31. juuli 2008

Põhjadraakon lendas lõuna poole

Elamine on õppimine on õpetamine... on esimene lause, mis mul peas keerleb.
Ja teine on see, et kui Tartust ning Unipiha algkoolist Pangodi ääres tagasi tulin, lendas meile vastu draakon. Balti valge põhjadraakon vist... Nii ma arvan vähemalt. Täpsemalt vaadake pildilt. Kahju ainult, et bussiaknapeegeldused natuke liigimääramist segavad.


Ja portree ka.


Koduõppe suvepäevadelt väga armsas ja vahvate õpetajatega Unipiha algkoolis sain ma veendumuse, et kokkusaamised on kasulikud, sest iial ei tea, millisest juhuslikust lausejupist mõni hea mõte tekkida võib.
Ja et emadele endile kulub igapäevasest keskkonnast erinevas (loe: mõistvamas ning sõbralikumas) olukorras "sotsialiseerumine" rohkemgi veel ära kui lastele (isade kohta ei oska ma öelda, sest ei ole ise isa olnud - vähemalt mitte selles elus).
Ja et heade uute inimestega tuttavaks saamine on see, millest iial piisavalt pole.
Siis sain ma veel teada, et üks väike poiss võib koolist kolme veerandiga saada veendumuse, et ta on ikka täiesti loll, mis loll. Ja et arst soovitab selle raviks kas last uimaseks tegevaid tablette (et küll ta siis kooli sobima hakkab) või ema-isa poolset elutervet ellusuhtumist koos koduõppega, sest kui rahulikult ning talupojamõistusega asja vaadata, siis pole poisil tegelikult tõsiselt viga midagi.
Järgmiseks sain ma teada, et mõnedele õppealajuhatajatele on selgeks tehtud, et kui laps on koduõppel, siis ei tohtivat ta koolis enam üheski tunnis käia. Juristiharidusega ja riigikohtus töötamise kogemusega tulevane koduõppelapsevanem Katre (tulevane sellepärast, et ta väikepoiss on alles eelkoolieas) kinnitas aga, et koolis ei tohi tunnis käia need lapsed, kes on tervislikel põhjustel koduõppel, lapsevanema soovil koduõppel olevad lapsed tohivad küll, kui kool ja lapsevanem niimoodi kokku lepivad. Kui vaja, lubas Katre edaspidigi vanematele juriidilist nõuannet jagada. Mõne aja pärast ilmuvad ta kontaktandmed MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, mille siit kõrvalt linkidest leiate (Koduõppelapsed ja nende vanemad).
Veel on muutunud see, et sügisest peab igal vanema soovil koduõppel oleval lapsel olema individuaalõppekava, mille järgi kool siis teda vähemalt korra poolaastas kontrollib. Koduõppekeskuse kodulehele püüame mõne aja pärast mõne niisuguse näidiseks üles panna.
Ja suurema osa asjade kohta on uues seadusaktis lapsevanema soovil tehtava koduõppe kohta märgitud, et see või teine käib kooliga kokkuleppel. Mis tähendab, et endisest veel enam on vaja leida kool, kus sinuga julgetakse kokku leppida.
Ja loomulikult on muutunud see, et nüüd võib vanema soovil koduõppel olla kuni põhikooli lõpuni.
Kokkutulekul tuli mulle lõpuks ometi pähe lause, mida saab soovitada öelda õpetajal, kes kurdab, et aga mida ta siis ütleb, kui teised lapsed klassis küsivad, miks nemad ka koduõppele ei saa jääda. See on väga lihtne, tegelikult: "See laps on koduõppel, kuna tema vanemad seda soovivad; kui sinu vanemad soovivad ka, et sina koduõppele jääksid, on nõus sind kodus õpetama ja saavad sellega hakkama, siis võid sina ka koduõppele jääda, muidu mitte."
Peaks ju olema selge vastus? Sest tegemist on koduõppega VANEMA SOOVIL.
Ühes koolis aga oli õpetaja, kes teistele lastele midagi vastata ei osanud, selgitanud, et koduõppele jäänud lapsed on haiged, seepärast ei käigi koolis. Lastel oli pärast päris raske seletada, et haiged nad küll ei olnud. Tõsi, üks koduõppele jäämise põhjus oli see, et koolis käies nad kippusid väga sageli haigeks jääma, koduõppel aga enam mitte. Kusjuures haigestumise põhjuseks oli vist siiski pigem nende jaoks pisut suurevõitu koolipinge, mitte kontaktid inimeste vahel, sest koolisõbrad käisid neil kogu aeg külas ikkagi.
Samas koolis juhtus aga sellinegi kummaline asi, et õpetaja püüdis väita, nagu peaksid lapsed järgmisest veerandist kooli kindlasti tagasi tulema, kuna nende kontakt klassiga olla vähenenud. Huvitav, kuidas, kui sõbrad klassist sellesama pere lastel kogu aeg külas käisid?!?
Põgusalt on koduõppe suvepäevadest juttu ka aadressil http://www.maaleht.ee/2008/07/28/uudised/1223-kas-saata-laps-sygisel-kooli-voi-jatta-koduoppele
Ja kuulge, hääd ligimesed, mul oli imehea ja rõõmus kuulda neil suvepäevadel, et te mu blogi loete, aga olge nii armsad ja kirjutage ka mulle vahepeal midagi, eks ;)!
Tagasiside peale saab see blogi veel parem olema, ausõna!

23. juuli 2008

Katile vastuseks

Kati (ikka seesama, kelle leiate Väikese Nõia Teemajast siin kõrval sõbralike linkide seas) tahab, et kõneleksin kõiksugustest kummalistest kogemustest. (Vt http://noiaelu.wordpress.com/2008/07/23/kristuse-pruudid-ja-kosjanaljased-ufod/)
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.

Kitarrist, jõutrennist ja keeleõppest

Tijal oli täna teine kitarritund. Esialgsel vaatlusel tundub, et ta ei kavatsegi ära tüdineda, vaid hoopis lõbutseb selle värgiga tegeledes. Tunnist tulles on ta igatahes rõõmsalt lõõpivas seisundis.
Selgus aga, et nüüd on lisaks pöidade venitamisele (et varvaskingade jaoks tarvilik nn podjom piisav oleks ehk pöid pealt täiesti kaardus - kui ei ole, siis ei toetu jalg varvastel tantsides mitte varvaskinga otsale, vaid selle otsa servale) vaja ka randmeid venitama hakata, et sõrmed piisavalt hästi kitarrikaelani ulatuksid. Niisiis polnud ma üldse narr, kui kitarrikeelte vajutamist varvastel tantsimisega võrdlesin, sarnasusi tuleb üha juurde!
Mis balleti jaoks tarvilikku trenni puutub, siis üks asi on väga kummaline - kui eelmise suve trenni ajal märkasin Tijal edasiminekut eeskätt venivuses, siis sedakorda õnnestuvad aina paremini pigem jõuharjutused. Iseenesest on see ju hea, aga venivust on ka vaja... Aina rohkem.
Muu õppimise osas oleme vahepeal inglise keelt vaadanud ja leidnud, et tuleb pisut põhivorme pähe õppida vähehaaval. Ilmselt mitte ainult Tijal, vaid minul ka. Sõber Märt olla muretsenud, et kuidas Tija inglise keelt järgmisel aastal kodus edasi õpib, et emagi (st mina) ei oska seda ju korralikult. Ei oska jah, sest pikemat aega olen õppinud saksa keelt (mille valdamist enesekriitika ka oskamiseks ei luba nimetada, kui ma mingeid keeli üldse oskan peale eesti keele, siis on need läti ja vene). Aga selle asja nimi on lapsega koos iseõppimine ning arvestades, kui palju kõikvõimalikke materjale praegu kättesaadaval on, on see ühe keskmiselt keeleandelise lapse jaoks täiesti võimalik (ja keelehuvi kui sellist on Tijal 600 korda rohkem kui minul).
Et eraõpetajaga või kursusel saaks paremini selgeks? Võimalik. Aga inglise keele kursuste katsetamise lõpetasime me pärast seda, kui tervelt kahel aastal järjest selgus, et no need on Tija vanustele ikka nii titekad kui titekad. Sain sealt korduvalt tagasi kurilõbusa lapse, kes rääkis titehäälega ja nentis, et "jälle ei saanud tunnist mitte midagi uut teada!!!".
Teiseks, kõiki asju ei jõua kuus plussi peale selgeks õppida, tuleb teha mingi valik. Praegu on Tija esmavalik keelte osas prantsuse keel ning tasahaaval hakkab ta mõistma sedagi, et vene keel saab talle väga oluline olema. Inglise keel on, jah, ka oluline. Aga hädavajalikul määral ning üle sellegi jääb see talle külge niikuinii. Täiesti paratamatult.
Homme lähen tööle. Näib, et sain lõpuks terveks. Võimas viirus oli.

22. juuli 2008

Kitarr ja sõbrad Saksamaalt

Tijal on tekkinud on uus lisahuvi - soov kitarrimängu selgeks saada. Noh, eks leppisime kokku, et kui ta pärast mõni aeg tunnis käimist ikka veel niisama tõsiselt asjasse suhtub, siis hakkan mina ka tema huvi tõsiselt võtma.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.

16. juuli 2008

Vene keele õpe

Leidsin Interneti-aadressi, mille abil koduõppelapsele vene keelt tutvustada.
Leheküljelt http://www.1001skazka.com/music3.html leiab näiteks laulu "Helesinine vagun" ja veel üht-teist muudki. Muuhulgas on kirjas ka laulusõnad.
Tijale tundus meeldivat küll. Ja teistele kodustele osutus vägagi tuttav olevat ka laul "Krõlatõje katsheli".
Tegelikult läksin sellelt leheküljelt venekeelseid muinasjutte otsima, kusjuures leidsin ka. Aga alustada on vist küll hõlpsam lauludest.

15. juuli 2008

Väsimus

Mõnikord võib üsna ära väsida. Mitte koduõppest, kaugel sellest. Aga kõigest ülejäänust küll.
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?

14. juuli 2008

Koduõppetunnid Dagö eel

Täna oli koduõppekoolis jutuks kaks olulist teemat. Esiteks vene keel - kummaline küll, aga Tijal tekivad seda õppides hoopis teised seosed kui mu enesel omal ajal. Nojah, kui alustada õppimist juba teises klassis ja lisaks sellele kuulda-näha mingit keelt päevast päeva kõikjal, siis vist jääb miskit peaaegu iseenesest külge, märkamatult... Ja sa ei analüüsi enam, millised seosed sel keelel su enese keelega on.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.

12. juuli 2008

Larbilt tagasi

Tija on larbilt tagasi ja näib, et kogemusega rahul. Seltskond, nagu pildid näitavad, oli seal siis umbes alljärgnev - ehk eeldatavasti temast omajagu vanem ning targem.












Anu Laansalu, kena inimene, kes on pooliti Tija ristiema ja kes nüüdseks koduseks saanud Iowast Eestis käimas oli, oli larbi teemast kuuldes ehmunud, miks mängivad noored ja lapsed nii palju kurjust sisaldavaid süžeesid.
Ma ei tea seda, ju siis on maailm selline. Parem, kui mängitakse, mitte ei lasta kurjusel igapäevaelus toimida. Aga võib-olla tunduvad mõned asjad vaid "vanainimestele" (või peaks seda jutumärkideta kirjutama?) kurjad, teistele enam mitte?
Loomadest täna niipalju, et ühe mustahallitähnilise, arvatavasti kolmekuuse noorkõutsi leidsin paar päeva tagasi Toompuiesteelt värisemas - noh, umbes nõnda, nagu metsjänesepojad vanasti end kombaini ees olematuks püüdsid teha. Pidanuks ma ta sinna edasi värisema jätma või? Õnneks võttis Eva looma seekord ulualla, mõneks ajaks vähemasti. Nüüd tuleb loomale kodu leida.
Eva leitud ja mõne kuu eest meie juurde toodud ning siin poeginud Stockmanni juurest leitud emakass on oma kolm poega aga parasjagu kahekuusteks kasvatanud. Kui kogu aeg oli teadmine, et neist kahte soovib üks vanaproua Soomes, siis nüüd selgus, et siiski mitte. Nimelt, oo õudust, kuu aega tagasi tehtud pildil paistis valge laik musta kassipoja lõua all hoopis väiksem, nüüd selgub aga, et see on suurem, niisiis pole päris õige sort. Ja taust kasse pildistades polnud ka päris õige olnud, naabri kuuriuks, mis kassipoja selja taha sattus, ei olnud piisavalt elegantne, punane samet oleks ehk parem olnud.
Kohati ei saa ma aru, kas Eestist on Soome jaoks kujundatud kassikaubamaja. Lukskaubamaja, ma pean silmas. Et tulen ja valin ja virisen, sest klient on alati kuningas. Ja kas selliselt valides ikka üleüldse peab siit kasse saama. Kas sellise suhtumise juures üleüldse peab looma saama, pean ma silmas.

Parempoolsel pildil on kassipoeg, kellel olnuks juba kodu Eestis, kui ta poleks olnud Soome ära lubatud.




Vasakpoolsel pildil on kassipoeg, kelle lõuaaluseid valgeid karvu kuu ajaga liiga palju sai.

No ja koerauudis ka. Üks eestimaine vanapaar võttis endale eelmisel sügistalvel varjupaigast kutsika. Nüüd, kui kutsikas on kümnekuuseks kasvanud, nad ei taha teda enam, sest ta kasvas liiga suureks. Laikasuuruseks, täpsemalt. Selline valge mustade laikudega võltslaika. No ja eks mina aitan nüüd sellelegi kodu otsida.
Targem olnuks siis osta tõukoer - sel juhul on ette kindel, kui suureks ta kasvab. Ausalt, ma ei suuda vähemalt veel lõpetada imestamist selle üle, millise loogika järgi inimesed mõtlevad.
Kui üldse mõtlevad.
Kuuldavasti oldavat aga sealsamas Soomes hädas küülikutega, kes lemmikloomana võetud, seejärel parki lahti lastud ja nüüd ehtküülikulikult paljunevad. Et tegevat palju kahju teised. Ja et ei tea, kas nüüd peaks riiklikult mõned tuhkrud ka lahti laskma, et teevad küülikutele ehk otsa peale.
Noh, asja võib vaadelda nii, et küülikud teevad inimestele lihtsalt tagasi kõik sigadused, mis neile kui lemmikloomadele tehtud on.
Riiklikult pole aga mingit mõtet tuhkruid lahti laskma hakata, tuleb vaid veidi oodata - praegu on juhtumisi just tuhkur lemmikloomana moes, aga kui neist ära tüdinetakse, küll nad siis niisamuti lahti lastakse, nagu praegu on lastud küülikud. Ja saabki õnnis tasakaal jälle paika.
Vähemalt loomapidamisalase vastutustunde saab Tija küll raudselt kodunt kaasa.

5. juuli 2008

Miks koduõpe?

Selgub, Nõo kooli XXVII lennu kokkutulek, mis täna kusagil Lõuna-Eestis toimub, on 25 aastat pärast kooli lõpetamist. Minna ma seekord küll ühe käesoleva töö tähtaja väga kiire lähenemise tõttu ei saa.
Paar päeva tagasi käisime Tijaga külas Merlel - selleks, et kõnelda, kas ja kuidas koduõpe seni võimalik on olnud. Lõppjäreldus oli vist, et kuna Merle oma pojaga niikuinii seni paralleelselt kooliga koduõpet teinud on, siis pole ka päriselt koduõppele jäämist tarvis peljata.
Koduõppele jäämise ajendeid ning põhjusi on mitmesuguseid. Koju võidakse jääda põhjusel, et olulisi asju, millega tegeletakse, on sedavõrd palju, et õppida nende kõrvalt küll jõuab, kuid igapäevaselt koolis käia hästi enam mitte. Kui palju on kellegi jaoks palju, sõltub muuhulgas lapse tervisest - mõned lihtsalt on väikesest peast pisut nõrgemad kui teised, alles hiljem saavad sama tugevaks. Need on enamasti lapsed, kes kooliajal alatihti pikalt haiged on - organism võtab vajaliku puhkusekoguse ilmselt sel moel endale ise.
Koju võib jääda seetõttu, et pere peab vajalikuks oma last tavapäraseks kujunenust mõnevõrra erinevalt õpetada. Kuni kõik riigi arvates esmavajalik sealjuures ikkagi selgeks saab (selgub eksamitel ja tasemetöödes) ja lapsed ühiskonnas hästi toime tulevad, pole tegelikult kellelgi põhjust rahulolematuseks.
Lõpuks, koju võib jääda ka seetõttu, et õnnetul moel selgub - kooli ja õpilase koostöö ei suju kohe kuidagi. Kui õpetaja ütleb noorele või lapsele, et teda pole mõtetki õpetada, sest niikuinii kujuneb temast pätt ja joodik, siis ei kujuta ma küll ette, et saaksin süüdistada vanemaid, kes lapse koolist ära võtavad, eesmärgiga temast siiski kedagi muud kui pätti kasvatada. Naljakas küll, aga see võib isegi õnnestuda.
Ja kui laps tuleb alatihti koolist tõdemusega, et tegelikult ei saanud ta seal sel päeval suurt midagi targemaks, seega oli varahommikune vägisi ülestõusmine jälle kord mõttetu, ning kui vanem lisaks sellele veel märkab, et ta järeltulija on hakanud endisest hoopis õudsemalt käituma, matkides alateadlikult ei kellegi teise kui mõne pisut õnnetu pedagoogi suhtumist ellu ja inimestesse, siis on ilmselgelt ka kätte jõudnud hetk, mil oleks tarvis esiteks põhjalikult uurida, kuidas koolipäevad mööduvad, ning teiseks mõelda, kas ning millisel moel olukorda muuta annaks.
Raskeim probleem koduõppe otsuse vastuvõtmise järel võib olla, millise kooli juures seda vormistada.
Väga paljud koolid kardavad niisugust kummalist asja nagu koduõpe. Teised jällegi on veendunud, et see, kas kodus tegelikult ka õpitakse, sõltub ainult sellest, kui põhjalikult nende õpetajad iga pisimatki ülesannet, mida tehakse, üle kontrollivad. Niisuguse hirmuga kaasneb paraku olukord, et õpetajad võtavad nii põhjaliku kontrolli näol enesele meeletult lisatööd, mis neid omakorda koduõpet just armastama ei saa panna.
See ülesanne on koolidele pandud küll, et nad peavad koduõppe tasemega kursis olema ning õppe katkestama, kui laps vajalikul määral edasi ei jõua. Iseküsimus on, et mõneajalise kontrollimise tulemusena võiks ehk peret juba sedavõrd usaldama hakata, et iga millimeetrit enam üle kontrollima ei peaks.
Üks põhjendus väga põhjalikuks ülekontrollimiseks on, et õpetajad ei saa ega oska selleta hindeid panna. Niisugusel juhul kujuneb igast kooliskäimisest enam-vähem järjekordne eksamisessioon. On aga ka koole, kes usaldavad vanema antud hindeid ning hinnanguid, kes julgevad vanemat tunnistada kolleegina. Seni pole küll keegi selliste koolide usaldust kuritarvitanud ning pole põhjust arvata, et seda Eestis tegema hakatakski.
Ja siis on veel koole, kus ka koduõppel olles tuleb nii sageli kohal käia, et koduõpet kui sellist alles ei jäägi.
Nii sellest, millised kogemused on koduõppijatel ühes või teises koolis käies, kui sellest, mis selle õppevormi juures veel oluline võiks olla, kõneldakse koduõppe suvepäevadel 26.-27. juulil Tartumaal Kambja vallas Pangodi järve ääres Unipiha algkoolis. Kes soovib kuulama tulla, saab täpsemat teavet aadressilt http://www.koduope.ee/?id=29

1. juuli 2008

Võimalused ähvardusele reageerimiseks

Üks, mille pärast karta pole vaja, on see, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Vähemalt siis küll ei jää, kui tema vanemad talle tema eale sobivas sõnastuses ümbritsevas maailmas toimuvat selgitavad.
Kui Tija väike oli, päästsime koos temaga toona väikese liialdusega öeldes küll vist pea igal kümnendal sammul maas vedelevaid narkomaane, kutsudes kiirabi ning jälgides, et kodanik ikka abistatud saaks.
Muud kiirabi vajavat rahvast on ka teele jäänud, abiauto sai kutsutud neilegi - ikka pärast seda, kui oli kindlalt üle vaadatud, kas kannatanu kõnetamisele reageerib ning mis tal viga võiks olla. Loomulikult ootasime neilgi kordadel ära nii kiirabi kui tarvidusel politseigi.
Paar korda sai kiirabi ning politsei kutsutud ka turvameestele, kui tänavat mööda käies märkama juhtusime, et need ilmselgelt võimupiire ületades kellelegi peksa annavad. Vähemalt ühe korra olen politseile Tija juuresolekul selle kohta ka tunnistusi andnud.
Seintele kirjutatud roppused tõlkisin Tijale ka varakult anatoomiliselt täpselt ära ning küsisin üle, kas tema arvab, et niisuguse tähendusega sõnu peaks igapäevaselt ning igasugustes olukordades kasutama. Ta ei arvanud ega arva tänase päevani.
Kunagi kirjutas mulle vanglast üks eesti keelt väga hästi valdav lastekodupoiss Ljoha, kelle mälestused kõigepealt lastekodusse ja sealt kinnisesse majja sattumise teest on omal ajal koos fotodega ka Maalehes ilmunud - küll juba enne Interneti-ajastut, nii et lugeda saaks neid üksnes paberväljaandest.
Väga pikaks ajaks vanglasse suletud Ljoha oli ning on intelligentne noormees, kelle mõistuse kaotsiminekust kriminaalmaailma on ikka väga tõsiselt kahju. Mõned korrad käisin temaga ka vanglas läbi klaasi vestlemas ehk n-ö lühiajalisel kokkusaamisel, ka siis oli Tija kaasas ning sai ühtaegu teada kogu selle inimese elutee kujunemise loo (mille kohta konkreetse vangla sotsiaaltöötaja ütles, et selle poisi puhul on küll alates kolmandast-neljandast eluaastast tehtud absoluutselt kõik, et temast ikka kindlasti kriminaal saaks).
Jne. Tija mõnikord ütleb, et minuga koos olla võimatu ringi liikuda, ilma et me jälle mingisuguseid "huvitavaid" lugusid kohtaksime.
Niipalju siis eellooks. Tänast lugu on niipalju, et üks Argo, kes on seotud ühe ookeaniloomalt laenatud nimega firma osaniku Reinuga, kes kunagi tellis meie pereisalt hulgaliselt santehnilisi ning elektritöid, arvab, et nende tööde eest sai ehk umbes aasta tagasi liiga palju makstud ning nüüdsel majandusliku kitsikuse ajal võiks seesama pereisa talle raha tagasi maksta. Ja kui ei maksa, siis saatvat tema kõigepealt pereisale kallale kellegi kriminaalse minevikuga poksija Jermolajevi ja seejärel või ka samaaegselt laskvat meie kodu põlema panna. Jermolajevit olevat lihtne saata, kuna üks firmaga seotud inimestest omavat oma ameti tõttu kriminaalses maailmas piisavalt tuttavaid.
Vaat seepeale ma avastasingi, et ähvardusele reageerimiseks on emotsionaalselt vähemalt kaks võimalust. Esimene on see, mida eelnimetatud Argo ilmselt ootas, ehk hirm, teine aga see, mis tegelikult saabus, nimelt tõsine emaskaslase viha.
Ma ei soovita kellelgi ei mu last ega loomi ähvardada. Parem, kui ühtegi teist lähedast ka mitte. Kõige vähem veel süütamisega, sest aadressil, kus me kuni Tija seitsmeaastaseks saamiseni elasime, süüdati kas meie või naabermaja ühtekokku ikka oma neli-viis korda. Lihtsalt linnaosa ning ajalooline aeg olid sellised.
Aga noh, kui siin blogis piltidel olevad loomad ja/või laps juhtumisi näiteks tulesurma peaksid surema, eks siis teate, et otsida tuleb Argot, Reinu ja Jermolajevit ning veelooma nimega firmat.
Kuid jah, nagu juba selle sissekande alguses öeldud - vähemalt pole vähimatki hirmu, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Seda poleks muidugi lollide ähvardusteta ka.

Laagrist tagasi

Noored on laagrist tagasi. Sõber Märt sõitis kohe edasi Viljandimaale, Tija jäi koju muljeid jagama. Järgmine koduväline ettevõtmine, mis kavas, on Dagö kontsert Tartus – oli vist 15. juulil… Või, oot, kas mitte üks larp – Tija elu esimene – ei pidanud enne olema? Pidi vist ikka küll, eks ma seda täpsustan.
Te muidugi ikka teate kõik, mis asi on larp, eks? Kui ei tea, siis vaadake aadressilt http://et.wikipedia.org/wiki/LARP
Tijal oli laagris parasjagu raske selgitada, et kes see Märt siis ikka on. Et olete õde ja vend, jah? Ah soo, et ei olegi… No siis käite, eks! Ah et ei käi ka või…? No mida siis?
Ühesõnaga, tänapäeval on poisi ja tüdruku omavahelise suhtlemise jaoks võimalikud ainult kaks varianti: nad kas on sugulased või nad käivad. Ah jah, kolmas on veel, see on see, et ei suhtlegi. Vähemalt mitte sõbralikult.
Noh, mina ütleksin meie pere keelepruugist lähtuvalt, et Märt on lihtsalt ära kodustatud – nagu kassid, koerad ja kuldkaladki, liivahiirtest rääkimata. Aga võib-olla ka taltsutatud nagu Väikese Printsi Rebane.
Väikesest Printsist edasi minnes – üks, mis Tijat laagris häiris, oli see, kui talle Väike Printsess öeldi. Printsessid pidid olema need, kes on roosades satsides, tema on aga äärmisel juhul nõus olema ehk ainult selline mustas kleidikeses printsess, kellest pärast "Luikede järve" Must Luik kasvab. Sest must on ilus.
No ja sarnaselt Merje tütrele (vt Merje blogist, mille aadressi siitsamast linkidest leiad) arvab ka Tija, et nii laagris kui muidu on suhteliselt palju meeldivam suhelda nii tüdrukute kui poistega, KES EI OLE TIBID. Ah et kas on ka meessoost tibisid olemas? Oo jaa, ja kui palju veel! ;)
Võib-olla on koduõpe omamoodi kaitsesüst tibinduse ülemäärase kasvu vastu?
Ja kui küsida, kes või mis Tijale laagris kõige rohkem meeldis, siis vist Micke Renlund – Soomest tulnud foorumteatri töötoa juht, elukogenud ja elu näinud tark inimene, kes teadis, millest räägib ja mida õpetab.
Shamanismist lähtuva India õpetaja Shibuga oli kontakt mõnevõrra väiksem, sest see oli kunagi loodusele lähemale saamise ning sellega üheks muutumise protsessis ühe kuke kaela kahekorra käänanud.
Kuke vaatepunktist lähtudes polnud see tegu just kõige positiivsem ning kuna Tija on harjunud end erilise pingutuseta kogu elavaga (putukad ja ämblikulaadsed ehk välja arvatud) ühena tundma, siis lähenes ta hindamist vajavale objektile arusaadavalt nimelt kuke seisukohalt.