17. november 2008

Vastused

Tavaliselt küsivad inimesed, kellega ma igapäevaselt pole suhelnud, minu käest ikka veel kahte asja.
Esiteks: kas kõik need kassid, kelle pildid blogis üleval on, elavad tõepoolest teie juures kodus?
Teiseks: miks Tija ikkagi koduõppel on?

No ja kui küsitakse, siis on see võimalus vastamiseks.

Alustan teisest küsimusest. Püüan olla nii aus, kui saan. Lõpuni välja ehk mitte, sest püüan ühtaegu jääda ka "poliitiliselt korrektseks", nagu sõber ja blogilugeja Edith seda nimetab. Ehk vältida ligimeste solvamist, kui selleks parasjagu tõsist tarvidust pole.
Tija koduõppele jäämise ajend ning koduõppes jätkamise põhjus on üksjagu erinevad. Praeguse seisuga olen väga tänulik, et see ajend kord ammu oli, sest tõsise tõuketa poleks ma tõenäoliselt koduõppeni jõudnud.
Ajendist võib, kui vajadus tekib, ka mõnikord kõneleda. Praegu räägiksin jätkamise põhjus(t)est.

Tijal on balletitrenn kirja järgi neli korda nädalas 2—3 tundi korraga, prooviperioodil viis kuni isegi kuus korda nädalas. Ja viimasel ajal tundub, et tegelikult on kogu aeg prooviperiood :).
Tundes Tijat, ma tean, et ta ei peaks sellisele koormusele igapäevase koolitundides käimise kõrval vastu. Tööpäevad läheksid 12aastase jaoks liialt pikaks. Jaa, ma näen, et on lapsi, kes niiviisi jaksavad. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas need, kes esialgu jaksasid, teismeikka jõudes haigestusid, ning ma ei ole just päris kindel, et üks põhjustest polnud ülekoormus.

Et miks balletikooli üldse nii tähtsaks pidada, huvikool ei tohiks ju üldharidusega konkureerida?
Ta ei konkureerigi üldharidusega, vaid üksnes üldhariduskoolis käimisega. Ja selles asi ongi, et tegemist pole huvikooliga, vaid, nagu õpetajad rõhutavad, pigem kutseharidusega. Mõnda kutset lihtsalt tuleb õppima hakata võrdlemisi noorelt, hiljem pole enam võimalik.

Kuidas saab tegemist olla kutsekooliga, kui ainus ametlik selle ala kutsekool asub Tallinnas Toompeal? Kas me Tijat "päris" balletikooli pole tahtnud panna? Sealt saaks pealegi üldhariduse ka!
See, kus Tija käib, on "päris" balletikool. "Päris" selle poolest, et lõpetajad, kui nad vähegi tööd on jaksanud teha, ei ole nõrgad. Kuna selles koolis ei ole suuri klasse, siis on seal võimalik ka igaühega, kes selleks ise valmis on, individuaalselt tegeleda.
See, et üldharidust saab omandada kõrvalt mõnest teisest koolist, on ka pigem pluss — nõnda on võimalik valida tugevama tasemega üldhariduskooli. Nii mõnigi pere on seda oluliseks pidanud.

Üldhariduskooli programm on tore asi. Arusaadavalt vaieldav ja kindlasti tehakse teda omajagu ümber iga järgmise reformi ajal, aga üldjoontes pole tal viga. Samas tundub mulle üsna otstarbekana võimalus koduõppe ajal selles programmis rõhke mõnevõrra ümber asetada, ka mõningaid detaile lisada. Selleks on võimalus, sest kodus õppimine võtab märkimisväärselt vähem aega kui töö klassis.

Ma ei oska kommenteerida seisukohta, et tavaliselt jäävat koduõppele lapsed, kes mingil moel ei sobi kollektiivi — et kas häirib kollektiiv neid või nemad kollektiivi. Koduõppelapsed, keda ma tunnen, selle liigituse alla ei käi. On küll vanemaid, kelle lapsed on koduõppel seepärast, et praegune Eesti haridussüsteem oma mõningates ilmingutes neid, st vanemaid ei rahulda, kuid see on justkui väheke teine asi.

Algklassides aga taandub koduõppe pooldamine/mittepooldamine mõnigi kord lihtsalt küsimuseks, kas sa saad või ei saa usaldada seda inimest, kes on seatud laste klassijuhatajaks. Paraku on olemas inimesi — kahjuks teinekord isegi algklassiõpetaja ametis — keda ei usaldaks isegi nii palju, et last nendega järgmise tänavanurga peale poodi saata, millestki rohkemast hoopiski rääkimata...

Ja ärge mitte proovigegi siinkohal öelda, et ma lihtsalt ei mõista õpetajaid — neid on mul titeeast peale nii palju ümber olnud, et olen vähehaaval nendega üsnagi kodunenud ;). Nimelt otsustasid mu isa neljast õest kolm omal ajal õpetajaks õppida, igaüks isesuguseks. Tulemused olid minu silmis päris sümpaatsed. Pean tunnistama, et hetkedel, kui olen segadusse sattunud, olen neilt senimaani nõu küsinud. Mitte küll ainete õpetamise suhtes, vaid inimsuhete seisukohalt.

Lii, kas ma suutsin Su küsimusele vastata?

Jaan, Sinu mitmest-mitmest küsimusest vastan siinkohal esmalt ühele. Jaa, see seltskond, kes siin kõrval piltidelt vastu naeratab, elab tõesti täies koosseisus meie juures. Mõnikord on mõni veel lisaks ka, sest n-ö käibekasside hulk on muutuv.
Kui aga hakata kodus ringi vaatama, siis jääb kassidest esmapilgul vaatevälja paremal juhul vaid kolmandik. Ülejäänud on kõik kusagil oma nurgatagustes. Paraku ei saa sama koerte kohta öelda, kui toas ringi liikuda, siis on nad igal pool sabas ;).

Ja täna sai valmis deegupuur. Selgus, selleks, et teha deegule puuri, võib "lihtsalt" hiigelsuure vana akvaariumi ühe otsa peale püsti ajada, sellele deegukindlad uksed ette panna, akvaariumi tugevalt seina külge kinnitada ja sinna sisse ronimiseks suure-suure õunapuuoksa sättida. Tulemus on tore, aitäh tegijale (kellega ma juhtumisi abielus olen).

15. november 2008

Üks virtuaalne karikas


Aitäh Killukesele hea sõna eest. Sõnaga kaasneva virtuaalse auhinna Arte y Pico reeglid on järgmised.

1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Niisiis, kuna nõutud on link originaalauhinna lehele, siis siin tema on ;) — hispaania keeles ja puha, aadressil http://arteypico.blogspot.com/

On kostnud nurinat teemal, et kuna see auhind ju üha paljuneb, siis muutuvat ta aina "odavamaks".
Arvan, et ei muutu, sest esiteks, ka blogisid-blogijaid tuleb juurde, teiseks ei ole ta aga kunagi žürii poolt määratud olnud, seega on ta tegelikult olnud alati ei midagi muud kui ühe blogija osutatud tunnustus teisele ning samaaegselt ehk ka tunnustatud blogi lugemissoovitus kolmandatele — ning sedalaadi tunnustus ei saa kuidagi odavneda tõsiasjast, et tunnustajaid auhinna "paljunedes" juurde tuleb.

Tahaksin saata auhinna edasi viiele blogile, mida lugedes on põhjust rõõmu tunda heade mõtete
edasikestmise üle siin ilmas.

Merjele suure pere targa, tasakaaluka ja elukogenud ema koduõppeblogi eest. Ühtaegu palju õnne uue väikese venna kodussündimise puhul sinna perre 10. novembril!

Iibisele, kes on muuhulgas ka mu tütre lemmikblogija ja kes oskab vaadata nii lapsi kui maailma terase pilguga.

Klerikaalile, koos sooviga, et ta heade ligimeste kaasabil saaks blogi õige pea täiendada, sest uskuge, see osa "rahvaluulest" on heatujulist kaasanaermist väärt.

Kassisõbrale Tartus asjaliku ning aruka jutu eest selle kohta, millised loomad kassid TEGELIKULT on.

Ja viimaseks ning tegelikult mulle endalegi mõnesuguse üllatusena 17aastasele Mordile, kelle blogist võib aegajalt leida äärmiselt täpselt sõnastatud mõttekilde. Olgu või järgmine, mis ju kõlab muuhulgas otsekui üks paljudest koduõppepõhjendustest :p

Mort, 20. oktoobril 2008: "Tegelikult võiks üldse olla mingisugune võimalus riigieksameid teha ja ülikooli ronida ilma kogu selle mõttetuseta. Mitte, et üldistel teadmistel ja silmaringi laiemaks venitamisel midagi viga oleks, aga kool on üks pagana ebamõistlik koht selle tegemiseks, sest põhiline aur kulub niisama tühjale passimisele. Mitte, et haridus kahjulik oleks, aga selle omandamiseks oleks ju nii palju paremaid ja aegasäästvamaid meetodeid, mis ei sisaldaks inglise keele tundides magamas käimist, erinevaid punaseid numbreid kastidesse topituna, igasugu reegleid, mille alusel mu vabadust pahatihti piirata üritatakse ja mingisugust üritust mind kasvatada sobilikuks kodanikuks, täis isamaa- ja ligimesearmastust(nende ind ka ei rauge)."

Vaat nii!

12. november 2008

Une eeli

Kuna juhtus nii, et lõpetasin eilse päeva töö arvuti taga eilse õhtu asemel alles täna hommikul 5.32, siis vajun vist varsti mõne lause kirjutamisega poole peale jõudnult magama.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.

5. november 2008

Ümarlaud kuningas Arturita

Tere rahulikku ööd, head inimesed. Arvasin küll end täna varem nii blogi kirjutama kui magama jõudvat, aga kujunes teistviisi. Hea, et vähemalt Tija juba magab. Enamasti kipub ta ütlema, et ei saa magama jääda, kui mina veel ei maga.
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!

2. november 2008

Tuul kui sõnumitooja

"Meil tuuled sõnumeid tõivad..." — oli kord selline laul ühes Tija muusikaõpetuse õpikus. Võib-olla isegi tänavuaastases, ei mäleta, sest olen muusikaõpetuse õppimise 100-protsendiliselt Tija ja ta lauluõpetaja Elviira hooleks jätnud. Väga hea lauluõpetaja muide, sest ta leiab, et laulu ja muusikat peab inimene õppima selleks, et selle abil õnnelikum olla osata. Kui peaks annet olema ka teistele laulmiseks, miks mitte. Aga kui seda ka pole, on laulmine ikkagi tähtis, sest see on oluline inimesele enesele. Ja millise häälega ta enesele laulab, see pole enam teema, mis arvustamisele kuuluks.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.