Seekord lühidalt

Aitäh kõigile, kes Roberti muusikakooli eest tasuda aitavad – kokku sai meid täpselt niisama palju, kui on õppeaastas kuid, niisiis on see mure lahendatud. Häid ettepanekuid muusika ja Roberti veel parema kokkuviimise osas tuli veelgi, mis sellest kõigest edaspidi hargnema hakata võib, näeme tulevikus.
Tijale õpetasin vahepeal VI klassi kirjandust natuke aega rangelt programmikohaselt ja hakkasin väga ruttu urisema. Urina teemaks on küsimus, et kas ilma Enn Kippeli teost "Meelis" läbimata tõepoolest haritud inimeseks ei saa. No ei usu, et see raamat nii silmapaistvalt vajalik on.
Aga eks ma viskan pilgu ka teise VI klassi tarbeks mõeldud kirjandusõpikusse. Kui seal ka "Meelis" sees on...
Kui seal ka "Meelis" sees on, siis kõnelen edasi.

"... ja nägid, et elu võib huvitav olla!"

Aitäh, Kiisuke Auh, Tuulikki ja Annika lubamise eest Robertit muusikakooli kuumaksu osas toetada! Ainult üks kuu ongi veel kogu kooliaastast puudu, niisiis on mure peaaegu maha murtud!
Lootust on, et kui paberid, mis Roberti ja Nora ema Tadžikistanist saadab (notariaalne volitus, et vanaema võiks laste kodakondsusdokumendid ise korda ajada) Eesti seadustega ka vastavuses on, siis saab ehk varsti laste paberidki korda. Ema kohalejõudmine võtab veel aega.
Laste suhtumisest Eestisse kirjutab ema aga, kellele lapsed nüüdseks esimesed meilid täitsa oma meiliaadressidelt :) on läkitanud, järgmist: "Nendele väga meeldib Eestis, koolis ja igal pool! Tadjikistanis peksti neid tee peal koju, koolis ja nii edasi venelaste pähe, kartsin, et Eestis tuleb sama lugu, kuid nad ütlevad, et kõik on korras! Hakkasid juba Eesti keeles kirjutama ja üldse nägid, et elu võib huvitav olla!"
Kirjaviisi üle ärge imestage. Ema oli kolmeaastane väike tüdruk, kui tema ema koos temaga Tadžiki NSV pealinna Dušanbesse kolis. Seal käis ta koolis ja ülikooliski.
Selline jutt siis täna.
Kodus uudist pole, Tija on ikka veel haige. Esimeste tervenemismärkidega küll õnneks.

Aitäh!

Aitäh, head inimesed! Ene, Kristi ja Märt arvasid, et saaksid Roberti muusikakoolis käimist toetada, mis tähendab, et oktoobri alguses, kohe, kui haridusministeerium on muusikakoolile arvenumbri ja viitenumbri nimetanud (mingil kummalisel põhjusel polnud nad seda seni veel teha jõudnud), saab korraga ära maksta vähemalt esimese viie kuu tasu (septembrist jaanuarini).
Seda, mis nägu need väikesed Tadžikistanis kasvanud Eesti sünnijärgsed kodanikud on, saab näha hot'i pildigaleriis, kui panna otsingusse sõna "kaugelt". Esimesed pildid on tehtud bussis, kui ühel reedesel päeval metsakoolist tulime, teised nädala jagu hiljem loomaaiaskäigu ajal. Muuhulgas ka see pilt, kus on näha, kuidas Nora lõug täpselt parasjagu loomaaia kohviku letile ulatub. Lapsed on nii pisikest kasvu, et tänaval vist kohe ei usukski, et nad juba 9- ja 10aastased on. Nojah, Nora on tegelikult täna, 21. septembril, esimest päeva 9aastane.
Robert ütles naljaga pooleks, et Nora peab seni tema sõna kuulama, kuni ta mehele läheb, ja siis peab hakkama mehe sõna kuulama. Ma kohe ei teagi, kas see on nali või idamaine vaateviis inimeste rollidele siin maailmas...
Aga üks eile loodetud headest asjadest läks luhta — Tijal hakkas just sel ajal halb, kui me olime kokku leppinud matemaatikat õppima hakata. No ja pärast, kui tema selleks valmis oli, käis juba minul sellest toredast sügisviirusest pea nii ringi, et ma polnud õpetamiseks suuteline. Vaene matemaatika on päris mitu päeva ilma meieta läbi ajama pidanud. ;)

Kõnelus headest asjadest

Räägiks täna õige headest asjadest. Näiteks sellest, et Märt ja ka Mait RPRist õpetasid mu miniarvuti nii hästi käituma, et sellega on nüüd väga hea töötada ja Internetis käia. Ainult fotode jaoks on ta kehv. Aga muidu on kilogrammine Asus parim, mida töötamiseks tahta.
Tija sai balletikoolis Galinalt kiita. See on üle hulga aja midagi nii erakordset, et nüüd ei tohi Tija küll enne uuesti tundi minna, kui päris terveks saab (ta nimelt jõudis vahepeal juba haigeks jääda), muidu rikub hea mulje enesest jälle ära.
Robert olevat klaverimängu alal eriliselt andekas. Kohe nii andekas, et terve hulk inimesi viitsivad temaga vaeva näha, aidata tal muusikakooli jõuda, õpetada teda ühtaegu muusikaajalugu tundma ja seda eesti keeles kirja panema, hoolitseda, et ta intenaadis iga päev harjutaks. Kusjuures muusikatunnid on ka iga päev.
Ja Noral oli täna sünnipäevaks saadud suure mängukoera üle väga hea meel.
Ah jaa, ja see ka, et turvakodu kasvatajad on Robertit-Norat ning lapsed neid nii hästi tundma õppinud, et arusaamatusi vaevalt küll enam ette tuleb.
Nüüd on mul aga ligimestele palve. Kuna Roberti ja Nora ema on jätkuvalt ikka veel Tadžikistanis, vanaema endaga toimetulemisega hädas, pensioni ta ka ei saa, aga meile kõigile oleks kasulikum, kui noormees Robertist, kes praegu küll alles 10aastane on, tuleks korralik inimene ja, mine tea, võib-olla ka muusik, siis oleks tore, kui me asjade positiivses suunas minemist toetaksime. Mina jaksan maksta Roberti ühe kuu muusikakooli maksu ja osta mõlemale lapsele igakuiselt Tallinna kuukaarte, ühe kuu muusikakooli raha sai poisi vanaemalt, aga õppeaastas on kokku 9 kuud, seega seitse veel - kas oleks mõeldav leida seitset toetajat, ühte iga kuu jaoks? Ühe kuu maks on 450 krooni ja kui toetajaid oleks, siis annaksin ma teada ka muusikakooli arvenumbri. Muusikakooli oma sellepärast, et siis on kõigi jaoks kindel, et keegi ei püüa siin enese jaoks raha teha, vaid üksnes õige natuke üht last paremaks kaasinimeseks kasvamisel toetada.
Andke mulle teada, kui saaksite toetada - näiteks meiliaadressil kassimaja18@hot.ee, see on mu kodune meil.
P.S. Üks hea uudis meenus veel. Koer, kellele siin kunagi kodu otsisin, kuna ta varjupaigast võetud kutsikana kasvas suuremaks, kui peremehele meeldis, jääb siiski endisesse koju, kuna siis, kui uus tahtja välja ilmus, avastas peremees äkki, et ta ju armastab oma koera, ja käib nüüd temaga iga päev jalutamaski. Perenaine on aga vaikselt rõõmus, et peremees ise seda otsustas, sest nüüd ei saa ta isegi paha tujuga enam öelda, et tema pole midagi öelnud ega koera endale jätta tahtnud... Aga no võttis see inimese koeraomanikuks kasvamine ikka aega....!
Viimane tänane hea uudis on see, et nüüd hakkab Tija koos minuga matemaatikat õppima - ma vähemalt loodan seda...

Nädalavahetus: alkoholi poolt või vastu; roppuste tõlge; euroopluse ime

Nädalavahetus möödus tormiliselt, siia mahtusid nii Kati ja Arni sünnipäev kui Norale-Berdile turvakodusse järeleminek ning nende pühapäevaõhtune koolisaatmine.
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?

Ä-tähega ämmeldunud, kuid siiski käppadel

Täna olen ma siis juba kaks korda ligimeste peale plahvatanud. Pinged kogunevad sisemusse nii varjatult, et on kuni viimase hetkeni varjatud mitte ainult teiste, vaid isegi enese eest. Ja kui siis kõmakas käib, olen ise niisama üllatunud kui ümbritsevadki inimesed.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.

Kool või koduõpe? Jätkem nad vastandamata

Alustasime Tijaga tänavu matemaatikast - kõigepealt eelmise aasta viimase veerandi materjali kordamisest. Algus edeneb vaikselt, sisseelamine nõuab aega. Ja aina ning üha näen, et õige häälestuse saavutamine nii tunnetes kui mõtetes on igasuguste tulemuste seisukohalt esmatähtis.
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!

Asjalike ametnike kiituseks

Eile oli ilus päev - sain kinnituse, et toredad ja asjalikud ametnikud pole mitte maailmast kadunud. Nüüdsest on Tadžikimaalt tulnud eesti lastele kindlustatud nädalavahetusteks koht laste turvakodus, kus nad saavad ühe nais- ja ühe meeskasvataja sõbraliku pilgu all korralikult süüa (köök on samas majas), ilusas toas magada, soovi korral klaveritki mängida ja kus neid võib külastada või vahepeal ka kaasa võtta, korralikult kokku leppides kas või öösekski, peaasi, et ise ka kokkuleppeid täidad.
Kõnealune turvakodu on pisike, täiesti kodu moodi.
Mis ma oskan nüüd öelda, kui mõtlen kas või Hundi Ulu postitustele ta blogis (http://hundiulg.blogspot.com), kus ta kõneleb raskustest suhtlemisel sotsiaaltöötajatega... Seda, et tavakodanikul on raske selles sfääris kedagi kätte saada, tunnistas turvakodu juhatajagi, kui proovis vastuvõtuajal ühte teist ametnikku telefoniga tabada.
Samas, see pole võimatu. Ja tegemist on inimestega, mis tähendab, et kehtib kõik, mis inimestele mujalgi omane.
On äärmiselt ebameeldivaid inimesi, kellega mõnikord saab paremaid tulemusi vaid ilmselget nahhaalsust ilmutades ehk kõneldes ainsas keeles, mida nemadki mõistavad.
On keni ja sõbralikke inimesi, kes samas on pahatihti üle töötanud, sest sedasorti inimesed võtavad endale kohustusi ise ja neid lisatakse veel kõrvaltki juurde. Nendega kõneldes on parem, kui oled maksimaalselt konkreetne ja täpne oma sõnastuses, sest mida segasemat ning emotsionaalsemalt laetud juttu räägid, seda raskem on neil aru saada, aga jõud arusaamiseks on väsimuse tõttu niikuinii väiksem kui ideaaloludes.
On häid ja halbu päevi. Ehk, nagu ütles mulle kunagi üks toona küll veel nooruke, kuid väga hea advokaat, sõltub isegi kohtuniku otsus muuhulgas ka sellest, kas ta jõudis hommikukohvi juua, kas tal on või ei ole peavalu ning kas ta on abikaasaga tülli läinud või mitte.
Kui sa aga tead, mida sa soovid, oled enesele selgeks mõelnud, miks on sul õigus seda taotleda, ning oled läbikukkumise korral niikuinii nõus sama rida edasi ajama, et saavutada enese teada positiivseim kas nii- või teistviisi, siis ei peata sind tegelikult peaaegu miski.
Olin valmis ka lapsi enese juurde võtma, kuigi, kahes toas, millest üks on veel sügavas remondiseisundis ja kus voodite asemel tuleks pruukida madratseid, oleks see pisut keerukas. Aga ikkagi parem kui ei midagi.
Lastele lähen kooli järele ise ja viin nad sinna ka tagasi, sest turvakodul pole inimest, kes seda teeks. Aga nii saangi nendega rohkem suhelda ning selgeks, kuidas neil edaspidi minema hakkab.

Balletikoolis Pilleta

Päris huvitav on proovida voodis pikali olles blogi kirjutada, kui sul samal ajal kaks kassi laptopi ees kõhu peal istuvad, täpsemalt öeldes lamasklevad.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.