Esmaspäeval lähen Kambja kooli Tija õpikuid tagastama. Olin mures, kuidas neid seni kestnud koostöö eest tänada. Kas viia kõigile lilli? Siis aga soovitas mu pensionil olev õpetajast tädi, et kui viin kompvekke, siis olengi kõiki tänanud. Hea mõte, kummaline, et ma sellele ei tulnud...
Tija seekord kaasa ei tule, sest ta pole ikka veel piisavalt tugev. Sõit väsitaks. Ja pinge, et kas õpetajad on äkki solvunud, et ta teise kooli läks, samuti.
Sõber Märt ütles, et kui ta loeb meie blogi, siis tundub talle, justkui räägiksime me vaid imepisikesest osast olemasolevast. Et selles, mida tema näeb, on väga-väga palju ka muud ning osa sellest "muust" on ehk olulisemgi.
Küllap nii ongi. Iseenesest on see isegi täiesti loomulik, sest isiksuse kujunemine on selles vanuses teadmiste omandamisest paratamatult tähtsam. Samas on see kujunemine aga niivõrd privaatne asi, et.. sellest võib kirjutada ilukirjanduslikus teoses, kuid mitte blogis.
Ja pärast läheb ikkagi teadmisi ka vaja.
Täna valis Tija luuletuse Juhan Viidingult. Lisaks jõudsime alustada vene keele õppega. Vaatasin, naljakate salmide ning jutustustega vene kooli aabits on ühe õppevahendina täiesti hea.
Tija püüdis pähe õppida ka kaherealist venekeelset luuletust, aga eks homme näeb. Luuletus kõneleb siilist, kes on üllatunud, et kuusel on samasugused okkad nagu temalgi.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
mõistagi on blogi ainult tükk elust. nagu, ma arvan, kõik katsed elu kirjeldada. see on ikkagi seesama värk, et kirjeldases/kirjutades oled sa filter. valid asju, mida sa vääriliseks pead. asju mida sa näidata tahad. enamgi veel, asju, mida sa ise näed. sest kõike me ei näegi. ka enda puhul mitte. järelikult ei sa sellest ka kirjutada.
Postita kommentaar