Õppetööst, tõlkimisest ja Tiigrist

Jaanuar on poole peal ja Tijal VI klassi inglise keele materjal läbi võetud. Küsisin Tijalt käest, kas ta soovib minna inglise keelega kohe edasi, kuid ta valis pigem kordamise ja paari inglise keelega seotud lisatöö tegemise. Teistest ainetest on praegu kõige tõsisema tähelepanu all loodusõpetus.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.