Täna, 21. oktoobril

On õhtu, on 21. oktoober ja äärmiselt juhuslikult on täna mu sünnipäev. Nii umbes 44 aastat tagasi hommikul kella 9.50 paiku Väike-Maarja haiglas saanud see juhuslikkus paika määratud.
No ja kui ma oma sünnipäeval ka ei peaks blogi jätkamiseks aega leidma, siis oleks maailm üle igasuguse normi pöörane.
Proovisime Tijaga jälle ühe viiruse läbi, oli teine päris korralik. Seejärel avastasin karulaugu pulbri, mille ninna pihustamine tundub tõepoolest mõnevõrra kaitsena mõjuvat - nähtust kaubastatakse nime all Nazaleze või midagi taolist.
Haige olemise kõrval oleme kooli osas endiselt jätkanud eeskätt matemaatikaga. Ma igatahes loodan, et selle tulemusena on kõik, millest Tija juba aru saanud on, talle täiesti arusaadav ning selge ega lähe enam ka meelest.
Ülejäänud ained on selle kõrval suhteliselt pisiasi... Mitte nende solvamise mõttes, vaid selles suhtes, et ühegi teise aine puhul pole mul tekkinud tunnet, nagu peaksin ma äärmiselt ebatasasele maale suure tähelepanu ning põhjalikkusega rajama rangelt loodi aetud ning täpselt mõõdetud nurkadega karkassi, kuhu hiljem ruum ise peale ehitada. Umbes samasugust vist, nagu Aivo ehitab praegu meie kolme veekilpkonna basseini tarvis. Bassein kõlab selle kohta muidugi võimsalt, aga arvestades, et katusekorteri katusenurga all on madal kolmnurk, millega muidu niikuinii midagi eriti teha poleks, siis võib sinna ju paraja süvendi tekitada. Ja kui küljed on loodis ning nurgad mõõdetud, siis on hilisem ehitustöö kergem...
Täna helistasin Tadžikimaa eesti laste emale. Ta tuleb siiski ise novembris siia laste ja ka enese kodakondsuse pabereid korda ajama, 10. novembril hakkab sõitma ja 15. paiku jõuab siia. Ja siis lahkub 20 päeva pärast jälle, sest Dušanbe korter on ikka müümata. Kirjutasin täna turvakodu juhatajale, et nõu pidada, kuidas oleks laste suhtes parem edasi asju ajada. Neil on ema juba väga vaja - nii toeks kui sellekski, et oleks olemas täiskasvanud inimene, kes Robertile iga päev meelde tuletaks, et kõik, mis ta mingil päeval teeb või tegemata jätab, on kõige otsesema mõjuga tema tulevikule. Kasvatajad seda teha ei jõua, sest neid pole internaadis nii palju.
Väsinud olen siiski veel pisut, sest tunde on ööpäevas vähevõitu ning asju, mida tegemist vajavat näen, omajagu rohkem. Sellest ka pikk vahe blogiga.
Koduõppe osas on minu "infobaasis" veel nii palju uudist, et üks põhikooli peagi lõpetama hakkav poiss jäi Tallinnas koduõppele ning kõik näib päris hästi sujuvat. Põhjus, miks koolis raskeks läks, oli suhteliselt tavapärane, nagu mulle viimasel ajal kuuldu-nähtu põhjal tundub - kui teismeline poiss hakkas end tüüpiliselt teismeliselt väljendama, siis ei suutnud ka õpetajad hilispuberteetlikust vastukäitumisest hoiduda ning tulemus oli nagu vanas loos, kus kaks sikku purdel kokku said. Eeldatavasti saab koduõppele jäänud sikust peagi tubli ning tasakaalukas noor inimene ning loodetavasti elab tema oma puberteedi õigel ajal lõplikult läbi, mitte ei pea seda aastakümnete pärast kordama.
Teine pere on aga mures kahe teismeeas noormehe pärast, kellel mitu klassi koolivahetussegadustes vahele jääma kippunud. Teismelisus, nagu eelmisegi näite puhul märgitud, veel peale selle. Osanuks, teadnuks ja julgenuks ema koolivahetuste asemel juba paari aasta eest, kui olukord alles keeruliseks kujunema hakkas, koduõppe valida, poleks praegune olukord ehk nii raskevõitu. Nüüd aga on, nagu on, ja emal on raske leida poistele kooli, kus julgetaks teha otsust, et poisid tohivad nende kooli nimekirjas koduõppel olla. Võimalik, et hirm on selle pärast, et kui koduõpe ei peaks sujuma, siis tuleb poisid viimaks päevaõppesse võtta ja mine tea, millised nad olla võivad. Võimalik ka, et millegi hoopis muu pärast — koolijuhtide sisse ma näha ei oska. Homme teeb see ema uue katse ühe kooliga kõnelda — kas tal on õnne, näeb siis.
Kõik tänaseks. Teen katse veel pisut töötada. Tegelikult mulle ju meeldib peaaegu kõik, millega ma tegelen, oleks vaid jõudu pisut rohkem...