Tere ööd, kõik teie, kellest paljud vanemate teada juba ilusasti magavad või äärmisel juhul häääästi huvitavat raamatut loevad, mitte arvutis ei ole. Ja tere neile ka, kes täiesti ausalt ning loaga ööd läbi Internetis viibivad.
Mul on teile üks suhteliselt väike palve. Äkki oleks võimalik, et te laseksite üksteisel lihtsalt rahulikult iseendina olemas olla? Võttes asja nii, et igal tibil on õigus olla tibi, igal emol on õigus olla emo, igal kristlasel kristlane ja kas või igal satanistil satanist. Ja täpselt nisamuti olgu igal tibil õigus areneda emoks, satanistiks või kelleks iganes ja vastupidi ka.
Ainus, mille te võiksite maha jätta, kui see peaks teile jõukohane olema, on õelad jutud ning kirjutised nii reaalses elus, foorumites, MSNis kui kõikjal mujal. Pean silmas teistest tagaselja suure ning sügava sisemise rõõmuga halva rääkimist. Ma ei ole kindel, et see kõigile teist jõukohane on, aga mõnele ehk siiski — kuigi on olemas napilt teismeeast välja sirgumas olevaid 17—18aastaseid, kelle arvates niisuguse õela sopa sees vähkremine peakski teile eakohane olema. Ausõna, ei ole, see on vaid üks valikutest — ning olemas on ka oluliselt paremaid ning vähem räpaseid valikuid.
Palun, uskuge iseendist head. Leidke endast üles see hea, milles just teie kõige paremad ja ilusamad olete. Ja siis uskuge enese väärtusse, sest kui te enese väärtust usute, siis on ka kiusatus teisi halvemaks kõnelda tublisti väiksem.
Kui te seda ei suuda, siis saab sellest raske koorem kogu eluks. Kusjuures võlts koorem, sest tegelikult on see väärtuslik teis olemas. Ja ma ei räägi seda praegu üksnes sõnade pärast, vaid ma olen selles 100% veendunud.
Muidugi on ka selliseid imeloomi, kes justkui usuvad enese väärtust, kuid kallavad teiste seljataga ikkagi mürki paremale ja vasakule. Tunnistan ausalt, sellest hoovast, mis neid seda tegema paneb, ei ole ma veel lõpuni aru saanud. Aga ehk on see omamoodi sõltuvus lihtsalt? Noh, umbes niimoodi, nagu vampiirid on "sõltuvuses" verest?
Kena ööd kõigile teile. Ja palun teid, teie kõik, saage aru — absoluutselt igaühel teist on õigus areneda just täpselt mööda tema enese teed täpipealt nii kaua, kuni ta ei hakka selle arenguga vigastama teisi. Kas või elu lõpuni välja, kui inimene vaid nii kaua kasvada ning areneda viitsib.
29. detsember 2008
27. detsember 2008
Eestis elades on kergem olla koduõppel USA koolist kui Eesti omast
Aitäh, Valeria, luuletuste eest ja, Iibis ning Kati, tänan heade soovide eest. Olgu meil kõigil aastavahetuseni jäänud päevad ilusad ja kogu järgmine aasta samuti! Väljend "meil kõigil" hõlmab siinkohal iga lahket lugejat...
Tahtsin praegu helistada ühele koduõppe-pereisale, aga siis avastasin, et kell on ikka hullusti palju... Tahtsin küsida, kuidas neil viimastel päevadel läinud on ja kas nad on saanud ära vormistatud dokumendid, et Eestis elades enam mitte Eesti kooli juurest, vaid hoopis USA-st koduõppel olla.
Lapsi on päris mitu, minu teadmist mööda on lapsed vahvad ja arukad, Eesti kooli juurest on nad koduõppel olnud mitu aastat. Tõrge tekkis siis, kui nad vahepeal aasta Ameerikas elasid — vanemad tegid otsuse aasta laste ja iseendi kodakondsuse maal elada sellepärast, et lastel kippus inglise keel kehvemaks jääma. Ja pisut teistsugust elurütmi ning stiili kogeda polnud neile vanemate otsusel ka mitte paha.
Kui pere tagasi jõudis, siis soovisid nendega kontakti võtta lastekaitsetöötajad. Kool oli teavitanud neid, et lapsed ei käi koolis ja järelikult hoiab pere koolikohustuse täitmisest kõrvale. Pereisale tundus, et kohtumine lastekaitsetöötajatega pigem traumeerib lapsi ning ta keeldus sellest. Järgnesid mitmed nõudmised, et lastega kohtumist siiski lubataks, kuid pereisa keeldus endiselt. Lõpuks, kui suhted kooliga taas paranenud olid, oli kooli esindaja tunnistanud, et tema ei saa enam lastekaitsetöötajaid tagasi kutsuda, kuigi nüüd juba tahaks.
Lisan siinkohal veel, et minu teadmist mööda ei tulnud kooli jaoks pere ärasõit Ameerikasse ootamatult, vaid sellest oli pikalt ette kõneldud.
Niisiis, kooliga said suhted justkui taas joonde, probleemiks jäi veel vaid see, kas õppides tuleb tingimata kasutada samu õpikuid, mis koolis kasutusel, või võib valida mõne paralleelse, samuti tunnustatud õpiku. Samuti oli küsimuse all, kas lapsed võiksid mõnda ainet õppida oma emakeeles — inglise keeles.
Selgus, direktoriga võib kokkuleppele saada, kooliõpetajatega ei pruugi. Selgus saabus jõulueelse vastamise ajal, millelt lapsed üsna endast väljas olles lahkusid, kuna õpetajad ei aktsepteerinud direktoriga sõlmitud kokkuleppeid, teistsugune lähenemine oli aga lastele ootamatu. Pärast lastega kohtumist oli endast väljas ka pereisa, kes leidis, et ilmselt peaks tema kui isa ülesanne olema lapsi selliste üleelamiste eest kaitsta. Haridusministeeriumile esitatud küsimuste vastustest selgus, et olles teise riigi kodanik võib laps Eestis koduõppel olla ka teise riigi kooli juures ega pea Eesti koolisüsteemiga suhtlema.
Alljärgnevalt toon ära haridusministeeriumi vastused.
Küsimusele, kas teise riigi kodanik võiks Eestis elades ka oma kodakondsusriigis koduõppel olla, vastas konsultant Rein Joamets:
"Seaduse kohaselt on kõik kuni 17-aastased Eesti lapsed koolikohustuslikud ning seetõttu osalema Eesti koolitöös, seda kas tavalises korras või koduõppes. USA koduõppel olemist Eestis reguleeritud ei ole ja ilmselt ei oleks mõtet ka seda reguleerida, see sõltub juba vanemate suvast ning USA seadustest."
Ja jurist Indrek Kilk:
"Ilmselt on tõesti võimalik Eestis viibides olla mõne USA kooli koduõppe õpilane (kui vastavad seadused lubavad), kuid silmas tuleb pidada ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 17 lõikes 4 sätestatut - Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik. Tekib küsimus, kas laps peaks koolikohustuse täitmiseks olema ilmtingimata mõne Eesti kooli õpilane. Ilmselt siiski mitte. Piisab sellest, et laps koolikohustust täidab. Kindlasti tuleb aga siin riigis elades koolikohustuse täitmise ea jne osas järgida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut."
Kas koolil on õigus nõuda, et kasutataks täpselt samu õppevahendeid, mida kõnealune kool tarvitab? (Eriti võttes arvesse, et kool ei vali õppevahendeid alati mitte selle järgi, millised on parimad, vaid selle järgi, millised on odavaimad — nagu juhtus ühes Lõuna-Eesti koolis loodusõpetuse õpikutega, kui Tija V klassis õppis, kurba tõsiasja kinnitas loodusõpetuse õpetaja isiklikult.)
Konsultant Rein Joamets:
"Koduõppe määruse § 6 lg 1 kohaselt saab õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õpilane õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. PGS § 29 lg 2 kohaselt võimaldab kool vastavaks tunnistatud õppevahendeid kasutada, samas ei nõuta, et õppeprotsessis tohib kasutada üksnes neid materjale. Kui lapsevanem soovib kasutada teisi õppevahendeid, siis on see võimalik, ent selliseid õppevahendeid ei pea kool rahastama.
Kokkuvõtvalt lähtub koduõppe korraldus ennekõike lapsevanema korraldamisest, finantseerimisest ja vastutusest (koduõppe määruse § 6 lg 1). Kooli ülesanne on tagada seaduses ettenähtud ulatuses õppevahendid, hinnata õppe läbiviimise kava individuaalse õppekava alusel ning perioodiliselt kontrollida õpilase teadmiste vastavust õppekavas sätestatule. Missuguste vahenditega, mis meetoditega ja kuidas õppekavas sätestatud õpitulemused saavutatakse, jääb siiski lapsevanema ja koduõppe õpetaja otsustada."
Jurist Indrek Kilk:
"Kui õpilane õpib siiski Eesti koolis edasi, siis vastavalt koduõppe määruse § 6 lõikele 1 saab õpilane õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. Õppevahendite osas tuleks juhinduda ikka sellest, et riiklikku ja kooli õppekava täita. Kui vanem valib õppevahendid ise, mis ei pruugi aidata õpilasel kooli õppekava täita, siis ei pruugi õpilase õppetulemused (hinded) olla ka kuigi head. Kindlasti ei saa sellisel juhul lapsevanem õppevahendite muretsemisel abi ka koolilt. Seetõttu soovitan koduõppel olles õppida nende õppevahendite järgi, mida kasutab ka kool. Teised (lisa)õppevahendid võivad ju õpitut täiendada."
Minu isiklikud järeldused sellest loost? Sellised, et kui soovid last koduõppel õpetada, siis on üks olulisimatest asjadest (peale selle, et oleksid ise õpetamiseks piisavalt sihikindel, teaksid, mida tahad, ja suudaksid selle ka saavutada) sellise kooli leidmine, kus õpetajad on valmis koduõpet ning sinu ettekujutust sellest mõistma ning toetama. Vastasel korral kujuneb igakordne kooliga suhtlemine äärmiselt pingeliseks, ükskõik, kuidas sina ja su laps omalt poolt ka ei püüaks kõiki nõudmisi kas või kuus plussi peale täita.
Olen väga tänulik Tija praegusele klassijuhatajale, ta on fantastiline. Ma ei ole enne kohanud inimest, kellega mu arvamused õppimise korraldamisest sedavõrd kokku langeksid. Olen kurb, et ta läheb sügisel täiendkoolitusaastale, kuid samas, ta on väärt ennast veel paremaks ja targemaks koolitama... Sügisel näeme, kes on järgmine õpetaja.
Ameerika perele soovin aga südamest edu.
Tahtsin praegu helistada ühele koduõppe-pereisale, aga siis avastasin, et kell on ikka hullusti palju... Tahtsin küsida, kuidas neil viimastel päevadel läinud on ja kas nad on saanud ära vormistatud dokumendid, et Eestis elades enam mitte Eesti kooli juurest, vaid hoopis USA-st koduõppel olla.
Lapsi on päris mitu, minu teadmist mööda on lapsed vahvad ja arukad, Eesti kooli juurest on nad koduõppel olnud mitu aastat. Tõrge tekkis siis, kui nad vahepeal aasta Ameerikas elasid — vanemad tegid otsuse aasta laste ja iseendi kodakondsuse maal elada sellepärast, et lastel kippus inglise keel kehvemaks jääma. Ja pisut teistsugust elurütmi ning stiili kogeda polnud neile vanemate otsusel ka mitte paha.
Kui pere tagasi jõudis, siis soovisid nendega kontakti võtta lastekaitsetöötajad. Kool oli teavitanud neid, et lapsed ei käi koolis ja järelikult hoiab pere koolikohustuse täitmisest kõrvale. Pereisale tundus, et kohtumine lastekaitsetöötajatega pigem traumeerib lapsi ning ta keeldus sellest. Järgnesid mitmed nõudmised, et lastega kohtumist siiski lubataks, kuid pereisa keeldus endiselt. Lõpuks, kui suhted kooliga taas paranenud olid, oli kooli esindaja tunnistanud, et tema ei saa enam lastekaitsetöötajaid tagasi kutsuda, kuigi nüüd juba tahaks.
Lisan siinkohal veel, et minu teadmist mööda ei tulnud kooli jaoks pere ärasõit Ameerikasse ootamatult, vaid sellest oli pikalt ette kõneldud.
Niisiis, kooliga said suhted justkui taas joonde, probleemiks jäi veel vaid see, kas õppides tuleb tingimata kasutada samu õpikuid, mis koolis kasutusel, või võib valida mõne paralleelse, samuti tunnustatud õpiku. Samuti oli küsimuse all, kas lapsed võiksid mõnda ainet õppida oma emakeeles — inglise keeles.
Selgus, direktoriga võib kokkuleppele saada, kooliõpetajatega ei pruugi. Selgus saabus jõulueelse vastamise ajal, millelt lapsed üsna endast väljas olles lahkusid, kuna õpetajad ei aktsepteerinud direktoriga sõlmitud kokkuleppeid, teistsugune lähenemine oli aga lastele ootamatu. Pärast lastega kohtumist oli endast väljas ka pereisa, kes leidis, et ilmselt peaks tema kui isa ülesanne olema lapsi selliste üleelamiste eest kaitsta. Haridusministeeriumile esitatud küsimuste vastustest selgus, et olles teise riigi kodanik võib laps Eestis koduõppel olla ka teise riigi kooli juures ega pea Eesti koolisüsteemiga suhtlema.
Alljärgnevalt toon ära haridusministeeriumi vastused.
Küsimusele, kas teise riigi kodanik võiks Eestis elades ka oma kodakondsusriigis koduõppel olla, vastas konsultant Rein Joamets:
"Seaduse kohaselt on kõik kuni 17-aastased Eesti lapsed koolikohustuslikud ning seetõttu osalema Eesti koolitöös, seda kas tavalises korras või koduõppes. USA koduõppel olemist Eestis reguleeritud ei ole ja ilmselt ei oleks mõtet ka seda reguleerida, see sõltub juba vanemate suvast ning USA seadustest."
Ja jurist Indrek Kilk:
"Ilmselt on tõesti võimalik Eestis viibides olla mõne USA kooli koduõppe õpilane (kui vastavad seadused lubavad), kuid silmas tuleb pidada ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 17 lõikes 4 sätestatut - Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik. Tekib küsimus, kas laps peaks koolikohustuse täitmiseks olema ilmtingimata mõne Eesti kooli õpilane. Ilmselt siiski mitte. Piisab sellest, et laps koolikohustust täidab. Kindlasti tuleb aga siin riigis elades koolikohustuse täitmise ea jne osas järgida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut."
Kas koolil on õigus nõuda, et kasutataks täpselt samu õppevahendeid, mida kõnealune kool tarvitab? (Eriti võttes arvesse, et kool ei vali õppevahendeid alati mitte selle järgi, millised on parimad, vaid selle järgi, millised on odavaimad — nagu juhtus ühes Lõuna-Eesti koolis loodusõpetuse õpikutega, kui Tija V klassis õppis, kurba tõsiasja kinnitas loodusõpetuse õpetaja isiklikult.)
Konsultant Rein Joamets:
"Koduõppe määruse § 6 lg 1 kohaselt saab õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õpilane õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. PGS § 29 lg 2 kohaselt võimaldab kool vastavaks tunnistatud õppevahendeid kasutada, samas ei nõuta, et õppeprotsessis tohib kasutada üksnes neid materjale. Kui lapsevanem soovib kasutada teisi õppevahendeid, siis on see võimalik, ent selliseid õppevahendeid ei pea kool rahastama.
Kokkuvõtvalt lähtub koduõppe korraldus ennekõike lapsevanema korraldamisest, finantseerimisest ja vastutusest (koduõppe määruse § 6 lg 1). Kooli ülesanne on tagada seaduses ettenähtud ulatuses õppevahendid, hinnata õppe läbiviimise kava individuaalse õppekava alusel ning perioodiliselt kontrollida õpilase teadmiste vastavust õppekavas sätestatule. Missuguste vahenditega, mis meetoditega ja kuidas õppekavas sätestatud õpitulemused saavutatakse, jääb siiski lapsevanema ja koduõppe õpetaja otsustada."
Jurist Indrek Kilk:
"Kui õpilane õpib siiski Eesti koolis edasi, siis vastavalt koduõppe määruse § 6 lõikele 1 saab õpilane õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. Õppevahendite osas tuleks juhinduda ikka sellest, et riiklikku ja kooli õppekava täita. Kui vanem valib õppevahendid ise, mis ei pruugi aidata õpilasel kooli õppekava täita, siis ei pruugi õpilase õppetulemused (hinded) olla ka kuigi head. Kindlasti ei saa sellisel juhul lapsevanem õppevahendite muretsemisel abi ka koolilt. Seetõttu soovitan koduõppel olles õppida nende õppevahendite järgi, mida kasutab ka kool. Teised (lisa)õppevahendid võivad ju õpitut täiendada."
Minu isiklikud järeldused sellest loost? Sellised, et kui soovid last koduõppel õpetada, siis on üks olulisimatest asjadest (peale selle, et oleksid ise õpetamiseks piisavalt sihikindel, teaksid, mida tahad, ja suudaksid selle ka saavutada) sellise kooli leidmine, kus õpetajad on valmis koduõpet ning sinu ettekujutust sellest mõistma ning toetama. Vastasel korral kujuneb igakordne kooliga suhtlemine äärmiselt pingeliseks, ükskõik, kuidas sina ja su laps omalt poolt ka ei püüaks kõiki nõudmisi kas või kuus plussi peale täita.
Olen väga tänulik Tija praegusele klassijuhatajale, ta on fantastiline. Ma ei ole enne kohanud inimest, kellega mu arvamused õppimise korraldamisest sedavõrd kokku langeksid. Olen kurb, et ta läheb sügisel täiendkoolitusaastale, kuid samas, ta on väärt ennast veel paremaks ja targemaks koolitama... Sügisel näeme, kes on järgmine õpetaja.
Ameerika perele soovin aga südamest edu.
21. detsember 2008
Tagasi, lõpuks ometi
Tere, blogimaailmajagu. Olin kaua eemal ja nii kaua olen ma eemal vaid siis, kui olen kas haige või on mul rohkem tööd, kui ärkvel oldud ajaga normaalselt teha jõuab. Praegu langesid need kaks varianti liiati kokku.
Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.
Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.
Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.
Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.
17. november 2008
Vastused
Tavaliselt küsivad inimesed, kellega ma igapäevaselt pole suhelnud, minu käest ikka veel kahte asja.
Esiteks: kas kõik need kassid, kelle pildid blogis üleval on, elavad tõepoolest teie juures kodus?
Teiseks: miks Tija ikkagi koduõppel on?
No ja kui küsitakse, siis on see võimalus vastamiseks.
Alustan teisest küsimusest. Püüan olla nii aus, kui saan. Lõpuni välja ehk mitte, sest püüan ühtaegu jääda ka "poliitiliselt korrektseks", nagu sõber ja blogilugeja Edith seda nimetab. Ehk vältida ligimeste solvamist, kui selleks parasjagu tõsist tarvidust pole.
Tija koduõppele jäämise ajend ning koduõppes jätkamise põhjus on üksjagu erinevad. Praeguse seisuga olen väga tänulik, et see ajend kord ammu oli, sest tõsise tõuketa poleks ma tõenäoliselt koduõppeni jõudnud.
Ajendist võib, kui vajadus tekib, ka mõnikord kõneleda. Praegu räägiksin jätkamise põhjus(t)est.
Tijal on balletitrenn kirja järgi neli korda nädalas 2—3 tundi korraga, prooviperioodil viis kuni isegi kuus korda nädalas. Ja viimasel ajal tundub, et tegelikult on kogu aeg prooviperiood :).
Tundes Tijat, ma tean, et ta ei peaks sellisele koormusele igapäevase koolitundides käimise kõrval vastu. Tööpäevad läheksid 12aastase jaoks liialt pikaks. Jaa, ma näen, et on lapsi, kes niiviisi jaksavad. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas need, kes esialgu jaksasid, teismeikka jõudes haigestusid, ning ma ei ole just päris kindel, et üks põhjustest polnud ülekoormus.
Et miks balletikooli üldse nii tähtsaks pidada, huvikool ei tohiks ju üldharidusega konkureerida?
Ta ei konkureerigi üldharidusega, vaid üksnes üldhariduskoolis käimisega. Ja selles asi ongi, et tegemist pole huvikooliga, vaid, nagu õpetajad rõhutavad, pigem kutseharidusega. Mõnda kutset lihtsalt tuleb õppima hakata võrdlemisi noorelt, hiljem pole enam võimalik.
Kuidas saab tegemist olla kutsekooliga, kui ainus ametlik selle ala kutsekool asub Tallinnas Toompeal? Kas me Tijat "päris" balletikooli pole tahtnud panna? Sealt saaks pealegi üldhariduse ka!
See, kus Tija käib, on "päris" balletikool. "Päris" selle poolest, et lõpetajad, kui nad vähegi tööd on jaksanud teha, ei ole nõrgad. Kuna selles koolis ei ole suuri klasse, siis on seal võimalik ka igaühega, kes selleks ise valmis on, individuaalselt tegeleda.
See, et üldharidust saab omandada kõrvalt mõnest teisest koolist, on ka pigem pluss — nõnda on võimalik valida tugevama tasemega üldhariduskooli. Nii mõnigi pere on seda oluliseks pidanud.
Üldhariduskooli programm on tore asi. Arusaadavalt vaieldav ja kindlasti tehakse teda omajagu ümber iga järgmise reformi ajal, aga üldjoontes pole tal viga. Samas tundub mulle üsna otstarbekana võimalus koduõppe ajal selles programmis rõhke mõnevõrra ümber asetada, ka mõningaid detaile lisada. Selleks on võimalus, sest kodus õppimine võtab märkimisväärselt vähem aega kui töö klassis.
Ma ei oska kommenteerida seisukohta, et tavaliselt jäävat koduõppele lapsed, kes mingil moel ei sobi kollektiivi — et kas häirib kollektiiv neid või nemad kollektiivi. Koduõppelapsed, keda ma tunnen, selle liigituse alla ei käi. On küll vanemaid, kelle lapsed on koduõppel seepärast, et praegune Eesti haridussüsteem oma mõningates ilmingutes neid, st vanemaid ei rahulda, kuid see on justkui väheke teine asi.
Algklassides aga taandub koduõppe pooldamine/mittepooldamine mõnigi kord lihtsalt küsimuseks, kas sa saad või ei saa usaldada seda inimest, kes on seatud laste klassijuhatajaks. Paraku on olemas inimesi — kahjuks teinekord isegi algklassiõpetaja ametis — keda ei usaldaks isegi nii palju, et last nendega järgmise tänavanurga peale poodi saata, millestki rohkemast hoopiski rääkimata...
Ja ärge mitte proovigegi siinkohal öelda, et ma lihtsalt ei mõista õpetajaid — neid on mul titeeast peale nii palju ümber olnud, et olen vähehaaval nendega üsnagi kodunenud ;). Nimelt otsustasid mu isa neljast õest kolm omal ajal õpetajaks õppida, igaüks isesuguseks. Tulemused olid minu silmis päris sümpaatsed. Pean tunnistama, et hetkedel, kui olen segadusse sattunud, olen neilt senimaani nõu küsinud. Mitte küll ainete õpetamise suhtes, vaid inimsuhete seisukohalt.
Lii, kas ma suutsin Su küsimusele vastata?
Jaan, Sinu mitmest-mitmest küsimusest vastan siinkohal esmalt ühele. Jaa, see seltskond, kes siin kõrval piltidelt vastu naeratab, elab tõesti täies koosseisus meie juures. Mõnikord on mõni veel lisaks ka, sest n-ö käibekasside hulk on muutuv.
Kui aga hakata kodus ringi vaatama, siis jääb kassidest esmapilgul vaatevälja paremal juhul vaid kolmandik. Ülejäänud on kõik kusagil oma nurgatagustes. Paraku ei saa sama koerte kohta öelda, kui toas ringi liikuda, siis on nad igal pool sabas ;).
Ja täna sai valmis deegupuur. Selgus, selleks, et teha deegule puuri, võib "lihtsalt" hiigelsuure vana akvaariumi ühe otsa peale püsti ajada, sellele deegukindlad uksed ette panna, akvaariumi tugevalt seina külge kinnitada ja sinna sisse ronimiseks suure-suure õunapuuoksa sättida. Tulemus on tore, aitäh tegijale (kellega ma juhtumisi abielus olen).
Esiteks: kas kõik need kassid, kelle pildid blogis üleval on, elavad tõepoolest teie juures kodus?
Teiseks: miks Tija ikkagi koduõppel on?
No ja kui küsitakse, siis on see võimalus vastamiseks.
Alustan teisest küsimusest. Püüan olla nii aus, kui saan. Lõpuni välja ehk mitte, sest püüan ühtaegu jääda ka "poliitiliselt korrektseks", nagu sõber ja blogilugeja Edith seda nimetab. Ehk vältida ligimeste solvamist, kui selleks parasjagu tõsist tarvidust pole.
Tija koduõppele jäämise ajend ning koduõppes jätkamise põhjus on üksjagu erinevad. Praeguse seisuga olen väga tänulik, et see ajend kord ammu oli, sest tõsise tõuketa poleks ma tõenäoliselt koduõppeni jõudnud.
Ajendist võib, kui vajadus tekib, ka mõnikord kõneleda. Praegu räägiksin jätkamise põhjus(t)est.
Tijal on balletitrenn kirja järgi neli korda nädalas 2—3 tundi korraga, prooviperioodil viis kuni isegi kuus korda nädalas. Ja viimasel ajal tundub, et tegelikult on kogu aeg prooviperiood :).
Tundes Tijat, ma tean, et ta ei peaks sellisele koormusele igapäevase koolitundides käimise kõrval vastu. Tööpäevad läheksid 12aastase jaoks liialt pikaks. Jaa, ma näen, et on lapsi, kes niiviisi jaksavad. Aga ma olen näinud ka seda, kuidas need, kes esialgu jaksasid, teismeikka jõudes haigestusid, ning ma ei ole just päris kindel, et üks põhjustest polnud ülekoormus.
Et miks balletikooli üldse nii tähtsaks pidada, huvikool ei tohiks ju üldharidusega konkureerida?
Ta ei konkureerigi üldharidusega, vaid üksnes üldhariduskoolis käimisega. Ja selles asi ongi, et tegemist pole huvikooliga, vaid, nagu õpetajad rõhutavad, pigem kutseharidusega. Mõnda kutset lihtsalt tuleb õppima hakata võrdlemisi noorelt, hiljem pole enam võimalik.
Kuidas saab tegemist olla kutsekooliga, kui ainus ametlik selle ala kutsekool asub Tallinnas Toompeal? Kas me Tijat "päris" balletikooli pole tahtnud panna? Sealt saaks pealegi üldhariduse ka!
See, kus Tija käib, on "päris" balletikool. "Päris" selle poolest, et lõpetajad, kui nad vähegi tööd on jaksanud teha, ei ole nõrgad. Kuna selles koolis ei ole suuri klasse, siis on seal võimalik ka igaühega, kes selleks ise valmis on, individuaalselt tegeleda.
See, et üldharidust saab omandada kõrvalt mõnest teisest koolist, on ka pigem pluss — nõnda on võimalik valida tugevama tasemega üldhariduskooli. Nii mõnigi pere on seda oluliseks pidanud.
Üldhariduskooli programm on tore asi. Arusaadavalt vaieldav ja kindlasti tehakse teda omajagu ümber iga järgmise reformi ajal, aga üldjoontes pole tal viga. Samas tundub mulle üsna otstarbekana võimalus koduõppe ajal selles programmis rõhke mõnevõrra ümber asetada, ka mõningaid detaile lisada. Selleks on võimalus, sest kodus õppimine võtab märkimisväärselt vähem aega kui töö klassis.
Ma ei oska kommenteerida seisukohta, et tavaliselt jäävat koduõppele lapsed, kes mingil moel ei sobi kollektiivi — et kas häirib kollektiiv neid või nemad kollektiivi. Koduõppelapsed, keda ma tunnen, selle liigituse alla ei käi. On küll vanemaid, kelle lapsed on koduõppel seepärast, et praegune Eesti haridussüsteem oma mõningates ilmingutes neid, st vanemaid ei rahulda, kuid see on justkui väheke teine asi.
Algklassides aga taandub koduõppe pooldamine/mittepooldamine mõnigi kord lihtsalt küsimuseks, kas sa saad või ei saa usaldada seda inimest, kes on seatud laste klassijuhatajaks. Paraku on olemas inimesi — kahjuks teinekord isegi algklassiõpetaja ametis — keda ei usaldaks isegi nii palju, et last nendega järgmise tänavanurga peale poodi saata, millestki rohkemast hoopiski rääkimata...
Ja ärge mitte proovigegi siinkohal öelda, et ma lihtsalt ei mõista õpetajaid — neid on mul titeeast peale nii palju ümber olnud, et olen vähehaaval nendega üsnagi kodunenud ;). Nimelt otsustasid mu isa neljast õest kolm omal ajal õpetajaks õppida, igaüks isesuguseks. Tulemused olid minu silmis päris sümpaatsed. Pean tunnistama, et hetkedel, kui olen segadusse sattunud, olen neilt senimaani nõu küsinud. Mitte küll ainete õpetamise suhtes, vaid inimsuhete seisukohalt.
Lii, kas ma suutsin Su küsimusele vastata?
Jaan, Sinu mitmest-mitmest küsimusest vastan siinkohal esmalt ühele. Jaa, see seltskond, kes siin kõrval piltidelt vastu naeratab, elab tõesti täies koosseisus meie juures. Mõnikord on mõni veel lisaks ka, sest n-ö käibekasside hulk on muutuv.
Kui aga hakata kodus ringi vaatama, siis jääb kassidest esmapilgul vaatevälja paremal juhul vaid kolmandik. Ülejäänud on kõik kusagil oma nurgatagustes. Paraku ei saa sama koerte kohta öelda, kui toas ringi liikuda, siis on nad igal pool sabas ;).
Ja täna sai valmis deegupuur. Selgus, selleks, et teha deegule puuri, võib "lihtsalt" hiigelsuure vana akvaariumi ühe otsa peale püsti ajada, sellele deegukindlad uksed ette panna, akvaariumi tugevalt seina külge kinnitada ja sinna sisse ronimiseks suure-suure õunapuuoksa sättida. Tulemus on tore, aitäh tegijale (kellega ma juhtumisi abielus olen).
15. november 2008
Üks virtuaalne karikas
Aitäh Killukesele hea sõna eest. Sõnaga kaasneva virtuaalse auhinna Arte y Pico reeglid on järgmised.
1. Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.
2. Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.
3. Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo oma blogisse.
4. Peab olema link originaalauhinna lehele.
5. Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.
Niisiis, kuna nõutud on link originaalauhinna lehele, siis siin tema on ;) — hispaania keeles ja puha, aadressil http://arteypico.blogspot.com/
On kostnud nurinat teemal, et kuna see auhind ju üha paljuneb, siis muutuvat ta aina "odavamaks".
Arvan, et ei muutu, sest esiteks, ka blogisid-blogijaid tuleb juurde, teiseks ei ole ta aga kunagi žürii poolt määratud olnud, seega on ta tegelikult olnud alati ei midagi muud kui ühe blogija osutatud tunnustus teisele ning samaaegselt ehk ka tunnustatud blogi lugemissoovitus kolmandatele — ning sedalaadi tunnustus ei saa kuidagi odavneda tõsiasjast, et tunnustajaid auhinna "paljunedes" juurde tuleb.
Tahaksin saata auhinna edasi viiele blogile, mida lugedes on põhjust rõõmu tunda heade mõtete
edasikestmise üle siin ilmas.
Merjele suure pere targa, tasakaaluka ja elukogenud ema koduõppeblogi eest. Ühtaegu palju õnne uue väikese venna kodussündimise puhul sinna perre 10. novembril!
Iibisele, kes on muuhulgas ka mu tütre lemmikblogija ja kes oskab vaadata nii lapsi kui maailma terase pilguga.
Klerikaalile, koos sooviga, et ta heade ligimeste kaasabil saaks blogi õige pea täiendada, sest uskuge, see osa "rahvaluulest" on heatujulist kaasanaermist väärt.
Kassisõbrale Tartus asjaliku ning aruka jutu eest selle kohta, millised loomad kassid TEGELIKULT on.
Ja viimaseks ning tegelikult mulle endalegi mõnesuguse üllatusena 17aastasele Mordile, kelle blogist võib aegajalt leida äärmiselt täpselt sõnastatud mõttekilde. Olgu või järgmine, mis ju kõlab muuhulgas otsekui üks paljudest koduõppepõhjendustest :p
Mort, 20. oktoobril 2008: "Tegelikult võiks üldse olla mingisugune võimalus riigieksameid teha ja ülikooli ronida ilma kogu selle mõttetuseta. Mitte, et üldistel teadmistel ja silmaringi laiemaks venitamisel midagi viga oleks, aga kool on üks pagana ebamõistlik koht selle tegemiseks, sest põhiline aur kulub niisama tühjale passimisele. Mitte, et haridus kahjulik oleks, aga selle omandamiseks oleks ju nii palju paremaid ja aegasäästvamaid meetodeid, mis ei sisaldaks inglise keele tundides magamas käimist, erinevaid punaseid numbreid kastidesse topituna, igasugu reegleid, mille alusel mu vabadust pahatihti piirata üritatakse ja mingisugust üritust mind kasvatada sobilikuks kodanikuks, täis isamaa- ja ligimesearmastust(nende ind ka ei rauge)."
Vaat nii!
12. november 2008
Une eeli
Kuna juhtus nii, et lõpetasin eilse päeva töö arvuti taga eilse õhtu asemel alles täna hommikul 5.32, siis vajun vist varsti mõne lause kirjutamisega poole peale jõudnult magama.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.
5. november 2008
Ümarlaud kuningas Arturita
Tere rahulikku ööd, head inimesed. Arvasin küll end täna varem nii blogi kirjutama kui magama jõudvat, aga kujunes teistviisi. Hea, et vähemalt Tija juba magab. Enamasti kipub ta ütlema, et ei saa magama jääda, kui mina veel ei maga.
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!
2. november 2008
Tuul kui sõnumitooja
"Meil tuuled sõnumeid tõivad..." — oli kord selline laul ühes Tija muusikaõpetuse õpikus. Võib-olla isegi tänavuaastases, ei mäleta, sest olen muusikaõpetuse õppimise 100-protsendiliselt Tija ja ta lauluõpetaja Elviira hooleks jätnud. Väga hea lauluõpetaja muide, sest ta leiab, et laulu ja muusikat peab inimene õppima selleks, et selle abil õnnelikum olla osata. Kui peaks annet olema ka teistele laulmiseks, miks mitte. Aga kui seda ka pole, on laulmine ikkagi tähtis, sest see on oluline inimesele enesele. Ja millise häälega ta enesele laulab, see pole enam teema, mis arvustamisele kuuluks.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.
28. oktoober 2008
Kas oodata laipu jõe kaldal mediteerides või istuda lähedalasuvasse tanki?
Arvuti ütleb, et täna on 28. oktoober. Seega juba nädal eelmisest blogikirjast. Aitäh kõigile, kes mulle sünnipäevaks kõiksuguseid häid soove läkitasid — ilma nendeta oleksin vahepeal vist veelgi haigem olnud.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.
21. oktoober 2008
Täna, 21. oktoobril
On õhtu, on 21. oktoober ja äärmiselt juhuslikult on täna mu sünnipäev. Nii umbes 44 aastat tagasi hommikul kella 9.50 paiku Väike-Maarja haiglas saanud see juhuslikkus paika määratud.
No ja kui ma oma sünnipäeval ka ei peaks blogi jätkamiseks aega leidma, siis oleks maailm üle igasuguse normi pöörane.
Proovisime Tijaga jälle ühe viiruse läbi, oli teine päris korralik. Seejärel avastasin karulaugu pulbri, mille ninna pihustamine tundub tõepoolest mõnevõrra kaitsena mõjuvat - nähtust kaubastatakse nime all Nazaleze või midagi taolist.
Haige olemise kõrval oleme kooli osas endiselt jätkanud eeskätt matemaatikaga. Ma igatahes loodan, et selle tulemusena on kõik, millest Tija juba aru saanud on, talle täiesti arusaadav ning selge ega lähe enam ka meelest.
Ülejäänud ained on selle kõrval suhteliselt pisiasi... Mitte nende solvamise mõttes, vaid selles suhtes, et ühegi teise aine puhul pole mul tekkinud tunnet, nagu peaksin ma äärmiselt ebatasasele maale suure tähelepanu ning põhjalikkusega rajama rangelt loodi aetud ning täpselt mõõdetud nurkadega karkassi, kuhu hiljem ruum ise peale ehitada. Umbes samasugust vist, nagu Aivo ehitab praegu meie kolme veekilpkonna basseini tarvis. Bassein kõlab selle kohta muidugi võimsalt, aga arvestades, et katusekorteri katusenurga all on madal kolmnurk, millega muidu niikuinii midagi eriti teha poleks, siis võib sinna ju paraja süvendi tekitada. Ja kui küljed on loodis ning nurgad mõõdetud, siis on hilisem ehitustöö kergem...
Täna helistasin Tadžikimaa eesti laste emale. Ta tuleb siiski ise novembris siia laste ja ka enese kodakondsuse pabereid korda ajama, 10. novembril hakkab sõitma ja 15. paiku jõuab siia. Ja siis lahkub 20 päeva pärast jälle, sest Dušanbe korter on ikka müümata. Kirjutasin täna turvakodu juhatajale, et nõu pidada, kuidas oleks laste suhtes parem edasi asju ajada. Neil on ema juba väga vaja - nii toeks kui sellekski, et oleks olemas täiskasvanud inimene, kes Robertile iga päev meelde tuletaks, et kõik, mis ta mingil päeval teeb või tegemata jätab, on kõige otsesema mõjuga tema tulevikule. Kasvatajad seda teha ei jõua, sest neid pole internaadis nii palju.
Väsinud olen siiski veel pisut, sest tunde on ööpäevas vähevõitu ning asju, mida tegemist vajavat näen, omajagu rohkem. Sellest ka pikk vahe blogiga.
Koduõppe osas on minu "infobaasis" veel nii palju uudist, et üks põhikooli peagi lõpetama hakkav poiss jäi Tallinnas koduõppele ning kõik näib päris hästi sujuvat. Põhjus, miks koolis raskeks läks, oli suhteliselt tavapärane, nagu mulle viimasel ajal kuuldu-nähtu põhjal tundub - kui teismeline poiss hakkas end tüüpiliselt teismeliselt väljendama, siis ei suutnud ka õpetajad hilispuberteetlikust vastukäitumisest hoiduda ning tulemus oli nagu vanas loos, kus kaks sikku purdel kokku said. Eeldatavasti saab koduõppele jäänud sikust peagi tubli ning tasakaalukas noor inimene ning loodetavasti elab tema oma puberteedi õigel ajal lõplikult läbi, mitte ei pea seda aastakümnete pärast kordama.
Teine pere on aga mures kahe teismeeas noormehe pärast, kellel mitu klassi koolivahetussegadustes vahele jääma kippunud. Teismelisus, nagu eelmisegi näite puhul märgitud, veel peale selle. Osanuks, teadnuks ja julgenuks ema koolivahetuste asemel juba paari aasta eest, kui olukord alles keeruliseks kujunema hakkas, koduõppe valida, poleks praegune olukord ehk nii raskevõitu. Nüüd aga on, nagu on, ja emal on raske leida poistele kooli, kus julgetaks teha otsust, et poisid tohivad nende kooli nimekirjas koduõppel olla. Võimalik, et hirm on selle pärast, et kui koduõpe ei peaks sujuma, siis tuleb poisid viimaks päevaõppesse võtta ja mine tea, millised nad olla võivad. Võimalik ka, et millegi hoopis muu pärast — koolijuhtide sisse ma näha ei oska. Homme teeb see ema uue katse ühe kooliga kõnelda — kas tal on õnne, näeb siis.
Kõik tänaseks. Teen katse veel pisut töötada. Tegelikult mulle ju meeldib peaaegu kõik, millega ma tegelen, oleks vaid jõudu pisut rohkem...
No ja kui ma oma sünnipäeval ka ei peaks blogi jätkamiseks aega leidma, siis oleks maailm üle igasuguse normi pöörane.
Proovisime Tijaga jälle ühe viiruse läbi, oli teine päris korralik. Seejärel avastasin karulaugu pulbri, mille ninna pihustamine tundub tõepoolest mõnevõrra kaitsena mõjuvat - nähtust kaubastatakse nime all Nazaleze või midagi taolist.
Haige olemise kõrval oleme kooli osas endiselt jätkanud eeskätt matemaatikaga. Ma igatahes loodan, et selle tulemusena on kõik, millest Tija juba aru saanud on, talle täiesti arusaadav ning selge ega lähe enam ka meelest.
Ülejäänud ained on selle kõrval suhteliselt pisiasi... Mitte nende solvamise mõttes, vaid selles suhtes, et ühegi teise aine puhul pole mul tekkinud tunnet, nagu peaksin ma äärmiselt ebatasasele maale suure tähelepanu ning põhjalikkusega rajama rangelt loodi aetud ning täpselt mõõdetud nurkadega karkassi, kuhu hiljem ruum ise peale ehitada. Umbes samasugust vist, nagu Aivo ehitab praegu meie kolme veekilpkonna basseini tarvis. Bassein kõlab selle kohta muidugi võimsalt, aga arvestades, et katusekorteri katusenurga all on madal kolmnurk, millega muidu niikuinii midagi eriti teha poleks, siis võib sinna ju paraja süvendi tekitada. Ja kui küljed on loodis ning nurgad mõõdetud, siis on hilisem ehitustöö kergem...
Täna helistasin Tadžikimaa eesti laste emale. Ta tuleb siiski ise novembris siia laste ja ka enese kodakondsuse pabereid korda ajama, 10. novembril hakkab sõitma ja 15. paiku jõuab siia. Ja siis lahkub 20 päeva pärast jälle, sest Dušanbe korter on ikka müümata. Kirjutasin täna turvakodu juhatajale, et nõu pidada, kuidas oleks laste suhtes parem edasi asju ajada. Neil on ema juba väga vaja - nii toeks kui sellekski, et oleks olemas täiskasvanud inimene, kes Robertile iga päev meelde tuletaks, et kõik, mis ta mingil päeval teeb või tegemata jätab, on kõige otsesema mõjuga tema tulevikule. Kasvatajad seda teha ei jõua, sest neid pole internaadis nii palju.
Väsinud olen siiski veel pisut, sest tunde on ööpäevas vähevõitu ning asju, mida tegemist vajavat näen, omajagu rohkem. Sellest ka pikk vahe blogiga.
Koduõppe osas on minu "infobaasis" veel nii palju uudist, et üks põhikooli peagi lõpetama hakkav poiss jäi Tallinnas koduõppele ning kõik näib päris hästi sujuvat. Põhjus, miks koolis raskeks läks, oli suhteliselt tavapärane, nagu mulle viimasel ajal kuuldu-nähtu põhjal tundub - kui teismeline poiss hakkas end tüüpiliselt teismeliselt väljendama, siis ei suutnud ka õpetajad hilispuberteetlikust vastukäitumisest hoiduda ning tulemus oli nagu vanas loos, kus kaks sikku purdel kokku said. Eeldatavasti saab koduõppele jäänud sikust peagi tubli ning tasakaalukas noor inimene ning loodetavasti elab tema oma puberteedi õigel ajal lõplikult läbi, mitte ei pea seda aastakümnete pärast kordama.
Teine pere on aga mures kahe teismeeas noormehe pärast, kellel mitu klassi koolivahetussegadustes vahele jääma kippunud. Teismelisus, nagu eelmisegi näite puhul märgitud, veel peale selle. Osanuks, teadnuks ja julgenuks ema koolivahetuste asemel juba paari aasta eest, kui olukord alles keeruliseks kujunema hakkas, koduõppe valida, poleks praegune olukord ehk nii raskevõitu. Nüüd aga on, nagu on, ja emal on raske leida poistele kooli, kus julgetaks teha otsust, et poisid tohivad nende kooli nimekirjas koduõppel olla. Võimalik, et hirm on selle pärast, et kui koduõpe ei peaks sujuma, siis tuleb poisid viimaks päevaõppesse võtta ja mine tea, millised nad olla võivad. Võimalik ka, et millegi hoopis muu pärast — koolijuhtide sisse ma näha ei oska. Homme teeb see ema uue katse ühe kooliga kõnelda — kas tal on õnne, näeb siis.
Kõik tänaseks. Teen katse veel pisut töötada. Tegelikult mulle ju meeldib peaaegu kõik, millega ma tegelen, oleks vaid jõudu pisut rohkem...
9. oktoober 2008
Miks mõni raamat jääb lugemata
Elamine kipub vahepeal nii palju aega hõivama, et selle kirjeldamiseks enam mahti ei jäägi. Sellega, et ööpäevas on vaid 24 tundi, oleme probleemi ees perekondlikult. Kui nüüd veidi lõõpimisi kõnelda, siis ma tõesti ei tea, kuidas peaks olema võimalik selle kõige kõrvalt veel koolis KÄIMISEKS aega leida...
Roberti ning Eleonora lugu hargneb edasi omasoodu. Sellest ma seekord ei kõnele.
Mis puutub aga eesti kirjanduse ühte esindusteost "Meelis" VI klassi õpikus, siis selle kohta kirjutamist ma siinkohal paari lausega jätkaksin, polemiseerimaks Kukupaiga (vt http://koduoppekass.blogspot.com/2008/09/seekord-lhidalt.html) ning selgitamaks enese seisukohta.
Minagi lugesin selle raamatu kooli ajal läbi. Erinevalt Kukupaist ma kahjuks mäletan mõningaid mitte ehk valituid, vaid pigem valimatuid kohti "Meelisest". Täpselt niisamuti, nagu ma mäletan sarnaseid kohti "Mahtra sõjast" ning mõnest muustki ajaloolisest raamat-nähtusest.
Kohad, mida mäletan, jäid mulle meelde kui luupainaja – suhteliselt detailitäpsed kirjeldused ilgustest, mida inimesed korda saatnud on. Mingil seletamatul põhjusel on mul kirjeldusi lugedes enamasti samal hetkel ka pilt silme ees, justkui kinos – ja see juba niisama lihtsalt ei lahku.
Mida ma sellega öelda tahan - olen kaugel arvamusest, otsekui ei tohiks noortele-lastele kõnelda võigastest asjadest, mis maailmas ka juhtuvad. Usun, olen jõleduste olemasolu eest Tijat hoiatanud nende võimalikkust rõhutades ehk keskmisest rohkemgi. Aga ma ei pea vajalikuks ega sobivaks neid võikusi koolikirjanduses KIRJELDADA. Ära nimetada jah, aga mitte kirjeldada, Ja kõige enam taunin ma selle vanusegrupi puhul niisuguste asjade kirjeldamist ilukirjanduslikes teostes.
Ilukirjanduslik-ajaloolised raamatud on selles osas veel kõige hullemad, sest nad teesklevad dokumentaalne olemist, seega mõjuvad alateadvusele kahekordse jõuga.
Selle jutuga ei taha ma aga kaugeltki öelda, et "Meelist" mitte kunagi (ja miks mitte mõnikord ka VI klassis, kuna inimesed on erinevad) lugeda ei tohiks. Tohib-tohib. Ainult et tema esinemine kirjandusõpikus ei näi mulle just parima valikuna.
Roberti ning Eleonora lugu hargneb edasi omasoodu. Sellest ma seekord ei kõnele.
Mis puutub aga eesti kirjanduse ühte esindusteost "Meelis" VI klassi õpikus, siis selle kohta kirjutamist ma siinkohal paari lausega jätkaksin, polemiseerimaks Kukupaiga (vt http://koduoppekass.blogspot.com/2008/09/seekord-lhidalt.html) ning selgitamaks enese seisukohta.
Minagi lugesin selle raamatu kooli ajal läbi. Erinevalt Kukupaist ma kahjuks mäletan mõningaid mitte ehk valituid, vaid pigem valimatuid kohti "Meelisest". Täpselt niisamuti, nagu ma mäletan sarnaseid kohti "Mahtra sõjast" ning mõnest muustki ajaloolisest raamat-nähtusest.
Kohad, mida mäletan, jäid mulle meelde kui luupainaja – suhteliselt detailitäpsed kirjeldused ilgustest, mida inimesed korda saatnud on. Mingil seletamatul põhjusel on mul kirjeldusi lugedes enamasti samal hetkel ka pilt silme ees, justkui kinos – ja see juba niisama lihtsalt ei lahku.
Mida ma sellega öelda tahan - olen kaugel arvamusest, otsekui ei tohiks noortele-lastele kõnelda võigastest asjadest, mis maailmas ka juhtuvad. Usun, olen jõleduste olemasolu eest Tijat hoiatanud nende võimalikkust rõhutades ehk keskmisest rohkemgi. Aga ma ei pea vajalikuks ega sobivaks neid võikusi koolikirjanduses KIRJELDADA. Ära nimetada jah, aga mitte kirjeldada, Ja kõige enam taunin ma selle vanusegrupi puhul niisuguste asjade kirjeldamist ilukirjanduslikes teostes.
Ilukirjanduslik-ajaloolised raamatud on selles osas veel kõige hullemad, sest nad teesklevad dokumentaalne olemist, seega mõjuvad alateadvusele kahekordse jõuga.
Selle jutuga ei taha ma aga kaugeltki öelda, et "Meelist" mitte kunagi (ja miks mitte mõnikord ka VI klassis, kuna inimesed on erinevad) lugeda ei tohiks. Tohib-tohib. Ainult et tema esinemine kirjandusõpikus ei näi mulle just parima valikuna.
5. oktoober 2008
Hiline tund arvutiga
Õigupoolest polegi nii väga hiline. Aga arvestades, et lubasin homme hommikul kell 6.30 Robertile-Norale turvakodusse järele minna — siis on küll. Robert nimelt arvas, et esmaspäeva hommikul vara on parem kooli sõita kui pühapäeva õhtupoolikul.
Laste dokumentide kordaajamine liigub ikka veel üle kivide-kändude. Kodakondsus- ja migratsiooniameti viimane korraldus oli, et rääkigu ma linnapea Savisaarega, las ta määrab sotsiaaltöötaja, keda kohustab sellega tegelema. Sest et sissekirjutust ju lastel pole millegipärast (tundsin vastuseks huvi, et kuidas saakski olla, kui pole dokumente; vastu küsiti kurjalt, et kuidas nad koolis tohivad õppida, kui pole dokumente; eks ma siis selgitasin lahkelt, et ministri isiklikult ametimehelikul loal;)).
Niisiis, linnapeale postitasin praegu kirja. Arvestades, et enne pidasin linnavalitsuses töötava inimesega nõu, siis ligineb see kiri talle umbes niisama malbelt ja tagasihoidlikult kui öökullipost ühes teatud raamatus Privet Drive'ile — nii või teisiti, aga kohale see jõuab.
Laste emale aga teatas teine kodakondsus- ja migratsiooniameti töötaja, et kui tal pole Eestis kohta, kuhu ennast sisse kirjutada, siis ärgu parem tagasi tulgugi, sest siis Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti ei saa, olgu ta pealegi sünnijärgne Eesti kodanik. Vähemalt just nii sai ema aru ja oli paanikas, et kas siis tal tasubki sõiduks raha kulutada, pärast on tagasi minna veel raskem...
Robert on muusikakoolis saanud nii viisi (õpitud palade mängimise eest) kui kahtesid (heliredeli eest). Aga teda aina kiidetakse endiselt.
Noraga käisin balletikoolis, selgus, et tüdrukul on keskmised eeldused, kuid balleti jaoks liiga lühikesed käed-jalad, kuigi ta on erakordselt ilus tüdruk, laval peavad ju inimesel olema pikad koivad nagu kurel... Samas on ta erakordselt musikaalne, hea rütmitunnetusega, seega võiks käia edukalt mõnes teises tantsukoolis. Vaatasin mööda Internetti ringi, Todes jättis sümpaatse mulje, aga kui keegi oskab midagi veel soovitada, siis oleks see vahva..... Tegutseda ei ole ma ühegi kooli ülevaatamise osas veel jõudnud.
Koduõppe osas tegeleme praegu peaasjalikult matemaatikaga - tahan olla veendunud, et Tija saab aru kõigest, milles VI klassi õpikus juttu.
Ja nüüd kõik tänaseks. Head ööd....
Laste dokumentide kordaajamine liigub ikka veel üle kivide-kändude. Kodakondsus- ja migratsiooniameti viimane korraldus oli, et rääkigu ma linnapea Savisaarega, las ta määrab sotsiaaltöötaja, keda kohustab sellega tegelema. Sest et sissekirjutust ju lastel pole millegipärast (tundsin vastuseks huvi, et kuidas saakski olla, kui pole dokumente; vastu küsiti kurjalt, et kuidas nad koolis tohivad õppida, kui pole dokumente; eks ma siis selgitasin lahkelt, et ministri isiklikult ametimehelikul loal;)).
Niisiis, linnapeale postitasin praegu kirja. Arvestades, et enne pidasin linnavalitsuses töötava inimesega nõu, siis ligineb see kiri talle umbes niisama malbelt ja tagasihoidlikult kui öökullipost ühes teatud raamatus Privet Drive'ile — nii või teisiti, aga kohale see jõuab.
Laste emale aga teatas teine kodakondsus- ja migratsiooniameti töötaja, et kui tal pole Eestis kohta, kuhu ennast sisse kirjutada, siis ärgu parem tagasi tulgugi, sest siis Eesti kodakondsust tõendavat dokumenti ei saa, olgu ta pealegi sünnijärgne Eesti kodanik. Vähemalt just nii sai ema aru ja oli paanikas, et kas siis tal tasubki sõiduks raha kulutada, pärast on tagasi minna veel raskem...
Robert on muusikakoolis saanud nii viisi (õpitud palade mängimise eest) kui kahtesid (heliredeli eest). Aga teda aina kiidetakse endiselt.
Noraga käisin balletikoolis, selgus, et tüdrukul on keskmised eeldused, kuid balleti jaoks liiga lühikesed käed-jalad, kuigi ta on erakordselt ilus tüdruk, laval peavad ju inimesel olema pikad koivad nagu kurel... Samas on ta erakordselt musikaalne, hea rütmitunnetusega, seega võiks käia edukalt mõnes teises tantsukoolis. Vaatasin mööda Internetti ringi, Todes jättis sümpaatse mulje, aga kui keegi oskab midagi veel soovitada, siis oleks see vahva..... Tegutseda ei ole ma ühegi kooli ülevaatamise osas veel jõudnud.
Koduõppe osas tegeleme praegu peaasjalikult matemaatikaga - tahan olla veendunud, et Tija saab aru kõigest, milles VI klassi õpikus juttu.
Ja nüüd kõik tänaseks. Head ööd....
25. september 2008
Seekord lühidalt
Aitäh kõigile, kes Roberti muusikakooli eest tasuda aitavad – kokku sai meid täpselt niisama palju, kui on õppeaastas kuid, niisiis on see mure lahendatud. Häid ettepanekuid muusika ja Roberti veel parema kokkuviimise osas tuli veelgi, mis sellest kõigest edaspidi hargnema hakata võib, näeme tulevikus.
Tijale õpetasin vahepeal VI klassi kirjandust natuke aega rangelt programmikohaselt ja hakkasin väga ruttu urisema. Urina teemaks on küsimus, et kas ilma Enn Kippeli teost "Meelis" läbimata tõepoolest haritud inimeseks ei saa. No ei usu, et see raamat nii silmapaistvalt vajalik on.
Aga eks ma viskan pilgu ka teise VI klassi tarbeks mõeldud kirjandusõpikusse. Kui seal ka "Meelis" sees on...
Kui seal ka "Meelis" sees on, siis kõnelen edasi.
Tijale õpetasin vahepeal VI klassi kirjandust natuke aega rangelt programmikohaselt ja hakkasin väga ruttu urisema. Urina teemaks on küsimus, et kas ilma Enn Kippeli teost "Meelis" läbimata tõepoolest haritud inimeseks ei saa. No ei usu, et see raamat nii silmapaistvalt vajalik on.
Aga eks ma viskan pilgu ka teise VI klassi tarbeks mõeldud kirjandusõpikusse. Kui seal ka "Meelis" sees on...
Kui seal ka "Meelis" sees on, siis kõnelen edasi.
22. september 2008
"... ja nägid, et elu võib huvitav olla!"
Aitäh, Kiisuke Auh, Tuulikki ja Annika lubamise eest Robertit muusikakooli kuumaksu osas toetada! Ainult üks kuu ongi veel kogu kooliaastast puudu, niisiis on mure peaaegu maha murtud!
Lootust on, et kui paberid, mis Roberti ja Nora ema Tadžikistanist saadab (notariaalne volitus, et vanaema võiks laste kodakondsusdokumendid ise korda ajada) Eesti seadustega ka vastavuses on, siis saab ehk varsti laste paberidki korda. Ema kohalejõudmine võtab veel aega.
Laste suhtumisest Eestisse kirjutab ema aga, kellele lapsed nüüdseks esimesed meilid täitsa oma meiliaadressidelt :) on läkitanud, järgmist: "Nendele väga meeldib Eestis, koolis ja igal pool! Tadjikistanis peksti neid tee peal koju, koolis ja nii edasi venelaste pähe, kartsin, et Eestis tuleb sama lugu, kuid nad ütlevad, et kõik on korras! Hakkasid juba Eesti keeles kirjutama ja üldse nägid, et elu võib huvitav olla!"
Kirjaviisi üle ärge imestage. Ema oli kolmeaastane väike tüdruk, kui tema ema koos temaga Tadžiki NSV pealinna Dušanbesse kolis. Seal käis ta koolis ja ülikooliski.
Selline jutt siis täna.
Kodus uudist pole, Tija on ikka veel haige. Esimeste tervenemismärkidega küll õnneks.
Lootust on, et kui paberid, mis Roberti ja Nora ema Tadžikistanist saadab (notariaalne volitus, et vanaema võiks laste kodakondsusdokumendid ise korda ajada) Eesti seadustega ka vastavuses on, siis saab ehk varsti laste paberidki korda. Ema kohalejõudmine võtab veel aega.
Laste suhtumisest Eestisse kirjutab ema aga, kellele lapsed nüüdseks esimesed meilid täitsa oma meiliaadressidelt :) on läkitanud, järgmist: "Nendele väga meeldib Eestis, koolis ja igal pool! Tadjikistanis peksti neid tee peal koju, koolis ja nii edasi venelaste pähe, kartsin, et Eestis tuleb sama lugu, kuid nad ütlevad, et kõik on korras! Hakkasid juba Eesti keeles kirjutama ja üldse nägid, et elu võib huvitav olla!"
Kirjaviisi üle ärge imestage. Ema oli kolmeaastane väike tüdruk, kui tema ema koos temaga Tadžiki NSV pealinna Dušanbesse kolis. Seal käis ta koolis ja ülikooliski.
Selline jutt siis täna.
Kodus uudist pole, Tija on ikka veel haige. Esimeste tervenemismärkidega küll õnneks.
21. september 2008
Aitäh!
Aitäh, head inimesed! Ene, Kristi ja Märt arvasid, et saaksid Roberti muusikakoolis käimist toetada, mis tähendab, et oktoobri alguses, kohe, kui haridusministeerium on muusikakoolile arvenumbri ja viitenumbri nimetanud (mingil kummalisel põhjusel polnud nad seda seni veel teha jõudnud), saab korraga ära maksta vähemalt esimese viie kuu tasu (septembrist jaanuarini).
Seda, mis nägu need väikesed Tadžikistanis kasvanud Eesti sünnijärgsed kodanikud on, saab näha hot'i pildigaleriis, kui panna otsingusse sõna "kaugelt". Esimesed pildid on tehtud bussis, kui ühel reedesel päeval metsakoolist tulime, teised nädala jagu hiljem loomaaiaskäigu ajal. Muuhulgas ka see pilt, kus on näha, kuidas Nora lõug täpselt parasjagu loomaaia kohviku letile ulatub. Lapsed on nii pisikest kasvu, et tänaval vist kohe ei usukski, et nad juba 9- ja 10aastased on. Nojah, Nora on tegelikult täna, 21. septembril, esimest päeva 9aastane.
Robert ütles naljaga pooleks, et Nora peab seni tema sõna kuulama, kuni ta mehele läheb, ja siis peab hakkama mehe sõna kuulama. Ma kohe ei teagi, kas see on nali või idamaine vaateviis inimeste rollidele siin maailmas...
Aga üks eile loodetud headest asjadest läks luhta — Tijal hakkas just sel ajal halb, kui me olime kokku leppinud matemaatikat õppima hakata. No ja pärast, kui tema selleks valmis oli, käis juba minul sellest toredast sügisviirusest pea nii ringi, et ma polnud õpetamiseks suuteline. Vaene matemaatika on päris mitu päeva ilma meieta läbi ajama pidanud. ;)
Seda, mis nägu need väikesed Tadžikistanis kasvanud Eesti sünnijärgsed kodanikud on, saab näha hot'i pildigaleriis, kui panna otsingusse sõna "kaugelt". Esimesed pildid on tehtud bussis, kui ühel reedesel päeval metsakoolist tulime, teised nädala jagu hiljem loomaaiaskäigu ajal. Muuhulgas ka see pilt, kus on näha, kuidas Nora lõug täpselt parasjagu loomaaia kohviku letile ulatub. Lapsed on nii pisikest kasvu, et tänaval vist kohe ei usukski, et nad juba 9- ja 10aastased on. Nojah, Nora on tegelikult täna, 21. septembril, esimest päeva 9aastane.
Robert ütles naljaga pooleks, et Nora peab seni tema sõna kuulama, kuni ta mehele läheb, ja siis peab hakkama mehe sõna kuulama. Ma kohe ei teagi, kas see on nali või idamaine vaateviis inimeste rollidele siin maailmas...
Aga üks eile loodetud headest asjadest läks luhta — Tijal hakkas just sel ajal halb, kui me olime kokku leppinud matemaatikat õppima hakata. No ja pärast, kui tema selleks valmis oli, käis juba minul sellest toredast sügisviirusest pea nii ringi, et ma polnud õpetamiseks suuteline. Vaene matemaatika on päris mitu päeva ilma meieta läbi ajama pidanud. ;)
19. september 2008
Kõnelus headest asjadest
Räägiks täna õige headest asjadest. Näiteks sellest, et Märt ja ka Mait RPRist õpetasid mu miniarvuti nii hästi käituma, et sellega on nüüd väga hea töötada ja Internetis käia. Ainult fotode jaoks on ta kehv. Aga muidu on kilogrammine Asus parim, mida töötamiseks tahta.
Tija sai balletikoolis Galinalt kiita. See on üle hulga aja midagi nii erakordset, et nüüd ei tohi Tija küll enne uuesti tundi minna, kui päris terveks saab (ta nimelt jõudis vahepeal juba haigeks jääda), muidu rikub hea mulje enesest jälle ära.
Robert olevat klaverimängu alal eriliselt andekas. Kohe nii andekas, et terve hulk inimesi viitsivad temaga vaeva näha, aidata tal muusikakooli jõuda, õpetada teda ühtaegu muusikaajalugu tundma ja seda eesti keeles kirja panema, hoolitseda, et ta intenaadis iga päev harjutaks. Kusjuures muusikatunnid on ka iga päev.
Ja Noral oli täna sünnipäevaks saadud suure mängukoera üle väga hea meel.
Ah jaa, ja see ka, et turvakodu kasvatajad on Robertit-Norat ning lapsed neid nii hästi tundma õppinud, et arusaamatusi vaevalt küll enam ette tuleb.
Nüüd on mul aga ligimestele palve. Kuna Roberti ja Nora ema on jätkuvalt ikka veel Tadžikistanis, vanaema endaga toimetulemisega hädas, pensioni ta ka ei saa, aga meile kõigile oleks kasulikum, kui noormees Robertist, kes praegu küll alles 10aastane on, tuleks korralik inimene ja, mine tea, võib-olla ka muusik, siis oleks tore, kui me asjade positiivses suunas minemist toetaksime. Mina jaksan maksta Roberti ühe kuu muusikakooli maksu ja osta mõlemale lapsele igakuiselt Tallinna kuukaarte, ühe kuu muusikakooli raha sai poisi vanaemalt, aga õppeaastas on kokku 9 kuud, seega seitse veel - kas oleks mõeldav leida seitset toetajat, ühte iga kuu jaoks? Ühe kuu maks on 450 krooni ja kui toetajaid oleks, siis annaksin ma teada ka muusikakooli arvenumbri. Muusikakooli oma sellepärast, et siis on kõigi jaoks kindel, et keegi ei püüa siin enese jaoks raha teha, vaid üksnes õige natuke üht last paremaks kaasinimeseks kasvamisel toetada.
Andke mulle teada, kui saaksite toetada - näiteks meiliaadressil kassimaja18@hot.ee, see on mu kodune meil.
P.S. Üks hea uudis meenus veel. Koer, kellele siin kunagi kodu otsisin, kuna ta varjupaigast võetud kutsikana kasvas suuremaks, kui peremehele meeldis, jääb siiski endisesse koju, kuna siis, kui uus tahtja välja ilmus, avastas peremees äkki, et ta ju armastab oma koera, ja käib nüüd temaga iga päev jalutamaski. Perenaine on aga vaikselt rõõmus, et peremees ise seda otsustas, sest nüüd ei saa ta isegi paha tujuga enam öelda, et tema pole midagi öelnud ega koera endale jätta tahtnud... Aga no võttis see inimese koeraomanikuks kasvamine ikka aega....!
Viimane tänane hea uudis on see, et nüüd hakkab Tija koos minuga matemaatikat õppima - ma vähemalt loodan seda...
Tija sai balletikoolis Galinalt kiita. See on üle hulga aja midagi nii erakordset, et nüüd ei tohi Tija küll enne uuesti tundi minna, kui päris terveks saab (ta nimelt jõudis vahepeal juba haigeks jääda), muidu rikub hea mulje enesest jälle ära.
Robert olevat klaverimängu alal eriliselt andekas. Kohe nii andekas, et terve hulk inimesi viitsivad temaga vaeva näha, aidata tal muusikakooli jõuda, õpetada teda ühtaegu muusikaajalugu tundma ja seda eesti keeles kirja panema, hoolitseda, et ta intenaadis iga päev harjutaks. Kusjuures muusikatunnid on ka iga päev.
Ja Noral oli täna sünnipäevaks saadud suure mängukoera üle väga hea meel.
Ah jaa, ja see ka, et turvakodu kasvatajad on Robertit-Norat ning lapsed neid nii hästi tundma õppinud, et arusaamatusi vaevalt küll enam ette tuleb.
Nüüd on mul aga ligimestele palve. Kuna Roberti ja Nora ema on jätkuvalt ikka veel Tadžikistanis, vanaema endaga toimetulemisega hädas, pensioni ta ka ei saa, aga meile kõigile oleks kasulikum, kui noormees Robertist, kes praegu küll alles 10aastane on, tuleks korralik inimene ja, mine tea, võib-olla ka muusik, siis oleks tore, kui me asjade positiivses suunas minemist toetaksime. Mina jaksan maksta Roberti ühe kuu muusikakooli maksu ja osta mõlemale lapsele igakuiselt Tallinna kuukaarte, ühe kuu muusikakooli raha sai poisi vanaemalt, aga õppeaastas on kokku 9 kuud, seega seitse veel - kas oleks mõeldav leida seitset toetajat, ühte iga kuu jaoks? Ühe kuu maks on 450 krooni ja kui toetajaid oleks, siis annaksin ma teada ka muusikakooli arvenumbri. Muusikakooli oma sellepärast, et siis on kõigi jaoks kindel, et keegi ei püüa siin enese jaoks raha teha, vaid üksnes õige natuke üht last paremaks kaasinimeseks kasvamisel toetada.
Andke mulle teada, kui saaksite toetada - näiteks meiliaadressil kassimaja18@hot.ee, see on mu kodune meil.
P.S. Üks hea uudis meenus veel. Koer, kellele siin kunagi kodu otsisin, kuna ta varjupaigast võetud kutsikana kasvas suuremaks, kui peremehele meeldis, jääb siiski endisesse koju, kuna siis, kui uus tahtja välja ilmus, avastas peremees äkki, et ta ju armastab oma koera, ja käib nüüd temaga iga päev jalutamaski. Perenaine on aga vaikselt rõõmus, et peremees ise seda otsustas, sest nüüd ei saa ta isegi paha tujuga enam öelda, et tema pole midagi öelnud ega koera endale jätta tahtnud... Aga no võttis see inimese koeraomanikuks kasvamine ikka aega....!
Viimane tänane hea uudis on see, et nüüd hakkab Tija koos minuga matemaatikat õppima - ma vähemalt loodan seda...
9. september 2008
Nädalavahetus: alkoholi poolt või vastu; roppuste tõlge; euroopluse ime
Nädalavahetus möödus tormiliselt, siia mahtusid nii Kati ja Arni sünnipäev kui Norale-Berdile turvakodusse järeleminek ning nende pühapäevaõhtune koolisaatmine.
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?
5. september 2008
Ä-tähega ämmeldunud, kuid siiski käppadel
Täna olen ma siis juba kaks korda ligimeste peale plahvatanud. Pinged kogunevad sisemusse nii varjatult, et on kuni viimase hetkeni varjatud mitte ainult teiste, vaid isegi enese eest. Ja kui siis kõmakas käib, olen ise niisama üllatunud kui ümbritsevadki inimesed.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.
4. september 2008
Kool või koduõpe? Jätkem nad vastandamata
Alustasime Tijaga tänavu matemaatikast - kõigepealt eelmise aasta viimase veerandi materjali kordamisest. Algus edeneb vaikselt, sisseelamine nõuab aega. Ja aina ning üha näen, et õige häälestuse saavutamine nii tunnetes kui mõtetes on igasuguste tulemuste seisukohalt esmatähtis.
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!
Asjalike ametnike kiituseks
Eile oli ilus päev - sain kinnituse, et toredad ja asjalikud ametnikud pole mitte maailmast kadunud. Nüüdsest on Tadžikimaalt tulnud eesti lastele kindlustatud nädalavahetusteks koht laste turvakodus, kus nad saavad ühe nais- ja ühe meeskasvataja sõbraliku pilgu all korralikult süüa (köök on samas majas), ilusas toas magada, soovi korral klaveritki mängida ja kus neid võib külastada või vahepeal ka kaasa võtta, korralikult kokku leppides kas või öösekski, peaasi, et ise ka kokkuleppeid täidad.
Kõnealune turvakodu on pisike, täiesti kodu moodi.
Mis ma oskan nüüd öelda, kui mõtlen kas või Hundi Ulu postitustele ta blogis (http://hundiulg.blogspot.com), kus ta kõneleb raskustest suhtlemisel sotsiaaltöötajatega... Seda, et tavakodanikul on raske selles sfääris kedagi kätte saada, tunnistas turvakodu juhatajagi, kui proovis vastuvõtuajal ühte teist ametnikku telefoniga tabada.
Samas, see pole võimatu. Ja tegemist on inimestega, mis tähendab, et kehtib kõik, mis inimestele mujalgi omane.
On äärmiselt ebameeldivaid inimesi, kellega mõnikord saab paremaid tulemusi vaid ilmselget nahhaalsust ilmutades ehk kõneldes ainsas keeles, mida nemadki mõistavad.
On keni ja sõbralikke inimesi, kes samas on pahatihti üle töötanud, sest sedasorti inimesed võtavad endale kohustusi ise ja neid lisatakse veel kõrvaltki juurde. Nendega kõneldes on parem, kui oled maksimaalselt konkreetne ja täpne oma sõnastuses, sest mida segasemat ning emotsionaalsemalt laetud juttu räägid, seda raskem on neil aru saada, aga jõud arusaamiseks on väsimuse tõttu niikuinii väiksem kui ideaaloludes.
On häid ja halbu päevi. Ehk, nagu ütles mulle kunagi üks toona küll veel nooruke, kuid väga hea advokaat, sõltub isegi kohtuniku otsus muuhulgas ka sellest, kas ta jõudis hommikukohvi juua, kas tal on või ei ole peavalu ning kas ta on abikaasaga tülli läinud või mitte.
Kui sa aga tead, mida sa soovid, oled enesele selgeks mõelnud, miks on sul õigus seda taotleda, ning oled läbikukkumise korral niikuinii nõus sama rida edasi ajama, et saavutada enese teada positiivseim kas nii- või teistviisi, siis ei peata sind tegelikult peaaegu miski.
Olin valmis ka lapsi enese juurde võtma, kuigi, kahes toas, millest üks on veel sügavas remondiseisundis ja kus voodite asemel tuleks pruukida madratseid, oleks see pisut keerukas. Aga ikkagi parem kui ei midagi.
Lastele lähen kooli järele ise ja viin nad sinna ka tagasi, sest turvakodul pole inimest, kes seda teeks. Aga nii saangi nendega rohkem suhelda ning selgeks, kuidas neil edaspidi minema hakkab.
Kõnealune turvakodu on pisike, täiesti kodu moodi.
Mis ma oskan nüüd öelda, kui mõtlen kas või Hundi Ulu postitustele ta blogis (http://hundiulg.blogspot.com), kus ta kõneleb raskustest suhtlemisel sotsiaaltöötajatega... Seda, et tavakodanikul on raske selles sfääris kedagi kätte saada, tunnistas turvakodu juhatajagi, kui proovis vastuvõtuajal ühte teist ametnikku telefoniga tabada.
Samas, see pole võimatu. Ja tegemist on inimestega, mis tähendab, et kehtib kõik, mis inimestele mujalgi omane.
On äärmiselt ebameeldivaid inimesi, kellega mõnikord saab paremaid tulemusi vaid ilmselget nahhaalsust ilmutades ehk kõneldes ainsas keeles, mida nemadki mõistavad.
On keni ja sõbralikke inimesi, kes samas on pahatihti üle töötanud, sest sedasorti inimesed võtavad endale kohustusi ise ja neid lisatakse veel kõrvaltki juurde. Nendega kõneldes on parem, kui oled maksimaalselt konkreetne ja täpne oma sõnastuses, sest mida segasemat ning emotsionaalsemalt laetud juttu räägid, seda raskem on neil aru saada, aga jõud arusaamiseks on väsimuse tõttu niikuinii väiksem kui ideaaloludes.
On häid ja halbu päevi. Ehk, nagu ütles mulle kunagi üks toona küll veel nooruke, kuid väga hea advokaat, sõltub isegi kohtuniku otsus muuhulgas ka sellest, kas ta jõudis hommikukohvi juua, kas tal on või ei ole peavalu ning kas ta on abikaasaga tülli läinud või mitte.
Kui sa aga tead, mida sa soovid, oled enesele selgeks mõelnud, miks on sul õigus seda taotleda, ning oled läbikukkumise korral niikuinii nõus sama rida edasi ajama, et saavutada enese teada positiivseim kas nii- või teistviisi, siis ei peata sind tegelikult peaaegu miski.
Olin valmis ka lapsi enese juurde võtma, kuigi, kahes toas, millest üks on veel sügavas remondiseisundis ja kus voodite asemel tuleks pruukida madratseid, oleks see pisut keerukas. Aga ikkagi parem kui ei midagi.
Lastele lähen kooli järele ise ja viin nad sinna ka tagasi, sest turvakodul pole inimest, kes seda teeks. Aga nii saangi nendega rohkem suhelda ning selgeks, kuidas neil edaspidi minema hakkab.
1. september 2008
Balletikoolis Pilleta
Päris huvitav on proovida voodis pikali olles blogi kirjutada, kui sul samal ajal kaks kassi laptopi ees kõhu peal istuvad, täpsemalt öeldes lamasklevad.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.
31. august 2008
Otse Tadžikistanist
Täna viisime kooli poisi ja tüdruku, kes on tegelikult Eesti pagulased Tadžikistanist. Sünnijärgse Eesti kodakondsusega lapsed, kes oma lõunapoolsel sünnimaal ohtu sattusid, sest sealgi vaadatakse endist erinevaid sama ebasõbraliku mudeli järgi, mis siingi pahatihti kehtib ja mille lühike sõnastus võiks olla ühed venelased kõik, koos lisandusega, et kui ei ole täpselt meiesugused, siis kadugu minema.
Laste ema on veel Dushanbes, tuleb lähemate kuude jooksul. Vanaema otsib Eestis kodu. Lapsed on - vähemalt tööpäeviti - internaadis. Nädalavahetuste osas peab veel otsustama ja mõtlema, milline variant oleks olemasolevatest kehvadest parim...
Hästi asjalikud tegelased on need lapsed, kuigi veel suhteliselt väikesed. Vahvad ja armsad. Ja energilised nagu murdeealised kutsikad....
Pikk päev oli. Ja tõdemine, et kõik asjad saab korda ajada, kui inimesed vaevuvad lisaks paberitele ka üksteisest hoolima. Mingi võimalus on alati.
Nüüd tänaseks aitab. Ei mingeid mõtteid enam, ainult uni.....
Homseni!
Laste ema on veel Dushanbes, tuleb lähemate kuude jooksul. Vanaema otsib Eestis kodu. Lapsed on - vähemalt tööpäeviti - internaadis. Nädalavahetuste osas peab veel otsustama ja mõtlema, milline variant oleks olemasolevatest kehvadest parim...
Hästi asjalikud tegelased on need lapsed, kuigi veel suhteliselt väikesed. Vahvad ja armsad. Ja energilised nagu murdeealised kutsikad....
Pikk päev oli. Ja tõdemine, et kõik asjad saab korda ajada, kui inimesed vaevuvad lisaks paberitele ka üksteisest hoolima. Mingi võimalus on alati.
Nüüd tänaseks aitab. Ei mingeid mõtteid enam, ainult uni.....
Homseni!
30. august 2008
Tere, inimesed :)
Pikk vahe on kirjutamisele jäänud. Eks olen vist endale nii palju tegevust hankinud, et kõik ei taha taas 24 tunni sisse ära mahtuda. Kogu aeg lihtsalt juhtub nii. Ja siis jääbki ka blogi unarusse, sest õhtul-öösel hilja, kui muud tööd tehtud, ei kipu enam kirjutada jaksama.
Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.
Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.
Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.
Kuldne Auri kuldsel rannal.
Kati õpetab Keefast.
Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.
Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.
Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.
Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.
Kuldne Auri kuldsel rannal.
Kati õpetab Keefast.
Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.
8. august 2008
Välismaal ja tänaval
Tunnen, kui kirjutama hakkan, teen seda täna vist küll hüplikult. Mõtted on segamini, sest neid on peas korraga liiga palju.
Esimene mõte on koduõppe kasulikkusest laste tarvis, kelle vanemad välismaale tööle või õppima sõidavad - nüüd saavad need lapsed ametlikult oma klassi nimekirjas õppetööd jätkata, kui vanemad ning kool mõistliku kokkuleppeni jõuavad. Vähemalt seadusandja poolt on vajalikud eeldused selleks loodud.
Teine mõte, millest ma kuidagi lahti ei pääse, on seotud põgusa tänavakohtumisega. Naine, kelle tütar kunagi Tijaga esimeses klassis pool aastat koos õppis, märkis, et ta on Tija pärast väga mures, kuna nägi Tijat koos sõbratariga mänguasjapoes - ja Tija on ju ometi juba 12aastane! Tema tütar on aga valmis juba mehele minema... Aastaid vanemad poisid istusid mitmeid öid nende juures külas, nende vanemadki polnud uskunud, et ta tütar alles 12 on.
Juhuks, kui keegi aru ei saanud - naise mure seisnes selles, et ega mänguasjapoes käiv 12aastane ometi arengus maha pole jäänud.
Tummaks võtab tegelikult. Tijat ja Aivot ajas see jutt vaid naerma, minus aga tekitas õuduse. Kui palju võib meie keskel olla neid, kelle silmis 12aastaselt enam millestki muust kui suhetest vastassooga mõelda ei tohikski? Kelle meelest igal tõelisel naissoost olendil see tohibki olla ainumas mõte, mis pähe mahub?
Esimene mõte on koduõppe kasulikkusest laste tarvis, kelle vanemad välismaale tööle või õppima sõidavad - nüüd saavad need lapsed ametlikult oma klassi nimekirjas õppetööd jätkata, kui vanemad ning kool mõistliku kokkuleppeni jõuavad. Vähemalt seadusandja poolt on vajalikud eeldused selleks loodud.
Teine mõte, millest ma kuidagi lahti ei pääse, on seotud põgusa tänavakohtumisega. Naine, kelle tütar kunagi Tijaga esimeses klassis pool aastat koos õppis, märkis, et ta on Tija pärast väga mures, kuna nägi Tijat koos sõbratariga mänguasjapoes - ja Tija on ju ometi juba 12aastane! Tema tütar on aga valmis juba mehele minema... Aastaid vanemad poisid istusid mitmeid öid nende juures külas, nende vanemadki polnud uskunud, et ta tütar alles 12 on.
Juhuks, kui keegi aru ei saanud - naise mure seisnes selles, et ega mänguasjapoes käiv 12aastane ometi arengus maha pole jäänud.
Tummaks võtab tegelikult. Tijat ja Aivot ajas see jutt vaid naerma, minus aga tekitas õuduse. Kui palju võib meie keskel olla neid, kelle silmis 12aastaselt enam millestki muust kui suhetest vastassooga mõelda ei tohikski? Kelle meelest igal tõelisel naissoost olendil see tohibki olla ainumas mõte, mis pähe mahub?
Koertest
Olen ärkvel ja kraadin vahepeal habekoer Liisit - et olla kindel, et tal operatsioonilt koju kõndides sisemist verejooksu ei tekkinud. See on vähetõenäoline, aga rahutuks teeb, et Liisi on liiga väsinud ning loid.
Operatsioon oli steriliseerimine ja põhjuseks polnud mitte see, nagu me arvaksime, et nii arukal ning iseloomuga koeral nagu Liisi võiksid kunagi sündida kehvad kutsikad, vaid see, et ma pole kindel, et leiaksin piisavalt inimesi, kes Liisi kutsikaid väärt oleksid.
Tarka koera, kes on lisaks suur, tugev ning enesekindel, ei ole kerge kasvatada. Kui inimene kutsika võtab, siis ei pruugi ta veel teada, kas ta saaks sellise koeraga hakkama või mitte.
Meenub punakaspruun dogilaadne koer, kelle Aivo ühe maja keldrikatlamajast nälga surema jäetuna jõulude aegu leidis. Hiigelsuur ja keeldus inimesi usaldamast. Praeguseks surnud, varjupaigas hukati, sest temaga ei saadudki usalduslikku kontakti.
Arvan, ta jäeti surema, sest temaga ei saadud hakkama. Ogadega kaelarihm, millega ta kohale toodud oli, vedeles sealsamas.
Pöördusime politseisse, kuna selle keldri võtmed olid vaid loetud inimestel. Uurimine jäeti siiski katki - vist on mul see kiri, millega katkijätmist põhjendati, isegi kusagil veel olemas.
Ma ei pidanud ega pea tookordset uurimise katkestamist õigeks, sest kes on võimeline neljajalgse elusolendiga niiviisi käituma, võib olla julm ka enesest nõrgema inimese vastu.
See oli kõige ehtsam tõestus võimalikust jubedast elulõpust suurel koeral, kui tema peremees ei suuda olla austustvääriv karjajuht.
Väiksemal koeral Retil aga ongi jooksuaeg ning kavalere ukse taga käpaga segada. Juba neli päeva külastab Reti hoovi asemel kasside liivakasti, sest õueminek on mõeldamatu - ta on liiga populaarne. Teda ennast see populaarsus mõistagi õnnetuks ei tee.
Ja minul on tegelikult kõige rohkem kahju isastest koertest - tuleb vist ikkagi Reti ka operatsioonile viia, et ta poisse hulluks ei ajaks...
Aurist poiss on praegu seitsmekuune ja juba opereeritud, sest kahe emasega üheskoos poleks teda muudmoodi pidada saanudki.
Operatsioon oli steriliseerimine ja põhjuseks polnud mitte see, nagu me arvaksime, et nii arukal ning iseloomuga koeral nagu Liisi võiksid kunagi sündida kehvad kutsikad, vaid see, et ma pole kindel, et leiaksin piisavalt inimesi, kes Liisi kutsikaid väärt oleksid.
Tarka koera, kes on lisaks suur, tugev ning enesekindel, ei ole kerge kasvatada. Kui inimene kutsika võtab, siis ei pruugi ta veel teada, kas ta saaks sellise koeraga hakkama või mitte.
Meenub punakaspruun dogilaadne koer, kelle Aivo ühe maja keldrikatlamajast nälga surema jäetuna jõulude aegu leidis. Hiigelsuur ja keeldus inimesi usaldamast. Praeguseks surnud, varjupaigas hukati, sest temaga ei saadudki usalduslikku kontakti.
Arvan, ta jäeti surema, sest temaga ei saadud hakkama. Ogadega kaelarihm, millega ta kohale toodud oli, vedeles sealsamas.
Pöördusime politseisse, kuna selle keldri võtmed olid vaid loetud inimestel. Uurimine jäeti siiski katki - vist on mul see kiri, millega katkijätmist põhjendati, isegi kusagil veel olemas.
Ma ei pidanud ega pea tookordset uurimise katkestamist õigeks, sest kes on võimeline neljajalgse elusolendiga niiviisi käituma, võib olla julm ka enesest nõrgema inimese vastu.
See oli kõige ehtsam tõestus võimalikust jubedast elulõpust suurel koeral, kui tema peremees ei suuda olla austustvääriv karjajuht.
Väiksemal koeral Retil aga ongi jooksuaeg ning kavalere ukse taga käpaga segada. Juba neli päeva külastab Reti hoovi asemel kasside liivakasti, sest õueminek on mõeldamatu - ta on liiga populaarne. Teda ennast see populaarsus mõistagi õnnetuks ei tee.
Ja minul on tegelikult kõige rohkem kahju isastest koertest - tuleb vist ikkagi Reti ka operatsioonile viia, et ta poisse hulluks ei ajaks...
Aurist poiss on praegu seitsmekuune ja juba opereeritud, sest kahe emasega üheskoos poleks teda muudmoodi pidada saanudki.
3. august 2008
Kitarriõpe kolib koju
Tija on jälle pisut haige. Hea, et suvi on, nii ei pea ta selle pärast trennist puuduma - nagu õpetajad naersid, on tema haigeolemise limiidid juba mitmekordselt lõhki, rohkem ei tohi!
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.
31. juuli 2008
Põhjadraakon lendas lõuna poole
Elamine on õppimine on õpetamine... on esimene lause, mis mul peas keerleb.
Ja teine on see, et kui Tartust ning Unipiha algkoolist Pangodi ääres tagasi tulin, lendas meile vastu draakon. Balti valge põhjadraakon vist... Nii ma arvan vähemalt. Täpsemalt vaadake pildilt. Kahju ainult, et bussiaknapeegeldused natuke liigimääramist segavad.
Ja portree ka.
Koduõppe suvepäevadelt väga armsas ja vahvate õpetajatega Unipiha algkoolis sain ma veendumuse, et kokkusaamised on kasulikud, sest iial ei tea, millisest juhuslikust lausejupist mõni hea mõte tekkida võib.
Ja et emadele endile kulub igapäevasest keskkonnast erinevas (loe: mõistvamas ning sõbralikumas) olukorras "sotsialiseerumine" rohkemgi veel ära kui lastele (isade kohta ei oska ma öelda, sest ei ole ise isa olnud - vähemalt mitte selles elus).
Ja et heade uute inimestega tuttavaks saamine on see, millest iial piisavalt pole.
Siis sain ma veel teada, et üks väike poiss võib koolist kolme veerandiga saada veendumuse, et ta on ikka täiesti loll, mis loll. Ja et arst soovitab selle raviks kas last uimaseks tegevaid tablette (et küll ta siis kooli sobima hakkab) või ema-isa poolset elutervet ellusuhtumist koos koduõppega, sest kui rahulikult ning talupojamõistusega asja vaadata, siis pole poisil tegelikult tõsiselt viga midagi.
Järgmiseks sain ma teada, et mõnedele õppealajuhatajatele on selgeks tehtud, et kui laps on koduõppel, siis ei tohtivat ta koolis enam üheski tunnis käia. Juristiharidusega ja riigikohtus töötamise kogemusega tulevane koduõppelapsevanem Katre (tulevane sellepärast, et ta väikepoiss on alles eelkoolieas) kinnitas aga, et koolis ei tohi tunnis käia need lapsed, kes on tervislikel põhjustel koduõppel, lapsevanema soovil koduõppel olevad lapsed tohivad küll, kui kool ja lapsevanem niimoodi kokku lepivad. Kui vaja, lubas Katre edaspidigi vanematele juriidilist nõuannet jagada. Mõne aja pärast ilmuvad ta kontaktandmed MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, mille siit kõrvalt linkidest leiate (Koduõppelapsed ja nende vanemad).
Veel on muutunud see, et sügisest peab igal vanema soovil koduõppel oleval lapsel olema individuaalõppekava, mille järgi kool siis teda vähemalt korra poolaastas kontrollib. Koduõppekeskuse kodulehele püüame mõne aja pärast mõne niisuguse näidiseks üles panna.
Ja suurema osa asjade kohta on uues seadusaktis lapsevanema soovil tehtava koduõppe kohta märgitud, et see või teine käib kooliga kokkuleppel. Mis tähendab, et endisest veel enam on vaja leida kool, kus sinuga julgetakse kokku leppida.
Ja loomulikult on muutunud see, et nüüd võib vanema soovil koduõppel olla kuni põhikooli lõpuni.
Kokkutulekul tuli mulle lõpuks ometi pähe lause, mida saab soovitada öelda õpetajal, kes kurdab, et aga mida ta siis ütleb, kui teised lapsed klassis küsivad, miks nemad ka koduõppele ei saa jääda. See on väga lihtne, tegelikult: "See laps on koduõppel, kuna tema vanemad seda soovivad; kui sinu vanemad soovivad ka, et sina koduõppele jääksid, on nõus sind kodus õpetama ja saavad sellega hakkama, siis võid sina ka koduõppele jääda, muidu mitte."
Peaks ju olema selge vastus? Sest tegemist on koduõppega VANEMA SOOVIL.
Ühes koolis aga oli õpetaja, kes teistele lastele midagi vastata ei osanud, selgitanud, et koduõppele jäänud lapsed on haiged, seepärast ei käigi koolis. Lastel oli pärast päris raske seletada, et haiged nad küll ei olnud. Tõsi, üks koduõppele jäämise põhjus oli see, et koolis käies nad kippusid väga sageli haigeks jääma, koduõppel aga enam mitte. Kusjuures haigestumise põhjuseks oli vist siiski pigem nende jaoks pisut suurevõitu koolipinge, mitte kontaktid inimeste vahel, sest koolisõbrad käisid neil kogu aeg külas ikkagi.
Samas koolis juhtus aga sellinegi kummaline asi, et õpetaja püüdis väita, nagu peaksid lapsed järgmisest veerandist kooli kindlasti tagasi tulema, kuna nende kontakt klassiga olla vähenenud. Huvitav, kuidas, kui sõbrad klassist sellesama pere lastel kogu aeg külas käisid?!?
Põgusalt on koduõppe suvepäevadest juttu ka aadressil http://www.maaleht.ee/2008/07/28/uudised/1223-kas-saata-laps-sygisel-kooli-voi-jatta-koduoppele
Ja kuulge, hääd ligimesed, mul oli imehea ja rõõmus kuulda neil suvepäevadel, et te mu blogi loete, aga olge nii armsad ja kirjutage ka mulle vahepeal midagi, eks ;)!
Tagasiside peale saab see blogi veel parem olema, ausõna!
Ja teine on see, et kui Tartust ning Unipiha algkoolist Pangodi ääres tagasi tulin, lendas meile vastu draakon. Balti valge põhjadraakon vist... Nii ma arvan vähemalt. Täpsemalt vaadake pildilt. Kahju ainult, et bussiaknapeegeldused natuke liigimääramist segavad.
Ja portree ka.
Koduõppe suvepäevadelt väga armsas ja vahvate õpetajatega Unipiha algkoolis sain ma veendumuse, et kokkusaamised on kasulikud, sest iial ei tea, millisest juhuslikust lausejupist mõni hea mõte tekkida võib.
Ja et emadele endile kulub igapäevasest keskkonnast erinevas (loe: mõistvamas ning sõbralikumas) olukorras "sotsialiseerumine" rohkemgi veel ära kui lastele (isade kohta ei oska ma öelda, sest ei ole ise isa olnud - vähemalt mitte selles elus).
Ja et heade uute inimestega tuttavaks saamine on see, millest iial piisavalt pole.
Siis sain ma veel teada, et üks väike poiss võib koolist kolme veerandiga saada veendumuse, et ta on ikka täiesti loll, mis loll. Ja et arst soovitab selle raviks kas last uimaseks tegevaid tablette (et küll ta siis kooli sobima hakkab) või ema-isa poolset elutervet ellusuhtumist koos koduõppega, sest kui rahulikult ning talupojamõistusega asja vaadata, siis pole poisil tegelikult tõsiselt viga midagi.
Järgmiseks sain ma teada, et mõnedele õppealajuhatajatele on selgeks tehtud, et kui laps on koduõppel, siis ei tohtivat ta koolis enam üheski tunnis käia. Juristiharidusega ja riigikohtus töötamise kogemusega tulevane koduõppelapsevanem Katre (tulevane sellepärast, et ta väikepoiss on alles eelkoolieas) kinnitas aga, et koolis ei tohi tunnis käia need lapsed, kes on tervislikel põhjustel koduõppel, lapsevanema soovil koduõppel olevad lapsed tohivad küll, kui kool ja lapsevanem niimoodi kokku lepivad. Kui vaja, lubas Katre edaspidigi vanematele juriidilist nõuannet jagada. Mõne aja pärast ilmuvad ta kontaktandmed MTÜ Eesti Koduõppe Keskus kodulehele, mille siit kõrvalt linkidest leiate (Koduõppelapsed ja nende vanemad).
Veel on muutunud see, et sügisest peab igal vanema soovil koduõppel oleval lapsel olema individuaalõppekava, mille järgi kool siis teda vähemalt korra poolaastas kontrollib. Koduõppekeskuse kodulehele püüame mõne aja pärast mõne niisuguse näidiseks üles panna.
Ja suurema osa asjade kohta on uues seadusaktis lapsevanema soovil tehtava koduõppe kohta märgitud, et see või teine käib kooliga kokkuleppel. Mis tähendab, et endisest veel enam on vaja leida kool, kus sinuga julgetakse kokku leppida.
Ja loomulikult on muutunud see, et nüüd võib vanema soovil koduõppel olla kuni põhikooli lõpuni.
Kokkutulekul tuli mulle lõpuks ometi pähe lause, mida saab soovitada öelda õpetajal, kes kurdab, et aga mida ta siis ütleb, kui teised lapsed klassis küsivad, miks nemad ka koduõppele ei saa jääda. See on väga lihtne, tegelikult: "See laps on koduõppel, kuna tema vanemad seda soovivad; kui sinu vanemad soovivad ka, et sina koduõppele jääksid, on nõus sind kodus õpetama ja saavad sellega hakkama, siis võid sina ka koduõppele jääda, muidu mitte."
Peaks ju olema selge vastus? Sest tegemist on koduõppega VANEMA SOOVIL.
Ühes koolis aga oli õpetaja, kes teistele lastele midagi vastata ei osanud, selgitanud, et koduõppele jäänud lapsed on haiged, seepärast ei käigi koolis. Lastel oli pärast päris raske seletada, et haiged nad küll ei olnud. Tõsi, üks koduõppele jäämise põhjus oli see, et koolis käies nad kippusid väga sageli haigeks jääma, koduõppel aga enam mitte. Kusjuures haigestumise põhjuseks oli vist siiski pigem nende jaoks pisut suurevõitu koolipinge, mitte kontaktid inimeste vahel, sest koolisõbrad käisid neil kogu aeg külas ikkagi.
Samas koolis juhtus aga sellinegi kummaline asi, et õpetaja püüdis väita, nagu peaksid lapsed järgmisest veerandist kooli kindlasti tagasi tulema, kuna nende kontakt klassiga olla vähenenud. Huvitav, kuidas, kui sõbrad klassist sellesama pere lastel kogu aeg külas käisid?!?
Põgusalt on koduõppe suvepäevadest juttu ka aadressil http://www.maaleht.ee/2008/07/28/uudised/1223-kas-saata-laps-sygisel-kooli-voi-jatta-koduoppele
Ja kuulge, hääd ligimesed, mul oli imehea ja rõõmus kuulda neil suvepäevadel, et te mu blogi loete, aga olge nii armsad ja kirjutage ka mulle vahepeal midagi, eks ;)!
Tagasiside peale saab see blogi veel parem olema, ausõna!
23. juuli 2008
Katile vastuseks
Kati (ikka seesama, kelle leiate Väikese Nõia Teemajast siin kõrval sõbralike linkide seas) tahab, et kõneleksin kõiksugustest kummalistest kogemustest. (Vt http://noiaelu.wordpress.com/2008/07/23/kristuse-pruudid-ja-kosjanaljased-ufod/)
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.
Kitarrist, jõutrennist ja keeleõppest
Tijal oli täna teine kitarritund. Esialgsel vaatlusel tundub, et ta ei kavatsegi ära tüdineda, vaid hoopis lõbutseb selle värgiga tegeledes. Tunnist tulles on ta igatahes rõõmsalt lõõpivas seisundis.
Selgus aga, et nüüd on lisaks pöidade venitamisele (et varvaskingade jaoks tarvilik nn podjom piisav oleks ehk pöid pealt täiesti kaardus - kui ei ole, siis ei toetu jalg varvastel tantsides mitte varvaskinga otsale, vaid selle otsa servale) vaja ka randmeid venitama hakata, et sõrmed piisavalt hästi kitarrikaelani ulatuksid. Niisiis polnud ma üldse narr, kui kitarrikeelte vajutamist varvastel tantsimisega võrdlesin, sarnasusi tuleb üha juurde!
Mis balleti jaoks tarvilikku trenni puutub, siis üks asi on väga kummaline - kui eelmise suve trenni ajal märkasin Tijal edasiminekut eeskätt venivuses, siis sedakorda õnnestuvad aina paremini pigem jõuharjutused. Iseenesest on see ju hea, aga venivust on ka vaja... Aina rohkem.
Muu õppimise osas oleme vahepeal inglise keelt vaadanud ja leidnud, et tuleb pisut põhivorme pähe õppida vähehaaval. Ilmselt mitte ainult Tijal, vaid minul ka. Sõber Märt olla muretsenud, et kuidas Tija inglise keelt järgmisel aastal kodus edasi õpib, et emagi (st mina) ei oska seda ju korralikult. Ei oska jah, sest pikemat aega olen õppinud saksa keelt (mille valdamist enesekriitika ka oskamiseks ei luba nimetada, kui ma mingeid keeli üldse oskan peale eesti keele, siis on need läti ja vene). Aga selle asja nimi on lapsega koos iseõppimine ning arvestades, kui palju kõikvõimalikke materjale praegu kättesaadaval on, on see ühe keskmiselt keeleandelise lapse jaoks täiesti võimalik (ja keelehuvi kui sellist on Tijal 600 korda rohkem kui minul).
Et eraõpetajaga või kursusel saaks paremini selgeks? Võimalik. Aga inglise keele kursuste katsetamise lõpetasime me pärast seda, kui tervelt kahel aastal järjest selgus, et no need on Tija vanustele ikka nii titekad kui titekad. Sain sealt korduvalt tagasi kurilõbusa lapse, kes rääkis titehäälega ja nentis, et "jälle ei saanud tunnist mitte midagi uut teada!!!".
Teiseks, kõiki asju ei jõua kuus plussi peale selgeks õppida, tuleb teha mingi valik. Praegu on Tija esmavalik keelte osas prantsuse keel ning tasahaaval hakkab ta mõistma sedagi, et vene keel saab talle väga oluline olema. Inglise keel on, jah, ka oluline. Aga hädavajalikul määral ning üle sellegi jääb see talle külge niikuinii. Täiesti paratamatult.
Homme lähen tööle. Näib, et sain lõpuks terveks. Võimas viirus oli.
Selgus aga, et nüüd on lisaks pöidade venitamisele (et varvaskingade jaoks tarvilik nn podjom piisav oleks ehk pöid pealt täiesti kaardus - kui ei ole, siis ei toetu jalg varvastel tantsides mitte varvaskinga otsale, vaid selle otsa servale) vaja ka randmeid venitama hakata, et sõrmed piisavalt hästi kitarrikaelani ulatuksid. Niisiis polnud ma üldse narr, kui kitarrikeelte vajutamist varvastel tantsimisega võrdlesin, sarnasusi tuleb üha juurde!
Mis balleti jaoks tarvilikku trenni puutub, siis üks asi on väga kummaline - kui eelmise suve trenni ajal märkasin Tijal edasiminekut eeskätt venivuses, siis sedakorda õnnestuvad aina paremini pigem jõuharjutused. Iseenesest on see ju hea, aga venivust on ka vaja... Aina rohkem.
Muu õppimise osas oleme vahepeal inglise keelt vaadanud ja leidnud, et tuleb pisut põhivorme pähe õppida vähehaaval. Ilmselt mitte ainult Tijal, vaid minul ka. Sõber Märt olla muretsenud, et kuidas Tija inglise keelt järgmisel aastal kodus edasi õpib, et emagi (st mina) ei oska seda ju korralikult. Ei oska jah, sest pikemat aega olen õppinud saksa keelt (mille valdamist enesekriitika ka oskamiseks ei luba nimetada, kui ma mingeid keeli üldse oskan peale eesti keele, siis on need läti ja vene). Aga selle asja nimi on lapsega koos iseõppimine ning arvestades, kui palju kõikvõimalikke materjale praegu kättesaadaval on, on see ühe keskmiselt keeleandelise lapse jaoks täiesti võimalik (ja keelehuvi kui sellist on Tijal 600 korda rohkem kui minul).
Et eraõpetajaga või kursusel saaks paremini selgeks? Võimalik. Aga inglise keele kursuste katsetamise lõpetasime me pärast seda, kui tervelt kahel aastal järjest selgus, et no need on Tija vanustele ikka nii titekad kui titekad. Sain sealt korduvalt tagasi kurilõbusa lapse, kes rääkis titehäälega ja nentis, et "jälle ei saanud tunnist mitte midagi uut teada!!!".
Teiseks, kõiki asju ei jõua kuus plussi peale selgeks õppida, tuleb teha mingi valik. Praegu on Tija esmavalik keelte osas prantsuse keel ning tasahaaval hakkab ta mõistma sedagi, et vene keel saab talle väga oluline olema. Inglise keel on, jah, ka oluline. Aga hädavajalikul määral ning üle sellegi jääb see talle külge niikuinii. Täiesti paratamatult.
Homme lähen tööle. Näib, et sain lõpuks terveks. Võimas viirus oli.
22. juuli 2008
Kitarr ja sõbrad Saksamaalt
Tijal on tekkinud on uus lisahuvi - soov kitarrimängu selgeks saada. Noh, eks leppisime kokku, et kui ta pärast mõni aeg tunnis käimist ikka veel niisama tõsiselt asjasse suhtub, siis hakkan mina ka tema huvi tõsiselt võtma.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.
16. juuli 2008
Vene keele õpe
Leidsin Interneti-aadressi, mille abil koduõppelapsele vene keelt tutvustada.
Leheküljelt http://www.1001skazka.com/music3.html leiab näiteks laulu "Helesinine vagun" ja veel üht-teist muudki. Muuhulgas on kirjas ka laulusõnad.
Tijale tundus meeldivat küll. Ja teistele kodustele osutus vägagi tuttav olevat ka laul "Krõlatõje katsheli".
Tegelikult läksin sellelt leheküljelt venekeelseid muinasjutte otsima, kusjuures leidsin ka. Aga alustada on vist küll hõlpsam lauludest.
Leheküljelt http://www.1001skazka.com/music3.html leiab näiteks laulu "Helesinine vagun" ja veel üht-teist muudki. Muuhulgas on kirjas ka laulusõnad.
Tijale tundus meeldivat küll. Ja teistele kodustele osutus vägagi tuttav olevat ka laul "Krõlatõje katsheli".
Tegelikult läksin sellelt leheküljelt venekeelseid muinasjutte otsima, kusjuures leidsin ka. Aga alustada on vist küll hõlpsam lauludest.
15. juuli 2008
Väsimus
Mõnikord võib üsna ära väsida. Mitte koduõppest, kaugel sellest. Aga kõigest ülejäänust küll.
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?
14. juuli 2008
Koduõppetunnid Dagö eel
Täna oli koduõppekoolis jutuks kaks olulist teemat. Esiteks vene keel - kummaline küll, aga Tijal tekivad seda õppides hoopis teised seosed kui mu enesel omal ajal. Nojah, kui alustada õppimist juba teises klassis ja lisaks sellele kuulda-näha mingit keelt päevast päeva kõikjal, siis vist jääb miskit peaaegu iseenesest külge, märkamatult... Ja sa ei analüüsi enam, millised seosed sel keelel su enese keelega on.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.
Tellimine:
Postitused (Atom)
