Tunnen, kui kirjutama hakkan, teen seda täna vist küll hüplikult. Mõtted on segamini, sest neid on peas korraga liiga palju.
Esimene mõte on koduõppe kasulikkusest laste tarvis, kelle vanemad välismaale tööle või õppima sõidavad - nüüd saavad need lapsed ametlikult oma klassi nimekirjas õppetööd jätkata, kui vanemad ning kool mõistliku kokkuleppeni jõuavad. Vähemalt seadusandja poolt on vajalikud eeldused selleks loodud.
Teine mõte, millest ma kuidagi lahti ei pääse, on seotud põgusa tänavakohtumisega. Naine, kelle tütar kunagi Tijaga esimeses klassis pool aastat koos õppis, märkis, et ta on Tija pärast väga mures, kuna nägi Tijat koos sõbratariga mänguasjapoes - ja Tija on ju ometi juba 12aastane! Tema tütar on aga valmis juba mehele minema... Aastaid vanemad poisid istusid mitmeid öid nende juures külas, nende vanemadki polnud uskunud, et ta tütar alles 12 on.
Juhuks, kui keegi aru ei saanud - naise mure seisnes selles, et ega mänguasjapoes käiv 12aastane ometi arengus maha pole jäänud.
Tummaks võtab tegelikult. Tijat ja Aivot ajas see jutt vaid naerma, minus aga tekitas õuduse. Kui palju võib meie keskel olla neid, kelle silmis 12aastaselt enam millestki muust kui suhetest vastassooga mõelda ei tohikski? Kelle meelest igal tõelisel naissoost olendil see tohibki olla ainumas mõte, mis pähe mahub?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Viimasel ajal on selliseid varaküpseid noori neiusid väga palju tekkinud. Natuke kurb on vaadata. Kui mina nii väike olin, siis oli poistega suhtlemine, kuinad just tänavapealsed sõbrad ei olnud, selline ihihii-ahhaha teema. Nüüd kõnnid mööda tänavat ja ei oska isegi öelda kui vana keegi on. Väikesed tüdrukud näevad välja vanemad kui mina kogu selle krohvitud pinnase all. Ei julge ligidalt möödagi minna - kardad, et äkki läheb mask katki ja kukub kildudena maha.
See teema on mind tegelikult juba pikka aega vaevanud.
Ma usun, et suuresti tuleneb selline varaküpsus vanemate kiiretest karjääridest ja napist ajast lastega. Ma tean isiklikest kogemustest, et suurtel täiskasvanutel ei ole isegi aega veeta näiteks laupäevi-pühapäevi oma lastega, sest töö võtab kogu aja. (Siin märgin, et ma olen päris palju lapsi hoidnud) Ja ma usun, et oma rolli mängib ka vanemate suhtumine a la kasva ometi suureks ja ära ole selline laps.
Ma tõesti leian, et inimesed ei tohiks lapsi saada, kui neil ei ole aega lastega tegeleda.
Täiskasvanud on kohati nagu väikesed lapsed ja lapsed nagu kassipojad. Lapsele lubatakse lõpuks väike kiisu aga kui kiisu kasvab suureks siis pole ta enam armas ja kupatatakse ukse taha. Siin muidugi avaldub justkui topelt vanemate efekt, sest kui laps tüdineb kiisust ära, siis ega vanemad ka väga kiisuga enam tegeleda ei taha ja lähebki ukse taha väike kiisu.
Nii et kui laps on väike ja armas ja ei vaidle vastu ja ainult karjub natuke vahepeal on kõik tore ja armas aga siis kui tuleb see lapsepõlve aeg, siis kiirustatakse last ruttu suureks ja iseseisvaks saama, et ta vähem jalus tolkneks.
Huuuhhh...sain oma mõttet välja öeldud. Natuke sogane küll ent siiski, siiski, ma usun, et asjalik. Jah, just nii.
Liisa- Mialee
Mõnikord näib, nagu oleks üks liik emasid võistlemas teemal, kelle tütar on juba pooliti veel laps olles seksuaalselt kõige küpsem. See on kuidagi... metsik. Justkui mingis kauges suguharus. Ju on selles midagi instinktiivset. Nojah, aga praegu veel vaid raamatuist tuttavad vanaaegsed kõrgseltskonna ballid kui pruudilaat... oli vist ju sama? Lihtsalt üks ja sama instinkt avaldub eri aegadel isemoodi.
Ja see, kui inimesi kipub juhtima alasti instinkt, on mõnevõrra hirmutav.
Aitäh Sulle Su mõtte eest, Mialee!
Paluks sagedasemaid sissekandeid!
Postita kommentaar