Koolid saavad koduõppelaste eest endiselt pearaha

Nüüdseks olen päris kindel, et vahepealsed udujutud, mille kohaselt waldorfkoolid enam vanema soovil koduõppel oleva lapse eest Eesti riigilt pearaha ei saavat, ei vasta tõepoolest tõele.
Eesti riik maksab haridusministeeriumi ametnike andmeil kohalikule omavalitsusele vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha täpselt niisamuti nagu iga päev koolis käiva lapse eest. Ka arvlemine omavalitsuste vahel (kui laps käib teise omavalitsuse koolis) toimub täpselt samadel alustel kui igapäevaselt koolis käiva lapse puhul.
Ainus, mida ministeeriumis osati oletada (et millest võib koolides niisugune jutt valla pääsenud olla), oli see, et võib-olla on mõni omavalitsus, kes seni kõigi oma territooriumil elavate laste eest koolile veel omalt poolt lisaraha maksnud on, nüüd selle maksmise lõpetada otsustanud. Aga riigilt tuleva raha osas ei ole siiski midagi muutunud, vanema soovil koduõppel olev laps on sama "hinnaga" kui igapäevanegi koolilaps.
Teavet sain telefonilt 7350145, ametnik, kellega rääkisin, oli haridusministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Maris Ambo (kes enne mulle vastamist veel mitmete oma kolleegidega nii rahandus- kui teistest osakondadest konsulteeris).
Jääb üle vaid imestada, kas üks väikene põhikool, kus sel ettekäändel üht koduõppelast jutule ei võetud (vanematele öeldi, et kuna koduõppelaste eest enam pearaha ei saa, siis ei ole kool ega õpetajad huvitatud ilma rahata töö tegemisest), andis vanematele valeteavet kogemata või valetas kooli esindanud õpetaja teadlikult.

Balletikool algas

Balletikool algas. Tija esitas 1. septembri aktusel Nightwishi muusika ("Moondance")saatel omaloodud tantsu, mis peaks kujutama tütarlast, kes tantsib Kuule kui jumalannale. Ma ei ole just päris kindel, et see mõte juba ka väljendus. Aga igal juhul nägid tants ja sellele eelnenud proov välja just niisugused, nagu alloleval videol näha on.


Teises astmes on tänavu kuus õpilast: Sonja, Helve, Ksenja, Liisa, Tija, Frida.

Ajas tagasi

Käisime perega Mütofestil. Seda, mida mina ilusaks või vähemalt tähelepanuväärseks pidasin, näitan piltides. Mõned pildid ning video on Tija tehtud.

Blogimaailma tagasi

Kiire ning keeruline aeg on olnud. Õigupoolest on kiire praegugi, aga mõne hetke kirjatööks juba leiab.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.

Kas keegi 1939. aasta Piiblit soovib?

Selgituseks: Piibel kirjutasin vastupidiselt keelereeglitele meelega suure tähega, sest natuke naljakas on, kui väikese algustähega piibel sisaldab suurte algustähtedega Vana ja uut Testamenti.
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...

Balletikool suvepuhkusel

Balletikooli kuues õppeaasta on läbi (kuus ja pool aastat seega käidud, sest pool aastat jõudis Tija ka sama kooli juures töötavas eelkooliealiste balletistuudios käia).

Järgmisel aastal saavad nende rühmal tunnid olema tõenäoliselt viis korda nädalas (ja ma ei imestaks, kui mõnigi kord lisanduksid kuuendaks korraks proovid), peamiselt klassikaline tants. Lisaks pilates (õpetaja Mari Savitski) ja moderntants (õpetaja Viktoria Jepisheva) ja võib-olla midagi veel.

Klassikaeksami järel rõhutas õpetaja Svetlana, et kui keegi võtab seda balletikooli nii, nagu see oleks eelaste mõnele justkui "tõelisemale" balletikoolile, siis nii ei ole see mõeldud. Tantsukoolis Noor Ballett käies ei peaks unistama sellest, kuidas kord pääsetakse "tõelisesse balletikooli", vaid tuleks arvestada, et juba ollaksegi tõelises balletikoolis ja edasine sõltub suutlikkusest õpetajatega intensiivset koostööd teha.

Piltidel Tija kevadkontserdile eelnenud "Inetu pardipoja" monoloogi proovis Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos õpetaja Svetlanaga.

Käänded ja meemid

Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.