Une eeli

Kuna juhtus nii, et lõpetasin eilse päeva töö arvuti taga eilse õhtu asemel alles täna hommikul 5.32, siis vajun vist varsti mõne lause kirjutamisega poole peale jõudnult magama.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.