle haige oldud veerandi küll täiega korstnasse kirjutada. Koduõppega õnneks asi nii hull pole... MIDAGI on ikkagi omandatud. Näiteks eesti keel kooliaasta lõpuni. Ja inimeseõpetus kooliaasta lõpuni.
Inimeseõpetusega selgus küll, et õpikust polnud midagi uut teada saada - olime täiesti kogemata absoluutselt kõigest seal kirjas olevast juba varem kõnelenud, kirjeldatud esmaabivõtteid oli Tija aga koguni ühel RPR (Tallinna ja Harjumaa Vabatahtlik Reservpäästerühm, loodud päästetöötajate ning mingil määral - eksinute otsingute osas - ka politsei aitamiseks) õppusel katsetada saanud.
Lisaks otsustasime, et teeme inimeseõpetuses ka veel ühe kirjaliku töö, mis otsapidi jällegi hoopis eesti keele ning kirjanduse töö olema kipub - vaatleme eesti vanasõnade põhjal, millisena eestlased perekonnaelu ning armastust ette kujutanud on.
Vanasõnad on netiotsinguga leitud (http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html), nüüd jääb üle pisut analüüsiga tegeleda.
Kunsti- ja arvutiõpetuse sümbioos on sellel veerandil piirdunud mitmesuguste fototöötlusprogrammide kasutama õppimisega. Viimasel ajal on selle alusmaterjaliks olnud Tija enese pildistatud fotod.
Kui nüüd sellest lõputust väsimusest veel lahti saaks. Tänase päeva iseloomustamiseks teatas Tija, et ta oli üleväsinud juba sellest hetkest peale, kui ta hommikul ärkas.
Aga vähemalt jaksab ta juba sõpradega suhelda ning naerda. Ah jaa, ühe raamatututvustuse moodi ajaleheteksti kirjutas ta ka (http://www.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=11746).
Muu loomingu osas käib parasjagu ühe õudusjutu kokkupanek, põgusal vaatlusel näivad selle esimesed peatükid täiesti tarbitavad olevat, kui kasutada nende iseloomustamiseks Tija sõbra väljendit.
Kirjandusega tutvumise osas võib märkida veel seda, et leppisime Tijaga kokku - tänasest alates loeme teineteisele õhtul ette mõne luuletuse, mis sellel päeval meeldida tahtnud on. Täna valis Tija Heiti Talviku kaks luuletust (kaks, sest ei suutnud otsustada, kumb on õigem): "Magaja" ning "Haud".
Ise itsitas, et kuidagi haualähedane see valik küll, aga... täna meeldisid need.

Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
/.../

***

Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.

***

Mis aga teismeikka puutub, siis see on korraga täieliselt käes. Sedavõrd täieliselt, et mulle näib, et varsti taasmuutun selle peegeldusena isegi teismeliseks...

Teist päeva jalul

2008-02-28T01:12:00.003+02:00

Paar päeva on Tija nüüd juba balletikoolis käinud ja isegi kodus inimeseõpetuse õpikut lugenud ning analüüsinud - enamaks pole veel jõudu olnud. Ehk nagu sõber Tartust kirjutas, on kogu selle aasta algus olnud pigem olelusvõitlus viirustes ellujäämise nimel kui koduõpe.
Tegelikult pole Tijal veel jõudu ollagi, kuid, nagu ma talle endalegi ütlesin - kui ta ennast nüüd kohe, jõu olemasolust või puudumisest olenemata, taas jalule ei aja, siis mina küll enam ei tea, kauaks ta pikali jääb.
Sest vägisi tõusmisest on veidi abigi olnud, elu hakkab tasapisi sisse tagasi imbuma... Vaevaliselt küll, paraku. Ja vahepeal näen ma tänaval väsimusest nutvat tütart.
Siiski kutsusin tema ja ta sõbra täna (st kellaaega vaadates praeguse seisuga juba eile) kaasa, vaatama etendust "Võlg" Heiti Talvikust ja Betti Alverist. Kui Tija pelgas, et seal võiks tal igav hakata, siis vastasin, et võtku seda kui kirjandustundi ja tulgu ikka.
No igav Tijal seal küll ei hakanud. Vaatas hoolega, kuid kurtis, et jälgimine väsitas. Ja et masendavat oli palju, haiguse järgselt tahaks pigem lõbusat. Ütles, et ta ei tajunudki laval kõneldavat kui luuletusi, vaid pigem kui rütmistatud kõnet.
Arvan, tasahaaval saan Tijale neist luuletajaist juurde kõnelda, kuulugu nad pealegi programmi järgi hoopis hilisemasse klassi. Alveril on ka elurõõmsaid luuletusi, neid võiks Tija teada ning lugeda küll. Seda enam võiks, et tavapäraste lasteluuletuste peale, kus riimideks pall ja sall kokku kõlksuvad, saab ta kurjaks ega taha aru saada, miks nii minimaalse mõttega asju üldse kirjutatakse, ning küsib, kas suurem osa luuletusi ongi nii jaburad.
Juba luuletuste kui nähtuse rehabiliteerimise nimel on tal aeg Alverit lugeda. Seni on ta mõtet leida osanud Valeria Räniku, Juhan Viidingu ja Jaan Kaplinski mõnedest luuletustest. Paljusid asju, mida lugeda tasuks, pole ta muidugi veel näinudki.
Nii või teisiti - igatahes on Tija pärast järjekordset viirust juba teist päeva jalul. Ehk on selle talve ning kevade haiguste norm lõpuks ometi läbi?

Luik, Haug ja Vähk rajasid SPA

2008-02-22T13:03:00.003+02:00

No ei mindud täna balletikooli. Ravitakse nohu, peavalu ja hääle puudumist. Aga igal juhul lubati kodus kahetunnine venitustrenn ette võtta. Ja homme ehk jõutakse klassikalise tantsu tundidesse.
Vestlesime MSNis teemal, et julge pealehakkamine on pool rolli, st peavalust hoolimata trenni minek oleks seekord positiivne... aga kui ikka ei seisa püsti, siis veel ei seisa. Ja oksendav balletiõpilane trennis ei ole ka vist üldse hea mõte.
Ainult et sel juhul ei tahaks ma pärast kuulda kurba juttu teemal, miks teised ühes või teises tantsus osalevad, tema aga mitte - no kuidas ta saakski osaleda, kui on tunnis käimise asemel haige?
Sellest, millisesse seisu ta kõõlused on läinud, st sellest, kui vähe ta pärast haigust venib, ei tasu mitte rääkidagi. No ja jõust on veel vähem põhjust rääkida. Aga kuna ma näen teda juba täiesti spontaanselt kodus vahepeal nii üht kui teist treenimas, siis on olukord tasahaaval ehk paranemas.
Eilsest valmidega tutvumisest on midagi külge jäänud küll - vaid mõni hetk tagasi teatas Tija mulle MSNis, et Luik, Haug ja Vähk leidsid ala, kus neil õnnestub edukat firmat rajada. Nad asutanud Tija soovitusel nimelt SPA;)
Seega, eilne kirjandustund läks täie ette :)

Aisoposest Lev Tolstoini

2008-02-22T00:28:00.006+02:00

Tija on jälle kaks päeva haige olnud. Järjekordne viirus. Ise olin samuti.
Niisiis on ta kaks päeva puudunud isegi balletikoolist, alles homme läheb jälle. Loodetavasti.
Või, nojah, juba täna, tegelikult. Sest "täna ei ole enam täna, täna on juba homme", nagu kõneles kunagi mu Nõo intri toanaabri väike vend.
Aga õhtul suutis ta juba õppida. Vaatasime üle valme, Aisoposest Wimbergini välja. Tija arvates on valmid julmad, kuna seal tapetakse liiga sageli loomi. Süžeede puhul, mida olid käsitlenud mitu autorit, pidas ta La Fontaine'i variante meeldivamaks kui Krõlovi omi.
Ainsad valmid, mis talle meeldisid ja kohati nii arukad kui isegi naljakad tundusid, olid Lev Tolstoi omad.
Ehk tunneb ta nüüd mõne valmist pärineva tsitaadi ära, kui seda elus kohtab? Tore oleks.
Tema lemmikžanriks ei muutu see aga ilmselgelt kunagi.

Alastiütlevast koosütlevani

2008-02-19T02:03:00.012+02:00

Tija õppis eile õhtul käändeid. Tuletas meelde kolme esimest käänet, samuti sise- ja väliskohakäändeid. Tegi alalütlevast alastiütleva. Jättis meelde, et alaleütlev on otsekui kellegi alale minev - näiteks pardialale... Ja siis seal alal olev. Ning sealt lahkuv.
Kuna pärast lahkumist aga igatsus peale tuleb, siis lähebki tarvis saavat käänet - et saada pardiKS. Rajav kääne rajab teed pardiNI. Olev kääne aitab elada pardiNA. Ilmaütlev pardiTA, kaasaütlev pardiGA.
Ja on täiesti mõistetamatu, miks pardiGA hoopis koosütlev kääne pole.

Taaselustumine

2008-02-17T21:29:00.005+02:00

Õppimises on nüüdseks kaks kuud vaheaeg olnud - kõigepealt koolivaheaeg ja seejärel pikk haigus.
Eilsest algas uuesti õppimine. Balletikool sai alguse juba pisut varem, nimelt 2. veebruaril. Esialgu ei jaksanud Tija küll sealgi tervet tundi vastu pidada, aga vähehaaval jõud taastub. Väga vähehaaval, kui täpne olla.
Et miks balletikooli varem kui teisi aineid õppima? Sel lihtsal põhjusel, et millegipärast on ta pärast haigust vaimselt veel kurnatum olnud kui füüsiliselt. Seda näitab muuhulgas pisiasi, et lühimälu oli tal pärast haigust niisama hästi kui kadunud - ta võis unustada lause, mis alles hetk tagasi öeldud oli.
Ta ei kirjuta praegu lugusid, ei loe uusi raamatuid, ei kipu kinno ega teatrisse. Sõpradega kõnelda ei jaksa, kuid rõõmustav oli see, et paar päeva tagasi jaksas ta ühele neist vähemalt tantsida;)
Nii nende balletilastega vist on, esimesena tuleb tagasi oskus ning jõud väljendada end tantsu läbi ja alles seejärel kõik muu.
Eilne päev algas prantsuse keele tunniga õpetaja Elvi Jõgeva juures, siis oli mõni tund vahet (ja väsitava maailma eest arvutisse põgenemist), seejärel vaatasime läbi loodusõpetuse õhuga seotud alajaotuse viimased peatükid ning veidike eesti keelt.
Loodusõpetuses sai neljandat või ehk ka viiendat korda kõneldud fotosünteesist ning arutletud eri liikide (inimesed, linnud, putukad) rinnalihaste osakaalu üle nende kogumassist. Järeldused kujunesid võrdlemisi naljakaiks.
Eesti keele osas selgus, et veerandi lõpu kontrolltöö teeks Tija juba varem kuuldu põhjal ära, kuid lisaks tasub selgeks õppida viis veel õppimata käänet (need viimased neljateistkümnest olemasolevast) ja alustada lauseanalüüsi kui nähtusega tutvumist (alus, öeldis, määrus jne).
Täna on pühapäev, võimalus magada ja välja lülituda. Seda on ilmselt ikka veel vaja, sest kui palun Tijalt mõne asja suhtes midagi selgitada, analüüsida, siis teeb ta ahastava näo ning kinnitab, et ei suuda mõelda.
Homme on samuti vaba hommik, kui maha arvata Tija lubadus, et ta proovib draakoniraamatu arvustust kirjutada (on üks naljakas lasteraamat, kus õpetatakse draakonit kodus pidama, kirjutatud justkui kutsikakasvatamisõpetus).
Raamatu nime panen kirja siis, kui Tija arvustuse valmis saab.

Uus kool ja luigepojad

2008-01-27T01:29:00.001+02:00

Nii, uues koolis on käidud, Tija on sinna vastu võetud ja mina saan sellega seoses nii suurema vastutuse kui suurema vabaduse õppeprotsessi kujundamise osas.
Alles paar päeva tagasi küsiti mult töö juures taas, et oi, kas sinu laps on koduõppel. Ja kui on, siis kes talle ometi matemaatikat ja eriti veel füüsikat õpetama hakkab?
Vastasin, et loomulikult mina. Ja et füüsika on üks parimaid aineid, mida õpetada. Siis meenus ka küsijaile, et ma elukutsest sõltumata nii paduhumanitaar ei olegi.
Aga ilmselgelt läheb veel aega, enne kui õppima saab hakata. Tervise taastumine pärast seekordset viirust on pikaldane - spordiarst, kelle juures käisime, hoiatas ette, et veel mõnda aega ei talu laps ei suurt vaimset ega füüsilist koormust.
Õnneks on vähemalt üks positiivne ajend olemas, mis taastumist tõenäoliselt kiirendada proovib - jaanuari lõpus - veebruari alguses saabub tagasi balletiõpetaja ja lavastaja Tõnu Veiler, et alustada "Inetu pardipoja" lavastamist ning võimalike osaliste rolli proovimist.
Senisesse meie koduõppekooli, kellele kolmeaastase koostöö eest väga tänulik olen, saatsin ka juba kirja ära ning kui Tija toibub, tuleb sinna tagasi viia õpikud ning kätte saada tarvilikud paberid.
Loodan väga, et me neid lahkumisega ei solvanud.

Haigusest ja üksindustest

2008-01-20T12:13:00.001+02:00

Mu sisetunne ütleb, et Tijal on vist veidike parem. Ta on jätkuvalt kohutavalt väsinud, kui peamiseks probleemiks tundub jäänud olevat köha - seega on teada, millega tegeleda on tarvis - ja väljanägemine on ka mõnevõrra muutunud. Enam ei meenuta ta põgenenud vangi, vaid eriliselt habrast kõrgest soost tütarlast, kes on küll mõnevõrra kurnatud.
Üks hea inimene saatis talle eile telepaatiliselt paranemissoove, ma näen, et need jõudsid pärale.
Merje, ravimid, mida sa mainid - kas pakuksid ka mõne kontakti, kust ja kellelt neid küsida?
Ja veel olen jõudnud mõelda, et hea, et kool olemas on. Selleks puhuks, kui kodus olla ei taha. Selleks puhuks, kui kodu näib sunnitud vanglana. Kahju ainult, et isegi erikallakuga koolid pahatihti alles gümnaasiumiklassides sellise kvaliteedini jõuavad, et sinna kui sõprade hulka minna saab.
Kui siiski jõuavad. Sest et kõik koolid ei jõua.
Et kust ma seda võtan? Eks õpilaste käest. Muuseas, õpilaste käest, kes tahavad ja suudavad nii õppida kui oma peaga mõelda. Ja neid on rohkem kui üks, kui arvu vastu huvi tunda.
Samas annab võimalus laps jalust ära kooli saata mõnikord ka võimaluse unustada, et tal on juhtumisi peale söögi, riiete ja peavarju lähedastelt veel midagi tarvis võiks olla. Näiteks sõprust ja arukat mõttevahetust. Kindlustunnet ja tuge. Teadmist, et teda armastatakse ja peetakse väga väärtuslikuks. Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda ei ole võimalik töö ja raske rahateenimise kõrvalt anda. See võiks võimatu olla vaid pikkade komandeeringute korral, muidu küll mitte.
Ja veel on see võimatu siis, kui vanemal endal enam midagi anda pole. Kui ta on tühi. Täiesti.
Või... Aga aitab ka. Lihtsalt, see ei ole enam lihtsalt kurb, vaid lausa kohutav, kui palju teismelisi on lükatud maailma üksinda iseenesega hakkama saama.Olen veendunud, et tihti need lükkajad ei teagi, et nad seda teinud on. Ehk arvavad, et kuna nende noorus oli veel raskem ja nad said hakkama, siis mis nende lastelgi viga peaks olema.
Ainult et kas nad said? Ja kas nad nüüd saavad? Hakkama, ma mõtlen.
Kuidas katkestada niisugune põlvkond põlvkonna järel üksijäetute ahel? Küllap iga niisugune laps vähemalt mingil hetkel tahab seda katkestada. Olla oma lastele lähedasem, luua pere, mis on hoopis teistsugune. Kas ja kuipalju see õnnestub, on õnneasi. Sõltub paljuski sellest, kuhu need lapsed maailma tõugatult satuvad. Ja kas nad usuvad, et neil on lootust, või nad lõpetavad lootmise mingil pimedana tunduval hetkel - kuigi valgus oleks juba päris lähedal.
Mu kunagise sõbratari, Läti akvarellisti Ilva Buntika ühe töö nimetus on "Öö on enne koitu kõige pimedam". Sellest pildist oli mulle omal ajal tõsiselt tuge.
Sina, kellele mõeldes ma seda kirjutan - ma tean, et sa suudad selle põlvkondi vältava üksindusteahela katkestada. Olen selles veendunud.

Ikka haige

2008-01-18T20:56:00.001+02:00

Ikka veel ei saa kirjutada sõnagi õppimisest, vaid ainult haigusest. Positiivne on see, et vahepeal 40 kraadini tõusnud palavik ulatus täna õhtul vaid 37,1-ni. Mõnevõrra ehmatav aga see, et pärast mitmepäevast voodisolekut on Tija nii nõrgaks jäänud, et vajas täna ühest toast teise minemisel tuge, et maha ei kukuks, kui silme eest mustaks läheb.
Ja kui enne oli tegemist saleda balletikooli õpilasega, siis nüüd meenutab ta figuur pigem koonduslaagrist põgenenud vangi. Unenäod on aga endiselt balletist - justkui oleks ta juba klassikalise tantsu tunnis tagasi ning jääks hätta, sest teised on vahepeal reveransi asemel tegema õppinud midagi kummalist, mis algab hoopis neljandast positsioonist - mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Eile olid sõbrad külas ja pärast muretses Tija, ega ta neid sellega solvanud, et suhelda ei jaksanud. Et äkki nad ei tunne teda veel sedavõrd, et uskuda - ta tõepoolest lihtsalt ei jaksanud rääkida.
Vaatame, milline on olukord homme.

Pärisgripp ja ilmuv deegu

2008-01-16T11:42:00.001+02:00

Tänast sissekannet lauanurgapäevikusse oleks vist kõige... hm... sobivam? alustada lausega: "Aga meil on majas pärisgripp! See ehtne, mitte para-! Teil ei ole!"
Nii et jah, hetkelistest elumärkidest sai ehtne gripp koos ägeda lihasvalu, kõrge palaviku ja kogu muu juurdekuuluva jamaga. Mul endal ka. Vaid Aivo on terve.
See-eest olen ma aga haigusele vaatamata (ja ehk selle tõttu veel otsusekindlamalt) sõlmimas mõningaid kokkuleppeid, millest ma vähemalt loodan, et need viivad meie pere koduõppe täiesti uuele kvalitatiivsele tasandile.
Niisiis, olgu õnnistatud raskused, mis annavad viimase tõuke, võtmaks ette küpseks saanud muutusi?
Näis, kõigepealt tuleb jalule saada.
Loomauudiseid on nii palju, et üks deegudest (Elouise, sest ostsime müüja teada loomapoest tüdruku; eile vaatasin seda tüdrukut lähemalt ja minu meelest on temast küll pigem Louis kasvanud) lippab juba neljandat päeva vabalt ringi keset suurt kassikarja ja on ikka veel elus.
Ettevaatlik, ent hulluseni uudishimulik. Arvuti juures luban tal mind jälgida alati vaid hetkeni, mil ta arvab heaks juhtmeid näksima hakata.
Õhtuti püüan ma ta tavaliselt kinni ja topin puuri (mille sees lihtsalt ei ole ühtegi auku, no ei ole!) tagasi, kuigi ta vastu puikleb. Puurist hakkab seepeale alati kohe kostma elukogenud ja mitte kunagi põgenenud deegu Koduhoidja erutatud vidistamist.
Kui ma temast (Koduhoidjast) õigesti aru saan, siis ta vist hoiatab noort uljurit, meenutades, et juba kaks tema puurikaaslast on samasuguse käitumise tõttu enneaegselt hukka saanud.
Aga Louis on lahe, kui ta mööda maja ringi lippab nagu niruvõitu sabaga võltsorav. Kiire on ta ka, ega kassidel polekski kerge teda tabada.
Triibik küll tahaks, aga samas jälgib loomakest ettevaatlikult, sest tal on veel eelmisest deegust, kes mul tema käest ära päästa õnnestus, meeles - SEE lõunasöök kriiskab. Jäledalt, nii et ajab igasuguse isu pealt ära.
Tookord tardus Triibik ehmatusest esimese kriiske peale soolasambaks, seepeale ma tolle deegu vigastamatult kätte saingi.
Täpsu aga pani kinnipüüdmise asemel oma valge nina vastu deegu koonu, endal silmis selge küsimus: "Ütle, mis asi sa ometi oled?"
Kui Louis ellu jääb, siis hakkab mulle deegude vabapidamine päris meeldima kohe...
Ja kui ma puurist ka täna ühtegi auku ei leia, siis hakkan ma arvama, et Louis on lugenud mingit deegude "Harry Potterit" ning valdab ilmumise kunsti.
Ahah, Louis saabus! Tere hommikust, deegu!

Elumärgid

2008-01-12T16:53:00.001+02:00

Mõnikord on tore tsitaate pea peale keerata. Või, mis ma ajan, mitte mõnikord, vaid alati.
Näiteks nõnda: "Keda Jumal õnnistada soovib, sellelt võtab ta ära mõistuse ja annab asemele kassid."
Või nõnda: "Sellise ilmaga ei aja hea koer peremeest ka välja."
Täiesti sobivad, kas pole?
Koduõppelaps? Kolmveerand tundi tagasi ilmutas esimesi elumärke - ajas end voodis istuli. Juba suudab isegi natuke naeratada.
Vaatame, mis edasi saab.
Link "Veel ilvestest" on nüüd korda tehtud ja sinna saab sisse ka. Valeria, ma ei tea, miks Sa meile näuguda ei saanud, Tija proovis ja sai küll.
Ja nüüd lisan linkide hulka vist lõpuks ka oma koduõppelapse blogi. Ta keelas mind mõnda aega seda tegemast, ütles, et ta ütleb seal kindlasti mõnikord nagu iga laps, et tegelikult ei viitsi ta üldse õppida, ja et siis hakkavad kõik kindlasti arvama, et see on koduõppe viga, et kui ta koolis käiks, siis ta aina ülistaks õppimist ;).
Aga ma arvan, et inimesed, kes midagi nii jaburat arvata võiksid, tõenäoliselt seda blogi lugema ei satugi.
Või satuvad mõnikord? Noh, see oleks ju huvitav!

Haigus, Harry Potter ja "18-14"

2008-01-11T22:46:00.001+02:00

Juba on reede. Koduõppija on viis päeva haige olnud, viirusele lisandus hambavalu. Lühidalt öeldes on ta täiesti õppimisvõimetu, tegelikult põhiliselt magab.

Vaat sellistel päevadel-nädalatel on mul koduõppe üle eriliselt hea meel. Ma ei pea kellelegi tõestama, kas ja kui haige laps on, ega muretsema sellepärast, kuidas ta kõik puudumise ajal tehtu järele vastab, sest tema vastamiste ajad on niikuinii teada, peaasi, et ta neil päevil haige pole.

Arusaadavalt tähendab see, et tarvilik materjal tuleb lühema ajaga omandada. Ainult et enamasti koduõppel saabki suurema osa asju hoopis väiksema ajakuluga selgeks.

Ise olin kooliajal ka suhteliselt sagedasti haige. Arvatavasti on see üks põhjus, miks mul pole hirmu, kas ma lapse kodus õpetamisega hakkama saan - kui suutsin omal ajal pikkade haigusnädalate vältel ise iseseisvalt õppida, siis miks ei peaks ma suutma oma last õpetada?

Käisin vaatamas filmi "18-14". Olen väga rahul, et seda nägin, ning ilmselt lähen veelgi vaatama. Seni ei ole ma näinud ühtegi teist teost, mis Tsarskoje Selo lütseuminoorukite elu ajaloo taustal nii ehedalt edasi annaks.

Sealt saab muuhulgas ilmselgeks, et seesinane eelnimetatud lütseum, Harry Potteri raamatute võlukool Sigatüügas ning kõik teised vähegi väärt internaatkoolid (Nõo keskkool, praegune Nõo gümnaasium näiteks) on milleski äärmiselt ühtviisi vahvad.
Ja et pole vahet, kas tegemist on Puškini, Puštšini, Gortšakovi, Harry Potteri, Fred Weasley või tänase teismelisega - oma tunnetes, hulludes ettevõtmistes ja armumistes on nad ikkagi sarnased. Vaid riietus ja keskkond erinevad, inimesed on samad, enese ja teiste avastamise aeg ning kõik ilus, mis sellega kaasas käib, on ühesugused läbi aegade.
Tahaksin väga, et Tija ja nii mõnedki ta sõbradki seda filmi näeksid, usun, et nad leiaksid sealt nii mõndagi sellist, mis neis enestes praegu olemas on.
On vaid üks aga - Tsarskoje Selo (ajalooliseltki olemas olnud) kõrilõikaja tapmiste tulemusi on näidatud enam kui ehtsalt - no mitte hetkekski ei tule tunnet, et see või teine laip ja tema kõrihaav on mängult, n-ö "ainult" film.
Nii ehtsa surma tajumise kogemus läbi kinoekraani võib õudusunenäod tuua. Ja ikkagi on see ilm vaatamist väärt, sest ta pole traagelniitidega võltskujutis, vaid midagi hoopis tõelisemat.

Tere, talveviirus!

2008-01-09T03:57:00.001+02:00

Uskusin naiivselt, et täna saan kirjutada sellest, kuidas vaheajajärgne koduõpe juba kaks päeva sujunud on. Oo ei, kaugel sellest. Ilmselgelt on keegi sõlminud kokkuleppe kõigi Põhja-Eesti talveviirustega, et need saabuksid kohe, kui vaheaeg lõppeb!
Nemad saabusidki. Tija jõudis esmaspäeval vaevu keeltekooli prantsuse keele tundi ja teisipäeval balletikooli. No ausalt, ei ole võimalik juba kolmandat veerandit järjest pooltes balletitundides haiguse tõttu käimata jätta, sest sel juhul ei usu enam küll keegi, et sa üleüldse suudaksid millegi nii pingutavaga tegeleda...
Nii et tal tuli minna. Kaks kolmandikku klassikalise tantsu tunnist oli ta küll vaid vaatlejana osalenud ja placemendi jõuharjutustega oli ka, nagu oli, aga vähemalt venitada oli Galina Grigorjevnal teda hõlbus, sest mida jõuetum inimene on, seda vähem ta vastu hakkab ;)
Tavakooliainetest ei tasunud seega enam rääkidagi. Eriti hästi sai sellest aru, et laps haige on, selle järgi, et ta nõustus varakult magama minema. Või mis nõustus, ta lausa nõudis seda.
Homme on tal balletikoolis klassikaline tants ja proov. Ja õhtul loodetavasti eesti keel ning matemaatika. Ajaloo ning loodusõpetuse jätaksin pigem selleks ajaks, kui õppijal enam haigusest tingitud uimasust pole.
Ja nüüd oleks mul endal ka viimane aeg magama minna. Aga nii ilusad on need hetked, kui saad täielikus vaikuses iseenese mõtteid kuulata-korrastada-edasi mõelda. Enamasti on sellist aega ainult öösiti.

Sims 2. Urrrrrrrr!

2008-01-07T01:07:00.001+02:00

Nii, esmaspäev on peaaegu käes. Ja laps naudib viimaseid hetki vaheajast. Ma arvan, et mitte enam kaua, sest magamisaeg peaks ammu käes olema. Eriti kui arvestada, et koht, kuhu ta praegu vaat et iminappadega kinnitunud on, on arvutimäng Sims 2.
Mulle vist meeldis sõpradega mööda linna tuuseldav laps rohkem.
Sims 2 on vaieldamatult päris naljakas ja teinekord rohkemgi tegelikkusele sarnanev mäng, kui lapsevanemad ette kujutada oskavad, aga ikkagi ei meeldi mulle see sümbioos Sims+laps millegipärast mitte üks raas.
Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk tundega, mis mind lapsena valdas, kui täiskasvanud suhtlemisest välja lülitusid, sest asusid teleka ette lõõgastuma.
Urrrrrrr!
Aga pole midagi, homme on juba normaalne päev, prantsuse keele jmt igapäevasega. Ootame ära...

Koolivaheaeg on lõppemas

2008-01-05T17:38:00.001+02:00

Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" on koht, kus Malin kurdab, et ta ei näe oma nooremaid vendi ega naabri pereema Märta oma tütreid rohkem kui põgusalt hommikusöögil.
Pärast seda kuuleb vaid lauseid: "Me lähme ujuma" või "Me lähme kalale" või "Me läheme ja võtame võrgud välja".
Need õed-vennad olid seal raamatus 12-13 aastased. Nojah, umbes niisama vanad siis, kui Tija praegu. Lindgrenil oli õigus nagu alati - kogu jõuluvaheaja olen minagi peamiselt kuulnud lauseid: "Ma lähen kinno" või "Ma lähen välja" või "Ma lähen Elinaga kokku saama" või...
Ainult et linnalapsed ei käi kalal. Selle asemel pigem tšillimas või hängimas. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendab üks neist rahaga ja teine rahatult linna vahel hulkumist. Ma üksnes ei mäleta, kumb oli kumb.
Tija (pildil vana-aastaõhtuöises linnas) protestib siinkohal, et tema ei käi ei tšillimas ega hängimas, vaid kinos, külas, jalutamas või Nõmme metsas mängumõõkadega võitlemas.
Eks osalt just sellepärast, et Tija on linnalaps, olemegi me oma koju nii palju loomi vedanud. Ma ei taha, et ta loodusest täiesti eemale jääks, kui võimalik oleks, siis tassiksin vist kuused, tammed ja vahtrad ka tuppa.
Et see aga võimalik pole, siis proovime last metsa viia. Näiteks vana-aastaõhtul olime metsas. Meie Aivo (abikaasa) ja koer Liisiga tegime lõket, Tija käis seda vaatamas, ütles, et lõke pidi lahe olema, sõi ära poolteist viinerit ning siis läks autosse tagasi, et internetis, st MSNis sõpradega suhelda ning Interluniumis ringi vaadata.
(Interlunium on üks noorte endi tehtud võlukool internetis, kus käivad täiesti vahvad tegelased koos, aadress www.inter.delora.pri.ee, nende endi tutvustus kõlab järgmiselt:
Interluniumi Instituut on kunagi Harry Potteri raamatute maailmast inspireerituna loodud võlukool Eesti nõidadele ja võluritele. Praeguseks on alles jäänud vaid võlukooli algne idee, kõik muu on aastatega muutunud ja omalaadsemaks muudetud.
Õpilaste vastuvõtt toimub vaid paaril korral aastas, kui on algamas uus õppeaasta (mis võib siin tähendada ka poolaastat, olenevalt õpilaste aktiivsusest). Kui satud õigel ajal lehele, registreeri ja kutsu ka sõber kaasa!)
Nii et nii palju siis metsast ja linnalapse metsaga harjutamisest. Aga Nõmme mets meeldib talle küll - mis siis, et minu maitse jaoks on see linnavaheline puudega kaetud ala mõnevõrra liiga "kammitud", sile ning korralik.
Jõuluvaheaeg on läbi saamas. Olen äärmiselt hoolega vältinud sellal õppimisest (õpikutesse ja töövihikutesse süvenemise mõttes) kõnelemist. Aga ühtteist õpetlikku on toimunud ikka. Näiteks võimalus 26. detsembril koer Retile (pildil) sünnituse ajal (jaa, jaa, ma tean, et loomad üldjuhul hoopis poegivad!) ämmaemandaks olla. Ja üht-teist ehk veelgi.
Tija sõber ütles, et ma pidin selles blogis ennast väljendama nagu poliitik ;)

Esmaspäeval algab kool.

Kuidas see küll juhtus?

2008-01-04T00:11:00.001+02:00

Blogi on kui päevik, mis on meelega lauanurgale vedelema unustatud - et las nad loevad.

Alates tänasest jätan minagi oma päeviku lauanurgale vedelema. Kuna tegemist on teadliku "maha unustamisega", siis peate lepima tõsiasjaga, et kõik detailid siin ei kajastu - mõnedest olen nõus kõnelema vaid eravestlustes.

Meie pere koduõpe sai alguse sellal, kui Tija (pildil juba viienda klassi õpilasena) teises klassis käis. Veebruaris vist, kui ma õigesti mäletan. Igatahes oli kolmas õppeveerand parasjagu alanud.

Mõneski kohas olen juba maininud, et ajend, miks me koduõppe kasuks otsustasime, ning põhjus, miks me selle jätkamist mõistlikuks pidasime, olid omajagu erinevad. Praeguseks oleme igatahes ajendile tänulikud - tõsise tõuketa poleks me tookord midagi nii julget alustada tihanud.

Üldkokkuvõttes võin öelda, et seni on kõik läinud suhteliselt hästi. Paremini saab küll alati ja selle "paremini" poole me ka püüdleme. Siinjuures olgu aga rõhutatud, et "paremini" all ei pea me silmas mitte hindeid, vaid seda, millest tegelikult aru on saadud ning mis eeldatavasti vähemalt põhiosas kogu eluks meelde jääb.

"Aga kuidas jääb sotsialiseerimisega?!" soovite ehk küsida.

Muretseda pole põhjust, kõik on korras. Lapse suhtlemisoskus üha areneb ja mõtlemisvõime ka. Mulle näib, et see areng on suisa vältimatu, sest kuidas sa ka ei püüaks, ligimestega kokkupuutumisest pole võimalik pääseda. Ja hea ongi, sest aeg-ajalt on meil kõigil üksteise tuge paratamatult vaja.