31. mai 2009

Katkend valsist

Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.



Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...

Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.

6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.

16. mai 2009

Koer

No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.

Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.

1. mai 2009

TERE

Näib, olen taas blogimiseni jõudnud.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.