9. märts 2009

Kiirus ja majandus

Üsna tõenäoliselt kirjutan ma lähiajal blogisse suhteliselt harva. Põhjus on lihtne, peaaegu kogu ärkveloleku aeg nii argi- kui puhkepäeviti kulub tööle. Ja kuna nii mõnegi töö puhul tuleb järjest enam ette tasumisega viivitamist, siis seda enam tuleb töid teha, sest siis on lootust, et mõne eest neist paljudest makstakse ehk ka õigeaegselt. Pangale ei saa ju näiteks kodulaenu kohta öelda, et maksan siis, kui mulle makstakse.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.

2. märts 2009

Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani

Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.

Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).


Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.

Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.

Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.

Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)