Jäär ujulas ning balletikoolis

Tija pidas täna sünnipäeva - Nõmme ujulas ja pärast Järvel mingis söögikohas ja seejärel Nõmme metsa all mängumõõkadega võideldes. Sünnipäeval oli peale Tija veel viis tüdrukut.
Üks sõber imestas, kas luban Tijal tõesti üksi sünnipäeva pidada - et tema ema ei lubavat. See oli mulle ootamatu. Miks ma peaksin keelama, ma ei pea Tija sõpru ju tingimata ta sünnipäeval tundma saama?
Kuidas sujub õppetöö? Geomeetriliselt. Tundsin eile matemaatikasse sukeldudes end tõeliselt õnneliku koduõpetajana. Kas Tija mu tunnet jagas, pole ma kindel, aga selgeks sai ta teema küll.
Teine eluline teema on balletikool ja Inetu Pardipoeg. Kui Tija ei peaks jaksama piisavalt treenida, tantsib parti Marjana üksi. Küsisin Tijalt, kas ta nõustub teiste inimestega ühtviisi sööma hakkama ja seeläbi võib-olla tugevaks saama, kui nõrkuse põhjus peaks olema väheses söömises, või vereprooviks arsti juurde minema, et kindlaks teha, kas ta tervis on korras, ega ole näiteks südamelihasepõletikku.
Vastus oli... eakohane. Tijale eakohane. Muuhulgas sain kuulda, et vägisi pole teda enam võimalik arsti juurde viia, ta lihtsalt ei tule, sest kardab vereproovi. Ja tavatoitu süüa ka ei suuda, ärgu ma mõelgugi.
Mida teha lapsega, kes paaniliselt kardab nii hambaarsti, vereproovi kui süsti? Ja kes peaaegu midagi niisugust süüa ei suuda, mida teised söövad, sest talle ei maitse ja tal hakkab (hakkabki!) halb?
Süüa ei tahtnud ma lapsena ise ka, naabrid olevat lausa arvanud, et ju ma suren ära, kuna ei söö peaaegu midagi. Aga hambaarsti ma ei kartnud ja vereproovi ning süsti küll kartsin, aga ei jooksnud ära...
Meenub Astrid Lindgreni raamat, kus vanem õde või vend ütles nooremale, et kui on tarvis ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis ta lihtsalt otsustab seda võtta ja siis võtabki.
Õeke vastas seepeale, et aga kui temal on vaja ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis tema otsutab, et ta ei võta, ja ta ei võtagi! Ega võtnudki...
Oli see "Lärmisepa tänava Lotta"? Küllap vist... Lugege, Jäär-järeltulijate vanemad, ja, uskuge mind, see on üks äraütlemata tark raamat!
Ja pidage alati meeles, kellena ning milliseks sünnivad-kasvavad lapsed, kes saavad alguse jaanipäeva paiku...
Samas, väga paljud balletitantsijad on just nimelt Jäärad... Tija üks õpetajaist Tõnu Veiler ka. Placementiõpetajast Galina Grigorjevna Morgunist rääkimata.
Alljärgneval pildil ongi Galina Grigorjevna aastal 2005 lavaproovis Tijat juhendamas.

Kas loodusesõbralikum on matmine või tuhastamine?

Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!

Vaid murdosa elust. Väikene

Esmaspäeval lähen Kambja kooli Tija õpikuid tagastama. Olin mures, kuidas neid seni kestnud koostöö eest tänada. Kas viia kõigile lilli? Siis aga soovitas mu pensionil olev õpetajast tädi, et kui viin kompvekke, siis olengi kõiki tänanud. Hea mõte, kummaline, et ma sellele ei tulnud...
Tija seekord kaasa ei tule, sest ta pole ikka veel piisavalt tugev. Sõit väsitaks. Ja pinge, et kas õpetajad on äkki solvunud, et ta teise kooli läks, samuti.
Sõber Märt ütles, et kui ta loeb meie blogi, siis tundub talle, justkui räägiksime me vaid imepisikesest osast olemasolevast. Et selles, mida tema näeb, on väga-väga palju ka muud ning osa sellest "muust" on ehk olulisemgi.
Küllap nii ongi. Iseenesest on see isegi täiesti loomulik, sest isiksuse kujunemine on selles vanuses teadmiste omandamisest paratamatult tähtsam. Samas on see kujunemine aga niivõrd privaatne asi, et.. sellest võib kirjutada ilukirjanduslikus teoses, kuid mitte blogis.
Ja pärast läheb ikkagi teadmisi ka vaja.
Täna valis Tija luuletuse Juhan Viidingult. Lisaks jõudsime alustada vene keele õppega. Vaatasin, naljakate salmide ning jutustustega vene kooli aabits on ühe õppevahendina täiesti hea.
Tija püüdis pähe õppida ka kaherealist venekeelset luuletust, aga eks homme näeb. Luuletus kõneleb siilist, kes on üllatunud, et kuusel on samasugused okkad nagu temalgi.

Et veerand lõppemas või?

Kui Tija iga päev koolis peaks käima, siis võiks selle haige oldud veerandi küll täiega korstnasse kirjutada. Koduõppega õnneks asi nii hull pole... MIDAGI on ikkagi omandatud. Näiteks eesti keel kooliaasta lõpuni. Ja inimeseõpetus kooliaasta lõpuni.
Inimeseõpetusega selgus küll, et õpikust polnud midagi uut teada saada - olime täiesti kogemata absoluutselt kõigest seal kirjas olevast juba varem kõnelenud, kirjeldatud esmaabivõtteid oli Tija aga koguni ühel RPR (Tallinna ja Harjumaa Vabatahtlik Reservpäästerühm, loodud päästetöötajate ning mingil määral - eksinute otsingute osas - ka politsei aitamiseks) õppusel katsetada saanud.
Lisaks otsustasime, et teeme inimeseõpetuses ka veel ühe kirjaliku töö, mis otsapidi jällegi hoopis eesti keele ning kirjanduse töö olema kipub - vaatleme eesti vanasõnade põhjal, millisena eestlased perekonnaelu ning armastust ette kujutanud on.
Vanasõnad on netiotsinguga leitud (http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html), nüüd jääb üle pisut analüüsiga tegeleda.
Kunsti- ja arvutiõpetuse sümbioos on sellel veerandil piirdunud mitmesuguste fototöötlusprogrammide kasutama õppimisega. Viimasel ajal on selle alusmaterjaliks olnud Tija enese pildistatud fotod.
Kui nüüd sellest lõputust väsimusest veel lahti saaks. Tänase päeva iseloomustamiseks teatas Tija, et ta oli üleväsinud juba sellest hetkest peale, kui ta hommikul ärkas.
Aga vähemalt jaksab ta juba sõpradega suhelda ning naerda. Ah jaa, ühe raamatututvustuse moodi ajaleheteksti kirjutas ta ka (http://www.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=11746).
Muu loomingu osas käib parasjagu ühe õudusjutu kokkupanek, põgusal vaatlusel näivad selle esimesed peatükid täiesti tarbitavad olevat, kui kasutada nende iseloomustamiseks Tija sõbra väljendit.
Kirjandusega tutvumise osas võib märkida veel seda, et leppisime Tijaga kokku - tänasest alates loeme teineteisele õhtul ette mõne luuletuse, mis sellel päeval meeldida tahtnud on. Täna valis Tija Heiti Talviku kaks luuletust (kaks, sest ei suutnud otsustada, kumb on õigem): "Magaja" ning "Haud".
Ise itsitas, et kuidagi haualähedane see valik küll, aga... täna meeldisid need.

Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
/.../

***

Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.

***

Mis aga teismeikka puutub, siis see on korraga täieliselt käes. Sedavõrd täieliselt, et mulle näib, et varsti taasmuutun selle peegeldusena isegi teismeliseks...