Kiisu Tiiger, kelle suhtes vahepeal tundus, et olemasolu on talle vaid üks suur kannatus ja tablettidest hakkab lõpuks üksnes halvem, on pärast ravi katkestamist (järelemõtlemiseks, et mida siis ikkagi edasi teha) järjest elusamaks muutunud.
Esiteks tabasin ma ta paar päeva tagasi väga tegusatelt soojätkamiskatsetelt (lisamärkusena mainin, et nii neiu Belladonna kui härra Tiiger on steriliseeritud, kuid kuna Belladonna sai mõningatel kassikarja hierarhiast lähtuvatel kaalutlustel hormonaalselt siiski emaseks jäetud, siis on tal viljastumisvõimetusele vaatamata jooksuajad). Ma ei ole selles elus küll mees olnud, aga kahtlustan ometi, et kui juba sellise tegevuse vastu huvi tekib, siis küll surm enam silme ees pole...
Teiseks on Tiiger tasahaaval, vastavalt tervise paranemisele, kolinud lae alt kõigepealt hiirepuuri katusele (asub umbes meetri kõrgusel põrandast), seejärel Tija voodisse (poole meetri kõrgusel) ja nüüd koguni võtnud ette ekspeditsiooni teistesse tubadesse. Ekspeditsiooni tulemusena avastas ta vannitoa, täpsemalt vannitoa seinal asuva mustapesukapi ja veel täpsemalt selle kapi ülemise voodipesuriiuli. Seal ta nüüd magabki, kui teistest tüdinud on. Tahaksin loota, et kardetav "kassialzheimer" oli vaid eksitus ja Tiiger ei hakka arvama, et pesukapp sobib ka liivakastiks... Seni pole hakanud.
Tija aga, kel sellest, et üks ekssõbratar teda tülide korral aina ego-olemises süüdistas, kõrini sai, mõtles mõni aeg tagasi välja teooria, et kui kassil on 9 elu, siis miks ei võiks temal olla 9 ego ;). St, algselt olevat neid olnud kümme, aga pärast seda, kui kauaaegse sõbratariga teed lõplikult lahknesid, sest et tüdrukud eri suundades kasvasid, olla üks egodest kurbdusest surnud ja alles jäigi üheksa (ei, see ei ole laulust "10 väikest neegrit"!).
No ja täna arendasime seda teooriat edasi. Umbes nõnda, et 9 egoga on ikka hea olla, et kui tulevikus peaksid juhtuma mitme poisiga korraga sõbrustama, siis võid neile iga kell öelda, et sa ei peta neid sugugi, sest see, kes teise poisiga käib, ei ole mitte sina, vaid sinu teine (kolmas, neljas, kaheksas...) ego......
Tegelikult sai see omavaheline udujutt aga alguse sellest, et olin pühapäeval bussis üht umbes Tija vanust väga kena väljanägemisega pooliti emo stiilis noormeest näinud (pooliti seepärast, et minu teada emode varustusse riietuse küljes rippuv kett ei käi). Nojah, see kett jäi kahe bussiistme vahele kinni. Poiss pääses lahti alles seepeale, kui soovitasin tal toda ketti mõnevõrra teises suunas sikutada. Tänas viisakalt ja läks, aga Tija oli seda kuuldes väga kuri, et hoopis tema minu asemel seal bussis polnud. Või et ma seda emo-eksemplari temale tutvustamiseks umbes nagu liblikat liblikavõrguga kinni ei püüdnud ;).
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas peaksin enda ja Tija tänase lõõbi ja loba liigitama koduõppeliselt alajaotuse "inimeseõpetus" alla või pigem alajaotusse "naised omavahel"...;)).
27. jaanuar 2009
21. jaanuar 2009
Targad pead, tulge toeks
Kuulsin täna Tadžiki eesti laste emalt
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.
Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.
Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.
Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................
Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.
Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?
Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.
Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.
Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.
Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.
Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.
Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.
Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................
Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.
Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?
Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.
Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.
Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.
Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.
17. jaanuar 2009
Õppetööst, tõlkimisest ja Tiigrist
Jaanuar on poole peal ja Tijal VI klassi inglise keele materjal läbi võetud. Küsisin Tijalt käest, kas ta soovib minna inglise keelega kohe edasi, kuid ta valis pigem kordamise ja paari inglise keelega seotud lisatöö tegemise. Teistest ainetest on praegu kõige tõsisema tähelepanu all loodusõpetus.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.
Labels:
ballett,
kassid-koerad ja muud elukad,
tervis,
võõrkeel
7. jaanuar 2009
Lugege tuhkatriinulugu :)
Selle postituse alustuseks soovitan kõigil kenadel inimestel lugeda üht tuhkatriinulugu, mida Tija juba kolmandat päeva naerab... ja mis mind ennastki naerma ajab.
Tulgu neil haldjapiigadel sellest blogist ilus aasta!
Olen millegipärast aastavahetusest-jõuluajast hullupööraselt väsinud, kuigi, toimunud pole ju õigupoolest midagi.
Mingu teil kõigil hästi, sest mida enam on õnnelikke inimesi, seda kergem on meil kõigil elada!
Tulgu neil haldjapiigadel sellest blogist ilus aasta!
Olen millegipärast aastavahetusest-jõuluajast hullupööraselt väsinud, kuigi, toimunud pole ju õigupoolest midagi.
Mingu teil kõigil hästi, sest mida enam on õnnelikke inimesi, seda kergem on meil kõigil elada!
2. jaanuar 2009
Ühe koduõppepere peale kaevati välisriigi saatkonda, teise perre, kus laps tervislikel põhjustel koduõppel, keeldusid õpetajad koju tulemast
Nüüdseks on lahkhelid koduõppeasjus sealmaal, et üks Eesti lastekaitsetöötaja on ühe välisriigi kodanikest koduõppepere peale kaevanud selle välisriigi saatkonnale Eestis. Eeldatavasti saab see probleem varsti siiski lahendatud.
Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.
Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.
Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.
Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."
Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.
Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.
Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.
Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.
Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."
Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.
Labels:
koduõppe põhjused,
kool,
maailm meie ümber,
seadusaktid
Tellimine:
Postitused (Atom)