Tuul kui sõnumitooja

"Meil tuuled sõnumeid tõivad..." — oli kord selline laul ühes Tija muusikaõpetuse õpikus. Võib-olla isegi tänavuaastases, ei mäleta, sest olen muusikaõpetuse õppimise 100-protsendiliselt Tija ja ta lauluõpetaja Elviira hooleks jätnud. Väga hea lauluõpetaja muide, sest ta leiab, et laulu ja muusikat peab inimene õppima selleks, et selle abil õnnelikum olla osata. Kui peaks annet olema ka teistele laulmiseks, miks mitte. Aga kui seda ka pole, on laulmine ikkagi tähtis, sest see on oluline inimesele enesele. Ja millise häälega ta enesele laulab, see pole enam teema, mis arvustamisele kuuluks.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.