Ümarlaud kuningas Arturita

Tere rahulikku ööd, head inimesed. Arvasin küll end täna varem nii blogi kirjutama kui magama jõudvat, aga kujunes teistviisi. Hea, et vähemalt Tija juba magab. Enamasti kipub ta ütlema, et ei saa magama jääda, kui mina veel ei maga.
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!