Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani

Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.

Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).


Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.

Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.

Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.

Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)

Kiropraktik Olga

Tija käis kiropraktikust masseerija juures ära ning selgus, et see, mis tal trenni takistab, on laiaulatuslik lihaste põletik. See tähendab ravivat massaaži esialgu peaaegu iga päev, hiljem ilmselt üle päeva. Ja rauda ja kaltsiumi, kuna neist olla puudus. Ja hiljem magneesiumi, kuna, kui ma asjast õigesti aru sain, ei kipu see praegu omastuma.
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.

Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...

Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.

Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?

Une eeli

Kuna juhtus nii, et lõpetasin eilse päeva töö arvuti taga eilse õhtu asemel alles täna hommikul 5.32, siis vajun vist varsti mõne lause kirjutamisega poole peale jõudnult magama.
Samas, kuna ma täna õhtul rohkem enam eriti tööd teha ei jaksa, on mul järelikult vähemasti üle mitme päeva hetk blogi kirjutamiseks. Mis on ju igati positiivne.
Tadžikimaa ema tulek viibib 10 päeva — ta ütles, et rahalistel põhjustel. Lastest üks aga tegi endale kukkudes veidi viga, ei midagi hullu, kuid vajas siiski rõhksidet. Üllatav oli see, et koolis leiti — kuna lapsel pole veel isikukoodi, siis ei saa temaga arsti juurde minna, sest haigekassa jaoks pole teda olemas.
Arsti juurde läks lapsega turvakodu kasvataja, sest neil ei tulnud pähegi, et sellepärast peaks arsti juurde minemata jätma. Seletasid arstile olukorda ja laps sai üle vaadatud ning vigastus fikseeritud.
Vaatasin huvi pärast nüüd Internetist (praegu on ikka palju lihtsam kui kümmekond aastat tagasi, kui kõik vajalikud seadused tuli paberkandjal välja otsida, sest Internetis oli dokumente alles vähe), mis on vältimatu abi ja kas arstid tohivad seda Eesti riigis osutada. Vastus on, et vältimatu abi on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. Ja et haigekassa tasub õigesti vormistatud arvete olemasolu korral tervishoiutöötajatele selle teenuse osutamise eest ravikindlustamata isikutele. No surma ei olnud karta, aga kui väikegi luu on viga saanud ja seda ei fikseerita, siis on püsiv tervisekahjustus mõeldav küll. Nii et ma ei saa hästi aru, mis see isikukoodi olemasolu või puudumine siia puutub.
Kuna mu kolleeg käib nimetatud kooli väga vahva direktoriga ühes trennis, siis arvasin, et ehk võiksin tema kaudu direktorile "teateid tegelikkusest" läkitada — seda enam, et korra olen teda juba pahandamas näinud, kui selgus, et mingist koolis toimunud jamast polnud kolleegid talle rääkinudki.
Suuline ajakirjandus või nii... ;)
Tijaga käisime ka lõpuks Vene draamateatris Ibseni "Kummitusi" vaatamas, kuna ta nõudis, et see ei meeldi talle enam, et ma seda aina teistega vaatamas käin. Tema kuulas etendust loomulikult klappidega, st tõlkega, ja ütles lõpuks, et nüüd tahaks seda veel teist korda ilma tõlketa vaadata, et kuulata keelt ja intonatsiooni.
Kevadel, kui esietendus oli, arvas Tija veel, et see oleks talle ebahuvitav. Siis ehk olnukski, aga pool aastat on pikk aeg.
Mis "Detsembrikuumusesse" puutub (vastuseks Iibise kirjale), siis seda ma vist ei pelga, et viimati on see liialt vägivaldne... pigem suhtun asjasse snooblikult ja kahtlustan, et ei tea, kas ta ikka kunst on... kuigi kõik ju ei peagi olema. Ja pealegi, viimati ma eksin. Ju on viga tegelikult kõige rohkem selles, et aega on raske leida ja siis jääbki minemata, sest on raske end kokku võtta.
Vabandan kõigi ees, kelle meilidele ma veel vastanud pole. Ausõna, vähehaaval vastan, mõnele juba üleeile ja täna vastasin...
Ja palju õnne kõigile novembrikuu lastele, paljusid olen juba isiklikult õnnitlenud, aga olgu õnnitletud kõik teisedki!
P.S. Just sain Roberti tavakooli muusikaõpetajalt meili, et Roberti esimene muusikakooli eksam läks väga hästi ja ta valmistub nüüd järgmiseks.

Miks mõni raamat jääb lugemata

Elamine kipub vahepeal nii palju aega hõivama, et selle kirjeldamiseks enam mahti ei jäägi. Sellega, et ööpäevas on vaid 24 tundi, oleme probleemi ees perekondlikult. Kui nüüd veidi lõõpimisi kõnelda, siis ma tõesti ei tea, kuidas peaks olema võimalik selle kõige kõrvalt veel koolis KÄIMISEKS aega leida...
Roberti ning Eleonora lugu hargneb edasi omasoodu. Sellest ma seekord ei kõnele.
Mis puutub aga eesti kirjanduse ühte esindusteost "Meelis" VI klassi õpikus, siis selle kohta kirjutamist ma siinkohal paari lausega jätkaksin, polemiseerimaks Kukupaiga (vt http://koduoppekass.blogspot.com/2008/09/seekord-lhidalt.html) ning selgitamaks enese seisukohta.
Minagi lugesin selle raamatu kooli ajal läbi. Erinevalt Kukupaist ma kahjuks mäletan mõningaid mitte ehk valituid, vaid pigem valimatuid kohti "Meelisest". Täpselt niisamuti, nagu ma mäletan sarnaseid kohti "Mahtra sõjast" ning mõnest muustki ajaloolisest raamat-nähtusest.
Kohad, mida mäletan, jäid mulle meelde kui luupainaja – suhteliselt detailitäpsed kirjeldused ilgustest, mida inimesed korda saatnud on. Mingil seletamatul põhjusel on mul kirjeldusi lugedes enamasti samal hetkel ka pilt silme ees, justkui kinos – ja see juba niisama lihtsalt ei lahku.
Mida ma sellega öelda tahan - olen kaugel arvamusest, otsekui ei tohiks noortele-lastele kõnelda võigastest asjadest, mis maailmas ka juhtuvad. Usun, olen jõleduste olemasolu eest Tijat hoiatanud nende võimalikkust rõhutades ehk keskmisest rohkemgi. Aga ma ei pea vajalikuks ega sobivaks neid võikusi koolikirjanduses KIRJELDADA. Ära nimetada jah, aga mitte kirjeldada, Ja kõige enam taunin ma selle vanusegrupi puhul niisuguste asjade kirjeldamist ilukirjanduslikes teostes.
Ilukirjanduslik-ajaloolised raamatud on selles osas veel kõige hullemad, sest nad teesklevad dokumentaalne olemist, seega mõjuvad alateadvusele kahekordse jõuga.
Selle jutuga ei taha ma aga kaugeltki öelda, et "Meelist" mitte kunagi (ja miks mitte mõnikord ka VI klassis, kuna inimesed on erinevad) lugeda ei tohiks. Tohib-tohib. Ainult et tema esinemine kirjandusõpikus ei näi mulle just parima valikuna.

Seekord lühidalt

Aitäh kõigile, kes Roberti muusikakooli eest tasuda aitavad – kokku sai meid täpselt niisama palju, kui on õppeaastas kuid, niisiis on see mure lahendatud. Häid ettepanekuid muusika ja Roberti veel parema kokkuviimise osas tuli veelgi, mis sellest kõigest edaspidi hargnema hakata võib, näeme tulevikus.
Tijale õpetasin vahepeal VI klassi kirjandust natuke aega rangelt programmikohaselt ja hakkasin väga ruttu urisema. Urina teemaks on küsimus, et kas ilma Enn Kippeli teost "Meelis" läbimata tõepoolest haritud inimeseks ei saa. No ei usu, et see raamat nii silmapaistvalt vajalik on.
Aga eks ma viskan pilgu ka teise VI klassi tarbeks mõeldud kirjandusõpikusse. Kui seal ka "Meelis" sees on...
Kui seal ka "Meelis" sees on, siis kõnelen edasi.

Vaid murdosa elust. Väikene

Esmaspäeval lähen Kambja kooli Tija õpikuid tagastama. Olin mures, kuidas neid seni kestnud koostöö eest tänada. Kas viia kõigile lilli? Siis aga soovitas mu pensionil olev õpetajast tädi, et kui viin kompvekke, siis olengi kõiki tänanud. Hea mõte, kummaline, et ma sellele ei tulnud...
Tija seekord kaasa ei tule, sest ta pole ikka veel piisavalt tugev. Sõit väsitaks. Ja pinge, et kas õpetajad on äkki solvunud, et ta teise kooli läks, samuti.
Sõber Märt ütles, et kui ta loeb meie blogi, siis tundub talle, justkui räägiksime me vaid imepisikesest osast olemasolevast. Et selles, mida tema näeb, on väga-väga palju ka muud ning osa sellest "muust" on ehk olulisemgi.
Küllap nii ongi. Iseenesest on see isegi täiesti loomulik, sest isiksuse kujunemine on selles vanuses teadmiste omandamisest paratamatult tähtsam. Samas on see kujunemine aga niivõrd privaatne asi, et.. sellest võib kirjutada ilukirjanduslikus teoses, kuid mitte blogis.
Ja pärast läheb ikkagi teadmisi ka vaja.
Täna valis Tija luuletuse Juhan Viidingult. Lisaks jõudsime alustada vene keele õppega. Vaatasin, naljakate salmide ning jutustustega vene kooli aabits on ühe õppevahendina täiesti hea.
Tija püüdis pähe õppida ka kaherealist venekeelset luuletust, aga eks homme näeb. Luuletus kõneleb siilist, kes on üllatunud, et kuusel on samasugused okkad nagu temalgi.

Et veerand lõppemas või?

Kui Tija iga päev koolis peaks käima, siis võiks selle haige oldud veerandi küll täiega korstnasse kirjutada. Koduõppega õnneks asi nii hull pole... MIDAGI on ikkagi omandatud. Näiteks eesti keel kooliaasta lõpuni. Ja inimeseõpetus kooliaasta lõpuni.
Inimeseõpetusega selgus küll, et õpikust polnud midagi uut teada saada - olime täiesti kogemata absoluutselt kõigest seal kirjas olevast juba varem kõnelenud, kirjeldatud esmaabivõtteid oli Tija aga koguni ühel RPR (Tallinna ja Harjumaa Vabatahtlik Reservpäästerühm, loodud päästetöötajate ning mingil määral - eksinute otsingute osas - ka politsei aitamiseks) õppusel katsetada saanud.
Lisaks otsustasime, et teeme inimeseõpetuses ka veel ühe kirjaliku töö, mis otsapidi jällegi hoopis eesti keele ning kirjanduse töö olema kipub - vaatleme eesti vanasõnade põhjal, millisena eestlased perekonnaelu ning armastust ette kujutanud on.
Vanasõnad on netiotsinguga leitud (http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html), nüüd jääb üle pisut analüüsiga tegeleda.
Kunsti- ja arvutiõpetuse sümbioos on sellel veerandil piirdunud mitmesuguste fototöötlusprogrammide kasutama õppimisega. Viimasel ajal on selle alusmaterjaliks olnud Tija enese pildistatud fotod.
Kui nüüd sellest lõputust väsimusest veel lahti saaks. Tänase päeva iseloomustamiseks teatas Tija, et ta oli üleväsinud juba sellest hetkest peale, kui ta hommikul ärkas.
Aga vähemalt jaksab ta juba sõpradega suhelda ning naerda. Ah jaa, ühe raamatututvustuse moodi ajaleheteksti kirjutas ta ka (http://www.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=11746).
Muu loomingu osas käib parasjagu ühe õudusjutu kokkupanek, põgusal vaatlusel näivad selle esimesed peatükid täiesti tarbitavad olevat, kui kasutada nende iseloomustamiseks Tija sõbra väljendit.
Kirjandusega tutvumise osas võib märkida veel seda, et leppisime Tijaga kokku - tänasest alates loeme teineteisele õhtul ette mõne luuletuse, mis sellel päeval meeldida tahtnud on. Täna valis Tija Heiti Talviku kaks luuletust (kaks, sest ei suutnud otsustada, kumb on õigem): "Magaja" ning "Haud".
Ise itsitas, et kuidagi haualähedane see valik küll, aga... täna meeldisid need.

Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
/.../

***

Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.

***

Mis aga teismeikka puutub, siis see on korraga täieliselt käes. Sedavõrd täieliselt, et mulle näib, et varsti taasmuutun selle peegeldusena isegi teismeliseks...

Teist päeva jalul

Paar päeva on Tija nüüd juba balletikoolis käinud ja isegi kodus inimeseõpetuse õpikut lugenud ning analüüsinud - enamaks pole veel jõudu olnud. Ehk nagu sõber Tartust kirjutas, on kogu selle aasta algus olnud pigem olelusvõitlus viirustes ellujäämise nimel kui koduõpe.
Tegelikult pole Tijal veel jõudu ollagi, kuid, nagu ma talle endalegi ütlesin - kui ta ennast nüüd kohe, jõu olemasolust või puudumisest olenemata, taas jalule ei aja, siis mina küll enam ei tea, kauaks ta pikali jääb.
Sest vägisi tõusmisest on veidi abigi olnud, elu hakkab tasapisi sisse tagasi imbuma... Vaevaliselt küll, paraku. Ja vahepeal näen ma tänaval väsimusest nutvat tütart.
Siiski kutsusin tema ja ta sõbra täna (st kellaaega vaadates praeguse seisuga juba eile) kaasa, vaatama etendust "Võlg" Heiti Talvikust ja Betti Alverist. Kui Tija pelgas, et seal võiks tal igav hakata, siis vastasin, et võtku seda kui kirjandustundi ja tulgu ikka.
No igav Tijal seal küll ei hakanud. Vaatas hoolega, kuid kurtis, et jälgimine väsitas. Ja et masendavat oli palju, haiguse järgselt tahaks pigem lõbusat. Ütles, et ta ei tajunudki laval kõneldavat kui luuletusi, vaid pigem kui rütmistatud kõnet.
Arvan, tasahaaval saan Tijale neist luuletajaist juurde kõnelda, kuulugu nad pealegi programmi järgi hoopis hilisemasse klassi. Alveril on ka elurõõmsaid luuletusi, neid võiks Tija teada ning lugeda küll. Seda enam võiks, et tavapäraste lasteluuletuste peale, kus riimideks pall ja sall kokku kõlksuvad, saab ta kurjaks ega taha aru saada, miks nii minimaalse mõttega asju üldse kirjutatakse, ning küsib, kas suurem osa luuletusi ongi nii jaburad.
Juba luuletuste kui nähtuse rehabiliteerimise nimel on tal aeg Alverit lugeda. Seni on ta mõtet leida osanud Valeria Räniku, Juhan Viidingu ja Jaan Kaplinski mõnedest luuletustest. Paljusid asju, mida lugeda tasuks, pole ta muidugi veel näinudki.
Nii või teisiti - igatahes on Tija pärast järjekordset viirust juba teist päeva jalul. Ehk on selle talve ning kevade haiguste norm lõpuks ometi läbi?

Luik, Haug ja Vähk rajasid SPA

No ei mindud täna balletikooli. Ravitakse nohu, peavalu ja hääle puudumist. Aga igal juhul lubati kodus kahetunnine venitustrenn ette võtta. Ja homme ehk jõutakse klassikalise tantsu tundidesse.
Vestlesime MSNis teemal, et julge pealehakkamine on pool rolli, st peavalust hoolimata trenni minek oleks seekord positiivne... aga kui ikka ei seisa püsti, siis veel ei seisa. Ja oksendav balletiõpilane trennis ei ole ka vist üldse hea mõte.
Ainult et sel juhul ei tahaks ma pärast kuulda kurba juttu teemal, miks teised ühes või teises tantsus osalevad, tema aga mitte - no kuidas ta saakski osaleda, kui on tunnis käimise asemel haige?
Sellest, millisesse seisu ta kõõlused on läinud, st sellest, kui vähe ta pärast haigust venib, ei tasu mitte rääkidagi. No ja jõust on veel vähem põhjust rääkida. Aga kuna ma näen teda juba täiesti spontaanselt kodus vahepeal nii üht kui teist treenimas, siis on olukord tasahaaval ehk paranemas.
Eilsest valmidega tutvumisest on midagi külge jäänud küll - vaid mõni hetk tagasi teatas Tija mulle MSNis, et Luik, Haug ja Vähk leidsid ala, kus neil õnnestub edukat firmat rajada. Nad asutanud Tija soovitusel nimelt SPA;)
Seega, eilne kirjandustund läks täie ette :)

Aisoposest Lev Tolstoini

Tija on jälle kaks päeva haige olnud. Järjekordne viirus. Ise olin samuti.
Niisiis on ta kaks päeva puudunud isegi balletikoolist, alles homme läheb jälle. Loodetavasti.
Või, nojah, juba täna, tegelikult. Sest "täna ei ole enam täna, täna on juba homme", nagu kõneles kunagi mu Nõo intri toanaabri väike vend.
Aga õhtul suutis ta juba õppida. Vaatasime üle valme, Aisoposest Wimbergini välja. Tija arvates on valmid julmad, kuna seal tapetakse liiga sageli loomi. Süžeede puhul, mida olid käsitlenud mitu autorit, pidas ta La Fontaine'i variante meeldivamaks kui Krõlovi omi.
Ainsad valmid, mis talle meeldisid ja kohati nii arukad kui isegi naljakad tundusid, olid Lev Tolstoi omad.
Ehk tunneb ta nüüd mõne valmist pärineva tsitaadi ära, kui seda elus kohtab? Tore oleks.
Tema lemmikžanriks ei muutu see aga ilmselgelt kunagi.