Panen üles video Tija ja Sonja omaloomingulisest tantsust "Kuri nukk" tantsukooli Noor Ballett balletistuudiote jõulupidudel. Kahjuks jäi videosse just see esinemiskord, mil õpetaja Svetal veel Tija pöia- ning seljahoiaku kohta üksjagu pretensioone oli - järgmisi, veatumaid esinemisi, ei saanud salvestada.
27. detsember 2009
21. september 2009
Koolid saavad koduõppelaste eest endiselt pearaha
Nüüdseks olen päris kindel, et vahepealsed udujutud, mille kohaselt waldorfkoolid enam vanema soovil koduõppel oleva lapse eest Eesti riigilt pearaha ei saavat, ei vasta tõepoolest tõele.
Eesti riik maksab haridusministeeriumi ametnike andmeil kohalikule omavalitsusele vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha täpselt niisamuti nagu iga päev koolis käiva lapse eest. Ka arvlemine omavalitsuste vahel (kui laps käib teise omavalitsuse koolis) toimub täpselt samadel alustel kui igapäevaselt koolis käiva lapse puhul.
Ainus, mida ministeeriumis osati oletada (et millest võib koolides niisugune jutt valla pääsenud olla), oli see, et võib-olla on mõni omavalitsus, kes seni kõigi oma territooriumil elavate laste eest koolile veel omalt poolt lisaraha maksnud on, nüüd selle maksmise lõpetada otsustanud. Aga riigilt tuleva raha osas ei ole siiski midagi muutunud, vanema soovil koduõppel olev laps on sama "hinnaga" kui igapäevanegi koolilaps.
Teavet sain telefonilt 7350145, ametnik, kellega rääkisin, oli haridusministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Maris Ambo (kes enne mulle vastamist veel mitmete oma kolleegidega nii rahandus- kui teistest osakondadest konsulteeris).
Jääb üle vaid imestada, kas üks väikene põhikool, kus sel ettekäändel üht koduõppelast jutule ei võetud (vanematele öeldi, et kuna koduõppelaste eest enam pearaha ei saa, siis ei ole kool ega õpetajad huvitatud ilma rahata töö tegemisest), andis vanematele valeteavet kogemata või valetas kooli esindanud õpetaja teadlikult.
Eesti riik maksab haridusministeeriumi ametnike andmeil kohalikule omavalitsusele vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha täpselt niisamuti nagu iga päev koolis käiva lapse eest. Ka arvlemine omavalitsuste vahel (kui laps käib teise omavalitsuse koolis) toimub täpselt samadel alustel kui igapäevaselt koolis käiva lapse puhul.
Ainus, mida ministeeriumis osati oletada (et millest võib koolides niisugune jutt valla pääsenud olla), oli see, et võib-olla on mõni omavalitsus, kes seni kõigi oma territooriumil elavate laste eest koolile veel omalt poolt lisaraha maksnud on, nüüd selle maksmise lõpetada otsustanud. Aga riigilt tuleva raha osas ei ole siiski midagi muutunud, vanema soovil koduõppel olev laps on sama "hinnaga" kui igapäevanegi koolilaps.
Teavet sain telefonilt 7350145, ametnik, kellega rääkisin, oli haridusministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Maris Ambo (kes enne mulle vastamist veel mitmete oma kolleegidega nii rahandus- kui teistest osakondadest konsulteeris).
Jääb üle vaid imestada, kas üks väikene põhikool, kus sel ettekäändel üht koduõppelast jutule ei võetud (vanematele öeldi, et kuna koduõppelaste eest enam pearaha ei saa, siis ei ole kool ega õpetajad huvitatud ilma rahata töö tegemisest), andis vanematele valeteavet kogemata või valetas kooli esindanud õpetaja teadlikult.
2. september 2009
Balletikool algas
Balletikool algas. Tija esitas 1. septembri aktusel Nightwishi muusika ("Moondance")saatel omaloodud tantsu, mis peaks kujutama tütarlast, kes tantsib Kuule kui jumalannale. Ma ei ole just päris kindel, et see mõte juba ka väljendus. Aga igal juhul nägid tants ja sellele eelnenud proov välja just niisugused, nagu alloleval videol näha on.
Teises astmes on tänavu kuus õpilast: Sonja, Helve, Ksenja, Liisa, Tija, Frida.
Teises astmes on tänavu kuus õpilast: Sonja, Helve, Ksenja, Liisa, Tija, Frida.
17. august 2009
Ajas tagasi
5. august 2009
Blogimaailma tagasi
Kiire ning keeruline aeg on olnud. Õigupoolest on kiire praegugi, aga mõne hetke kirjatööks juba leiab.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.
2. juuli 2009
Kas keegi 1939. aasta Piiblit soovib?
Selgituseks: Piibel kirjutasin vastupidiselt keelereeglitele meelega suure tähega, sest natuke naljakas on, kui väikese algustähega piibel sisaldab suurte algustähtedega Vana ja uut Testamenti.
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...
21. juuni 2009
Balletikool suvepuhkusel
Balletikooli kuues õppeaasta on läbi (kuus ja pool aastat seega käidud, sest pool aastat jõudis Tija ka sama kooli juures töötavas eelkooliealiste balletistuudios käia).
Järgmisel aastal saavad nende rühmal tunnid olema tõenäoliselt viis korda nädalas (ja ma ei imestaks, kui mõnigi kord lisanduksid kuuendaks korraks proovid), peamiselt klassikaline tants. Lisaks pilates (õpetaja Mari Savitski) ja moderntants (õpetaja Viktoria Jepisheva) ja võib-olla midagi veel.
Klassikaeksami järel rõhutas õpetaja Svetlana, et kui keegi võtab seda balletikooli nii, nagu see oleks eelaste mõnele justkui "tõelisemale" balletikoolile, siis nii ei ole see mõeldud. Tantsukoolis Noor Ballett käies ei peaks unistama sellest, kuidas kord pääsetakse "tõelisesse balletikooli", vaid tuleks arvestada, et juba ollaksegi tõelises balletikoolis ja edasine sõltub suutlikkusest õpetajatega intensiivset koostööd teha.
Piltidel Tija kevadkontserdile eelnenud "Inetu pardipoja" monoloogi proovis Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos õpetaja Svetlanaga.
12. juuni 2009
Käänded ja meemid
Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.
9. juuni 2009
Balletikooli kevadkontserdist
Laupäevane (6. juuni) tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert möödus edukalt - Salme kultuurikeskuses Tallinnas oli nii palju rahvast, et piletiblankettidest tuli puudus. Proovid algasid kell 10.30, kontsert lõppes 19.00, mis tähendab, et vanemad õpilased olid vaat et kaheksa tundi väikeste vaheaegadega järjest laval. Lisan mõned videod, paar tükki proovist ja paar etenduselt.
Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.
Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".
Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.
Neljandaks tarantella.
Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.
Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.
Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".
Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.
Neljandaks tarantella.
Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.
31. mai 2009
Katkend valsist
Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.
Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...
Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.
6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.
Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...
Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.
6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.
16. mai 2009
Koer
No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.
Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.
Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.
1. mai 2009
TERE
Näib, olen taas blogimiseni jõudnud.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.
Labels:
ajalugu,
ballett,
kassid-koerad ja muud elukad,
matemaatika,
võõrkeel
9. märts 2009
Kiirus ja majandus
Üsna tõenäoliselt kirjutan ma lähiajal blogisse suhteliselt harva. Põhjus on lihtne, peaaegu kogu ärkveloleku aeg nii argi- kui puhkepäeviti kulub tööle. Ja kuna nii mõnegi töö puhul tuleb järjest enam ette tasumisega viivitamist, siis seda enam tuleb töid teha, sest siis on lootust, et mõne eest neist paljudest makstakse ehk ka õigeaegselt. Pangale ei saa ju näiteks kodulaenu kohta öelda, et maksan siis, kui mulle makstakse.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.
2. märts 2009
Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani
Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.
Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).
Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.
Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.
Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.
Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)
Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).
Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.
Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.
Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.
Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)
Labels:
ajalugu,
kassid-koerad ja muud elukad,
kirjandus,
loodusõpetus
23. veebruar 2009
Loodusõpetus peaaegu õpitud
Tija ütles täna, et teda huvitavad loodusõpetuses ainult selgroogsed. Et veekogud ja selgrootud ja taimed ja... see kõik pidi väga igav olema.
Nojah, selgroogseid oleme talle lähedalt tutvustamiseks koju muretsenud omajagu... Pildil näiteks on meie kolm punakõrv-ilukilpkonna, kellest seni kasside-koerte kõrval juttu pole olnud.
Aga nii või teisiti, homseks saab VI klassi loodusõpetusega ühele poole. Teha jääb veel vaid iseseisev töö viigerhüljestest.
Aa, inimestel pidi angerjatega palju ühist olema, ütles just Tija. Et nad minevat ka kudemiseks kodunt ära, nimelt haiglasse, nagu angerjad Euroopa rannavetest Sargasso merre. Ja nii edasi. Ainult et enamasti neil veab ja nad saavad sealt veel tulema (haiglast nimelt).
Mulle tundub, et ta on vist hääääästi natuke üle õppinud.
15. veebruar 2009
Peremees suri, suur sülekoer koduta
Palun aidake, kui saate.
Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.
Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.
Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...
Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.
Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.
Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...
9. veebruar 2009
Jõhvi balletifestival selleks korraks läbi
Noortele balletikoolides või -huviringides käijatele oli selle festivali kõige pingelisem hetk paratamatult neljapäevane "Laste balletigala". Nimetatagu seda nii- või teistmoodi, sisuliselt on ikkagi tegemist ka konkurentsiga — mida suudavad ühe, mida teise kooli või ringi õpilased.
Pisemate jaoks pole see ehk veel nii terav, vanemad õpilased seevastu jälgivad üksteise esinemist niisama kriitilise pilguga kui nende õpetajadki.
Õige napilt — õigupoolest vaid paari sõnaga — on festivalist juttu ka Maalehe veebileheküljel. Ja siin ka.
Lisan mõned pildid, sest küllap ütlevad need oluliselt rohkem kui tahes pikast jutust...
Esimesel neist meigib õpetaja Svetlana Tijat.
Järgmisel pildil on mõnevõrra murelik balletikooli administraator Ann.
Enne esinemist. Tegelikult ei käi see kostüüm just päris niimoodi seljas...
...vaid hoopis niimoodi.
Etteaste nimi on "See kõik olen mina".
Paula, Inessa ja õpetaja Svetlana lavaproovis. Katkend balletist "Bajadeer".
Ksenja lavaproovis, katkend balletist "Bajadeer".
Pisemate jaoks pole see ehk veel nii terav, vanemad õpilased seevastu jälgivad üksteise esinemist niisama kriitilise pilguga kui nende õpetajadki.
Õige napilt — õigupoolest vaid paari sõnaga — on festivalist juttu ka Maalehe veebileheküljel. Ja siin ka.
Lisan mõned pildid, sest küllap ütlevad need oluliselt rohkem kui tahes pikast jutust...
Esimesel neist meigib õpetaja Svetlana Tijat.
Järgmisel pildil on mõnevõrra murelik balletikooli administraator Ann.
Enne esinemist. Tegelikult ei käi see kostüüm just päris niimoodi seljas...
...vaid hoopis niimoodi.
Etteaste nimi on "See kõik olen mina".
Paula, Inessa ja õpetaja Svetlana lavaproovis. Katkend balletist "Bajadeer".
Ksenja lavaproovis, katkend balletist "Bajadeer".
1. veebruar 2009
Kiropraktik Olga
Tija käis kiropraktikust masseerija juures ära ning selgus, et see, mis tal trenni takistab, on laiaulatuslik lihaste põletik. See tähendab ravivat massaaži esialgu peaaegu iga päev, hiljem ilmselt üle päeva. Ja rauda ja kaltsiumi, kuna neist olla puudus. Ja hiljem magneesiumi, kuna, kui ma asjast õigesti aru sain, ei kipu see praegu omastuma.
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.
Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...
Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.
Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.
Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...
Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.
Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?
27. jaanuar 2009
Tiiger ja üheksa ego
Kiisu Tiiger, kelle suhtes vahepeal tundus, et olemasolu on talle vaid üks suur kannatus ja tablettidest hakkab lõpuks üksnes halvem, on pärast ravi katkestamist (järelemõtlemiseks, et mida siis ikkagi edasi teha) järjest elusamaks muutunud.
Esiteks tabasin ma ta paar päeva tagasi väga tegusatelt soojätkamiskatsetelt (lisamärkusena mainin, et nii neiu Belladonna kui härra Tiiger on steriliseeritud, kuid kuna Belladonna sai mõningatel kassikarja hierarhiast lähtuvatel kaalutlustel hormonaalselt siiski emaseks jäetud, siis on tal viljastumisvõimetusele vaatamata jooksuajad). Ma ei ole selles elus küll mees olnud, aga kahtlustan ometi, et kui juba sellise tegevuse vastu huvi tekib, siis küll surm enam silme ees pole...
Teiseks on Tiiger tasahaaval, vastavalt tervise paranemisele, kolinud lae alt kõigepealt hiirepuuri katusele (asub umbes meetri kõrgusel põrandast), seejärel Tija voodisse (poole meetri kõrgusel) ja nüüd koguni võtnud ette ekspeditsiooni teistesse tubadesse. Ekspeditsiooni tulemusena avastas ta vannitoa, täpsemalt vannitoa seinal asuva mustapesukapi ja veel täpsemalt selle kapi ülemise voodipesuriiuli. Seal ta nüüd magabki, kui teistest tüdinud on. Tahaksin loota, et kardetav "kassialzheimer" oli vaid eksitus ja Tiiger ei hakka arvama, et pesukapp sobib ka liivakastiks... Seni pole hakanud.
Tija aga, kel sellest, et üks ekssõbratar teda tülide korral aina ego-olemises süüdistas, kõrini sai, mõtles mõni aeg tagasi välja teooria, et kui kassil on 9 elu, siis miks ei võiks temal olla 9 ego ;). St, algselt olevat neid olnud kümme, aga pärast seda, kui kauaaegse sõbratariga teed lõplikult lahknesid, sest et tüdrukud eri suundades kasvasid, olla üks egodest kurbdusest surnud ja alles jäigi üheksa (ei, see ei ole laulust "10 väikest neegrit"!).
No ja täna arendasime seda teooriat edasi. Umbes nõnda, et 9 egoga on ikka hea olla, et kui tulevikus peaksid juhtuma mitme poisiga korraga sõbrustama, siis võid neile iga kell öelda, et sa ei peta neid sugugi, sest see, kes teise poisiga käib, ei ole mitte sina, vaid sinu teine (kolmas, neljas, kaheksas...) ego......
Tegelikult sai see omavaheline udujutt aga alguse sellest, et olin pühapäeval bussis üht umbes Tija vanust väga kena väljanägemisega pooliti emo stiilis noormeest näinud (pooliti seepärast, et minu teada emode varustusse riietuse küljes rippuv kett ei käi). Nojah, see kett jäi kahe bussiistme vahele kinni. Poiss pääses lahti alles seepeale, kui soovitasin tal toda ketti mõnevõrra teises suunas sikutada. Tänas viisakalt ja läks, aga Tija oli seda kuuldes väga kuri, et hoopis tema minu asemel seal bussis polnud. Või et ma seda emo-eksemplari temale tutvustamiseks umbes nagu liblikat liblikavõrguga kinni ei püüdnud ;).
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas peaksin enda ja Tija tänase lõõbi ja loba liigitama koduõppeliselt alajaotuse "inimeseõpetus" alla või pigem alajaotusse "naised omavahel"...;)).
Esiteks tabasin ma ta paar päeva tagasi väga tegusatelt soojätkamiskatsetelt (lisamärkusena mainin, et nii neiu Belladonna kui härra Tiiger on steriliseeritud, kuid kuna Belladonna sai mõningatel kassikarja hierarhiast lähtuvatel kaalutlustel hormonaalselt siiski emaseks jäetud, siis on tal viljastumisvõimetusele vaatamata jooksuajad). Ma ei ole selles elus küll mees olnud, aga kahtlustan ometi, et kui juba sellise tegevuse vastu huvi tekib, siis küll surm enam silme ees pole...
Teiseks on Tiiger tasahaaval, vastavalt tervise paranemisele, kolinud lae alt kõigepealt hiirepuuri katusele (asub umbes meetri kõrgusel põrandast), seejärel Tija voodisse (poole meetri kõrgusel) ja nüüd koguni võtnud ette ekspeditsiooni teistesse tubadesse. Ekspeditsiooni tulemusena avastas ta vannitoa, täpsemalt vannitoa seinal asuva mustapesukapi ja veel täpsemalt selle kapi ülemise voodipesuriiuli. Seal ta nüüd magabki, kui teistest tüdinud on. Tahaksin loota, et kardetav "kassialzheimer" oli vaid eksitus ja Tiiger ei hakka arvama, et pesukapp sobib ka liivakastiks... Seni pole hakanud.
Tija aga, kel sellest, et üks ekssõbratar teda tülide korral aina ego-olemises süüdistas, kõrini sai, mõtles mõni aeg tagasi välja teooria, et kui kassil on 9 elu, siis miks ei võiks temal olla 9 ego ;). St, algselt olevat neid olnud kümme, aga pärast seda, kui kauaaegse sõbratariga teed lõplikult lahknesid, sest et tüdrukud eri suundades kasvasid, olla üks egodest kurbdusest surnud ja alles jäigi üheksa (ei, see ei ole laulust "10 väikest neegrit"!).
No ja täna arendasime seda teooriat edasi. Umbes nõnda, et 9 egoga on ikka hea olla, et kui tulevikus peaksid juhtuma mitme poisiga korraga sõbrustama, siis võid neile iga kell öelda, et sa ei peta neid sugugi, sest see, kes teise poisiga käib, ei ole mitte sina, vaid sinu teine (kolmas, neljas, kaheksas...) ego......
Tegelikult sai see omavaheline udujutt aga alguse sellest, et olin pühapäeval bussis üht umbes Tija vanust väga kena väljanägemisega pooliti emo stiilis noormeest näinud (pooliti seepärast, et minu teada emode varustusse riietuse küljes rippuv kett ei käi). Nojah, see kett jäi kahe bussiistme vahele kinni. Poiss pääses lahti alles seepeale, kui soovitasin tal toda ketti mõnevõrra teises suunas sikutada. Tänas viisakalt ja läks, aga Tija oli seda kuuldes väga kuri, et hoopis tema minu asemel seal bussis polnud. Või et ma seda emo-eksemplari temale tutvustamiseks umbes nagu liblikat liblikavõrguga kinni ei püüdnud ;).
Pärast mõtlesin, et huvitav, kas peaksin enda ja Tija tänase lõõbi ja loba liigitama koduõppeliselt alajaotuse "inimeseõpetus" alla või pigem alajaotusse "naised omavahel"...;)).
21. jaanuar 2009
Targad pead, tulge toeks
Kuulsin täna Tadžiki eesti laste emalt
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.
Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.
Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.
Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................
Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.
Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?
Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.
Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.
Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.
Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.
Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.
Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.
Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................
Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.
Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?
Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.
Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.
Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.
Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.
17. jaanuar 2009
Õppetööst, tõlkimisest ja Tiigrist
Jaanuar on poole peal ja Tijal VI klassi inglise keele materjal läbi võetud. Küsisin Tijalt käest, kas ta soovib minna inglise keelega kohe edasi, kuid ta valis pigem kordamise ja paari inglise keelega seotud lisatöö tegemise. Teistest ainetest on praegu kõige tõsisema tähelepanu all loodusõpetus.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.
Õppimist takistab lõpuks ikkagi kätte jõudnud viiruste aeg. Kahe puudutud balletitrennipäeva ja ühe puudutud proovi järel trenni minnes nägi Tija nii nõrk välja, et isegi õpetaja Sveta (kelle puhul oleme omaette naljatanud, et tema ei teeks tundidega vaheaega isegi siis, kui väljas möllaks tornaado või toimuks riigipööre — ta oleks vaid veidi nördinud, et midagi nii kõrvalist klassikalise tantsu tundi häirib) kippus arvama, et Tija võinuks ehk veel ühe päeva kodus olla.
No ja minuga on lood nii, et ma ei tohiks iialgi ei kelleski pettuda ega vihastuda ega kurvastuda, sest kohe, kui see juhtub, olen ma pooleteise päeva pärast leidnud ka esimese sobiva viiruse, millesse jääda.
Ma ei tea, mida teha, et see nii ei oleks. Justkui üritan ennast kaitsta, aga emotsionaalselt ei oska. Nii tänagi, haigus jõudis kätte, kuigi ehmatus, mis selle põhjustas, sai reedese päeva õhtuks isegi loodetavasti positiivse lahenduse (lõplikult selgub see esmaspäeva jooksul).
Olen hakanud lisaks vene keelest tõlkimisele palju vene keeles lugema. Kõige parema meelega sellist kirjandust, kus on palju tänapäevast kõnekeelt, sest nii põnev on mõelda, kuidas üht või teist väljendit tõlkida tuleks, kui ma seda raamatut tõlgiksin. Näiteks väljend е-мое, mis, nagu ligimeste käest järele pärides selgus, on kõige tõenäolisemalt algselt kasutusele võetud vanglas, kuna seal oli lubamatu tarvitada seda teist, pikka ja eestlaste poolt ülemäära pruugitud venekeelset sõimulauset, mis lõppeb sõnadega ...твою мать. Vähemalt kõlab niiviisi üks versioon. Kusjuures, tundub, et ka vene kirjanikud pole päris kindlad, kuidas seda väljendit kirjutada tuleks, sest mõnevõrra varem kirjutatud raamatus on sama autor kasutanud kirjaviisi йо-мое. ja mis sellega siis eesti keeles teha? Kas tõlkida 'johhaidii'? Kasutuse sageduse ja tegeliku tooni poolest vist tõesti!
Või sõnake ваще, mida aina rohkem näen. See ei olevat väidetavalt mitte midagi muud kui lühenenud вообще (tlk — üldse) ning arvestades selle järgi, kuidas seda juba peaaaegu igale poole topitakse, oleks vististi eestikeelne tõlkevaste kõige sagedamini 'muideks'.
Kiisu Tiiger on juba väga pikka aega väga haige. Ilmselt jõudis metsas läbielatu nüüd lõpuks tulemusteni. Hambad said välja tõmmatud, talle on kurku topitud juba mitut sorti antibiootikume, kuid väga tugev nohu ei lõpe. Mõned päevad tagasi jooksis ninast järjest verd, kuid see lakkas üllatavalt siis, kui antibiootikumide andmise järele jätsin. Ehk tekkis juba nende peale ebasoovitav reaktsioon?
Kas haiguse või vanuse tõttu (keegi ei tea ju, kui vana ta tegelikult on) käitub ta kohati nii, nagu oleks seniilne või Alzheimeri tõve viimases staadiumis. Täpsemalt öeldes tähendab see, et on üsna võimatu tema järelt koristada jõuda. Mõtlen alatihti võimalikust Tiigri puurist, aga järgmisel hetkel ei tundu ka see hea lahendusena, sest siis jääks ta veel rohkem omaette istuma.
Labels:
ballett,
kassid-koerad ja muud elukad,
tervis,
võõrkeel
7. jaanuar 2009
Lugege tuhkatriinulugu :)
Selle postituse alustuseks soovitan kõigil kenadel inimestel lugeda üht tuhkatriinulugu, mida Tija juba kolmandat päeva naerab... ja mis mind ennastki naerma ajab.
Tulgu neil haldjapiigadel sellest blogist ilus aasta!
Olen millegipärast aastavahetusest-jõuluajast hullupööraselt väsinud, kuigi, toimunud pole ju õigupoolest midagi.
Mingu teil kõigil hästi, sest mida enam on õnnelikke inimesi, seda kergem on meil kõigil elada!
Tulgu neil haldjapiigadel sellest blogist ilus aasta!
Olen millegipärast aastavahetusest-jõuluajast hullupööraselt väsinud, kuigi, toimunud pole ju õigupoolest midagi.
Mingu teil kõigil hästi, sest mida enam on õnnelikke inimesi, seda kergem on meil kõigil elada!
2. jaanuar 2009
Ühe koduõppepere peale kaevati välisriigi saatkonda, teise perre, kus laps tervislikel põhjustel koduõppel, keeldusid õpetajad koju tulemast
Nüüdseks on lahkhelid koduõppeasjus sealmaal, et üks Eesti lastekaitsetöötaja on ühe välisriigi kodanikest koduõppepere peale kaevanud selle välisriigi saatkonnale Eestis. Eeldatavasti saab see probleem varsti siiski lahendatud.
Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.
Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.
Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.
Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."
Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.
Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.
Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.
Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.
Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."
Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.
Labels:
koduõppe põhjused,
kool,
maailm meie ümber,
seadusaktid
Tellimine:
Postitused (Atom)