Vastused

Tavaliselt küsivad inimesed, kellega ma igapäevaselt pole suhelnud, minu käest ikka veel kahte asja.
Esiteks: kas kõik need kassid, kelle pildid blogis üleval on, elavad tõepoolest teie juures kodus?
Teiseks: miks Tija ikkagi koduõppel on?

No ja kui küsitakse, siis on see võimalus vastamiseks.

Alustan teisest küsimusest. Püüan olla nii aus, kui saan. Lõpuni välja ehk mitte, sest püüan ühtaegu jääda ka "poliitiliselt korrektseks", nagu sõber ja blogilugeja Edith seda nimetab. Ehk vältida ligimeste solvamist, kui selleks parasjagu tõsist tarvidust pole.
Tija koduõppele jäämise ajend ning koduõppes jätkamise põhjus on üksjagu erinevad. Praeguse seisuga olen väga tänulik, et see ajend kord ammu oli, sest tõsise tõuketa poleks ma tõenäoliselt koduõppeni jõudnud.
Ajendist võib, kui vajadus tekib, ka mõnikord kõneleda. Praegu räägiksin jätkamise põhjus(t)est.

Tijal on balletitrenn kirja järgi neli korda nädalas 2—3 tundi korraga, prooviperioodil viis kuni isegi kuus korda nädalas. Ja viimasel ajal tundub, et tegelikult on kogu aeg prooviperiood :).
Tundes Tijat, ma tean, et ta ei peaks sellisele koormusele igapäevase koolitundides käimise kõrval vastu. Tööpäevad läheksid 12aastase jaoks liialt pikaks. Jaa, ma näen, et on lapsi, kes niiviisi jaksavad. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas need, kes esialgu jaksasid, teismeikka jõudes haigestusid, ning ma ei ole just päris kindel, et üks põhjustest polnud ülekoormus.

Et miks balletikooli üldse nii tähtsaks pidada, huvikool ei tohiks ju üldharidusega konkureerida?
Ta ei konkureerigi üldharidusega, vaid üksnes üldhariduskoolis käimisega. Ja selles asi ongi, et tegemist pole huvikooliga, vaid, nagu õpetajad rõhutavad, pigem kutseharidusega. Mõnda kutset lihtsalt tuleb õppima hakata võrdlemisi noorelt, hiljem pole enam võimalik.

Kuidas saab tegemist olla kutsekooliga, kui ainus ametlik selle ala kutsekool asub Tallinnas Toompeal? Kas me Tijat "päris" balletikooli pole tahtnud panna? Sealt saaks pealegi üldhariduse ka!
See, kus Tija käib, on "päris" balletikool. "Päris" selle poolest, et lõpetajad, kui nad vähegi tööd on jaksanud teha, ei ole nõrgad. Kuna selles koolis ei ole suuri klasse, siis on seal võimalik ka igaühega, kes selleks ise valmis on, individuaalselt tegeleda.
See, et üldharidust saab omandada kõrvalt mõnest teisest koolist, on ka pigem pluss — nõnda on võimalik valida tugevama tasemega üldhariduskooli. Nii mõnigi pere on seda oluliseks pidanud.

Üldhariduskooli programm on tore asi. Arusaadavalt vaieldav ja kindlasti tehakse teda omajagu ümber iga järgmise reformi ajal, aga üldjoontes pole tal viga. Samas tundub mulle üsna otstarbekana võimalus koduõppe ajal selles programmis rõhke mõnevõrra ümber asetada, ka mõningaid detaile lisada. Selleks on võimalus, sest kodus õppimine võtab märkimisväärselt vähem aega kui töö klassis.

Ma ei oska kommenteerida seisukohta, et tavaliselt jäävat koduõppele lapsed, kes mingil moel ei sobi kollektiivi — et kas häirib kollektiiv neid või nemad kollektiivi. Koduõppelapsed, keda ma tunnen, selle liigituse alla ei käi. On küll vanemaid, kelle lapsed on koduõppel seepärast, et praegune Eesti haridussüsteem oma mõningates ilmingutes neid, st vanemaid ei rahulda, kuid see on justkui väheke teine asi.

Algklassides aga taandub koduõppe pooldamine/mittepooldamine mõnigi kord lihtsalt küsimuseks, kas sa saad või ei saa usaldada seda inimest, kes on seatud laste klassijuhatajaks. Paraku on olemas inimesi — kahjuks teinekord isegi algklassiõpetaja ametis — keda ei usaldaks isegi nii palju, et last nendega järgmise tänavanurga peale poodi saata, millestki rohkemast hoopiski rääkimata...

Ja ärge mitte proovigegi siinkohal öelda, et ma lihtsalt ei mõista õpetajaid — neid on mul titeeast peale nii palju ümber olnud, et olen vähehaaval nendega üsnagi kodunenud ;). Nimelt otsustasid mu isa neljast õest kolm omal ajal õpetajaks õppida, igaüks isesuguseks. Tulemused olid minu silmis päris sümpaatsed. Pean tunnistama, et hetkedel, kui olen segadusse sattunud, olen neilt senimaani nõu küsinud. Mitte küll ainete õpetamise suhtes, vaid inimsuhete seisukohalt.

Lii, kas ma suutsin Su küsimusele vastata?

Jaan, Sinu mitmest-mitmest küsimusest vastan siinkohal esmalt ühele. Jaa, see seltskond, kes siin kõrval piltidelt vastu naeratab, elab tõesti täies koosseisus meie juures. Mõnikord on mõni veel lisaks ka, sest n-ö käibekasside hulk on muutuv.
Kui aga hakata kodus ringi vaatama, siis jääb kassidest esmapilgul vaatevälja paremal juhul vaid kolmandik. Ülejäänud on kõik kusagil oma nurgatagustes. Paraku ei saa sama koerte kohta öelda, kui toas ringi liikuda, siis on nad igal pool sabas ;).

Ja täna sai valmis deegupuur. Selgus, selleks, et teha deegule puuri, võib "lihtsalt" hiigelsuure vana akvaariumi ühe otsa peale püsti ajada, sellele deegukindlad uksed ette panna, akvaariumi tugevalt seina külge kinnitada ja sinna sisse ronimiseks suure-suure õunapuuoksa sättida. Tulemus on tore, aitäh tegijale (kellega ma juhtumisi abielus olen).