Kiropraktik Olga

Tija käis kiropraktikust masseerija juures ära ning selgus, et see, mis tal trenni takistab, on laiaulatuslik lihaste põletik. See tähendab ravivat massaaži esialgu peaaegu iga päev, hiljem ilmselt üle päeva. Ja rauda ja kaltsiumi, kuna neist olla puudus. Ja hiljem magneesiumi, kuna, kui ma asjast õigesti aru sain, ei kipu see praegu omastuma.
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.

Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...

Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.

Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?

Tuul kui sõnumitooja

"Meil tuuled sõnumeid tõivad..." — oli kord selline laul ühes Tija muusikaõpetuse õpikus. Võib-olla isegi tänavuaastases, ei mäleta, sest olen muusikaõpetuse õppimise 100-protsendiliselt Tija ja ta lauluõpetaja Elviira hooleks jätnud. Väga hea lauluõpetaja muide, sest ta leiab, et laulu ja muusikat peab inimene õppima selleks, et selle abil õnnelikum olla osata. Kui peaks annet olema ka teistele laulmiseks, miks mitte. Aga kui seda ka pole, on laulmine ikkagi tähtis, sest see on oluline inimesele enesele. Ja millise häälega ta enesele laulab, see pole enam teema, mis arvustamisele kuuluks.
Aga jah, need tuuled... see lauluke hakkas mul mõttes naeruga pooleks kummitama ühel päeval, kui juhtusin kuulma kuulujutte, mis tekkisid ametnikeringis ja mille tekkepõhjuseks oli ilmselgelt tõsiasi, et omavahel ei taibatud infot vahetada.
Tadžikimaalt Eestisse naasnud Roberti ja Nora kasvamise osas õnneks vist tuuled enam sõnumeid tooma ei pea, sest lubati korraldada ümarlaud, kus kõik nende lastega tõsisemalt kokku puutuvad suured inimesed omavahel kokku saavad ja igasuguseid asju selgeks räägivad. Asjad edenevad seega.
Ja 15. novembri paiku on kaugelt Tadžikimaalt oodata ka laste ema. Mitte küll veel päriseks, aga vähemalt paarikümneks päevaks, et enda ja laste dokumendid korda ajada. Sõitma hakkab ta sealt kaugelt juba 10. novembril.
Robert on terve vaheaja harjutanud klaverit ja õppinud solfedžot, niisiis, tegutsenud omalt poolt hoolega, et novembri keskel muusikakoolis eksamid-arvestused ära teha. Reedel käis ta oma tavakooli muusikaõpetajaga kontserdil ja oli sellest vaimustuses. Ja täna viisime nii tema kui Nora Pärnusse Peeter Põldsami juurde Minizoosse roomajaid vaatama. Pisike boa, keda kätte lubati võtta, pani Roberti kiljuma, aga Nora hoopis tunnistama, et selline roomaja oleks päris armas lemmikloom. Mina olen siinkohal Noraga päri :).
Tija otsustas koju jääda, sest kartis liiga ära väsida — ta on enesele teadvustanud, et väljaskäimine, kui me just päris omavahel pole, tähendab soovitavalt teismelisuse täielikku unustamist mõneks tunniks ja niisuguse noore meeldiva tütarlapsena käitumist, kellel nimetatud kriitilised aastad ammu seljataha on jäänud (tõlkes: see tähendab sõbralikku ja naeratavat noort inimest, kes ei turtsu ega tujutse isegi siis, kui ümberolevad ligimesed tema vaatevinklist lähtuvalt ennast täiesti jaburalt üleval peavad). Et tal oli täiesti õigus, teismelisuse unustamine ongi väsitav, siis olime temaga iseenesestmõistetavalt päri.
Liiati oli ka temal nagu Robertilgi vaheaeg niigi õppetööga täidetud — nii teisipäeval, kolmapäeval kui neljapäeval toimusid "Inetu pardipoja" balletiproovid. Mõnda päeva on aga aegajalt tarvis just sellisena, et kodunt poleks vaja sammugi liikuda.
Ja vahepeal kõnelesime Tijaga sellest, mis toimub inimese ajus näiteks siis, kui tal on depressioon või bipolaarne häire või ärevushäire vmt. Sellest, mida tähendab aju ainevahetuse häire, kas ja kuivõrd võib seda võrrelda muude organismi talitlushäiretega. Sellest, et on inimesi, kes niisugusest seisundist tablettideta välja tulevad, kasutades lähedaste või psühholoogide tuge, ja sellest, et on ka neid, kes tablettide abita pikemat aega toime tulema ei hakkagi, olles otsekui suhkruhaiged, kes organismi kontrolli all hoidmiseks elu lõpuni ravimeid peavad pruukima.
Siis mõtlesingi, et mul pole küll kõige udusematki aimu, millise õppeaine alla sellised teadmised liigitada tuleks, kuid ma pean neid äärmiselt olulisteks ja lähitulevikus üritan vist Tijat vähehaaval tutvustada ka mõne aasta eest nii kuulsaks saanud raamatuga "Emotsionaalne intelligentsus". Need teadmised lihtsalt on olulised nii selleks, et osata mõista teiste inimeste käitumise tagamaid, kui ka selleks, et iseenesest ning oma käitumisest keerulisemateski olukordades aru saada.

Kitarriõpe kolib koju

Tija on jälle pisut haige. Hea, et suvi on, nii ei pea ta selle pärast trennist puuduma - nagu õpetajad naersid, on tema haigeolemise limiidid juba mitmekordselt lõhki, rohkem ei tohi!
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.

Kitarrist, jõutrennist ja keeleõppest

Tijal oli täna teine kitarritund. Esialgsel vaatlusel tundub, et ta ei kavatsegi ära tüdineda, vaid hoopis lõbutseb selle värgiga tegeledes. Tunnist tulles on ta igatahes rõõmsalt lõõpivas seisundis.
Selgus aga, et nüüd on lisaks pöidade venitamisele (et varvaskingade jaoks tarvilik nn podjom piisav oleks ehk pöid pealt täiesti kaardus - kui ei ole, siis ei toetu jalg varvastel tantsides mitte varvaskinga otsale, vaid selle otsa servale) vaja ka randmeid venitama hakata, et sõrmed piisavalt hästi kitarrikaelani ulatuksid. Niisiis polnud ma üldse narr, kui kitarrikeelte vajutamist varvastel tantsimisega võrdlesin, sarnasusi tuleb üha juurde!
Mis balleti jaoks tarvilikku trenni puutub, siis üks asi on väga kummaline - kui eelmise suve trenni ajal märkasin Tijal edasiminekut eeskätt venivuses, siis sedakorda õnnestuvad aina paremini pigem jõuharjutused. Iseenesest on see ju hea, aga venivust on ka vaja... Aina rohkem.
Muu õppimise osas oleme vahepeal inglise keelt vaadanud ja leidnud, et tuleb pisut põhivorme pähe õppida vähehaaval. Ilmselt mitte ainult Tijal, vaid minul ka. Sõber Märt olla muretsenud, et kuidas Tija inglise keelt järgmisel aastal kodus edasi õpib, et emagi (st mina) ei oska seda ju korralikult. Ei oska jah, sest pikemat aega olen õppinud saksa keelt (mille valdamist enesekriitika ka oskamiseks ei luba nimetada, kui ma mingeid keeli üldse oskan peale eesti keele, siis on need läti ja vene). Aga selle asja nimi on lapsega koos iseõppimine ning arvestades, kui palju kõikvõimalikke materjale praegu kättesaadaval on, on see ühe keskmiselt keeleandelise lapse jaoks täiesti võimalik (ja keelehuvi kui sellist on Tijal 600 korda rohkem kui minul).
Et eraõpetajaga või kursusel saaks paremini selgeks? Võimalik. Aga inglise keele kursuste katsetamise lõpetasime me pärast seda, kui tervelt kahel aastal järjest selgus, et no need on Tija vanustele ikka nii titekad kui titekad. Sain sealt korduvalt tagasi kurilõbusa lapse, kes rääkis titehäälega ja nentis, et "jälle ei saanud tunnist mitte midagi uut teada!!!".
Teiseks, kõiki asju ei jõua kuus plussi peale selgeks õppida, tuleb teha mingi valik. Praegu on Tija esmavalik keelte osas prantsuse keel ning tasahaaval hakkab ta mõistma sedagi, et vene keel saab talle väga oluline olema. Inglise keel on, jah, ka oluline. Aga hädavajalikul määral ning üle sellegi jääb see talle külge niikuinii. Täiesti paratamatult.
Homme lähen tööle. Näib, et sain lõpuks terveks. Võimas viirus oli.

Kitarr ja sõbrad Saksamaalt

Tijal on tekkinud on uus lisahuvi - soov kitarrimängu selgeks saada. Noh, eks leppisime kokku, et kui ta pärast mõni aeg tunnis käimist ikka veel niisama tõsiselt asjasse suhtub, siis hakkan mina ka tema huvi tõsiselt võtma.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.

Vene keele õpe

Leidsin Interneti-aadressi, mille abil koduõppelapsele vene keelt tutvustada.
Leheküljelt http://www.1001skazka.com/music3.html leiab näiteks laulu "Helesinine vagun" ja veel üht-teist muudki. Muuhulgas on kirjas ka laulusõnad.
Tijale tundus meeldivat küll. Ja teistele kodustele osutus vägagi tuttav olevat ka laul "Krõlatõje katsheli".
Tegelikult läksin sellelt leheküljelt venekeelseid muinasjutte otsima, kusjuures leidsin ka. Aga alustada on vist küll hõlpsam lauludest.

Koduõppetunnid Dagö eel

Täna oli koduõppekoolis jutuks kaks olulist teemat. Esiteks vene keel - kummaline küll, aga Tijal tekivad seda õppides hoopis teised seosed kui mu enesel omal ajal. Nojah, kui alustada õppimist juba teises klassis ja lisaks sellele kuulda-näha mingit keelt päevast päeva kõikjal, siis vist jääb miskit peaaegu iseenesest külge, märkamatult... Ja sa ei analüüsi enam, millised seosed sel keelel su enese keelega on.
Nüüd, koos Tijaga, üllatun ma isegi, kui kummaline on eestlasel vene ning seega ka venelasel eesti keelt õppida.
See, et tagurpidi R on 'ja', on veel pisiasi. Või y on u. Aga see, et t on nn raamatukogukirjas peaaegu normaalselt t, kuid kirjatähena on hoopis m t-ks pandud, on ikka päris pöörane. Ja kirjatäht g on d, aga raamatukogutähena pole sel venekeelsel tähel enam midagi ühist ausa g-ga. Rääkimata sellest, et täht nimega 'ju' koosneb tegelikult ju kriipsuga ühendatud i-st ja o-st ning võiks seega loogiliselt võttes 'jo' olla. Aga ei, 'jo' on hoopis täppidega e...
Ja teine teema oli inimeseõpetus, analüüs küsimuses, kui kiiresti inimestel reeglina armumine üle läheb. Et kahe kuni äärmisel juhul kuue kuuga. Mispeale Tija leidis, et siis ongi hea ära tunda, kes on see tõeline, et see on inimene, kes pärast armumise üleminekut ka alles jääb. Ja et vihaselt tõrjutud armumine võib kesta kauem, mõnikord aastaid, vististi sarnaselt rüütlite armastusele kaugelt.
Tija ütles, et tema küll veel ennast kellegagi käimas kujutleda ei suuda, et lõpuks on ta ju alles 12aastane!... Alles?
Nojah, inimesed on ikka üksjagu erinevad. On ju ometi võimalik juba kuueselt ära armuda, kui isegi mitte veidi varem... 12aastaselt seda enam.
Kui 12aastaselt vara on, huvitav, millal on siis õige aeg? Eks ma kunagi saan teada.
Nojah, ja homme on Tartus Dagö kontsert.