Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.
Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar