28. oktoober 2008

Kas oodata laipu jõe kaldal mediteerides või istuda lähedalasuvasse tanki?

Arvuti ütleb, et täna on 28. oktoober. Seega juba nädal eelmisest blogikirjast. Aitäh kõigile, kes mulle sünnipäevaks kõiksuguseid häid soove läkitasid — ilma nendeta oleksin vahepeal vist veelgi haigem olnud.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.

21. oktoober 2008

Täna, 21. oktoobril

On õhtu, on 21. oktoober ja äärmiselt juhuslikult on täna mu sünnipäev. Nii umbes 44 aastat tagasi hommikul kella 9.50 paiku Väike-Maarja haiglas saanud see juhuslikkus paika määratud.
No ja kui ma oma sünnipäeval ka ei peaks blogi jätkamiseks aega leidma, siis oleks maailm üle igasuguse normi pöörane.
Proovisime Tijaga jälle ühe viiruse läbi, oli teine päris korralik. Seejärel avastasin karulaugu pulbri, mille ninna pihustamine tundub tõepoolest mõnevõrra kaitsena mõjuvat - nähtust kaubastatakse nime all Nazaleze või midagi taolist.
Haige olemise kõrval oleme kooli osas endiselt jätkanud eeskätt matemaatikaga. Ma igatahes loodan, et selle tulemusena on kõik, millest Tija juba aru saanud on, talle täiesti arusaadav ning selge ega lähe enam ka meelest.
Ülejäänud ained on selle kõrval suhteliselt pisiasi... Mitte nende solvamise mõttes, vaid selles suhtes, et ühegi teise aine puhul pole mul tekkinud tunnet, nagu peaksin ma äärmiselt ebatasasele maale suure tähelepanu ning põhjalikkusega rajama rangelt loodi aetud ning täpselt mõõdetud nurkadega karkassi, kuhu hiljem ruum ise peale ehitada. Umbes samasugust vist, nagu Aivo ehitab praegu meie kolme veekilpkonna basseini tarvis. Bassein kõlab selle kohta muidugi võimsalt, aga arvestades, et katusekorteri katusenurga all on madal kolmnurk, millega muidu niikuinii midagi eriti teha poleks, siis võib sinna ju paraja süvendi tekitada. Ja kui küljed on loodis ning nurgad mõõdetud, siis on hilisem ehitustöö kergem...
Täna helistasin Tadžikimaa eesti laste emale. Ta tuleb siiski ise novembris siia laste ja ka enese kodakondsuse pabereid korda ajama, 10. novembril hakkab sõitma ja 15. paiku jõuab siia. Ja siis lahkub 20 päeva pärast jälle, sest Dušanbe korter on ikka müümata. Kirjutasin täna turvakodu juhatajale, et nõu pidada, kuidas oleks laste suhtes parem edasi asju ajada. Neil on ema juba väga vaja - nii toeks kui sellekski, et oleks olemas täiskasvanud inimene, kes Robertile iga päev meelde tuletaks, et kõik, mis ta mingil päeval teeb või tegemata jätab, on kõige otsesema mõjuga tema tulevikule. Kasvatajad seda teha ei jõua, sest neid pole internaadis nii palju.
Väsinud olen siiski veel pisut, sest tunde on ööpäevas vähevõitu ning asju, mida tegemist vajavat näen, omajagu rohkem. Sellest ka pikk vahe blogiga.
Koduõppe osas on minu "infobaasis" veel nii palju uudist, et üks põhikooli peagi lõpetama hakkav poiss jäi Tallinnas koduõppele ning kõik näib päris hästi sujuvat. Põhjus, miks koolis raskeks läks, oli suhteliselt tavapärane, nagu mulle viimasel ajal kuuldu-nähtu põhjal tundub - kui teismeline poiss hakkas end tüüpiliselt teismeliselt väljendama, siis ei suutnud ka õpetajad hilispuberteetlikust vastukäitumisest hoiduda ning tulemus oli nagu vanas loos, kus kaks sikku purdel kokku said. Eeldatavasti saab koduõppele jäänud sikust peagi tubli ning tasakaalukas noor inimene ning loodetavasti elab tema oma puberteedi õigel ajal lõplikult läbi, mitte ei pea seda aastakümnete pärast kordama.
Teine pere on aga mures kahe teismeeas noormehe pärast, kellel mitu klassi koolivahetussegadustes vahele jääma kippunud. Teismelisus, nagu eelmisegi näite puhul märgitud, veel peale selle. Osanuks, teadnuks ja julgenuks ema koolivahetuste asemel juba paari aasta eest, kui olukord alles keeruliseks kujunema hakkas, koduõppe valida, poleks praegune olukord ehk nii raskevõitu. Nüüd aga on, nagu on, ja emal on raske leida poistele kooli, kus julgetaks teha otsust, et poisid tohivad nende kooli nimekirjas koduõppel olla. Võimalik, et hirm on selle pärast, et kui koduõpe ei peaks sujuma, siis tuleb poisid viimaks päevaõppesse võtta ja mine tea, millised nad olla võivad. Võimalik ka, et millegi hoopis muu pärast — koolijuhtide sisse ma näha ei oska. Homme teeb see ema uue katse ühe kooliga kõnelda — kas tal on õnne, näeb siis.
Kõik tänaseks. Teen katse veel pisut töötada. Tegelikult mulle ju meeldib peaaegu kõik, millega ma tegelen, oleks vaid jõudu pisut rohkem...

9. oktoober 2008

Miks mõni raamat jääb lugemata

Elamine kipub vahepeal nii palju aega hõivama, et selle kirjeldamiseks enam mahti ei jäägi. Sellega, et ööpäevas on vaid 24 tundi, oleme probleemi ees perekondlikult. Kui nüüd veidi lõõpimisi kõnelda, siis ma tõesti ei tea, kuidas peaks olema võimalik selle kõige kõrvalt veel koolis KÄIMISEKS aega leida...
Roberti ning Eleonora lugu hargneb edasi omasoodu. Sellest ma seekord ei kõnele.
Mis puutub aga eesti kirjanduse ühte esindusteost "Meelis" VI klassi õpikus, siis selle kohta kirjutamist ma siinkohal paari lausega jätkaksin, polemiseerimaks Kukupaiga (vt http://koduoppekass.blogspot.com/2008/09/seekord-lhidalt.html) ning selgitamaks enese seisukohta.
Minagi lugesin selle raamatu kooli ajal läbi. Erinevalt Kukupaist ma kahjuks mäletan mõningaid mitte ehk valituid, vaid pigem valimatuid kohti "Meelisest". Täpselt niisamuti, nagu ma mäletan sarnaseid kohti "Mahtra sõjast" ning mõnest muustki ajaloolisest raamat-nähtusest.
Kohad, mida mäletan, jäid mulle meelde kui luupainaja – suhteliselt detailitäpsed kirjeldused ilgustest, mida inimesed korda saatnud on. Mingil seletamatul põhjusel on mul kirjeldusi lugedes enamasti samal hetkel ka pilt silme ees, justkui kinos – ja see juba niisama lihtsalt ei lahku.
Mida ma sellega öelda tahan - olen kaugel arvamusest, otsekui ei tohiks noortele-lastele kõnelda võigastest asjadest, mis maailmas ka juhtuvad. Usun, olen jõleduste olemasolu eest Tijat hoiatanud nende võimalikkust rõhutades ehk keskmisest rohkemgi. Aga ma ei pea vajalikuks ega sobivaks neid võikusi koolikirjanduses KIRJELDADA. Ära nimetada jah, aga mitte kirjeldada, Ja kõige enam taunin ma selle vanusegrupi puhul niisuguste asjade kirjeldamist ilukirjanduslikes teostes.
Ilukirjanduslik-ajaloolised raamatud on selles osas veel kõige hullemad, sest nad teesklevad dokumentaalne olemist, seega mõjuvad alateadvusele kahekordse jõuga.
Selle jutuga ei taha ma aga kaugeltki öelda, et "Meelist" mitte kunagi (ja miks mitte mõnikord ka VI klassis, kuna inimesed on erinevad) lugeda ei tohiks. Tohib-tohib. Ainult et tema esinemine kirjandusõpikus ei näi mulle just parima valikuna.

5. oktoober 2008

Hiline tund arvutiga

Õigupoolest polegi nii väga hiline. Aga arvestades, et lubasin homme hommikul kell 6.30 Robertile-Norale turvakodusse järele minna — siis on küll. Robert nimelt arvas, et esmaspäeva hommikul vara on parem kooli sõita kui pühapäeva õhtupoolikul.
Laste dokumentide kordaajamine liigub ikka veel üle kivide-kändude. Kodakondsus- ja migratsiooniameti viimane korraldus oli, et rääkigu ma linnapea Savisaarega, las ta määrab sotsiaaltöötaja, keda kohustab sellega tegelema. Sest et sissekirjutust ju lastel pole millegipärast (tundsin vastuseks huvi, et kuidas saakski olla, kui pole dokumente; vastu küsiti kurjalt, et kuidas nad koolis tohivad õppida, kui pole dokumente; eks ma siis selgitasin lahkelt, et ministri isiklikult ametimehelikul loal;)).
Niisiis, linnapeale postitasin praegu kirja. Arvestades, et enne pidasin linnavalitsuses töötava inimesega nõu, siis ligineb see kiri talle umbes niisama malbelt ja tagasihoidlikult kui öökullipost ühes teatud raamatus Privet Drive'ile — nii või teisiti, aga kohale see jõuab.
Laste emale aga teatas teine kodakondsus- ja migratsiooniameti töötaja, et kui tal pole Eestis kohta, kuhu ennast sisse kirjutada, siis ärgu parem tagasi tulgugi, sest siis Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti ei saa, olgu ta pealegi sünnijärgne Eesti kodanik. Vähemalt just nii sai ema aru ja oli paanikas, et kas siis tal tasubki sõiduks raha kulutada, pärast on tagasi minna veel raskem...
Robert on muusikakoolis saanud nii viisi (õpitud palade mängimise eest) kui kahtesid (heliredeli eest). Aga teda aina kiidetakse endiselt.
Noraga käisin balletikoolis, selgus, et tüdrukul on keskmised eeldused, kuid balleti jaoks liiga lühikesed käed-jalad, kuigi ta on erakordselt ilus tüdruk, laval peavad ju inimesel olema pikad koivad nagu kurel... Samas on ta erakordselt musikaalne, hea rütmitunnetusega, seega võiks käia edukalt mõnes teises tantsukoolis. Vaatasin mööda Internetti ringi, Todes jättis sümpaatse mulje, aga kui keegi oskab midagi veel soovitada, siis oleks see vahva..... Tegutseda ei ole ma ühegi kooli ülevaatamise osas veel jõudnud.
Koduõppe osas tegeleme praegu peaasjalikult matemaatikaga - tahan olla veendunud, et Tija saab aru kõigest, milles VI klassi õpikus juttu.
Ja nüüd kõik tänaseks. Head ööd....