Eestis elades on kergem olla koduõppel USA koolist kui Eesti omast

Aitäh, Valeria, luuletuste eest ja, Iibis ning Kati, tänan heade soovide eest. Olgu meil kõigil aastavahetuseni jäänud päevad ilusad ja kogu järgmine aasta samuti! Väljend "meil kõigil" hõlmab siinkohal iga lahket lugejat...

Tahtsin praegu helistada ühele koduõppe-pereisale, aga siis avastasin, et kell on ikka hullusti palju... Tahtsin küsida, kuidas neil viimastel päevadel läinud on ja kas nad on saanud ära vormistatud dokumendid, et Eestis elades enam mitte Eesti kooli juurest, vaid hoopis USA-st koduõppel olla.
Lapsi on päris mitu, minu teadmist mööda on lapsed vahvad ja arukad, Eesti kooli juurest on nad koduõppel olnud mitu aastat. Tõrge tekkis siis, kui nad vahepeal aasta Ameerikas elasid — vanemad tegid otsuse aasta laste ja iseendi kodakondsuse maal elada sellepärast, et lastel kippus inglise keel kehvemaks jääma. Ja pisut teistsugust elurütmi ning stiili kogeda polnud neile vanemate otsusel ka mitte paha.
Kui pere tagasi jõudis, siis soovisid nendega kontakti võtta lastekaitsetöötajad. Kool oli teavitanud neid, et lapsed ei käi koolis ja järelikult hoiab pere koolikohustuse täitmisest kõrvale. Pereisale tundus, et kohtumine lastekaitsetöötajatega pigem traumeerib lapsi ning ta keeldus sellest. Järgnesid mitmed nõudmised, et lastega kohtumist siiski lubataks, kuid pereisa keeldus endiselt. Lõpuks, kui suhted kooliga taas paranenud olid, oli kooli esindaja tunnistanud, et tema ei saa enam lastekaitsetöötajaid tagasi kutsuda, kuigi nüüd juba tahaks.
Lisan siinkohal veel, et minu teadmist mööda ei tulnud kooli jaoks pere ärasõit Ameerikasse ootamatult, vaid sellest oli pikalt ette kõneldud.
Niisiis, kooliga said suhted justkui taas joonde, probleemiks jäi veel vaid see, kas õppides tuleb tingimata kasutada samu õpikuid, mis koolis kasutusel, või võib valida mõne paralleelse, samuti tunnustatud õpiku. Samuti oli küsimuse all, kas lapsed võiksid mõnda ainet õppida oma emakeeles — inglise keeles.
Selgus, direktoriga võib kokkuleppele saada, kooliõpetajatega ei pruugi. Selgus saabus jõulueelse vastamise ajal, millelt lapsed üsna endast väljas olles lahkusid, kuna õpetajad ei aktsepteerinud direktoriga sõlmitud kokkuleppeid, teistsugune lähenemine oli aga lastele ootamatu. Pärast lastega kohtumist oli endast väljas ka pereisa, kes leidis, et ilmselt peaks tema kui isa ülesanne olema lapsi selliste üleelamiste eest kaitsta. Haridusministeeriumile esitatud küsimuste vastustest selgus, et olles teise riigi kodanik võib laps Eestis koduõppel olla ka teise riigi kooli juures ega pea Eesti koolisüsteemiga suhtlema.

Alljärgnevalt toon ära haridusministeeriumi vastused.
Küsimusele, kas teise riigi kodanik võiks Eestis elades ka oma kodakondsusriigis koduõppel olla, vastas konsultant Rein Joamets:
"Seaduse kohaselt on kõik kuni 17-aastased Eesti lapsed koolikohustuslikud ning seetõttu osalema Eesti koolitöös, seda kas tavalises korras või koduõppes. USA koduõppel olemist Eestis reguleeritud ei ole ja ilmselt ei oleks mõtet ka seda reguleerida, see sõltub juba vanemate suvast ning USA seadustest."
Ja jurist Indrek Kilk:
"Ilmselt on tõesti võimalik Eestis viibides olla mõne USA kooli koduõppe õpilane (kui vastavad seadused lubavad), kuid silmas tuleb pidada ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-is 17 lõikes 4 sätestatut - Eestis elava välisriigi kodaniku ja kodakondsuseta isiku laps, välja arvatud välisriigi esindaja laps, on koolikohustuslik. Tekib küsimus, kas laps peaks koolikohustuse täitmiseks olema ilmtingimata mõne Eesti kooli õpilane. Ilmselt siiski mitte. Piisab sellest, et laps koolikohustust täidab. Kindlasti tuleb aga siin riigis elades koolikohustuse täitmise ea jne osas järgida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatut."
Kas koolil on õigus nõuda, et kasutataks täpselt samu õppevahendeid, mida kõnealune kool tarvitab? (Eriti võttes arvesse, et kool ei vali õppevahendeid alati mitte selle järgi, millised on parimad, vaid selle järgi, millised on odavaimad — nagu juhtus ühes Lõuna-Eesti koolis loodusõpetuse õpikutega, kui Tija V klassis õppis, kurba tõsiasja kinnitas loodusõpetuse õpetaja isiklikult.)
Konsultant Rein Joamets:
"Koduõppe määruse § 6 lg 1 kohaselt saab õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õpilane õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. PGS § 29 lg 2 kohaselt võimaldab kool vastavaks tunnistatud õppevahendeid kasutada, samas ei nõuta, et õppeprotsessis tohib kasutada üksnes neid materjale. Kui lapsevanem soovib kasutada teisi õppevahendeid, siis on see võimalik, ent selliseid õppevahendeid ei pea kool rahastama.
Kokkuvõtvalt lähtub koduõppe korraldus ennekõike lapsevanema korraldamisest, finantseerimisest ja vastutusest (koduõppe määruse § 6 lg 1). Kooli ülesanne on tagada seaduses ettenähtud ulatuses õppevahendid, hinnata õppe läbiviimise kava individuaalse õppekava alusel ning perioodiliselt kontrollida õpilase teadmiste vastavust õppekavas sätestatule. Missuguste vahenditega, mis meetoditega ja kuidas õppekavas sätestatud õpitulemused saavutatakse, jääb siiski lapsevanema ja koduõppe õpetaja otsustada."
Jurist Indrek Kilk:
"Kui õpilane õpib siiski Eesti koolis edasi, siis vastavalt koduõppe määruse § 6 lõikele 1 saab õpilane õppekava läbimiseks vajalikud õppevahendid õigusaktides sätestatud ulatuses koolist. Õppevahendite osas tuleks juhinduda ikka sellest, et riiklikku ja kooli õppekava täita. Kui vanem valib õppevahendid ise, mis ei pruugi aidata õpilasel kooli õppekava täita, siis ei pruugi õpilase õppetulemused (hinded) olla ka kuigi head. Kindlasti ei saa sellisel juhul lapsevanem õppevahendite muretsemisel abi ka koolilt. Seetõttu soovitan koduõppel olles õppida nende õppevahendite järgi, mida kasutab ka kool. Teised (lisa)õppevahendid võivad ju õpitut täiendada."

Minu isiklikud järeldused sellest loost? Sellised, et kui soovid last koduõppel õpetada, siis on üks olulisimatest asjadest (peale selle, et oleksid ise õpetamiseks piisavalt sihikindel, teaksid, mida tahad, ja suudaksid selle ka saavutada) sellise kooli leidmine, kus õpetajad on valmis koduõpet ning sinu ettekujutust sellest mõistma ning toetama. Vastasel korral kujuneb igakordne kooliga suhtlemine äärmiselt pingeliseks, ükskõik, kuidas sina ja su laps omalt poolt ka ei püüaks kõiki nõudmisi kas või kuus plussi peale täita.
Olen väga tänulik Tija praegusele klassijuhatajale, ta on fantastiline. Ma ei ole enne kohanud inimest, kellega mu arvamused õppimise korraldamisest sedavõrd kokku langeksid. Olen kurb, et ta läheb sügisel täiendkoolitusaastale, kuid samas, ta on väärt ennast veel paremaks ja targemaks koolitama... Sügisel näeme, kes on järgmine õpetaja.
Ameerika perele soovin aga südamest edu.

Ümarlaud kuningas Arturita

Tere rahulikku ööd, head inimesed. Arvasin küll end täna varem nii blogi kirjutama kui magama jõudvat, aga kujunes teistviisi. Hea, et vähemalt Tija juba magab. Enamasti kipub ta ütlema, et ei saa magama jääda, kui mina veel ei maga.
Tijaga leppisime kokku, et ta püüab õppimise osas tänavu varasemast iseseisvam olla, kuna on tegelikult ka juba päris suur. See peaks ideaalis tähendama, et esialgse töö teeb ta paljudes ainetes ära ise, seejärel kõneleme õpitust koos. Rõhutasin, et tahaksin tänavu talt juba ka seda, et ta pärast õpikute läbiuurimist võtaks üle vaadata lisakirjandust, mida talle otsin. Nädal aega on see süsteem igatahes toiminud, kusjuures stiimuliks on muuhulgas raha - ehk lahtiseletatult see, et ma jõuan rohkem töötada ja seega ka rohkem teenida ja seega ka talle rohkem tarvilikke asju muretseda, kui ma ei pea ei tema eest ega temaga koos tegema neid asju, mida ta tegelikult mõnesuguse pingutuse juures peaks olema täiesti suuteline ka ise tegema. Sõnapaari "tarvilikud asjad" ma siinkohal parem lahti seletama ei hakka, see on keeruline ning mitmetahuline mõiste.
28. novembril sõidame Tartusse klassiõpetajaga kohtuma. Seni oleme temaga vaid kirju vahetanud, kohtunud ei ole. Usun ja loodan kirjade põhjal, et kohtume väga toreda inimesega.
Põhjus, miks ma homseks töö- ja õppimispäevaks veel välja magama pole asunud, on Tadžikistanis. Mulle sai lõplikult selgeks, et oleks kena teha sealt maalt pärit lastega tegelevate inimeste tarvis üks väikene ülevaade nimetatud riigi ajaloost, rahvus- ja sotsiaalpoliitikast jne. Eks täna otsisingi siis Internetist materjali kokku, tõlkima hakkan seda lähipäevil.
Täna oli "tankirünnaku" järgne lastekasvatajate ümarlaud. Infovahetuse ja igaühe ülesannete ning võimaluste lahtirääkimise osas kujunes see otstarbekaks. Ma ei ole küll nõus sellega, et Roberti ning Nora muusikaõpetajale oleks tohtinud öelda, et kui ta end rünnaku all olevana tunneb, siis näitab see mitte seda, et teda rünnatakse, vaid seda, et tal on endal probleemid, või et ärgu ta rääkigu sellest, kui palju ta teinud on, sest see pole tähtis. Esiteks on inimese tehtut juba talle jõu lisamiseks tarvis tunnustada, seda eriti veel siis, kui ta ongi teinud tublisti rohkem, kui ta kirjade järgi kohustatud on, teiseks aga ei ole nending, et kui sa end puudutatuna tunned, siis on sul enesel probleemid, vist sotsiaaltöötaja rollis oleva inimese suust just kõige professionaalsem märkus.
Aga ju tuleneb see kõik vaid tõsiasjast, et ma pole ainus, kellele tankirünnak mõnikord probleemide lahendamiseks sobilik tundub. Seda on vaid pisut ebameeldiv vaadata, kui tanki kasutatakse inimeste vastu, kel pole vastukaaluks lihtlabast soomusautotki tarvitada, sest neil ilmselgelt lihtsalt puuduvad militaarsed kalduvused.
Aga muus osas hindan ma ümarlaua lõpuks kokku kutsuda otsustanud sotsiaaltöötaja oskust seda ka lõpuni korraldada ning kõiges olulises enam-vähem kokkuleppele jõuda.
Ja koolidirektori oskust probleemi lahendamisse äärmiselt ratsionaalselt ja tasakaalukalt suhtuda hindan ma ka.
Selgus, enam ei ole mul vaja lastele koolitarbeid, riideid või bussisõidukaarte organiseerida — kui aru saadi, et need on tarvilikud asjad, siis osutus võimalik olevat selle jaoks ka riiklikke sotsiaalvaldkonna tarbeks mõeldud vahendeid leida. Arusaadavalt on see meeldiv, sest nüüd saab vajadusel raha kulutada järgmiste probleemide lahendamiseks — seni, kuni selgub, et võib-olla on nendegi tarvis tegelikult riiklikud vahendid loodud, ainult et kohe ei leitud neid üles. Ja siis järgmiste ja siis veel järgmiste...
Sain selgeks sellegi, kes oli eelmises postituses mainitud sõnumeid toov tuul. Mind paneb vaid üllatuma, et staažikas pedagoog juttu nii tõsiselt võttis.
On hea, et laste ema lõpuks siia jõuab, olgugi et esialgu vaid ajutiselt. Niisama hea ei ole aga see, et teda oodatakse siin selgete eelarvamustega, kusjuures ühendust võtta ei ole temaga peaaegu keegi proovinud. See on tegelikult üks põhjus, miks Tadžikistani lähiajaloo uurimise nii tõsiselt ette võtsin — kui sellega tutvuda, siis ei ole enam nii hõlbus öelda, et inimene, kes oma lapsed enda juurest nii kaugele saadab, ei hooli neist ilmselgelt. On olukordi, mille puhul näib küll, et pere kooshoidmine ei ole laste tulevikule mõeldes mitte kõige olulisem, vaid paraku tähtsuselt alles teisele-kolmandale kohale jääv väärtus.
Teine põhjus, miks Tadžiki olude tutvustamine ilmselgelt oluline on, on see, et nendega tutvumine aitab inimestel paremini mõista, millistes oludes lapsed toime tulema õppinud on ja milliseid järeldusi nad oma senisest elust teha on saanud. Lemmiklooma ei saa ka õigesti kohelda, kui sa ei tea, millisest keskkonnast ta pärit on!
Aga jah, kuulsin ümarlaual sellistki seisukohta, et võib-olla oli see, et me koos vanaemaga Eestisse põgenenud ja sünnijärgselt Eesti kodakondsuse saamise õigust omavaid lapsi aitama asusime, mitte neid kohe järgmise rongiga Dušanbesse tagasi ei saatnud, suur ja hirmus viga. Sest mõelge, mis siis saab, kui nende ema ei peaks tulema ja kodakondsuse vormistamisest ei peakski asja saama, ja lapsed tuleks lõpuks ikkagi tagasi saata riiki, kus neid vihatakse kui venelasi, kus nad ei omanda koolis peaaegu mitte midagi, nagu praeguseks selgunud on, kuigi on sünnipäraselt võimekad (ainus, mida nad omandasid, oli muusika — arvatavasti põhjusel, et see polnud tavakooli programmis, vaid eraldi), kus süüa on napilt ja tulevik tume — neil oleks ju nüüd hoopis hirmsam sinna tagasi minna, kui nad on näinud, et elu ei pea tingimata jube olema!
Niisiis, nii igaks juhuks ärgem tehkem kunagi midagi. Jätsite meelde, jah? ;) Kindlam on, kui Eesti riik ka ei tee. Isegi mitte siis, kui tegemist on tema sünnijärgsete kodanikega. Ega me siis mõned Vene riigi alamad ole, et hakkaksime muret tundma, mis meie võimalike kodanikega mõnes teises riigis sündida võib! Eesti kodanikke on ju niigi rohkem, kui silmas pidada jaksab, niisiis, mõni ees või taga... ;)
Õnneks asi päriselt nii hull pole, nagu selgus sotsiaaltöötaja sõnavõtust. Ette on mõeldud nii ühe- kui teistsuguste arengustsenaariumide tarvis, nagu nüüd teada sain, ei ole minu Privet drive'likult pealetükkiva "öökullipostiga" hr Savisaarele saadetud kirjad ka mitte tühja läinud, kuigi ma sellest tänaseni midagi teada ei saanud (inimesed on väga ettevaatamatud, kui nad häid uudiseid näiteks selle kohta, et Savisaar reageeris küll, edasi ei anna — aga mis siis, kui ma oleksin temas pettununa palunud kellelgi talle tutvuse poolest näiteks needuse peale panna, ah? või, mis veel hullem, näiteks ei mõtiskleks iial enam võimaluse üle, mis oleks siis, kui äkki valikski järgmisel korral elus esimest korda Keskerakonda? see oleks ju kohutav!).
Ja füüsikaga on täisealistel inimestel ka krooniliselt kehvad lood. Kui mainisin, et Tadžikistani olukord oli vahepeal mittetadžikkide jaoks nii hirmus, et sealt põgeneti tervete (vene) peredega Tšernobõli ümbruse kiiritusohu tõttu suletud küladesse, siis kuulsin vastuseks muuhulgas arvamust, et aga nende perede olukord oli siiski parem, kui Eestisse saadetud lastel, sest nad olid vähemalt kõik üheskoos!
Head inimesed, kui teie hulgas peaks olema mõni füüsikaõpetaja või lapsele füüsikat selgitav lapsevanem — katsuge teie oma lapsele siiski selgeks teha, mida tähendab tuuma lõhustumine, kiiritus jne, jne... Mulle tundub, et see siiski on elusorganismile väga hirmus asi, isegi hirmsam kui lahusolek perest...
Lõpuks privaatteade Iibisele — minu laps toob Sind juba minule eeskujuks. Loeb aga Sinu blogi ja teatab siis näiteks: "Näed sa, Iibis käis oma lastega juba "Detsembrikuumust" vaatamas, aga sina minuga ei taha minna, jah!"
Õudne Interneti-ajastu!

Ä-tähega ämmeldunud, kuid siiski käppadel

Täna olen ma siis juba kaks korda ligimeste peale plahvatanud. Pinged kogunevad sisemusse nii varjatult, et on kuni viimase hetkeni varjatud mitte ainult teiste, vaid isegi enese eest. Ja kui siis kõmakas käib, olen ise niisama üllatunud kui ümbritsevadki inimesed.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.

Kool või koduõpe? Jätkem nad vastandamata

Alustasime Tijaga tänavu matemaatikast - kõigepealt eelmise aasta viimase veerandi materjali kordamisest. Algus edeneb vaikselt, sisseelamine nõuab aega. Ja aina ning üha näen, et õige häälestuse saavutamine nii tunnetes kui mõtetes on igasuguste tulemuste seisukohalt esmatähtis.
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!

Asjalike ametnike kiituseks

Eile oli ilus päev - sain kinnituse, et toredad ja asjalikud ametnikud pole mitte maailmast kadunud. Nüüdsest on Tadžikimaalt tulnud eesti lastele kindlustatud nädalavahetusteks koht laste turvakodus, kus nad saavad ühe nais- ja ühe meeskasvataja sõbraliku pilgu all korralikult süüa (köök on samas majas), ilusas toas magada, soovi korral klaveritki mängida ja kus neid võib külastada või vahepeal ka kaasa võtta, korralikult kokku leppides kas või öösekski, peaasi, et ise ka kokkuleppeid täidad.
Kõnealune turvakodu on pisike, täiesti kodu moodi.
Mis ma oskan nüüd öelda, kui mõtlen kas või Hundi Ulu postitustele ta blogis (http://hundiulg.blogspot.com), kus ta kõneleb raskustest suhtlemisel sotsiaaltöötajatega... Seda, et tavakodanikul on raske selles sfääris kedagi kätte saada, tunnistas turvakodu juhatajagi, kui proovis vastuvõtuajal ühte teist ametnikku telefoniga tabada.
Samas, see pole võimatu. Ja tegemist on inimestega, mis tähendab, et kehtib kõik, mis inimestele mujalgi omane.
On äärmiselt ebameeldivaid inimesi, kellega mõnikord saab paremaid tulemusi vaid ilmselget nahhaalsust ilmutades ehk kõneldes ainsas keeles, mida nemadki mõistavad.
On keni ja sõbralikke inimesi, kes samas on pahatihti üle töötanud, sest sedasorti inimesed võtavad endale kohustusi ise ja neid lisatakse veel kõrvaltki juurde. Nendega kõneldes on parem, kui oled maksimaalselt konkreetne ja täpne oma sõnastuses, sest mida segasemat ning emotsionaalsemalt laetud juttu räägid, seda raskem on neil aru saada, aga jõud arusaamiseks on väsimuse tõttu niikuinii väiksem kui ideaaloludes.
On häid ja halbu päevi. Ehk, nagu ütles mulle kunagi üks toona küll veel nooruke, kuid väga hea advokaat, sõltub isegi kohtuniku otsus muuhulgas ka sellest, kas ta jõudis hommikukohvi juua, kas tal on või ei ole peavalu ning kas ta on abikaasaga tülli läinud või mitte.
Kui sa aga tead, mida sa soovid, oled enesele selgeks mõelnud, miks on sul õigus seda taotleda, ning oled läbikukkumise korral niikuinii nõus sama rida edasi ajama, et saavutada enese teada positiivseim kas nii- või teistviisi, siis ei peata sind tegelikult peaaegu miski.
Olin valmis ka lapsi enese juurde võtma, kuigi, kahes toas, millest üks on veel sügavas remondiseisundis ja kus voodite asemel tuleks pruukida madratseid, oleks see pisut keerukas. Aga ikkagi parem kui ei midagi.
Lastele lähen kooli järele ise ja viin nad sinna ka tagasi, sest turvakodul pole inimest, kes seda teeks. Aga nii saangi nendega rohkem suhelda ning selgeks, kuidas neil edaspidi minema hakkab.

Balletikoolis Pilleta

Päris huvitav on proovida voodis pikali olles blogi kirjutada, kui sul samal ajal kaks kassi laptopi ees kõhu peal istuvad, täpsemalt öeldes lamasklevad.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.

Tere, inimesed :)

Pikk vahe on kirjutamisele jäänud. Eks olen vist endale nii palju tegevust hankinud, et kõik ei taha taas 24 tunni sisse ära mahtuda. Kogu aeg lihtsalt juhtub nii. Ja siis jääbki ka blogi unarusse, sest õhtul-öösel hilja, kui muud tööd tehtud, ei kipu enam kirjutada jaksama.
Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.

Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.

Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.

Kuldne Auri kuldsel rannal.

Kati õpetab Keefast.

Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.

Koertest

Olen ärkvel ja kraadin vahepeal habekoer Liisit - et olla kindel, et tal operatsioonilt koju kõndides sisemist verejooksu ei tekkinud. See on vähetõenäoline, aga rahutuks teeb, et Liisi on liiga väsinud ning loid.
Operatsioon oli steriliseerimine ja põhjuseks polnud mitte see, nagu me arvaksime, et nii arukal ning iseloomuga koeral nagu Liisi võiksid kunagi sündida kehvad kutsikad, vaid see, et ma pole kindel, et leiaksin piisavalt inimesi, kes Liisi kutsikaid väärt oleksid.
Tarka koera, kes on lisaks suur, tugev ning enesekindel, ei ole kerge kasvatada. Kui inimene kutsika võtab, siis ei pruugi ta veel teada, kas ta saaks sellise koeraga hakkama või mitte.
Meenub punakaspruun dogilaadne koer, kelle Aivo ühe maja keldrikatlamajast nälga surema jäetuna jõulude aegu leidis. Hiigelsuur ja keeldus inimesi usaldamast. Praeguseks surnud, varjupaigas hukati, sest temaga ei saadudki usalduslikku kontakti.
Arvan, ta jäeti surema, sest temaga ei saadud hakkama. Ogadega kaelarihm, millega ta kohale toodud oli, vedeles sealsamas.
Pöördusime politseisse, kuna selle keldri võtmed olid vaid loetud inimestel. Uurimine jäeti siiski katki - vist on mul see kiri, millega katkijätmist põhjendati, isegi kusagil veel olemas.
Ma ei pidanud ega pea tookordset uurimise katkestamist õigeks, sest kes on võimeline neljajalgse elusolendiga niiviisi käituma, võib olla julm ka enesest nõrgema inimese vastu.
See oli kõige ehtsam tõestus võimalikust jubedast elulõpust suurel koeral, kui tema peremees ei suuda olla austustvääriv karjajuht.
Väiksemal koeral Retil aga ongi jooksuaeg ning kavalere ukse taga käpaga segada. Juba neli päeva külastab Reti hoovi asemel kasside liivakasti, sest õueminek on mõeldamatu - ta on liiga populaarne. Teda ennast see populaarsus mõistagi õnnetuks ei tee.
Ja minul on tegelikult kõige rohkem kahju isastest koertest - tuleb vist ikkagi Reti ka operatsioonile viia, et ta poisse hulluks ei ajaks...
Aurist poiss on praegu seitsmekuune ja juba opereeritud, sest kahe emasega üheskoos poleks teda muudmoodi pidada saanudki.

Katile vastuseks

Kati (ikka seesama, kelle leiate Väikese Nõia Teemajast siin kõrval sõbralike linkide seas) tahab, et kõneleksin kõiksugustest kummalistest kogemustest. (Vt http://noiaelu.wordpress.com/2008/07/23/kristuse-pruudid-ja-kosjanaljased-ufod/)
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.

Kitarr ja sõbrad Saksamaalt

Tijal on tekkinud on uus lisahuvi - soov kitarrimängu selgeks saada. Noh, eks leppisime kokku, et kui ta pärast mõni aeg tunnis käimist ikka veel niisama tõsiselt asjasse suhtub, siis hakkan mina ka tema huvi tõsiselt võtma.
Kitarrimänguõpetaja reageering mu telefonikõnele oli juba ise lõbus - ta küsis, mis mure mul on, et helistan. Hakkasin naerma ja kirjeldasin kõnealust 12aastast "muret" täpsemalt.
No ja selgunud on, et laulmisega on paraku niisamasugune jama lugu nagu placement'iga - kui ikka mitmeid kuid ei harjuta, siis enam ei suuda. Tija avastas selle ebameeldiva tõsiasja ise, on nördinud ning lubas laulutunde jätkata. Seega, mõne aja pärast, kui suvi juba lõpule lähenema hakkab, helistan õpetaja Elviirale...
Maaja on koos Tiina ja ikka veel väikese Paul-Erikuga mõneks ajaks Eestis. Saime kokku ja suhtlesime loomaaias - no ausalt, kas teist keegi teaks Tallinnas mõnda paremat jalutamiskohta? Mina küll ei tea, juba sellepärast, et teised kohad on liiga väikesed.
(Pildil Tiina ja Tija elevandiaedikute lähistel.)
Tiina palus, et aitaksin Maajat veenda, et ta tohiks maakilpkonna võtta. Eelmisel korral aasta tagasi oli palve sama, kuid siis olid soovituteks liivahiired.
Liivahiired Tiinal mõnda aega isegi olid, aga Saksamaa kultuurliivahiired on ilmselgelt Eesti omadest nõrgemad - nad surid ja surid ja surid, kuigi Tiina luges kõike, mida vähegi kätte sai, et neid õigesti pidada. Ja Maaja väsis lõpus hiirematustest ära, mille tulemusena neil on nüüd laborihiired. Need peavad oluliselt paremini vastu.
Selgus, et maakilpkonnad on Saksamaal nii üle mõistuse kallid, et, ausõna - selle raha eest ei ostaks neid mina ka. Soovitasin Tiinal Internetist kuulutusi otsida, ehk annab keegi oma konna, kellest ta tüdinud on, odavamalt ära.
Ja loodetavasti ei ole see keegi siis suure Saksamaa teises ääres...
Aga Paul-Erikule (pildil) meeldivad Eestimaa tuvid ja varblased. Ronimisvõimalustest rääkimata.

Väsimus

Mõnikord võib üsna ära väsida. Mitte koduõppest, kaugel sellest. Aga kõigest ülejäänust küll.
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?

Võimalused ähvardusele reageerimiseks

Üks, mille pärast karta pole vaja, on see, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Vähemalt siis küll ei jää, kui tema vanemad talle tema eale sobivas sõnastuses ümbritsevas maailmas toimuvat selgitavad.
Kui Tija väike oli, päästsime koos temaga toona väikese liialdusega öeldes küll vist pea igal kümnendal sammul maas vedelevaid narkomaane, kutsudes kiirabi ning jälgides, et kodanik ikka abistatud saaks.
Muud kiirabi vajavat rahvast on ka teele jäänud, abiauto sai kutsutud neilegi - ikka pärast seda, kui oli kindlalt üle vaadatud, kas kannatanu kõnetamisele reageerib ning mis tal viga võiks olla. Loomulikult ootasime neilgi kordadel ära nii kiirabi kui tarvidusel politseigi.
Paar korda sai kiirabi ning politsei kutsutud ka turvameestele, kui tänavat mööda käies märkama juhtusime, et need ilmselgelt võimupiire ületades kellelegi peksa annavad. Vähemalt ühe korra olen politseile Tija juuresolekul selle kohta ka tunnistusi andnud.
Seintele kirjutatud roppused tõlkisin Tijale ka varakult anatoomiliselt täpselt ära ning küsisin üle, kas tema arvab, et niisuguse tähendusega sõnu peaks igapäevaselt ning igasugustes olukordades kasutama. Ta ei arvanud ega arva tänase päevani.
Kunagi kirjutas mulle vanglast üks eesti keelt väga hästi valdav lastekodupoiss Ljoha, kelle mälestused kõigepealt lastekodusse ja sealt kinnisesse majja sattumise teest on omal ajal koos fotodega ka Maalehes ilmunud - küll juba enne Interneti-ajastut, nii et lugeda saaks neid üksnes paberväljaandest.
Väga pikaks ajaks vanglasse suletud Ljoha oli ning on intelligentne noormees, kelle mõistuse kaotsiminekust kriminaalmaailma on ikka väga tõsiselt kahju. Mõned korrad käisin temaga ka vanglas läbi klaasi vestlemas ehk n-ö lühiajalisel kokkusaamisel, ka siis oli Tija kaasas ning sai ühtaegu teada kogu selle inimese elutee kujunemise loo (mille kohta konkreetse vangla sotsiaaltöötaja ütles, et selle poisi puhul on küll alates kolmandast-neljandast eluaastast tehtud absoluutselt kõik, et temast ikka kindlasti kriminaal saaks).
Jne. Tija mõnikord ütleb, et minuga koos olla võimatu ringi liikuda, ilma et me jälle mingisuguseid "huvitavaid" lugusid kohtaksime.
Niipalju siis eellooks. Tänast lugu on niipalju, et üks Argo, kes on seotud ühe ookeaniloomalt laenatud nimega firma osaniku Reinuga, kes kunagi tellis meie pereisalt hulgaliselt santehnilisi ning elektritöid, arvab, et nende tööde eest sai ehk umbes aasta tagasi liiga palju makstud ning nüüdsel majandusliku kitsikuse ajal võiks seesama pereisa talle raha tagasi maksta. Ja kui ei maksa, siis saatvat tema kõigepealt pereisale kallale kellegi kriminaalse minevikuga poksija Jermolajevi ja seejärel või ka samaaegselt laskvat meie kodu põlema panna. Jermolajevit olevat lihtne saata, kuna üks firmaga seotud inimestest omavat oma ameti tõttu kriminaalses maailmas piisavalt tuttavaid.
Vaat seepeale ma avastasingi, et ähvardusele reageerimiseks on emotsionaalselt vähemalt kaks võimalust. Esimene on see, mida eelnimetatud Argo ilmselt ootas, ehk hirm, teine aga see, mis tegelikult saabus, nimelt tõsine emaskaslase viha.
Ma ei soovita kellelgi ei mu last ega loomi ähvardada. Parem, kui ühtegi teist lähedast ka mitte. Kõige vähem veel süütamisega, sest aadressil, kus me kuni Tija seitsmeaastaseks saamiseni elasime, süüdati kas meie või naabermaja ühtekokku ikka oma neli-viis korda. Lihtsalt linnaosa ning ajalooline aeg olid sellised.
Aga noh, kui siin blogis piltidel olevad loomad ja/või laps juhtumisi näiteks tulesurma peaksid surema, eks siis teate, et otsida tuleb Argot, Reinu ja Jermolajevit ning veelooma nimega firmat.
Kuid jah, nagu juba selle sissekande alguses öeldud - vähemalt pole vähimatki hirmu, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Seda poleks muidugi lollide ähvardusteta ka.

Vahekokkuvõte

Tija on terveks saanud, kassidel aga on ülemiste hingamisteede viirusnakkus - tõenäoliselt herpes- või kalitsiviirusest tingitud. Kutsikad on leidnud kodud (pärast seda, kui kõigil juba kodud olid, on äkki ootamatult palju helistajaid ja kutsikasoovijaid juurde tekkinud), Auri jäi meile.
Minu sülearvuti on surnud, kas ellu ärkab, näitab ekspertiis Vaekoja tänavas. Töötan nagu hull, tõlgin, toimetan, kirjutan.
Auto seisab, sest generaator on katki, remont lükkub edasi ja ülevaatust nii ei läbi.
"Inetu pardipoja" etendus läheneb. Pinged balletikoolis suurenevad – ikka rollijaotusega seoses. Tija tundub päris vahva part olevat. Aga kuidas esinemisajad tema ja Marjana vahel ära jaotatakse, mina küll ette ei kujuta... See saab olema kas diplomaatia ülim saavutus või otse vastupidi.
Tija ütles, et talle on matemaatika meeldima hakanud. Eks selleks olnud ülim aeg ka. Ja lähipäevil pean kooliga ühendust võtma.
Nüüd lähen töölt koju ja võtan Tija ka kaasa – kuna tal on iga päev peaaegu proovid või trenn, siis käime ka iga päev koos linnas.
Ah et palju kell on? Noh... nii umbes 23.

Kas loodusesõbralikum on matmine või tuhastamine?

Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!

Elumärgid

Mõnikord on tore tsitaate pea peale keerata. Või, mis ma ajan, mitte mõnikord, vaid alati.
Näiteks nõnda: "Keda Jumal õnnistada soovib, sellelt võtab ta ära mõistuse ja annab asemele kassid."
Või nõnda: "Sellise ilmaga ei aja hea koer peremeest ka välja."
Täiesti sobivad, kas pole?
Koduõppelaps? Kolmveerand tundi tagasi ilmutas esimesi elumärke - ajas end voodis istuli. Juba suudab isegi natuke naeratada.
Vaatame, mis edasi saab.
Link "Veel ilvestest" on nüüd korda tehtud ja sinna saab sisse ka. Valeria, ma ei tea, miks Sa meile näuguda ei saanud, Tija proovis ja sai küll.
Ja nüüd lisan linkide hulka vist lõpuks ka oma koduõppelapse blogi. Ta keelas mind mõnda aega seda tegemast, ütles, et ta ütleb seal kindlasti mõnikord nagu iga laps, et tegelikult ei viitsi ta üldse õppida, ja et siis hakkavad kõik kindlasti arvama, et see on koduõppe viga, et kui ta koolis käiks, siis ta aina ülistaks õppimist ;).
Aga ma arvan, et inimesed, kes midagi nii jaburat arvata võiksid, tõenäoliselt seda blogi lugema ei satugi.
Või satuvad mõnikord? Noh, see oleks ju huvitav!