Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani

Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.

Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).


Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.

Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.

Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.

Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)

Loodusõpetus peaaegu õpitud

Tija ütles täna, et teda huvitavad loodusõpetuses ainult selgroogsed. Et veekogud ja selgrootud ja taimed ja... see kõik pidi väga igav olema.
Nojah, selgroogseid oleme talle lähedalt tutvustamiseks koju muretsenud omajagu... Pildil näiteks on meie kolm punakõrv-ilukilpkonna, kellest seni kasside-koerte kõrval juttu pole olnud.
Aga nii või teisiti, homseks saab VI klassi loodusõpetusega ühele poole. Teha jääb veel vaid iseseisev töö viigerhüljestest.
Aa, inimestel pidi angerjatega palju ühist olema, ütles just Tija. Et nad minevat ka kudemiseks kodunt ära, nimelt haiglasse, nagu angerjad Euroopa rannavetest Sargasso merre. Ja nii edasi. Ainult et enamasti neil veab ja nad saavad sealt veel tulema (haiglast nimelt).
Mulle tundub, et ta on vist hääääästi natuke üle õppinud.

Kas oodata laipu jõe kaldal mediteerides või istuda lähedalasuvasse tanki?

Arvuti ütleb, et täna on 28. oktoober. Seega juba nädal eelmisest blogikirjast. Aitäh kõigile, kes mulle sünnipäevaks kõiksuguseid häid soove läkitasid — ilma nendeta oleksin vahepeal vist veelgi haigem olnud.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.

Kas loodusesõbralikum on matmine või tuhastamine?

Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!

Taaselustumine

Õppimises on nüüdseks kaks kuud vaheaeg olnud - kõigepealt koolivaheaeg ja seejärel pikk haigus.
Eilsest algas uuesti õppimine. Balletikool sai alguse juba pisut varem, nimelt 2. veebruaril. Esialgu ei jaksanud Tija küll sealgi tervet tundi vastu pidada, aga vähehaaval jõud taastub. Väga vähehaaval, kui täpne olla.
Et miks balletikooli varem kui teisi aineid õppima? Sel lihtsal põhjusel, et millegipärast on ta pärast haigust vaimselt veel kurnatum olnud kui füüsiliselt. Seda näitab muuhulgas pisiasi, et lühimälu oli tal pärast haigust niisama hästi kui kadunud - ta võis unustada lause, mis alles hetk tagasi öeldud oli.
Ta ei kirjuta praegu lugusid, ei loe uusi raamatuid, ei kipu kinno ega teatrisse. Sõpradega kõnelda ei jaksa, kuid rõõmustav oli see, et paar päeva tagasi jaksas ta ühele neist vähemalt tantsida;)
Nii nende balletilastega vist on, esimesena tuleb tagasi oskus ning jõud väljendada end tantsu läbi ja alles seejärel kõik muu.
Eilne päev algas prantsuse keele tunniga õpetaja Elvi Jõgeva juures, siis oli mõni tund vahet (ja väsitava maailma eest arvutisse põgenemist), seejärel vaatasime läbi loodusõpetuse õhuga seotud alajaotuse viimased peatükid ning veidike eesti keelt.
Loodusõpetuses sai neljandat või ehk ka viiendat korda kõneldud fotosünteesist ning arutletud eri liikide (inimesed, linnud, putukad) rinnalihaste osakaalu üle nende kogumassist. Järeldused kujunesid võrdlemisi naljakaiks.
Eesti keele osas selgus, et veerandi lõpu kontrolltöö teeks Tija juba varem kuuldu põhjal ära, kuid lisaks tasub selgeks õppida viis veel õppimata käänet (need viimased neljateistkümnest olemasolevast) ja alustada lauseanalüüsi kui nähtusega tutvumist (alus, öeldis, määrus jne).
Täna on pühapäev, võimalus magada ja välja lülituda. Seda on ilmselt ikka veel vaja, sest kui palun Tijalt mõne asja suhtes midagi selgitada, analüüsida, siis teeb ta ahastava näo ning kinnitab, et ei suuda mõelda.
Homme on samuti vaba hommik, kui maha arvata Tija lubadus, et ta proovib draakoniraamatu arvustust kirjutada (on üks naljakas lasteraamat, kus õpetatakse draakonit kodus pidama, kirjutatud justkui kutsikakasvatamisõpetus).
Raamatu nime panen kirja siis, kui Tija arvustuse valmis saab.