31. august 2008

Otse Tadžikistanist

Täna viisime kooli poisi ja tüdruku, kes on tegelikult Eesti pagulased Tadžikistanist. Sünnijärgse Eesti kodakondsusega lapsed, kes oma lõunapoolsel sünnimaal ohtu sattusid, sest sealgi vaadatakse endist erinevaid sama ebasõbraliku mudeli järgi, mis siingi pahatihti kehtib ja mille lühike sõnastus võiks olla ühed venelased kõik, koos lisandusega, et kui ei ole täpselt meiesugused, siis kadugu minema.
Laste ema on veel Dushanbes, tuleb lähemate kuude jooksul. Vanaema otsib Eestis kodu. Lapsed on - vähemalt tööpäeviti - internaadis. Nädalavahetuste osas peab veel otsustama ja mõtlema, milline variant oleks olemasolevatest kehvadest parim...
Hästi asjalikud tegelased on need lapsed, kuigi veel suhteliselt väikesed. Vahvad ja armsad. Ja energilised nagu murdeealised kutsikad....
Pikk päev oli. Ja tõdemine, et kõik asjad saab korda ajada, kui inimesed vaevuvad lisaks paberitele ka üksteisest hoolima. Mingi võimalus on alati.
Nüüd tänaseks aitab. Ei mingeid mõtteid enam, ainult uni.....
Homseni!

30. august 2008

Tere, inimesed :)

Pikk vahe on kirjutamisele jäänud. Eks olen vist endale nii palju tegevust hankinud, et kõik ei taha taas 24 tunni sisse ära mahtuda. Kogu aeg lihtsalt juhtub nii. Ja siis jääbki ka blogi unarusse, sest õhtul-öösel hilja, kui muud tööd tehtud, ei kipu enam kirjutada jaksama.
Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.

Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.

Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.

Kuldne Auri kuldsel rannal.

Kati õpetab Keefast.

Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.

8. august 2008

Välismaal ja tänaval

Tunnen, kui kirjutama hakkan, teen seda täna vist küll hüplikult. Mõtted on segamini, sest neid on peas korraga liiga palju.
Esimene mõte on koduõppe kasulikkusest laste tarvis, kelle vanemad välismaale tööle või õppima sõidavad - nüüd saavad need lapsed ametlikult oma klassi nimekirjas õppetööd jätkata, kui vanemad ning kool mõistliku kokkuleppeni jõuavad. Vähemalt seadusandja poolt on vajalikud eeldused selleks loodud.
Teine mõte, millest ma kuidagi lahti ei pääse, on seotud põgusa tänavakohtumisega. Naine, kelle tütar kunagi Tijaga esimeses klassis pool aastat koos õppis, märkis, et ta on Tija pärast väga mures, kuna nägi Tijat koos sõbratariga mänguasjapoes - ja Tija on ju ometi juba 12aastane! Tema tütar on aga valmis juba mehele minema... Aastaid vanemad poisid istusid mitmeid öid nende juures külas, nende vanemadki polnud uskunud, et ta tütar alles 12 on.
Juhuks, kui keegi aru ei saanud - naise mure seisnes selles, et ega mänguasjapoes käiv 12aastane ometi arengus maha pole jäänud.
Tummaks võtab tegelikult. Tijat ja Aivot ajas see jutt vaid naerma, minus aga tekitas õuduse. Kui palju võib meie keskel olla neid, kelle silmis 12aastaselt enam millestki muust kui suhetest vastassooga mõelda ei tohikski? Kelle meelest igal tõelisel naissoost olendil see tohibki olla ainumas mõte, mis pähe mahub?

Koertest

Olen ärkvel ja kraadin vahepeal habekoer Liisit - et olla kindel, et tal operatsioonilt koju kõndides sisemist verejooksu ei tekkinud. See on vähetõenäoline, aga rahutuks teeb, et Liisi on liiga väsinud ning loid.
Operatsioon oli steriliseerimine ja põhjuseks polnud mitte see, nagu me arvaksime, et nii arukal ning iseloomuga koeral nagu Liisi võiksid kunagi sündida kehvad kutsikad, vaid see, et ma pole kindel, et leiaksin piisavalt inimesi, kes Liisi kutsikaid väärt oleksid.
Tarka koera, kes on lisaks suur, tugev ning enesekindel, ei ole kerge kasvatada. Kui inimene kutsika võtab, siis ei pruugi ta veel teada, kas ta saaks sellise koeraga hakkama või mitte.
Meenub punakaspruun dogilaadne koer, kelle Aivo ühe maja keldrikatlamajast nälga surema jäetuna jõulude aegu leidis. Hiigelsuur ja keeldus inimesi usaldamast. Praeguseks surnud, varjupaigas hukati, sest temaga ei saadudki usalduslikku kontakti.
Arvan, ta jäeti surema, sest temaga ei saadud hakkama. Ogadega kaelarihm, millega ta kohale toodud oli, vedeles sealsamas.
Pöördusime politseisse, kuna selle keldri võtmed olid vaid loetud inimestel. Uurimine jäeti siiski katki - vist on mul see kiri, millega katkijätmist põhjendati, isegi kusagil veel olemas.
Ma ei pidanud ega pea tookordset uurimise katkestamist õigeks, sest kes on võimeline neljajalgse elusolendiga niiviisi käituma, võib olla julm ka enesest nõrgema inimese vastu.
See oli kõige ehtsam tõestus võimalikust jubedast elulõpust suurel koeral, kui tema peremees ei suuda olla austustvääriv karjajuht.
Väiksemal koeral Retil aga ongi jooksuaeg ning kavalere ukse taga käpaga segada. Juba neli päeva külastab Reti hoovi asemel kasside liivakasti, sest õueminek on mõeldamatu - ta on liiga populaarne. Teda ennast see populaarsus mõistagi õnnetuks ei tee.
Ja minul on tegelikult kõige rohkem kahju isastest koertest - tuleb vist ikkagi Reti ka operatsioonile viia, et ta poisse hulluks ei ajaks...
Aurist poiss on praegu seitsmekuune ja juba opereeritud, sest kahe emasega üheskoos poleks teda muudmoodi pidada saanudki.

3. august 2008

Kitarriõpe kolib koju

Tija on jälle pisut haige. Hea, et suvi on, nii ei pea ta selle pärast trennist puuduma - nagu õpetajad naersid, on tema haigeolemise limiidid juba mitmekordselt lõhki, rohkem ei tohi!
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.