29. detsember 2008

Eripostitus teismelistele

Tere ööd, kõik teie, kellest paljud vanemate teada juba ilusasti magavad või äärmisel juhul häääästi huvitavat raamatut loevad, mitte arvutis ei ole. Ja tere neile ka, kes täiesti ausalt ning loaga ööd läbi Internetis viibivad.
Mul on teile üks suhteliselt väike palve. Äkki oleks võimalik, et te laseksite üksteisel lihtsalt rahulikult iseendina olemas olla? Võttes asja nii, et igal tibil on õigus olla tibi, igal emol on õigus olla emo, igal kristlasel kristlane ja kas või igal satanistil satanist. Ja täpselt nisamuti olgu igal tibil õigus areneda emoks, satanistiks või kelleks iganes ja vastupidi ka.
Ainus, mille te võiksite maha jätta, kui see peaks teile jõukohane olema, on õelad jutud ning kirjutised nii reaalses elus, foorumites, MSNis kui kõikjal mujal. Pean silmas teistest tagaselja suure ning sügava sisemise rõõmuga halva rääkimist. Ma ei ole kindel, et see kõigile teist jõukohane on, aga mõnele ehk siiski — kuigi on olemas napilt teismeeast välja sirgumas olevaid 17—18aastaseid, kelle arvates niisuguse õela sopa sees vähkremine peakski teile eakohane olema. Ausõna, ei ole, see on vaid üks valikutest — ning olemas on ka oluliselt paremaid ning vähem räpaseid valikuid.
Palun, uskuge iseendist head. Leidke endast üles see hea, milles just teie kõige paremad ja ilusamad olete. Ja siis uskuge enese väärtusse, sest kui te enese väärtust usute, siis on ka kiusatus teisi halvemaks kõnelda tublisti väiksem.
Kui te seda ei suuda, siis saab sellest raske koorem kogu eluks. Kusjuures võlts koorem, sest tegelikult on see väärtuslik teis olemas. Ja ma ei räägi seda praegu üksnes sõnade pärast, vaid ma olen selles 100% veendunud.
Muidugi on ka selliseid imeloomi, kes justkui usuvad enese väärtust, kuid kallavad teiste seljataga ikkagi mürki paremale ja vasakule. Tunnistan ausalt, sellest hoovast, mis neid seda tegema paneb, ei ole ma veel lõpuni aru saanud. Aga ehk on see omamoodi sõltuvus lihtsalt? Noh, umbes niimoodi, nagu vampiirid on "sõltuvuses" verest?
Kena ööd kõigile teile. Ja palun teid, teie kõik, saage aru — absoluutselt igaühel teist on õigus areneda just täpselt mööda tema enese teed täpipealt nii kaua, kuni ta ei hakka selle arenguga vigastama teisi. Kas või elu lõpuni välja, kui inimene vaid nii kaua kasvada ning areneda viitsib.

27. detsember 2008

Eestis elades on kergem olla koduõppel USA koolist kui Eesti omast

Aitäh, Valeria, luuletuste eest ja, Iibis ning Kati, tänan heade soovide eest. Olgu meil kõigil aastavahetuseni jäänud päevad ilusad ja kogu järgmine aasta samuti! Väljend "meil kõigil" hõlmab siinkohal iga lahket lugejat...

Tahtsin praegu helistada ühele koduõppe-pereisale, aga siis avastasin, et kell on ikka hullusti palju... Tahtsin küsida, kuidas neil viimastel päevadel läinud on ja kas nad on saanud ära vormistatud dokumendid, et Eestis elades enam mitte Eesti kooli juurest, vaid hoopis USA-st koduõppel olla.
Lapsi on päris mitu, minu teadmist mööda on lapsed vahvad ja arukad, Eesti kooli juurest on nad koduõppel olnud mitu aastat. Tõrge tekkis siis, kui nad vahepeal aasta Ameerikas elasid — vanemad tegid otsuse aasta laste ja iseendi kodakondsuse maal elada sellepärast, et lastel kippus inglise keel kehvemaks jääma. Ja pisut teistsugust elurütmi ning stiili kogeda polnud neile vanemate otsusel ka mitte paha.
Kui pere tagasi jõudis, siis soovisid nendega kontakti võtta lastekaitsetöötajad. Kool oli teavitanud neid, et lapsed ei käi koolis ja järelikult hoiab pere koolikohustuse täitmisest kõrvale. Pereisale tundus, et kohtumine lastekaitsetöötajatega pigem traumeerib lapsi ning ta keeldus sellest. Järgnesid mitmed nõudmised, et lastega kohtumist siiski lubataks, kuid pereisa keeldus endiselt. Lõpuks, kui suhted kooliga taas paranenud olid, oli kooli esindaja tunnistanud, et tema ei saa enam lastekaitsetöötajaid tagasi kutsuda, kuigi nüüd juba tahaks.
Lisan siinkohal veel, et minu teadmist mööda ei tulnud kooli jaoks pere ärasõit Ameerikasse ootamatult, vaid sellest oli pikalt ette kõneldud.
Niisiis, kooliga said suhted justkui taas joonde, probleemiks jäi veel vaid see, kas õppides tuleb tingimata kasutada samu õpikuid, mis koolis kasutusel, või võib valida mõne paralleelse, samuti tunnustatud õpiku. Samuti oli küsimuse all, kas lapsed võiksid mõnda ainet õppida oma emakeeles — inglise keeles.
Selgus, direktoriga võib kokkuleppele saada, kooliõpetajatega ei pruugi. Selgus saabus jõulueelse vastamise ajal, millelt lapsed üsna endast väljas olles lahkusid, kuna õpetajad ei aktsepteerinud direktoriga sõlmitud kokkuleppeid, teistsugune lähenemine oli aga lastele ootamatu. Pärast lastega kohtumist oli endast väljas ka pereisa, kes leidis, et ilmselt peaks tema kui isa ülesanne olema lapsi selliste üleelamiste eest kaitsta. Haridusministeeriumile esitatud küsimuste vastustest selgus, et olles teise riigi kodanik võib laps Eestis koduõppel olla ka teise riigi kooli juures ega pea Eesti koolisüsteemiga suhtlema.

Alljärgnevalt toon ära haridusministeeriumi vastused.
Küsimusele, kas teise riigi kodanik võiks Eestis elades ka oma kodakondsusriigis koduõppel olla, vastas konsultant Rein Joamets:
"Seaduse kohaselt on kõik kuni 17-aastased Eesti lapsed koolikohustuslikud ning seetõttu osalema Eesti koolitöös, seda kas tavalises korras või koduõppes. USA koduõppel olemist Eestis reguleeritud ei ole ja ilmselt ei oleks mõtet ka seda reguleerida, see sõltub juba vanemate suvast ning USA seadustest."
Ja jurist Indrek Kilk:
"Ilmselt on tõesti võimalik Eestis viibides olla mõne USA kooli koduõppe õpilane (kui vastavad seadused lubavad), kuid silmas tuleb pidada ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 17 lõikes 4 sätestatut - Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik. Tekib küsimus, kas laps peaks koolikohustuse täitmiseks olema ilmtingimata mõne Eesti kooli õpilane. Ilmselt siiski mitte. Piisab sellest, et laps koolikohustust täidab. Kindlasti tuleb aga siin riigis elades koolikohustuse täitmise ea jne osas järgida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut."
Kas koolil on õigus nõuda, et kasutataks täpselt samu õppevahendeid, mida kõnealune kool tarvitab? (Eriti võttes arvesse, et kool ei vali õppevahendeid alati mitte selle järgi, millised on parimad, vaid selle järgi, millised on odavaimad — nagu juhtus ühes Lõuna-Eesti koolis loodusõpetuse õpikutega, kui Tija V klassis õppis, kurba tõsiasja kinnitas loodusõpetuse õpetaja isiklikult.)
Konsultant Rein Joamets:
"Koduõppe määruse § 6 lg 1 kohaselt saab õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õpilane õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. PGS § 29 lg 2 kohaselt võimaldab kool vastavaks tunnistatud õppevahendeid kasutada, samas ei nõuta, et õppeprotsessis tohib kasutada üksnes neid materjale. Kui lapsevanem soovib kasutada teisi õppevahendeid, siis on see võimalik, ent selliseid õppevahendeid ei pea kool rahastama.
Kokkuvõtvalt lähtub koduõppe korraldus ennekõike lapsevanema korraldamisest, finantseerimisest ja vastutusest (koduõppe määruse § 6 lg 1). Kooli ülesanne on tagada seaduses ettenähtud ulatuses õppevahendid, hinnata õppe läbiviimise kava individuaalse õppekava alusel ning perioodiliselt kontrollida õpilase teadmiste vastavust õppekavas sätestatule. Missuguste vahenditega, mis meetoditega ja kuidas õppekavas sätestatud õpitulemused saavutatakse, jääb siiski lapsevanema ja koduõppe õpetaja otsustada."
Jurist Indrek Kilk:
"Kui õpilane õpib siiski Eesti koolis edasi, siis vastavalt koduõppe määruse § 6 lõikele 1 saab õpilane õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. Õppevahendite osas tuleks juhinduda ikka sellest, et riiklikku ja kooli õppekava täita. Kui vanem valib õppevahendid ise, mis ei pruugi aidata õpilasel kooli õppekava täita, siis ei pruugi õpilase õppetulemused (hinded) olla ka kuigi head. Kindlasti ei saa sellisel juhul lapsevanem õppevahendite muretsemisel abi ka koolilt. Seetõttu soovitan koduõppel olles õppida nende õppevahendite järgi, mida kasutab ka kool. Teised (lisa)õppevahendid võivad ju õpitut täiendada."

Minu isiklikud järeldused sellest loost? Sellised, et kui soovid last koduõppel õpetada, siis on üks olulisimatest asjadest (peale selle, et oleksid ise õpetamiseks piisavalt sihikindel, teaksid, mida tahad, ja suudaksid selle ka saavutada) sellise kooli leidmine, kus õpetajad on valmis koduõpet ning sinu ettekujutust sellest mõistma ning toetama. Vastasel korral kujuneb igakordne kooliga suhtlemine äärmiselt pingeliseks, ükskõik, kuidas sina ja su laps omalt poolt ka ei püüaks kõiki nõudmisi kas või kuus plussi peale täita.
Olen väga tänulik Tija praegusele klassijuhatajale, ta on fantastiline. Ma ei ole enne kohanud inimest, kellega mu arvamused õppimise korraldamisest sedavõrd kokku langeksid. Olen kurb, et ta läheb sügisel täiendkoolitusaastale, kuid samas, ta on väärt ennast veel paremaks ja targemaks koolitama... Sügisel näeme, kes on järgmine õpetaja.
Ameerika perele soovin aga südamest edu.

21. detsember 2008

Tagasi, lõpuks ometi

Tere, blogimaailmajagu. Olin kaua eemal ja nii kaua olen ma eemal vaid siis, kui olen kas haige või on mul rohkem tööd, kui ärkvel oldud ajaga normaalselt teha jõuab. Praegu langesid need kaks varianti liiati kokku.

Roberti ja Nora ema on Eestis

Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.

Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.