Kiisu Tiiger, kelle suhtes vahepeal tundus, et olemasolu on talle vaid üks suur kannatus ja tablettidest hakkab lõpuks üksnes halvem, on pärast ravi katkestamist (järelemõtlemiseks, et mida siis ikkagi edasi teha) järjest elusamaks muutunud.
Esiteks tabasin ma ta paar päeva tagasi väga tegusatelt soojätkamiskatsetelt (lisamärkusena mainin, et nii neiu Belladonna kui härra Tiiger on steriliseeritud, kuid kuna Belladonna sai mõningatel kassikarja hierarhiast lähtuvatel kaalutlustel hormonaalselt siiski emaseks jäetud, siis on tal viljastumisvõimetusele vaatamata jooksuajad). Ma ei ole selles elus küll mees olnud, aga kahtlustan ometi, et kui juba sellise tegevuse vastu huvi tekib, siis küll surm enam silme ees pole...
Teiseks on Tiiger tasahaaval, vastavalt tervise paranemisele, kolinud lae alt kõigepealt hiirepuuri katusele (asub umbes meetri kõrgusel põrandast), seejärel Tija voodisse (poole meetri kõrgusel) ja nüüd koguni võtnud ette ekspeditsiooni teistesse tubadesse. Ekspeditsiooni tulemusena avastas ta vannitoa, täpsemalt vannitoa seinal asuva mustapesukapi ja veel täpsemalt selle kapi ülemise voodipesuriiuli. Seal ta nüüd magabki, kui teistest tüdinud on. Tahaksin loota, et kardetav "kassialzheimer" oli vaid eksitus ja Tiiger ei hakka arvama, et pesukapp sobib ka liivakastiks... Seni pole hakanud.
Tija aga, kel sellest, et üks ekssõbratar teda tülide korral aina ego-olemises süüdistas, kõrini sai, mõtles mõni aeg tagasi välja teooria, et kui kassil on 9 elu, siis miks ei võiks temal olla 9 ego ;). St, algselt olevat neid olnud kümme, aga pärast seda, kui kauaaegse sõbratariga teed lõplikult lahknesid, sest et tüdrukud eri suundades kasvasid, olla üks egodest kurbdusest surnud ja alles jäigi üheksa (ei, see ei ole laulust "10 väikest neegrit"!).
No ja täna arendasime seda teooriat edasi. Umbes nõnda, et 9 egoga on ikka hea olla, et kui tulevikus peaksid juhtuma mitme poisiga korraga sõbrustama, siis võid neile iga kell öelda, et sa ei peta neid sugugi, sest see, kes teise poisiga käib, ei ole mitte sina, vaid sinu teine (kolmas, neljas, kaheksas...) ego......
Tegelikult sai see omavaheline udujutt aga alguse sellest, et olin pühapäeval bussis üht umbes Tija vanust väga kena väljanägemisega pooliti emo stiilis noormeest näinud (pooliti seepärast, et minu teada emode varustusse riietuse küljes rippuv kett ei käi). Nojah, see kett jäi kahe bussiistme vahele kinni. Poiss pääses lahti alles seepeale, kui soovitasin tal toda ketti mõnevõrra teises suunas sikutada. Tänas viisakalt ja läks, aga Tija oli seda kuuldes väga kuri, et hoopis tema minu asemel seal bussis polnud. Või et ma seda emo-eksemplari temale tutvustamiseks umbes nagu liblikat liblikavõrguga kinni ei püüdnud ;).
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas peaksin enda ja Tija tänase lõõbi ja loba liigitama koduõppeliselt alajaotuse "inimeseõpetus" alla või pigem alajaotusse "naised omavahel"...;)).
Kuvatud on postitused sildiga sotsialiseerumine. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga sotsialiseerumine. Kuva kõik postitused
27. jaanuar 2009
21. detsember 2008
Tagasi, lõpuks ometi
Tere, blogimaailmajagu. Olin kaua eemal ja nii kaua olen ma eemal vaid siis, kui olen kas haige või on mul rohkem tööd, kui ärkvel oldud ajaga normaalselt teha jõuab. Praegu langesid need kaks varianti liiati kokku.
Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.
Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.
Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.
Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.
28. oktoober 2008
Kas oodata laipu jõe kaldal mediteerides või istuda lähedalasuvasse tanki?
Arvuti ütleb, et täna on 28. oktoober. Seega juba nädal eelmisest blogikirjast. Aitäh kõigile, kes mulle sünnipäevaks kõiksuguseid häid soove läkitasid — ilma nendeta oleksin vahepeal vist veelgi haigem olnud.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.
Ilus vaheldus on vähemalt see, et praegu on kõik ülejäänud peres minust tervemad. Ja mis minu haigusse puutub, siis vist tean ka, millest see lähtunud on — ma ju ei oska iseennast sõbrana võtta, vaid käitun oma organismiga nagu kehv peremees teenistuskoeraga. Teenistuskoerad kuuldavasti ei pidavat sellise peremehe juures ka pikemalt vastu.
No ja teine põhjus on see, et ma vist vihastasin enese haigeks. Alustuseks püüdsin seda viha enesest välja naerda (sest vihastamist väärivad asjad on pahatihti nii absurdsed, et ajavad ikka naerma ka), aga ei leidnud naermiseks piisavalt head seltskonda. Üksi naermine pole aga päris see, see on nagu üksi viinajoomine :).
Siis püüdsin viha enesest välja rääkida, selle peale kulus vist ikka päris palju mobiiltelefoniminuteid. Veidi justkui rahunesin, aga... No ja kui täna tuli veel üks telefonikõne samal teemal, mis mind vihaseks ajanud oligi, siis alustuseks plahvatasin telefoni otsas, aga kuna sellest polnud erilist tulu, jätkasin tegevust viisil, mis mulle enesele meenutas tanki kiirronimist (lausa tormamist, kui neil masinail selliseks liikumiseks mõni piisavalt kõrge käik peaks olema) läbi suvalise maastiku, hoolimata enam peaaegu mitte millestki — asusin meili kirjutama.
Ära kirjuta, oli mulle öeldud. Ja siis oli meenutatud idamaist vanasõna, et tegutsemise asemel tuleks mõnikord istuda jõekaldal ja oodata... ning jõgi kannab ühel hetkel vaenlaste surnukehad ise mööda. Ja... Ja... Jne.
Ei saanud ma selle jõe ääres istumisega hakkama. Võib-olla polnud tegemist ka selle jõega, ei mina tea. Aga üllatav oli see, et kui oma meili saadetud olin saanud, siis järgnes sellele üsnagi kiiresti telefonikõne isikult, kellega alles veidi aega tagasi väga kurjalt kõnelnud olime. Rahu ja üksteisemõistmine olivad maa peal ja kodanikel üksteisest hea meel...
Minu inimlikult hoopis mõistvamas toonis kirjutatud meilidele oli alles hiljuti täiesti teistviisi reageeritud.
Et kellest-millest ümbernurgajutt käib? Eks ikka Tadžikimaalt pärit eesti poisslapse Roberti kasvatamisest ja sellest, mida üks või teine isik või instants saaks teha, ilma et tal sellest käed küljest kukuksid. Igal juhul on jutu tulemus vähemalt mulle öelduna sedapuhku niisugune, et Robert saab turvakodust ka koolivaheajal muusikakooli lisatundidesse ning seega on lootust, et tal saab novembrikuine eksam tehtud.
Kõige selle juures olen kohanud aga ka mõningaid väga fantastilisi isikuid, keda lihtsalt selle eest tänada tahaks, et nad niisugustena maailmas üldse olemas on. Esmajoones Kose vabaõhukooli muusikaõpetaja Maiu Plumer, kes teeb küll laste heaks tublisti rohkem, kui kellast kellani tegutsemine talt nõuaks, teiseks aga mõned turvakodu kasvatajad, kellel peale selge mõistuse ka huumorimeel säilinud on ja kes veel igipüsivalt ühesugusena säilivaks fossiiliks pole kivistunud.
Ja aitäh Märdile, kes just sel ajal helistama ja toimetusest läbi tulema juhtus, kui tank-inimesena seda meili kirjutama olin asunud. Tema nõuanded teksti detailide osas olid rohkem kui arukad.
Et mis mu enese bioloogiliselt isiklik laps selle kõige juures teeb ja kuidas koduõpet omandab? Noh, esiteks käib tõelise hooga ja läbipõimunult ühiskonna- ning inimeseõpetus, sest tal on üsna detailitäpne ülevaade kõigest, mis toimub. Eesti keel, matemaatika, ajalugu ning loodusõpetus on ka viimaste päevade märksõnad olnud. Ja see, et kuna olen parasjagu väsinum, siis tahan talt rohkem kui varem iseseisvalt töösse keskendumise oskuse õppimist. Et ta saab aru, miks ma seda soovin, siis on edasiminek olemas.
Kunagi, kui olin väike, heitis ema mulle ühe väidetavalt kõige õudsema asjana mu iseloomu juures ette seda, et ma olevat teatud olukordades täiesti sobimatult häbematu ning järeleandmatu. Olen end seepärast alati süüdi tundnud ja tunnen praegugi veel, et ma nii jube olen ega suuda sellest iseloomuomadusest kuidagi lahti saada, see lihtsalt jõuab mingite sündmuste teatud arengufaasi
jõudes vaat et mu tahtest sõltumatult pinnale... Aga nii veider kui see ka pole, mulle tundub, et äärmiselt paljudes olukordades on just sellest jubedast ning mahalaidetud omadusest olnud ellujäämiseks ning edasijõudmiseks rohkem kasu, kui oleks olnud ükskõik millest muust.
Et mida õpetada sellest lähtuvalt omaenese isiklikule lapsele? Seda, ma arvan, et hästi käituda tuleb loomulikult osata, liiga teha ei inimestele ega loomadele ei tohi, aga et paraku on ka kohti ning olukordi, kus viisakas tagasihoidlikkus võrduks pealetungivale ebaheadusele rohelise tule näitamisega ning seega selle ebaheaduse valitsemises kaassüüdlaseks saamisega, seega ei saa ega tohigi seal tavapäraselt "kena laps" olla. Ja et olulisim, mille jaoks targemaks kasvada tuleb, on see, et neid olukordi tuleb võimalikult täpselt ära tundma õppida.
Et kas ma ise määran nende olukordade olemasolu alati adekvaatselt? Kaugel sellest, paraku ma pole ilmeksimatu. Nii et õpin koos Tijaga. Vahepeal ka Tijalt.
9. september 2008
Nädalavahetus: alkoholi poolt või vastu; roppuste tõlge; euroopluse ime
Nädalavahetus möödus tormiliselt, siia mahtusid nii Kati ja Arni sünnipäev kui Norale-Berdile turvakodusse järeleminek ning nende pühapäevaõhtune koolisaatmine.
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?
Tija on seltskonnas häiritud tundest, et teda peetakse niikuinii väikeseks ja kui siis keegi veel kas või tegelikult heatahtlikult ära mainib, et "appi, kui vahva, sa käitudki täpselt nagu teismeline", siis järgneb sellele veel tõsisem pahameel. Rääkimata muidugi sellest, et tütarlaps on tulihingeliselt igasuguse, ka kõige leebema alkoholitarvitamise vastu. Tõsi küll, ma võisin tegelikult olla täpselt niisama vana kui tema praegu, kui oma vanemale vennale alkoholipruukimise pärast stseeni korraldasin. Nii et pärilikkus või? Jube mõeldagi, milles pärilikkus sel juhul edaspidi võib veel avalduda;). Tõsi küll, sõjaolukordadesse Tija ilmselt kunagi tormama ei hakka, ta tundub selleks ülemäära arukas olevat. Või... nojah, mina olin ka teatud vanuseni ettevaatlik, keeldusin isegi naabri mootorrattaga sõitmast. Seega, jälgin huviga.
Märt seevastu naudib seltskonda, kus rääkida, rääkida, rääkida, tõsiselt. Ning nagu järelkajadest kostis, oli see omakorda rõõmuks mõnelegi, kes ise enam tema vanune pole, kuid mäletab ennast sellisena ning õnnelikuna.
Roberti ja Nora käest küsisin esimese asjana, ega neile vahepeal keegi liiga teinud. Väidetavalt mitte, aga näib, et sedakorda ei käitu ma mitte nagu kassiema Triibik, vaid nagu kiisu Tommi-Mare. Tommil nimelt oli ja on kombeks valvata, kas nende poegadega, keda tema sünnitanud pole, kuid kes karja kuuluvad, ikka on kõik hästi. Kui ei olnud, oli ta valmis ka kassipoegade isiklikule emale käpaga andma.
Aga noh, sellest kassiudust ja võrdlustest saavad ilmselt eeskätt aru vaid kahejalgsed kaaskaslased, niisiis püüan inimkeeles jätkata.
Tõlkisin Robertile täpselt ära kaks eestikeelset roppust, mis ta vahepeal omandanud oli. Nojah, kuigi ta kodune keel oli eesti keel, ei olnud neil ilmselt tõepoolest tarvidust kodus sedasorti sõnu tarvitada. Pärast tõlget meeldisid need väljendid poisile oluliselt vähem.
Selgitasin, miks on mõistlik bussis piletiga sõita ning rohelise tulega teed ületada. Esiteks ei meeldi mulle eriti laste laibad ja teiseks pole suurem asi ka trahvi tegev politseinik. Piletiraha eest aga hoitakse busse käigus, tehakse remonti ja ostetakse bensiini. Või diislikütust või mida iganes, mulle on tegelikult suhteliselt ükskõik, millega need neljarattalised asjad liiguvad... Selgitasin, et reegleid võib rikkuda vaid hädaolukorras ning praegu seda igatahes pole.
Robert on hirmsasti mures, et ei mina ega ka ükski teine talle oluline täiskasvanu raha ei raiskaks. Raha tuleb kulutada vaid mõistlike asjade peale ja kus võimalik, tuleb kasutada tasuta võimalusi. Seega ei soovi ta ka järgmisel nädalavahetusel ujulasse minna, vaid pigem mere äärde jalutama, et veenduda, kas luiged elavad seal tõepoolest vabalt, kas meri on tõesti nii suur ja kas need võimsad kolakad rannavees on tõesti tohutud kivid, mitte allveelaevad. Ja miks on rannas Russalka? Näen, et see mälestusmärk köidab vist küll kõigi põlvkondade lapsi läbi paljude ajastute.
Sain teada bensiinihinna Tadžikistanis ja selle, et kohalikud müüvad seetõttu paljud autod ära välismaalastele, Roberti sõnul ameeriklastele. Veel meenutasid lapsed neid aastaid, kui Dušanbes polnud ei elektrit, vett ega talvele vaatamata soojust, lastel lubati koolist koju jääda, kui nad koolimajast kaugel elasid, ja Robert uuris õpetajalt, mida direktor siis peale hakkab, kui lähedalt tulnud lapsed koolis külma kätte surevad.
Kasvatajad nii turvakodus kui koolis aga ütlevad, et lastel on energiat nii palju, et neid tuleb üha tagasi hoida. Märkisin, et lapsed on õppinud kodusõja järgses riigis ellu jääma. Üks turvakodu kasvatajaist meenutas aega Azerbaidžaanis armees, kus olla ka eurooplaste moodi lõunamaalasi olnud. Ja mina mõtlesin, et eurooplus on ju tore asi küll, aga kas tingimata ka alati ainuõige ning parim. Miks kõlab väljend 'eurooplaslik' kui kiitus? Kas sellepärast, et eestlastel on juba Noor-Eesti aegadest peale kihu eurooplaseks saada? Miks ka mitte, aga kas tõesti peaksid kõik kogu maailmas eurooplaslikud olema?
3. august 2008
Kitarriõpe kolib koju
Tija on jälle pisut haige. Hea, et suvi on, nii ei pea ta selle pärast trennist puuduma - nagu õpetajad naersid, on tema haigeolemise limiidid juba mitmekordselt lõhki, rohkem ei tohi!
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.
Teisalt, ei saa ju lapsele nohu ega köha keelata. Kuigi, tundub, enamasti jääb ta haigeks peaaegu kohe siis, kui kelleski või milleski pettub. Mistõttu on olemas inimesi, kellega ma nii väga ei soovi, et ta sellal suhtleks, kui näib, et haigus juba lähenemas on - teada ju, et väike tüliline plahvatus kellegagi, kes veel päris ükskõik pole, ja ongi järeltulija vähemalt nädalaks tõbine. Näib, et selles osas on ta läinud minusse. Ja võtnud veel meie perearstist ka eeskuju, see on samasugune.
Kitarriõppega on nõnda, et õpetaja Tiit Kikkenil oli sellega kusagile väga-väga kiire. Nii kiire, et kui Tija üritas oma pead täie võimsusega tööle ja aru saama ja meelde jätma sundida, siis oli varsti lühis käes, mõtlemine lülitus täiesti välja ja aru ei saanud enam üldse millestki.
Õpetaja küsis aga, kuidas ta ometi sellest kõigest juba aru ei saa ja et üleüldse, varsti võiks ta selle poisiga koos, kes natuke kauem õppinud on, juba esinema hakata.
Helistasin ja ütlesin, et Tija jätab õppimise praegu pooleli, kitarri tagastame (oleksime selle õpetajalt osta saanud). Mispeale õpetaja ütles, et nojah, mis siis ikka, ega see ala ju pruugigi kõigile sobida.
Enne oli ta veel uurinud, miks Tija kitarrimängu õppida tahab, kas tahab ansamblit teha. Tija vastus oli, et ei tea veel, praegu lihtsalt tahab.
Head inimesed, kas teie saate aru, kuhu nii paljudel huviringi õpetajatel kiire on ja kas üldse on veel olemas kohti, kus saaks mõnda asja hästi rahulikult ning eeskätt enda jaoks õppida, kiirustamata ning omas tempos?
Olgu kiidetud lauluõpetaja Elviira, tema juures saab laulmist õppida selleks, et laulda ja laulu armastada kas või ainult enese tarvis, kui rohkem ei õnnestu või ei taha - Elviira seisukoht on, et inimene vajab muusikat selleks, et õnnelik olla, ning tema soovib igaüht selles osas nii palju aidata, kui võimalik on.
Töö juures kõnelesin kolleeg Jüriga, küsisin nõu. Ütlesin, et Tija sooviks jätkuvalt iseenese rõõmuks kitarrimängu õppida, kuid õpetajal oli kusagile nii kiire, et õpilane vaat et tardus.
Küll mul oli hea meel, kui Jüri ütles, et kui laps tahab midagi õppida, siis niiviisi käituda ei tohi, et iga õppida tahtmise soov tuleb alati ära kasutada!!!!
Ja siis soovitas ta Heiki Mätliku kitarriõpiku muretseda ning kodus ilma kiirustava õpetajata õppida. Et tuleb odavam ka.
Kui nüüd see õpik ka leida õnnestub, siis on suurepärane. Tija arvates ka. Ainult sellest on kahju, et üks mitmest kitarriõppijast oli selle õpetaja juures niisugune, et temast oleks võinud võib-olla sõbergi saada - kui selleks rohkem aega olnuks antud.
12. juuli 2008
Larbilt tagasi
Tija on larbilt tagasi ja näib, et kogemusega rahul. Seltskond, nagu pildid näitavad, oli seal siis umbes alljärgnev - ehk eeldatavasti temast omajagu vanem ning targem.
Anu Laansalu, kena inimene, kes on pooliti Tija ristiema ja kes nüüdseks koduseks saanud Iowast Eestis käimas oli, oli larbi teemast kuuldes ehmunud, miks mängivad noored ja lapsed nii palju kurjust sisaldavaid süžeesid.
Ma ei tea seda, ju siis on maailm selline. Parem, kui mängitakse, mitte ei lasta kurjusel igapäevaelus toimida. Aga võib-olla tunduvad mõned asjad vaid "vanainimestele" (või peaks seda jutumärkideta kirjutama?) kurjad, teistele enam mitte?
Loomadest täna niipalju, et ühe mustahallitähnilise, arvatavasti kolmekuuse noorkõutsi leidsin paar päeva tagasi Toompuiesteelt värisemas - noh, umbes nõnda, nagu metsjänesepojad vanasti end kombaini ees olematuks püüdsid teha. Pidanuks ma ta sinna edasi värisema jätma või? Õnneks võttis Eva looma seekord ulualla, mõneks ajaks vähemasti. Nüüd tuleb loomale kodu leida.
Eva leitud ja mõne kuu eest meie juurde toodud ning siin poeginud Stockmanni juurest leitud emakass on oma kolm poega aga parasjagu kahekuusteks kasvatanud. Kui kogu aeg oli teadmine, et neist kahte soovib üks vanaproua Soomes, siis nüüd selgus, et siiski mitte. Nimelt, oo õudust, kuu aega tagasi tehtud pildil paistis valge laik musta kassipoja lõua all hoopis väiksem, nüüd selgub aga, et see on suurem, niisiis pole päris õige sort. Ja taust kasse pildistades polnud ka päris õige olnud, naabri kuuriuks, mis kassipoja selja taha sattus, ei olnud piisavalt elegantne, punane samet oleks ehk parem olnud.
Kohati ei saa ma aru, kas Eestist on Soome jaoks kujundatud kassikaubamaja. Lukskaubamaja, ma pean silmas. Et tulen ja valin ja virisen, sest klient on alati kuningas. Ja kas selliselt valides ikka üleüldse peab siit kasse saama. Kas sellise suhtumise juures üleüldse peab looma saama, pean ma silmas.
Parempoolsel pildil on kassipoeg, kellel olnuks juba kodu Eestis, kui ta poleks olnud Soome ära lubatud.
Vasakpoolsel pildil on kassipoeg, kelle lõuaaluseid valgeid karvu kuu ajaga liiga palju sai.
No ja koerauudis ka. Üks eestimaine vanapaar võttis endale eelmisel sügistalvel varjupaigast kutsika. Nüüd, kui kutsikas on kümnekuuseks kasvanud, nad ei taha teda enam, sest ta kasvas liiga suureks. Laikasuuruseks, täpsemalt. Selline valge mustade laikudega võltslaika. No ja eks mina aitan nüüd sellelegi kodu otsida.
Targem olnuks siis osta tõukoer - sel juhul on ette kindel, kui suureks ta kasvab. Ausalt, ma ei suuda vähemalt veel lõpetada imestamist selle üle, millise loogika järgi inimesed mõtlevad.
Kui üldse mõtlevad.
Kuuldavasti oldavat aga sealsamas Soomes hädas küülikutega, kes lemmikloomana võetud, seejärel parki lahti lastud ja nüüd ehtküülikulikult paljunevad. Et tegevat palju kahju teised. Ja et ei tea, kas nüüd peaks riiklikult mõned tuhkrud ka lahti laskma, et teevad küülikutele ehk otsa peale.
Noh, asja võib vaadelda nii, et küülikud teevad inimestele lihtsalt tagasi kõik sigadused, mis neile kui lemmikloomadele tehtud on.
Riiklikult pole aga mingit mõtet tuhkruid lahti laskma hakata, tuleb vaid veidi oodata - praegu on juhtumisi just tuhkur lemmikloomana moes, aga kui neist ära tüdinetakse, küll nad siis niisamuti lahti lastakse, nagu praegu on lastud küülikud. Ja saabki õnnis tasakaal jälle paika.
Vähemalt loomapidamisalase vastutustunde saab Tija küll raudselt kodunt kaasa.
Anu Laansalu, kena inimene, kes on pooliti Tija ristiema ja kes nüüdseks koduseks saanud Iowast Eestis käimas oli, oli larbi teemast kuuldes ehmunud, miks mängivad noored ja lapsed nii palju kurjust sisaldavaid süžeesid.
Ma ei tea seda, ju siis on maailm selline. Parem, kui mängitakse, mitte ei lasta kurjusel igapäevaelus toimida. Aga võib-olla tunduvad mõned asjad vaid "vanainimestele" (või peaks seda jutumärkideta kirjutama?) kurjad, teistele enam mitte?
Loomadest täna niipalju, et ühe mustahallitähnilise, arvatavasti kolmekuuse noorkõutsi leidsin paar päeva tagasi Toompuiesteelt värisemas - noh, umbes nõnda, nagu metsjänesepojad vanasti end kombaini ees olematuks püüdsid teha. Pidanuks ma ta sinna edasi värisema jätma või? Õnneks võttis Eva looma seekord ulualla, mõneks ajaks vähemasti. Nüüd tuleb loomale kodu leida.
Eva leitud ja mõne kuu eest meie juurde toodud ning siin poeginud Stockmanni juurest leitud emakass on oma kolm poega aga parasjagu kahekuusteks kasvatanud. Kui kogu aeg oli teadmine, et neist kahte soovib üks vanaproua Soomes, siis nüüd selgus, et siiski mitte. Nimelt, oo õudust, kuu aega tagasi tehtud pildil paistis valge laik musta kassipoja lõua all hoopis väiksem, nüüd selgub aga, et see on suurem, niisiis pole päris õige sort. Ja taust kasse pildistades polnud ka päris õige olnud, naabri kuuriuks, mis kassipoja selja taha sattus, ei olnud piisavalt elegantne, punane samet oleks ehk parem olnud.
Kohati ei saa ma aru, kas Eestist on Soome jaoks kujundatud kassikaubamaja. Lukskaubamaja, ma pean silmas. Et tulen ja valin ja virisen, sest klient on alati kuningas. Ja kas selliselt valides ikka üleüldse peab siit kasse saama. Kas sellise suhtumise juures üleüldse peab looma saama, pean ma silmas.
Parempoolsel pildil on kassipoeg, kellel olnuks juba kodu Eestis, kui ta poleks olnud Soome ära lubatud.
Vasakpoolsel pildil on kassipoeg, kelle lõuaaluseid valgeid karvu kuu ajaga liiga palju sai.
No ja koerauudis ka. Üks eestimaine vanapaar võttis endale eelmisel sügistalvel varjupaigast kutsika. Nüüd, kui kutsikas on kümnekuuseks kasvanud, nad ei taha teda enam, sest ta kasvas liiga suureks. Laikasuuruseks, täpsemalt. Selline valge mustade laikudega võltslaika. No ja eks mina aitan nüüd sellelegi kodu otsida.
Targem olnuks siis osta tõukoer - sel juhul on ette kindel, kui suureks ta kasvab. Ausalt, ma ei suuda vähemalt veel lõpetada imestamist selle üle, millise loogika järgi inimesed mõtlevad.
Kui üldse mõtlevad.
Kuuldavasti oldavat aga sealsamas Soomes hädas küülikutega, kes lemmikloomana võetud, seejärel parki lahti lastud ja nüüd ehtküülikulikult paljunevad. Et tegevat palju kahju teised. Ja et ei tea, kas nüüd peaks riiklikult mõned tuhkrud ka lahti laskma, et teevad küülikutele ehk otsa peale.
Noh, asja võib vaadelda nii, et küülikud teevad inimestele lihtsalt tagasi kõik sigadused, mis neile kui lemmikloomadele tehtud on.
Riiklikult pole aga mingit mõtet tuhkruid lahti laskma hakata, tuleb vaid veidi oodata - praegu on juhtumisi just tuhkur lemmikloomana moes, aga kui neist ära tüdinetakse, küll nad siis niisamuti lahti lastakse, nagu praegu on lastud küülikud. Ja saabki õnnis tasakaal jälle paika.
Vähemalt loomapidamisalase vastutustunde saab Tija küll raudselt kodunt kaasa.
1. juuli 2008
Laagrist tagasi
Noored on laagrist tagasi. Sõber Märt sõitis kohe edasi Viljandimaale, Tija jäi koju muljeid jagama. Järgmine koduväline ettevõtmine, mis kavas, on Dagö kontsert Tartus – oli vist 15. juulil… Või, oot, kas mitte üks larp – Tija elu esimene – ei pidanud enne olema? Pidi vist ikka küll, eks ma seda täpsustan.
Te muidugi ikka teate kõik, mis asi on larp, eks? Kui ei tea, siis vaadake aadressilt http://et.wikipedia.org/wiki/LARP
Tijal oli laagris parasjagu raske selgitada, et kes see Märt siis ikka on. Et olete õde ja vend, jah? Ah soo, et ei olegi… No siis käite, eks! Ah et ei käi ka või…? No mida siis?
Ühesõnaga, tänapäeval on poisi ja tüdruku omavahelise suhtlemise jaoks võimalikud ainult kaks varianti: nad kas on sugulased või nad käivad. Ah jah, kolmas on veel, see on see, et ei suhtlegi. Vähemalt mitte sõbralikult.
Noh, mina ütleksin meie pere keelepruugist lähtuvalt, et Märt on lihtsalt ära kodustatud – nagu kassid, koerad ja kuldkaladki, liivahiirtest rääkimata. Aga võib-olla ka taltsutatud nagu Väikese Printsi Rebane.
Väikesest Printsist edasi minnes – üks, mis Tijat laagris häiris, oli see, kui talle Väike Printsess öeldi. Printsessid pidid olema need, kes on roosades satsides, tema on aga äärmisel juhul nõus olema ehk ainult selline mustas kleidikeses printsess, kellest pärast "Luikede järve" Must Luik kasvab. Sest must on ilus.
No ja sarnaselt Merje tütrele (vt Merje blogist, mille aadressi siitsamast linkidest leiad) arvab ka Tija, et nii laagris kui muidu on suhteliselt palju meeldivam suhelda nii tüdrukute kui poistega, KES EI OLE TIBID. Ah et kas on ka meessoost tibisid olemas? Oo jaa, ja kui palju veel! ;)
Võib-olla on koduõpe omamoodi kaitsesüst tibinduse ülemäärase kasvu vastu?
Ja kui küsida, kes või mis Tijale laagris kõige rohkem meeldis, siis vist Micke Renlund – Soomest tulnud foorumteatri töötoa juht, elukogenud ja elu näinud tark inimene, kes teadis, millest räägib ja mida õpetab.
Shamanismist lähtuva India õpetaja Shibuga oli kontakt mõnevõrra väiksem, sest see oli kunagi loodusele lähemale saamise ning sellega üheks muutumise protsessis ühe kuke kaela kahekorra käänanud.
Kuke vaatepunktist lähtudes polnud see tegu just kõige positiivsem ning kuna Tija on harjunud end erilise pingutuseta kogu elavaga (putukad ja ämblikulaadsed ehk välja arvatud) ühena tundma, siis lähenes ta hindamist vajavale objektile arusaadavalt nimelt kuke seisukohalt.
Te muidugi ikka teate kõik, mis asi on larp, eks? Kui ei tea, siis vaadake aadressilt http://et.wikipedia.org/wiki/LARP
Tijal oli laagris parasjagu raske selgitada, et kes see Märt siis ikka on. Et olete õde ja vend, jah? Ah soo, et ei olegi… No siis käite, eks! Ah et ei käi ka või…? No mida siis?
Ühesõnaga, tänapäeval on poisi ja tüdruku omavahelise suhtlemise jaoks võimalikud ainult kaks varianti: nad kas on sugulased või nad käivad. Ah jah, kolmas on veel, see on see, et ei suhtlegi. Vähemalt mitte sõbralikult.
Noh, mina ütleksin meie pere keelepruugist lähtuvalt, et Märt on lihtsalt ära kodustatud – nagu kassid, koerad ja kuldkaladki, liivahiirtest rääkimata. Aga võib-olla ka taltsutatud nagu Väikese Printsi Rebane.
Väikesest Printsist edasi minnes – üks, mis Tijat laagris häiris, oli see, kui talle Väike Printsess öeldi. Printsessid pidid olema need, kes on roosades satsides, tema on aga äärmisel juhul nõus olema ehk ainult selline mustas kleidikeses printsess, kellest pärast "Luikede järve" Must Luik kasvab. Sest must on ilus.
No ja sarnaselt Merje tütrele (vt Merje blogist, mille aadressi siitsamast linkidest leiad) arvab ka Tija, et nii laagris kui muidu on suhteliselt palju meeldivam suhelda nii tüdrukute kui poistega, KES EI OLE TIBID. Ah et kas on ka meessoost tibisid olemas? Oo jaa, ja kui palju veel! ;)
Võib-olla on koduõpe omamoodi kaitsesüst tibinduse ülemäärase kasvu vastu?
Ja kui küsida, kes või mis Tijale laagris kõige rohkem meeldis, siis vist Micke Renlund – Soomest tulnud foorumteatri töötoa juht, elukogenud ja elu näinud tark inimene, kes teadis, millest räägib ja mida õpetab.
Shamanismist lähtuva India õpetaja Shibuga oli kontakt mõnevõrra väiksem, sest see oli kunagi loodusele lähemale saamise ning sellega üheks muutumise protsessis ühe kuke kaela kahekorra käänanud.
Kuke vaatepunktist lähtudes polnud see tegu just kõige positiivsem ning kuna Tija on harjunud end erilise pingutuseta kogu elavaga (putukad ja ämblikulaadsed ehk välja arvatud) ühena tundma, siis lähenes ta hindamist vajavale objektile arusaadavalt nimelt kuke seisukohalt.
29. juuni 2008
Kass supleb, laager jätkub
Tija on jätkuvalt laagris ja sõber Märt kah sealsamas. Märt pidi minuvanustele, kes korralikult inglise keelt ei oska, eesti-inglise ja inglise-eesti peaaegusünkroontõlget tegema, ütles Tija. Tija jälle on suutnud enam-vähem maha rahustada kõik, kes tahavad teada, miks ta küll midagi ei söö ja kas ta putru ka ei söö ja kas ta isegi vorsti ega juustu ei söö?!?!? Eile hommikul ta igatahes sööklasse ei läinudki, sest ütles, et pidev tähelepanu teemal: "Aga mida sa siis üldse sööd? Aga kas sa seda ka ei söö? Aga sa maitse, see on ju täiesti hea!!!!", võtab isu neidki asju süüa, mida ta muidu võib-olla isegi sööks. Noh, pood on lähedal, põhimõtteliselt ta teab, millised kasulikud toitained ja mineraalid enesesse kühveldada tuleks ja milliseid kahjulikke aineid kui suures koguses süüa tohib, ilma et see veel tõsiselt tervist rikkuma hakkaks. Ma ei söönud ju selles vanuses ja veel tükk aega hiljemgi ise ka peaaegu midagi. Hiljem sain teada, et naabrid olevat kindlad olnud, et küllap ma varsti ära suren, nad polevat ainult tahtnud seda mu vanematele öelda - nii mulle vähemalt räägiti. No aga kui ma oleksingi surnud, siis pigem küll ägeda vaat et lämbumiseni viiva angiini või südamelihase põletiku kätte, vähene söömine seda põhjustanud poleks. Ja Tija lasteaiasõbratari Grete ema oli kunagi väiksena lausa pikka aega haiglas, sest kõik targad arstid pidid uurima, mis sel lapsel küll viga on, et ta ei söö... Nüüd meenutab Annika muigamisi, et kõigi supertõsiste uuringute ning analüüside tulemuseks olnud järeldus: "Laps ei söö, sest ta ei taha." Nagu isegi vist aru saite, on Grete ema Annika ka jätkuvalt elus. Nii kirjutasingi Tija laagriankeedi peale lahtrisse, kus taheti teada, kas on mingeid eritingimusi, mida lapse puhul silmas pidada: "Ei söö peaaegu mitte midagi, kuid suhtuge sellesse, palun, rahulikult - ta jääb sellele vaatamata ellu." Laagritegijad on õnneks seekord noored inimesed, kes niisuguse lähenemise peale ära minestavat ei paista. Kasvatuslikult räägivad söömise kasulikkusest üksnes tüütud eakaaslased, kohe saab selgeks, kuidas neid endid õpetatud on, isegi sõnavara, mida nad kasutavad, on naljakas jälgida. Laagrist ajakirjanduse vahendusel saate lugeda http://www.maaleht.ee/2008/06/29/kultuur/821-jarva-peetris-hakkab-ka-publik-etenduses-osalema
Lingina ma seda panna juba jälle ei oska... Kui Märt ja Tija laagrist tagasi jõuavad, küsin neilt blogiteemalist korduskursust.
Kodus saab rahuga tööd teha (toimetada ja eelnevalt sisestada prof Salumaa "Märksõnu dogmaatikast" ja üksnes toimetada Heinz Guderiani raamatu "Sõduri mälestused" tõlget), puhata ning unustada ennast vanni hüljest mängima. Ainult et vannis ei saa viimasel ajal enam raamatut lugeda, see pritsitakse märjaks. Mu hingesugulane Belladonna on nimelt ka vett armastama hakanud. See on muidugi tõsi, et mu kõige lemmikloomam kaslane puuma kõrval, ees või järel, ega ma täpselt teagi, on kalakass, eks Belladonna püüa vist vähehaaval temaks areneda.
Lingina ma seda panna juba jälle ei oska... Kui Märt ja Tija laagrist tagasi jõuavad, küsin neilt blogiteemalist korduskursust.
Kodus saab rahuga tööd teha (toimetada ja eelnevalt sisestada prof Salumaa "Märksõnu dogmaatikast" ja üksnes toimetada Heinz Guderiani raamatu "Sõduri mälestused" tõlget), puhata ning unustada ennast vanni hüljest mängima. Ainult et vannis ei saa viimasel ajal enam raamatut lugeda, see pritsitakse märjaks. Mu hingesugulane Belladonna on nimelt ka vett armastama hakanud. See on muidugi tõsi, et mu kõige lemmikloomam kaslane puuma kõrval, ees või järel, ega ma täpselt teagi, on kalakass, eks Belladonna püüa vist vähehaaval temaks areneda.
26. juuni 2008
Foorumteatri laagris
No nii, koduõppeema Merje, tervitused Sulle ja teade, et nüüd läks meie pere laps "sotsialiseeruma" ehk laagrisse. Laager on seotud VAT-teatri foorumgrupiga ning arvestades foorumteatri olemust peaks see lausa mitmekordselt sotsialiseeriv olema.
Kes veel ei tea - foorumteater on selline kummaline teater, kus kõigepealt mängitakse maha üks konkreetsele publikule elulähedaseks arvatud konfliktolukord, siis küsitakse publikult, kas konflikti oleks mõne tegelase teistsuguse käitumise korral vältida andnud, ja seejärel mängitakse läbi publiku pakutud variant, et vaadata, kas olukord muutub paremaks.
Laager toimub Järvamaal Peetris ja pühapäeval, 29. juunil mängitakse seal maha ka üks foorumteatri etendus. Usun, et see võetakse Järvamaal hästi vastu. Hea oleks, kui seepeale kutsutaks foorumteatrit edaspidi külla ka Järvamaa koolidesse. Tallinna koolides ollakse juba kogetud, et nendest etendustest on pingete lahendamisel ning võimalike suhtesasipundarde lahtiharutamisel abi.
Kui aga harutamisest rääkida, siis juba mõnda aega on Tija käsitöötunni teema kootud kampsuni ülesharutamine. Kui lõng kerades tagasi, siis vaatame, mida sellest n-ö taaskasutuse korras teha saab. Ja tulgu mulle keegi vaid ütlema, et see ei ole käsitöövääriline teema!
Ja kui kehalise kasvatuse juurde jõuda, siis seal olid laagrieeli käsil jooks, hüpped kohal, kägarhüpped ning kägarkõnd, spagaadid, põlve- ja pöiakõõluste venitamised ning selgroo ülaosale mõeldud painutused. Kolme päeva jooksul saabus üllataval kombel isegi juba teatav edasiminek. Tegutsemine jätkub pärast foorumteatri laagrit.
Inglise keeli jõudis Tija enne laagrit mõnevõrra süveneda Harry Potteri raamatute maagiliste ning müstiliste olevuste algupärast päritolu tutvustavasse raamatusse. Muuhulgas selgus, et Griffindor tähendab prantsuse keeles kuldset greifi (loomulik ju, aga tõesti, selle peale ei taibanud tulla!) ning et Haapsalu Valge Daam on Halli Daami üks analooge.
Kes veel ei tea - foorumteater on selline kummaline teater, kus kõigepealt mängitakse maha üks konkreetsele publikule elulähedaseks arvatud konfliktolukord, siis küsitakse publikult, kas konflikti oleks mõne tegelase teistsuguse käitumise korral vältida andnud, ja seejärel mängitakse läbi publiku pakutud variant, et vaadata, kas olukord muutub paremaks.
Laager toimub Järvamaal Peetris ja pühapäeval, 29. juunil mängitakse seal maha ka üks foorumteatri etendus. Usun, et see võetakse Järvamaal hästi vastu. Hea oleks, kui seepeale kutsutaks foorumteatrit edaspidi külla ka Järvamaa koolidesse. Tallinna koolides ollakse juba kogetud, et nendest etendustest on pingete lahendamisel ning võimalike suhtesasipundarde lahtiharutamisel abi.
Kui aga harutamisest rääkida, siis juba mõnda aega on Tija käsitöötunni teema kootud kampsuni ülesharutamine. Kui lõng kerades tagasi, siis vaatame, mida sellest n-ö taaskasutuse korras teha saab. Ja tulgu mulle keegi vaid ütlema, et see ei ole käsitöövääriline teema!
Ja kui kehalise kasvatuse juurde jõuda, siis seal olid laagrieeli käsil jooks, hüpped kohal, kägarhüpped ning kägarkõnd, spagaadid, põlve- ja pöiakõõluste venitamised ning selgroo ülaosale mõeldud painutused. Kolme päeva jooksul saabus üllataval kombel isegi juba teatav edasiminek. Tegutsemine jätkub pärast foorumteatri laagrit.
Inglise keeli jõudis Tija enne laagrit mõnevõrra süveneda Harry Potteri raamatute maagiliste ning müstiliste olevuste algupärast päritolu tutvustavasse raamatusse. Muuhulgas selgus, et Griffindor tähendab prantsuse keeles kuldset greifi (loomulik ju, aga tõesti, selle peale ei taibanud tulla!) ning et Haapsalu Valge Daam on Halli Daami üks analooge.
5. juuni 2008
Regina läheb
Tija tunnistusest ma täna veel ei räägi - teatavate asjaolude tobeda kokkulangemise tõttu saabub pitsatitega paber alles lähipäevil. Balletikoolis pole õppeaasta aga arusaadavalt veel lõppenudki, vaid kestab nagu alati jaanipäevani. Sel nädalal on olnud placementi- ja pantomiimitunnid, järgmise nädala tunniplaani veel ei tea.
Balletikoolist lahkus Regina, öeldes aitäh ja tuues lilli ja maasikaid... Kahju. Ta on tüdruk, kes paindus väga hästi ja läks trenni tehes iga kuuga aina ilusamaks. Tõsi, tal oli väga raske jagada ennast muusika- ja balletikooli vahel ning aina raskemaks see iga aastaga läks. Kadrioru Saksa Gümnaasium veel pealekauba.
Tänase postituse esimese pildi autor on fotograaf Margus Taal, viimase autor aga piltnik Arvi Kriis.
Regina 2005. aasta juunis balletikooli kevadkontserdil (moderntants).
Regina 2006. aasta jaanuaris ehk kaks aastat tagasi balletikoolis Maalehe tele- ja raadiokava TeRa lastelehekülje jaoks Tijale intervjuud andmas.
Regina 2007. aasta märtsis Pille-Riini kodus W.I.T.C.H.'i koomiksivõistluseks valmistumas. Regina kehastas Corneliat.
Regina kui Jonnakas Jäär 30. mail 2008. aastal lasteballeti "Inetu Pardipoeg" esietendusel.
Balletikoolist lahkus Regina, öeldes aitäh ja tuues lilli ja maasikaid... Kahju. Ta on tüdruk, kes paindus väga hästi ja läks trenni tehes iga kuuga aina ilusamaks. Tõsi, tal oli väga raske jagada ennast muusika- ja balletikooli vahel ning aina raskemaks see iga aastaga läks. Kadrioru Saksa Gümnaasium veel pealekauba.
Tänase postituse esimese pildi autor on fotograaf Margus Taal, viimase autor aga piltnik Arvi Kriis.
Regina 2005. aasta juunis balletikooli kevadkontserdil (moderntants).
Regina 2006. aasta jaanuaris ehk kaks aastat tagasi balletikoolis Maalehe tele- ja raadiokava TeRa lastelehekülje jaoks Tijale intervjuud andmas.
Regina 2007. aasta märtsis Pille-Riini kodus W.I.T.C.H.'i koomiksivõistluseks valmistumas. Regina kehastas Corneliat.
Regina kui Jonnakas Jäär 30. mail 2008. aastal lasteballeti "Inetu Pardipoeg" esietendusel.
15. aprill 2008
Maajale, Tija jaoks olulisele inimesele
Maaja, täna on Su sünnipäev. Tahame Sulle õnne soovida ja siinkohal veel kord öelda, kui oluline Sa meile oled.
Sina oled väga meie tütre Tija moodi ja mina olen vist üksjagu Sinu tütre Tiina moodi.
Sinule mõtlemine on mind paljudel kordadel aidanud Tijat paremini mõista. Ka olen osanud Tijale hõlpsamalt seletada ta suhteid sügiselastest sõbrannadega, kui olen meenutanud Sinu ja minu omaaegseid suhtlemisi.
Tija on Tijagi sellepärast, et Sinu nüüdseks juba lahkunud ema oli Tiia – ja oli ju temagi jäärasarviline kevadetüdruk nagu teie mõlemad, Sina ja Tija.
Mõnikord, kui Sul on olnud mahti Saksamaalt koju Eestimaale käia - ehkki, praegu on Su kodu vist juba siiski pigem Saksamaa -, on Sinust olnud abi selleski, et Sa oled osanud Tijale mõnda asja sootuks paremini seletada kui mina, sest te räägite emotsionaalses mõttes ühte keelt. Niisamuti, nagu mina Sinu tütre Tiinaga.
Õeke ja sõbratar - ja mis siis, et me bioloogilises mõttes õed pole! -, aitäh, et Sa olemas oled. Aitäh, et Sa oled õpetanud mind aru saama inimestest, kes on hoopis teistsugused, kui ma ise. Aitäh, et sa oled õpetanud mind hindama selliste inimeste kompromissitut sõprust.
Kui Tija kasvab niisama ausaks ja julgeks tüdrukuks, kui oled Sina, siis võin olla õnnelik.
Tervitusi Sulle ja Su lastele Tiinale ning Paul-Eerikule siit tundmatuseni muutunud maalt - suvel näeme jälle!
14. aprill 2008
Part ja proovid
Näib, et südamelihasepõletikku meie majas pole, sest part - st Tija - võttis end kokku ja tantsib hoolsalt. Iga päev ja igas trennis ning proovis.
Homseks anti erandlikult vaba päev, sest viimati olid nad vabad kaheksa päeva tagasi.
Nüüdseks tundub suhteliselt kindel olevat, et inetut pardipoega tantsib Tija. See on kaasa toonud ka mõningaid mitte nii väga loomingulisi sõnavahetusi.
Trennikaaslane Tijale: Sa ära parem unistagi, et sinust tantsija või näitleja saab, sinust ei saa midagi, sa ei oskagi tantsida! Äärmisel juhul saab sinust kassitädi nagu su emastki!
Tija: Aga miks mulle siis inetu pardipoja roll anti, kui ma tantsidagi ei oska?
Trennikaaslane: Sest sa oled inetu ja sobid seepärast sinna rolli suurepäraselt!
Kired niisiis möllavad ja sotsialiseerumine toimub, nii et mühiseb ;).
Etendus tundub vahva tulevat, mitte üksnes romantiline, vaid samaaegselt ka naljakas. Karakterrollid on võimsad, taluõuel ülemust mängivat kalkunit (Helve) kujutan Tija ettetantsimiste põhjal (tal on vist kõik rollid vähemalt osaliselt selged, sest põnev on kaasa harjutada) juba vägagi elavalt ette. Varvaskingades (võib-olla) habrast hiirekest Inessat ka.
Alljärgnev pilt aitab aga meenutada, millised olid nad tantsukoolis Noor Ballett - kõik justkui oma lapsed - veel mõni aeg tagasi, enne mässavat teismeiga. Nimelt kevadkontserdil 2005 sõdurite ja nukkude tantsus - nüüd siis juba kolm aastat tagasi.
Pildil vasakult paremale Stefania (vanemate soovil valis nüüdseks klaverimängu, mitte balleti, kuna mõlemat enam ei jõudnud), Tija, Maria (kuna ei kasvanud pikaks, jättis balleti pooleli, ehkki oli hea tantsija) ja Helve (tüdruk, kellele ennustatakse pigem lavastaja kui tantsija tulevikku - kui see nii ka läheb, on ta ema ära teeninud maailma suurima lillekimbu, mida kusagilt üldse leida võib...).
Prantsuse keeles käime Tija ja Märdiga kolmekesi. Tija ei karda lugemist ega hääldamist, Märt on perfektsionist ega ole seepärast enese hääldusega rahul, grammatikat jagab ta ka teistest paremini. Mina olen rahul sellega, et mul hakkab mööduma hirmukramp, mille sisuks on veendumus, et mina niikuinii iialgi mingitki hääldamist selgeks ei saa. Oleme lugenud ja tõlkinud muinasjuttude lihtsustatud versioone, see on päris naljakas ja vahva, nõnda täiesti saab õppida.
Koduses etapiõppes käib parasjagu matemaatika ja see edeneb hästi. Oleme kümnendmurdude lahutamise juures.
Alljärgnevalt väike aineinventuur.
Eesti keel - materjal omandatud.
Inimeseõpetus - materjal omandatud.
Loodusõpetus - materjal omandatud.
Kehaline kasvatus - asendatud balletiga, koormusepuudust ei ole.
Kunstiõpetus - toimub kogu aeg ega lõpe kunagi.
Käsitöö - sama lugu.
Muusikaõpetus - sama lugu.
Arvutiõpetus - ei päevagi praktikata ja see ei ole nali.
Matemaatika - on parasjagu käsil.
Inglise keel - praktika käib, teooria tuleb pärast matemaatikat.
Ajalugu - pärast matemaatikat, inglise keelega paralleelselt.
Niisiis, oleme graafikus. Sõltumata terve veerandi kestnud haigusest.
Homseks anti erandlikult vaba päev, sest viimati olid nad vabad kaheksa päeva tagasi.
Nüüdseks tundub suhteliselt kindel olevat, et inetut pardipoega tantsib Tija. See on kaasa toonud ka mõningaid mitte nii väga loomingulisi sõnavahetusi.
Trennikaaslane Tijale: Sa ära parem unistagi, et sinust tantsija või näitleja saab, sinust ei saa midagi, sa ei oskagi tantsida! Äärmisel juhul saab sinust kassitädi nagu su emastki!
Tija: Aga miks mulle siis inetu pardipoja roll anti, kui ma tantsidagi ei oska?
Trennikaaslane: Sest sa oled inetu ja sobid seepärast sinna rolli suurepäraselt!
Kired niisiis möllavad ja sotsialiseerumine toimub, nii et mühiseb ;).
Etendus tundub vahva tulevat, mitte üksnes romantiline, vaid samaaegselt ka naljakas. Karakterrollid on võimsad, taluõuel ülemust mängivat kalkunit (Helve) kujutan Tija ettetantsimiste põhjal (tal on vist kõik rollid vähemalt osaliselt selged, sest põnev on kaasa harjutada) juba vägagi elavalt ette. Varvaskingades (võib-olla) habrast hiirekest Inessat ka.
Alljärgnev pilt aitab aga meenutada, millised olid nad tantsukoolis Noor Ballett - kõik justkui oma lapsed - veel mõni aeg tagasi, enne mässavat teismeiga. Nimelt kevadkontserdil 2005 sõdurite ja nukkude tantsus - nüüd siis juba kolm aastat tagasi.
Pildil vasakult paremale Stefania (vanemate soovil valis nüüdseks klaverimängu, mitte balleti, kuna mõlemat enam ei jõudnud), Tija, Maria (kuna ei kasvanud pikaks, jättis balleti pooleli, ehkki oli hea tantsija) ja Helve (tüdruk, kellele ennustatakse pigem lavastaja kui tantsija tulevikku - kui see nii ka läheb, on ta ema ära teeninud maailma suurima lillekimbu, mida kusagilt üldse leida võib...).
Prantsuse keeles käime Tija ja Märdiga kolmekesi. Tija ei karda lugemist ega hääldamist, Märt on perfektsionist ega ole seepärast enese hääldusega rahul, grammatikat jagab ta ka teistest paremini. Mina olen rahul sellega, et mul hakkab mööduma hirmukramp, mille sisuks on veendumus, et mina niikuinii iialgi mingitki hääldamist selgeks ei saa. Oleme lugenud ja tõlkinud muinasjuttude lihtsustatud versioone, see on päris naljakas ja vahva, nõnda täiesti saab õppida.
Koduses etapiõppes käib parasjagu matemaatika ja see edeneb hästi. Oleme kümnendmurdude lahutamise juures.
Alljärgnevalt väike aineinventuur.
Eesti keel - materjal omandatud.
Inimeseõpetus - materjal omandatud.
Loodusõpetus - materjal omandatud.
Kehaline kasvatus - asendatud balletiga, koormusepuudust ei ole.
Kunstiõpetus - toimub kogu aeg ega lõpe kunagi.
Käsitöö - sama lugu.
Muusikaõpetus - sama lugu.
Arvutiõpetus - ei päevagi praktikata ja see ei ole nali.
Matemaatika - on parasjagu käsil.
Inglise keel - praktika käib, teooria tuleb pärast matemaatikat.
Ajalugu - pärast matemaatikat, inglise keelega paralleelselt.
Niisiis, oleme graafikus. Sõltumata terve veerandi kestnud haigusest.
30. märts 2008
Jäär ujulas ning balletikoolis
Tija pidas täna sünnipäeva - Nõmme ujulas ja pärast Järvel mingis söögikohas ja seejärel Nõmme metsa all mängumõõkadega võideldes. Sünnipäeval oli peale Tija veel viis tüdrukut.
Üks sõber imestas, kas luban Tijal tõesti üksi sünnipäeva pidada - et tema ema ei lubavat. See oli mulle ootamatu. Miks ma peaksin keelama, ma ei pea Tija sõpru ju tingimata ta sünnipäeval tundma saama?
Kuidas sujub õppetöö? Geomeetriliselt. Tundsin eile matemaatikasse sukeldudes end tõeliselt õnneliku koduõpetajana. Kas Tija mu tunnet jagas, pole ma kindel, aga selgeks sai ta teema küll.
Teine eluline teema on balletikool ja Inetu Pardipoeg. Kui Tija ei peaks jaksama piisavalt treenida, tantsib parti Marjana üksi. Küsisin Tijalt, kas ta nõustub teiste inimestega ühtviisi sööma hakkama ja seeläbi võib-olla tugevaks saama, kui nõrkuse põhjus peaks olema väheses söömises, või vereprooviks arsti juurde minema, et kindlaks teha, kas ta tervis on korras, ega ole näiteks südamelihasepõletikku.
Vastus oli... eakohane. Tijale eakohane. Muuhulgas sain kuulda, et vägisi pole teda enam võimalik arsti juurde viia, ta lihtsalt ei tule, sest kardab vereproovi. Ja tavatoitu süüa ka ei suuda, ärgu ma mõelgugi.
Mida teha lapsega, kes paaniliselt kardab nii hambaarsti, vereproovi kui süsti? Ja kes peaaegu midagi niisugust süüa ei suuda, mida teised söövad, sest talle ei maitse ja tal hakkab (hakkabki!) halb?
Süüa ei tahtnud ma lapsena ise ka, naabrid olevat lausa arvanud, et ju ma suren ära, kuna ei söö peaaegu midagi. Aga hambaarsti ma ei kartnud ja vereproovi ning süsti küll kartsin, aga ei jooksnud ära...
Meenub Astrid Lindgreni raamat, kus vanem õde või vend ütles nooremale, et kui on tarvis ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis ta lihtsalt otsustab seda võtta ja siis võtabki.
Õeke vastas seepeale, et aga kui temal on vaja ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis tema otsutab, et ta ei võta, ja ta ei võtagi! Ega võtnudki...
Oli see "Lärmisepa tänava Lotta"? Küllap vist... Lugege, Jäär-järeltulijate vanemad, ja, uskuge mind, see on üks äraütlemata tark raamat!
Ja pidage alati meeles, kellena ning milliseks sünnivad-kasvavad lapsed, kes saavad alguse jaanipäeva paiku...
Samas, väga paljud balletitantsijad on just nimelt Jäärad... Tija üks õpetajaist Tõnu Veiler ka. Placementiõpetajast Galina Grigorjevna Morgunist rääkimata.
Alljärgneval pildil ongi Galina Grigorjevna aastal 2005 lavaproovis Tijat juhendamas.
Üks sõber imestas, kas luban Tijal tõesti üksi sünnipäeva pidada - et tema ema ei lubavat. See oli mulle ootamatu. Miks ma peaksin keelama, ma ei pea Tija sõpru ju tingimata ta sünnipäeval tundma saama?
Kuidas sujub õppetöö? Geomeetriliselt. Tundsin eile matemaatikasse sukeldudes end tõeliselt õnneliku koduõpetajana. Kas Tija mu tunnet jagas, pole ma kindel, aga selgeks sai ta teema küll.
Teine eluline teema on balletikool ja Inetu Pardipoeg. Kui Tija ei peaks jaksama piisavalt treenida, tantsib parti Marjana üksi. Küsisin Tijalt, kas ta nõustub teiste inimestega ühtviisi sööma hakkama ja seeläbi võib-olla tugevaks saama, kui nõrkuse põhjus peaks olema väheses söömises, või vereprooviks arsti juurde minema, et kindlaks teha, kas ta tervis on korras, ega ole näiteks südamelihasepõletikku.
Vastus oli... eakohane. Tijale eakohane. Muuhulgas sain kuulda, et vägisi pole teda enam võimalik arsti juurde viia, ta lihtsalt ei tule, sest kardab vereproovi. Ja tavatoitu süüa ka ei suuda, ärgu ma mõelgugi.
Mida teha lapsega, kes paaniliselt kardab nii hambaarsti, vereproovi kui süsti? Ja kes peaaegu midagi niisugust süüa ei suuda, mida teised söövad, sest talle ei maitse ja tal hakkab (hakkabki!) halb?
Süüa ei tahtnud ma lapsena ise ka, naabrid olevat lausa arvanud, et ju ma suren ära, kuna ei söö peaaegu midagi. Aga hambaarsti ma ei kartnud ja vereproovi ning süsti küll kartsin, aga ei jooksnud ära...
Meenub Astrid Lindgreni raamat, kus vanem õde või vend ütles nooremale, et kui on tarvis ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis ta lihtsalt otsustab seda võtta ja siis võtabki.
Õeke vastas seepeale, et aga kui temal on vaja ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis tema otsutab, et ta ei võta, ja ta ei võtagi! Ega võtnudki...
Oli see "Lärmisepa tänava Lotta"? Küllap vist... Lugege, Jäär-järeltulijate vanemad, ja, uskuge mind, see on üks äraütlemata tark raamat!
Ja pidage alati meeles, kellena ning milliseks sünnivad-kasvavad lapsed, kes saavad alguse jaanipäeva paiku...
Samas, väga paljud balletitantsijad on just nimelt Jäärad... Tija üks õpetajaist Tõnu Veiler ka. Placementiõpetajast Galina Grigorjevna Morgunist rääkimata.
Alljärgneval pildil ongi Galina Grigorjevna aastal 2005 lavaproovis Tijat juhendamas.
20. jaanuar 2008
Haigusest ja üksindustest
Mu sisetunne ütleb, et Tijal on vist veidike parem. Ta on jätkuvalt kohutavalt väsinud, kui peamiseks probleemiks tundub jäänud olevat köha - seega on teada, millega tegeleda on tarvis - ja väljanägemine on ka mõnevõrra muutunud. Enam ei meenuta ta põgenenud vangi, vaid eriliselt habrast kõrgest soost tütarlast, kes on küll mõnevõrra kurnatud.
Üks hea inimene saatis talle eile telepaatiliselt paranemissoove, ma näen, et need jõudsid pärale.
Merje, ravimid, mida sa mainid - kas pakuksid ka mõne kontakti, kust ja kellelt neid küsida?
Ja veel olen jõudnud mõelda, et hea, et kool olemas on. Selleks puhuks, kui kodus olla ei taha. Selleks puhuks, kui kodu näib sunnitud vanglana. Kahju ainult, et isegi erikallakuga koolid pahatihti alles gümnaasiumiklassides sellise kvaliteedini jõuavad, et sinna kui sõprade hulka minna saab.
Kui siiski jõuavad. Sest et kõik koolid ei jõua.
Et kust ma seda võtan? Eks õpilaste käest. Muuseas, õpilaste käest, kes tahavad ja suudavad nii õppida kui oma peaga mõelda. Ja neid on rohkem kui üks, kui arvu vastu huvi tunda.
Samas annab võimalus laps jalust ära kooli saata mõnikord ka võimaluse unustada, et tal on juhtumisi peale söögi, riiete ja peavarju lähedastelt veel midagi tarvis võiks olla. Näiteks sõprust ja arukat mõttevahetust. Kindlustunnet ja tuge. Teadmist, et teda armastatakse ja peetakse väga väärtuslikuks. Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda ei ole võimalik töö ja raske rahateenimise kõrvalt anda. See võiks võimatu olla vaid pikkade komandeeringute korral, muidu küll mitte.
Ja veel on see võimatu siis, kui vanemal endal enam midagi anda pole. Kui ta on tühi. Täiesti.
Või... Aga aitab ka. Lihtsalt, see ei ole enam lihtsalt kurb, vaid lausa kohutav, kui palju teismelisi on lükatud maailma üksinda iseenesega hakkama saama.Olen veendunud, et tihti need lükkajad ei teagi, et nad seda teinud on. Ehk arvavad, et kuna nende noorus oli veel raskem ja nad said hakkama, siis mis nende lastelgi viga peaks olema.
Ainult et kas nad said? Ja kas nad nüüd saavad? Hakkama, ma mõtlen.
Kuidas katkestada niisugune põlvkond põlvkonna järel üksijäetute ahel? Küllap iga niisugune laps vähemalt mingil hetkel tahab seda katkestada. Olla oma lastele lähedasem, luua pere, mis on hoopis teistsugune. Kas ja kuipalju see õnnestub, on õnneasi. Sõltub paljuski sellest, kuhu need lapsed maailma tõugatult satuvad. Ja kas nad usuvad, et neil on lootust, või nad lõpetavad lootmise mingil pimedana tunduval hetkel - kuigi valgus oleks juba päris lähedal.
Mu kunagise sõbratari, Läti akvarellisti Ilva Buntika ühe töö nimetus on "Öö on enne koitu kõige pimedam". Sellest pildist oli mulle omal ajal tõsiselt tuge.
Sina, kellele mõeldes ma seda kirjutan - ma tean, et sa suudad selle põlvkondi vältava üksindusteahela katkestada. Olen selles veendunud.
Üks hea inimene saatis talle eile telepaatiliselt paranemissoove, ma näen, et need jõudsid pärale.
Merje, ravimid, mida sa mainid - kas pakuksid ka mõne kontakti, kust ja kellelt neid küsida?
Ja veel olen jõudnud mõelda, et hea, et kool olemas on. Selleks puhuks, kui kodus olla ei taha. Selleks puhuks, kui kodu näib sunnitud vanglana. Kahju ainult, et isegi erikallakuga koolid pahatihti alles gümnaasiumiklassides sellise kvaliteedini jõuavad, et sinna kui sõprade hulka minna saab.
Kui siiski jõuavad. Sest et kõik koolid ei jõua.
Et kust ma seda võtan? Eks õpilaste käest. Muuseas, õpilaste käest, kes tahavad ja suudavad nii õppida kui oma peaga mõelda. Ja neid on rohkem kui üks, kui arvu vastu huvi tunda.
Samas annab võimalus laps jalust ära kooli saata mõnikord ka võimaluse unustada, et tal on juhtumisi peale söögi, riiete ja peavarju lähedastelt veel midagi tarvis võiks olla. Näiteks sõprust ja arukat mõttevahetust. Kindlustunnet ja tuge. Teadmist, et teda armastatakse ja peetakse väga väärtuslikuks. Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda ei ole võimalik töö ja raske rahateenimise kõrvalt anda. See võiks võimatu olla vaid pikkade komandeeringute korral, muidu küll mitte.
Ja veel on see võimatu siis, kui vanemal endal enam midagi anda pole. Kui ta on tühi. Täiesti.
Või... Aga aitab ka. Lihtsalt, see ei ole enam lihtsalt kurb, vaid lausa kohutav, kui palju teismelisi on lükatud maailma üksinda iseenesega hakkama saama.Olen veendunud, et tihti need lükkajad ei teagi, et nad seda teinud on. Ehk arvavad, et kuna nende noorus oli veel raskem ja nad said hakkama, siis mis nende lastelgi viga peaks olema.
Ainult et kas nad said? Ja kas nad nüüd saavad? Hakkama, ma mõtlen.
Kuidas katkestada niisugune põlvkond põlvkonna järel üksijäetute ahel? Küllap iga niisugune laps vähemalt mingil hetkel tahab seda katkestada. Olla oma lastele lähedasem, luua pere, mis on hoopis teistsugune. Kas ja kuipalju see õnnestub, on õnneasi. Sõltub paljuski sellest, kuhu need lapsed maailma tõugatult satuvad. Ja kas nad usuvad, et neil on lootust, või nad lõpetavad lootmise mingil pimedana tunduval hetkel - kuigi valgus oleks juba päris lähedal.
Mu kunagise sõbratari, Läti akvarellisti Ilva Buntika ühe töö nimetus on "Öö on enne koitu kõige pimedam". Sellest pildist oli mulle omal ajal tõsiselt tuge.
Sina, kellele mõeldes ma seda kirjutan - ma tean, et sa suudad selle põlvkondi vältava üksindusteahela katkestada. Olen selles veendunud.
18. jaanuar 2008
Ikka haige
Ikka veel ei saa kirjutada sõnagi õppimisest, vaid ainult haigusest. Positiivne on see, et vahepeal 40 kraadini tõusnud palavik ulatus täna õhtul vaid 37,1-ni. Mõnevõrra ehmatav aga see, et pärast mitmepäevast voodisolekut on Tija nii nõrgaks jäänud, et vajas täna ühest toast teise minemisel tuge, et maha ei kukuks, kui silme eest mustaks läheb.
Ja kui enne oli tegemist saleda balletikooli õpilasega, siis nüüd meenutab ta figuur pigem koonduslaagrist põgenenud vangi. Unenäod on aga endiselt balletist - justkui oleks ta juba klassikalise tantsu tunnis tagasi ning jääks hätta, sest teised on vahepeal reveransi asemel tegema õppinud midagi kummalist, mis algab hoopis neljandast positsioonist - mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Eile olid sõbrad külas ja pärast muretses Tija, ega ta neid sellega solvanud, et suhelda ei jaksanud. Et äkki nad ei tunne teda veel sedavõrd, et uskuda - ta tõepoolest lihtsalt ei jaksanud rääkida.
Vaatame, milline on olukord homme.
Ja kui enne oli tegemist saleda balletikooli õpilasega, siis nüüd meenutab ta figuur pigem koonduslaagrist põgenenud vangi. Unenäod on aga endiselt balletist - justkui oleks ta juba klassikalise tantsu tunnis tagasi ning jääks hätta, sest teised on vahepeal reveransi asemel tegema õppinud midagi kummalist, mis algab hoopis neljandast positsioonist - mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Eile olid sõbrad külas ja pärast muretses Tija, ega ta neid sellega solvanud, et suhelda ei jaksanud. Et äkki nad ei tunne teda veel sedavõrd, et uskuda - ta tõepoolest lihtsalt ei jaksanud rääkida.
Vaatame, milline on olukord homme.
7. jaanuar 2008
Sims 2. Urrrrrrrr!
Nii, esmaspäev on peaaegu käes. Ja laps naudib viimaseid hetki vaheajast. Ma arvan, et mitte enam kaua, sest magamisaeg peaks ammu käes olema. Eriti kui arvestada, et koht, kuhu ta praegu vaat et iminappadega kinnitunud on, on arvutimäng Sims 2.
Mulle vist meeldis sõpradega mööda linna tuuseldav laps rohkem.
Sims 2 on vaieldamatult päris naljakas ja teinekord rohkemgi tegelikkusele sarnanev mäng, kui lapsevanemad ette kujutada oskavad, aga ikkagi ei meeldi mulle see sümbioos Sims+laps millegipärast mitte üks raas.
Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk tundega, mis mind lapsena valdas, kui täiskasvanud suhtlemisest välja lülitusid, sest asusid teleka ette lõõgastuma.
Urrrrrrr!
Aga pole midagi, homme on juba normaalne päev, prantsuse keele jmt igapäevasega. Ootame ära...
Mulle vist meeldis sõpradega mööda linna tuuseldav laps rohkem.
Sims 2 on vaieldamatult päris naljakas ja teinekord rohkemgi tegelikkusele sarnanev mäng, kui lapsevanemad ette kujutada oskavad, aga ikkagi ei meeldi mulle see sümbioos Sims+laps millegipärast mitte üks raas.
Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk tundega, mis mind lapsena valdas, kui täiskasvanud suhtlemisest välja lülitusid, sest asusid teleka ette lõõgastuma.
Urrrrrrr!
Aga pole midagi, homme on juba normaalne päev, prantsuse keele jmt igapäevasega. Ootame ära...
5. jaanuar 2008
Koolivaheaeg on lõppemas
Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" on koht, kus Malin kurdab, et ta ei näe oma nooremaid vendi ega naabri pereema Märta oma tütreid rohkem kui põgusalt hommikusöögil.
Pärast seda kuuleb vaid lauseid: "Me lähme ujuma" või "Me lähme kalale" või "Me läheme ja võtame võrgud välja".
Need õed-vennad olid seal raamatus 12-13 aastased. Nojah, umbes niisama vanad siis, kui Tija praegu. Lindgrenil oli õigus nagu alati - kogu jõuluvaheaja olen minagi peamiselt kuulnud lauseid: "Ma lähen kinno" või "Ma lähen välja" või "Ma lähen Elinaga kokku saama" või...
Ainult et linnalapsed ei käi kalal. Selle asemel pigem tšillimas või hängimas. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendab üks neist rahaga ja teine rahatult linna vahel hulkumist. Ma üksnes ei mäleta, kumb oli kumb.
Tija (pildil vana-aastaõhtuöises linnas) protestib siinkohal, et tema ei käi ei tšillimas ega hängimas, vaid kinos, külas, jalutamas või Nõmme metsas mängumõõkadega võitlemas.
Eks osalt just sellepärast, et Tija on linnalaps, olemegi me oma koju nii palju loomi vedanud. Ma ei taha, et ta loodusest täiesti eemale jääks, kui võimalik oleks, siis tassiksin vist kuused, tammed ja vahtrad ka tuppa.
Et see aga võimalik pole, siis proovime last metsa viia. Näiteks vana-aastaõhtul olime metsas. Meie Aivo (abikaasa) ja koer Liisiga tegime lõket, Tija käis seda vaatamas, ütles, et lõke pidi lahe olema, sõi ära poolteist viinerit ning siis läks autosse tagasi, et internetis, st MSNis sõpradega suhelda ning Interluniumis ringi vaadata.
(Interlunium on üks noorte endi tehtud võlukool internetis, kus käivad täiesti vahvad tegelased koos, aadress www.inter.delora.pri.ee, nende endi tutvustus kõlab järgmiselt:
Interluniumi Instituut on kunagi Harry Potteri raamatute maailmast inspireerituna loodud võlukool Eesti nõidadele ja võluritele. Praeguseks on alles jäänud vaid võlukooli algne idee, kõik muu on aastatega muutunud ja omalaadsemaks muudetud.
Õpilaste vastuvõtt toimub vaid paaril korral aastas, kui on algamas uus õppeaasta (mis võib siin tähendada ka poolaastat, olenevalt õpilaste aktiivsusest). Kui satud õigel ajal lehele, registreeri ja kutsu ka sõber kaasa!)
Nii et nii palju siis metsast ja linnalapse metsaga harjutamisest. Aga Nõmme mets me
eldib talle küll - mis siis, et minu maitse jaoks on see linnavaheline puudega kaetud ala mõnevõrra liiga "kammitud", sile ning korralik.
Jõuluvaheaeg on läbi saamas. Olen äärmiselt hoolega vältinud sellal õppimisest (õpikutesse ja töövihikutesse süvenemise mõttes) kõnelemist. Aga ühtteist õpetlikku on toimunud ikka. Näiteks võimalus 26. detsembril koer Retile (pildil) sünnituse ajal (jaa, jaa, ma tean, et loomad üldjuhul hoopis poegivad!) ämmaemandaks olla. Ja üht-teist ehk veelgi.
Tija sõber ütles, et ma pidin selles blogis ennast väljendama nagu poliitik ;)
Pärast seda kuuleb vaid lauseid: "Me lähme ujuma" või "Me lähme kalale" või "Me läheme ja võtame võrgud välja".
Need õed-vennad olid seal raamatus 12-13 aastased. Nojah, umbes niisama vanad siis, kui Tija praegu. Lindgrenil oli õigus nagu alati - kogu jõuluvaheaja olen minagi peamiselt kuulnud lauseid: "Ma lähen kinno" või "Ma lähen välja" või "Ma lähen Elinaga kokku saama" või...
Ainult et linnalapsed ei käi kalal. Selle asemel pigem tšillimas või hängimas. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendab üks neist rahaga ja teine rahatult linna vahel hulkumist. Ma üksnes ei mäleta, kumb oli kumb.
Tija (pildil vana-aastaõhtuöises linnas) protestib siinkohal, et tema ei käi ei tšillimas ega hängimas, vaid kinos, külas, jalutamas või Nõmme metsas mängumõõkadega võitlemas.
Eks osalt just sellepärast, et Tija on linnalaps, olemegi me oma koju nii palju loomi vedanud. Ma ei taha, et ta loodusest täiesti eemale jääks, kui võimalik oleks, siis tassiksin vist kuused, tammed ja vahtrad ka tuppa.
Et see aga võimalik pole, siis proovime last metsa viia. Näiteks vana-aastaõhtul olime metsas. Meie Aivo (abikaasa) ja koer Liisiga tegime lõket, Tija käis seda vaatamas, ütles, et lõke pidi lahe olema, sõi ära poolteist viinerit ning siis läks autosse tagasi, et internetis, st MSNis sõpradega suhelda ning Interluniumis ringi vaadata.
(Interlunium on üks noorte endi tehtud võlukool internetis, kus käivad täiesti vahvad tegelased koos, aadress www.inter.delora.pri.ee, nende endi tutvustus kõlab järgmiselt:
Interluniumi Instituut on kunagi Harry Potteri raamatute maailmast inspireerituna loodud võlukool Eesti nõidadele ja võluritele. Praeguseks on alles jäänud vaid võlukooli algne idee, kõik muu on aastatega muutunud ja omalaadsemaks muudetud.
Õpilaste vastuvõtt toimub vaid paaril korral aastas, kui on algamas uus õppeaasta (mis võib siin tähendada ka poolaastat, olenevalt õpilaste aktiivsusest). Kui satud õigel ajal lehele, registreeri ja kutsu ka sõber kaasa!)
Nii et nii palju siis metsast ja linnalapse metsaga harjutamisest. Aga Nõmme mets me
eldib talle küll - mis siis, et minu maitse jaoks on see linnavaheline puudega kaetud ala mõnevõrra liiga "kammitud", sile ning korralik.Jõuluvaheaeg on läbi saamas. Olen äärmiselt hoolega vältinud sellal õppimisest (õpikutesse ja töövihikutesse süvenemise mõttes) kõnelemist. Aga ühtteist õpetlikku on toimunud ikka. Näiteks võimalus 26. detsembril koer Retile (pildil) sünnituse ajal (jaa, jaa, ma tean, et loomad üldjuhul hoopis poegivad!) ämmaemandaks olla. Ja üht-teist ehk veelgi.
Tija sõber ütles, et ma pidin selles blogis ennast väljendama nagu poliitik ;)
Esmaspäeval algab kool.
4. jaanuar 2008
Kuidas see küll juhtus?
Blogi on kui päevik, mis on meelega lauanurgale vedelema unustatud - et las nad loevad.
Alates tänasest jätan minagi oma päeviku lauanurgale vedelema. Kuna tegemist on teadliku "maha unustamisega", siis peate lepima tõsiasjaga, et kõik detailid siin ei kajastu - mõnedest olen nõus kõnelema vaid eravestlustes.
Meie pere koduõpe sai alguse sellal, kui Tija (pildil juba viienda klassi õpilasena) teises klassis käis. Veebruaris vist, kui ma õigesti mäletan. Igatahes oli kolmas õppeveerand parasjagu alanud.
Mõneski kohas olen juba maininud, et ajend, miks me koduõppe kasuks otsustasime, ning põhjus, miks me selle jätkamist mõistlikuks pidasime, olid omajagu erinevad. Praeguseks oleme igatahes ajendile tänulikud - tõsise tõuketa poleks me tookord midagi nii julget alustada tihanud.
Üldkokkuvõttes võin öelda, et seni on kõik läinud suhteliselt hästi. Paremini saab küll alati ja selle "paremini" poole me ka püüdleme. Siinjuures olgu aga rõhutatud, et "paremini" all ei pea me silmas mitte hindeid, vaid seda, millest tegelikult aru on saadud ning mis eeldatavasti vähemalt põhiosas kogu eluks meelde jääb.
"Aga kuidas jääb sotsialiseerimisega?!" soovite ehk küsida.
Muretseda pole põhjust, kõik on korras. Lapse suhtlemisoskus üha areneb ja mõtlemisvõime ka. Mulle näib, et see areng on suisa vältimatu, sest kuidas sa ka ei püüaks, ligimestega kokkupuutumisest pole võimalik pääseda. Ja hea ongi, sest aeg-ajalt on meil kõigil üksteise tuge paratamatult vaja.
Tellimine:
Postitused (Atom)
