27. jaanuar 2008

Uus kool ja luigepojad

Nii, uues koolis on käidud, Tija on sinna vastu võetud ja mina saan sellega seoses nii suurema vastutuse kui suurema vabaduse õppeprotsessi kujundamise osas.
Alles paar päeva tagasi küsiti mult töö juures taas, et oi, kas sinu laps on koduõppel. Ja kui on, siis kes talle ometi matemaatikat ja eriti veel füüsikat õpetama hakkab?
Vastasin, et loomulikult mina. Ja et füüsika on üks parimaid aineid, mida õpetada. Siis meenus ka küsijaile, et ma elukutsest sõltumata nii paduhumanitaar ei olegi.
Aga ilmselgelt läheb veel aega, enne kui õppima saab hakata. Tervise taastumine pärast seekordset viirust on pikaldane - spordiarst, kelle juures käisime, hoiatas ette, et veel mõnda aega ei talu laps ei suurt vaimset ega füüsilist koormust.
Õnneks on vähemalt üks positiivne ajend olemas, mis taastumist tõenäoliselt kiirendada proovib - jaanuari lõpus - veebruari alguses saabub tagasi balletiõpetaja ja lavastaja Tõnu Veiler, et alustada "Inetu pardipoja" lavastamist ning võimalike osaliste rolli proovimist.
Senisesse meie koduõppekooli, kellele kolmeaastase koostöö eest väga tänulik olen, saatsin ka juba kirja ära ning kui Tija toibub, tuleb sinna tagasi viia õpikud ning kätte saada tarvilikud paberid.
Loodan väga, et me neid lahkumisega ei solvanud.

20. jaanuar 2008

Haigusest ja üksindustest

Mu sisetunne ütleb, et Tijal on vist veidike parem. Ta on jätkuvalt kohutavalt väsinud, kui peamiseks probleemiks tundub jäänud olevat köha - seega on teada, millega tegeleda on tarvis - ja väljanägemine on ka mõnevõrra muutunud. Enam ei meenuta ta põgenenud vangi, vaid eriliselt habrast kõrgest soost tütarlast, kes on küll mõnevõrra kurnatud.
Üks hea inimene saatis talle eile telepaatiliselt paranemissoove, ma näen, et need jõudsid pärale.
Merje, ravimid, mida sa mainid - kas pakuksid ka mõne kontakti, kust ja kellelt neid küsida?
Ja veel olen jõudnud mõelda, et hea, et kool olemas on. Selleks puhuks, kui kodus olla ei taha. Selleks puhuks, kui kodu näib sunnitud vanglana. Kahju ainult, et isegi erikallakuga koolid pahatihti alles gümnaasiumiklassides sellise kvaliteedini jõuavad, et sinna kui sõprade hulka minna saab.
Kui siiski jõuavad. Sest et kõik koolid ei jõua.
Et kust ma seda võtan? Eks õpilaste käest. Muuseas, õpilaste käest, kes tahavad ja suudavad nii õppida kui oma peaga mõelda. Ja neid on rohkem kui üks, kui arvu vastu huvi tunda.
Samas annab võimalus laps jalust ära kooli saata mõnikord ka võimaluse unustada, et tal on juhtumisi peale söögi, riiete ja peavarju lähedastelt veel midagi tarvis võiks olla. Näiteks sõprust ja arukat mõttevahetust. Kindlustunnet ja tuge. Teadmist, et teda armastatakse ja peetakse väga väärtuslikuks. Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda ei ole võimalik töö ja raske rahateenimise kõrvalt anda. See võiks võimatu olla vaid pikkade komandeeringute korral, muidu küll mitte.
Ja veel on see võimatu siis, kui vanemal endal enam midagi anda pole. Kui ta on tühi. Täiesti.
Või... Aga aitab ka. Lihtsalt, see ei ole enam lihtsalt kurb, vaid lausa kohutav, kui palju teismelisi on lükatud maailma üksinda iseenesega hakkama saama.Olen veendunud, et tihti need lükkajad ei teagi, et nad seda teinud on. Ehk arvavad, et kuna nende noorus oli veel raskem ja nad said hakkama, siis mis nende lastelgi viga peaks olema.
Ainult et kas nad said? Ja kas nad nüüd saavad? Hakkama, ma mõtlen.
Kuidas katkestada niisugune põlvkond põlvkonna järel üksijäetute ahel? Küllap iga niisugune laps vähemalt mingil hetkel tahab seda katkestada. Olla oma lastele lähedasem, luua pere, mis on hoopis teistsugune. Kas ja kuipalju see õnnestub, on õnneasi. Sõltub paljuski sellest, kuhu need lapsed maailma tõugatult satuvad. Ja kas nad usuvad, et neil on lootust, või nad lõpetavad lootmise mingil pimedana tunduval hetkel - kuigi valgus oleks juba päris lähedal.
Mu kunagise sõbratari, Läti akvarellisti Ilva Buntika ühe töö nimetus on "Öö on enne koitu kõige pimedam". Sellest pildist oli mulle omal ajal tõsiselt tuge.
Sina, kellele mõeldes ma seda kirjutan - ma tean, et sa suudad selle põlvkondi vältava üksindusteahela katkestada. Olen selles veendunud.

18. jaanuar 2008

Ikka haige

Ikka veel ei saa kirjutada sõnagi õppimisest, vaid ainult haigusest. Positiivne on see, et vahepeal 40 kraadini tõusnud palavik ulatus täna õhtul vaid 37,1-ni. Mõnevõrra ehmatav aga see, et pärast mitmepäevast voodisolekut on Tija nii nõrgaks jäänud, et vajas täna ühest toast teise minemisel tuge, et maha ei kukuks, kui silme eest mustaks läheb.
Ja kui enne oli tegemist saleda balletikooli õpilasega, siis nüüd meenutab ta figuur pigem koonduslaagrist põgenenud vangi. Unenäod on aga endiselt balletist - justkui oleks ta juba klassikalise tantsu tunnis tagasi ning jääks hätta, sest teised on vahepeal reveransi asemel tegema õppinud midagi kummalist, mis algab hoopis neljandast positsioonist - mida iganes see siis ka ei tähendaks.
Eile olid sõbrad külas ja pärast muretses Tija, ega ta neid sellega solvanud, et suhelda ei jaksanud. Et äkki nad ei tunne teda veel sedavõrd, et uskuda - ta tõepoolest lihtsalt ei jaksanud rääkida.
Vaatame, milline on olukord homme.

16. jaanuar 2008

Pärisgripp ja ilmuv deegu

Tänast sissekannet lauanurgapäevikusse oleks vist kõige... hm... sobivam? alustada lausega: "Aga meil on majas pärisgripp! See ehtne, mitte para-! Teil ei ole!"
Nii et jah, hetkelistest elumärkidest sai ehtne gripp koos ägeda lihasvalu, kõrge palaviku ja kogu muu juurdekuuluva jamaga. Mul endal ka. Vaid Aivo on terve.
See-eest olen ma aga haigusele vaatamata (ja ehk selle tõttu veel otsusekindlamalt) sõlmimas mõningaid kokkuleppeid, millest ma vähemalt loodan, et need viivad meie pere koduõppe täiesti uuele kvalitatiivsele tasandile.
Niisiis, olgu õnnistatud raskused, mis annavad viimase tõuke, võtmaks ette küpseks saanud muutusi?
Näis, kõigepealt tuleb jalule saada.
Loomauudiseid on nii palju, et üks deegudest (Elouise, sest ostsime müüja teada loomapoest tüdruku; eile vaatasin seda tüdrukut lähemalt ja minu meelest on temast küll pigem Louis kasvanud) lippab juba neljandat päeva vabalt ringi keset suurt kassikarja ja on ikka veel elus.
Ettevaatlik, ent hulluseni uudishimulik. Arvuti juures luban tal mind jälgida alati vaid hetkeni, mil ta arvab heaks juhtmeid näksima hakata.
Õhtuti püüan ma ta tavaliselt kinni ja topin puuri (mille sees lihtsalt ei ole ühtegi auku, no ei ole!) tagasi, kuigi ta vastu puikleb. Puurist hakkab seepeale alati kohe kostma elukogenud ja mitte kunagi põgenenud deegu Koduhoidja erutatud vidistamist.
Kui ma temast (Koduhoidjast) õigesti aru saan, siis ta vist hoiatab noort uljurit, meenutades, et juba kaks tema puurikaaslast on samasuguse käitumise tõttu enneaegselt hukka saanud.
Aga Louis on lahe, kui ta mööda maja ringi lippab nagu niruvõitu sabaga võltsorav. Kiire on ta ka, ega kassidel polekski kerge teda tabada.
Triibik küll tahaks, aga samas jälgib loomakest ettevaatlikult, sest tal on veel eelmisest deegust, kes mul tema käest ära päästa õnnestus, meeles - SEE lõunasöök kriiskab. Jäledalt, nii et ajab igasuguse isu pealt ära.
Tookord tardus Triibik ehmatusest esimese kriiske peale soolasambaks, seepeale ma tolle deegu vigastamatult kätte saingi.
Täpsu aga pani kinnipüüdmise asemel oma valge nina vastu deegu koonu, endal silmis selge küsimus: "Ütle, mis asi sa ometi oled?"
Kui Louis ellu jääb, siis hakkab mulle deegude vabapidamine päris meeldima kohe...
Ja kui ma puurist ka täna ühtegi auku ei leia, siis hakkan ma arvama, et Louis on lugenud mingit deegude "Harry Potterit" ning valdab ilmumise kunsti.
Ahah, Louis saabus! Tere hommikust, deegu!

12. jaanuar 2008

Elumärgid

Mõnikord on tore tsitaate pea peale keerata. Või, mis ma ajan, mitte mõnikord, vaid alati.
Näiteks nõnda: "Keda Jumal õnnistada soovib, sellelt võtab ta ära mõistuse ja annab asemele kassid."
Või nõnda: "Sellise ilmaga ei aja hea koer peremeest ka välja."
Täiesti sobivad, kas pole?
Koduõppelaps? Kolmveerand tundi tagasi ilmutas esimesi elumärke - ajas end voodis istuli. Juba suudab isegi natuke naeratada.
Vaatame, mis edasi saab.
Link "Veel ilvestest" on nüüd korda tehtud ja sinna saab sisse ka. Valeria, ma ei tea, miks Sa meile näuguda ei saanud, Tija proovis ja sai küll.
Ja nüüd lisan linkide hulka vist lõpuks ka oma koduõppelapse blogi. Ta keelas mind mõnda aega seda tegemast, ütles, et ta ütleb seal kindlasti mõnikord nagu iga laps, et tegelikult ei viitsi ta üldse õppida, ja et siis hakkavad kõik kindlasti arvama, et see on koduõppe viga, et kui ta koolis käiks, siis ta aina ülistaks õppimist ;).
Aga ma arvan, et inimesed, kes midagi nii jaburat arvata võiksid, tõenäoliselt seda blogi lugema ei satugi.
Või satuvad mõnikord? Noh, see oleks ju huvitav!

11. jaanuar 2008

Haigus, Harry Potter ja "18-14"

Juba on reede. Koduõppija on viis päeva haige olnud, viirusele lisandus hambavalu. Lühidalt öeldes on ta täiesti õppimisvõimetu, tegelikult põhiliselt magab.

Vaat sellistel päevadel-nädalatel on mul koduõppe üle eriliselt hea meel. Ma ei pea kellelegi tõestama, kas ja kui haige laps on, ega muretsema sellepärast, kuidas ta kõik puudumise ajal tehtu järele vastab, sest tema vastamiste ajad on niikuinii teada, peaasi, et ta neil päevil haige pole.

Arusaadavalt tähendab see, et tarvilik materjal tuleb lühema ajaga omandada. Ainult et enamasti koduõppel saabki suurema osa asju hoopis väiksema ajakuluga selgeks.

Ise olin kooliajal ka suhteliselt sagedasti haige. Arvatavasti on see üks põhjus, miks mul pole hirmu, kas ma lapse kodus õpetamisega hakkama saan - kui suutsin omal ajal pikkade haigusnädalate vältel ise iseseisvalt õppida, siis miks ei peaks ma suutma oma last õpetada?

Käisin vaatamas filmi "18-14". Olen väga rahul, et seda nägin, ning ilmselt lähen veelgi vaatama. Seni ei ole ma näinud ühtegi teist teost, mis Tsarskoje Selo lütseuminoorukite elu ajaloo taustal nii ehedalt edasi annaks.

Sealt saab muuhulgas ilmselgeks, et seesinane eelnimetatud lütseum, Harry Potteri raamatute võlukool Sigatüügas ning kõik teised vähegi väärt internaatkoolid (Nõo keskkool, praegune Nõo gümnaasium näiteks) on milleski äärmiselt ühtviisi vahvad.
Ja et pole vahet, kas tegemist on Puškini, Puštšini, Gortšakovi, Harry Potteri, Fred Weasley või tänase teismelisega - oma tunnetes, hulludes ettevõtmistes ja armumistes on nad ikkagi sarnased. Vaid riietus ja keskkond erinevad, inimesed on samad, enese ja teiste avastamise aeg ning kõik ilus, mis sellega kaasas käib, on ühesugused läbi aegade.
Tahaksin väga, et Tija ja nii mõnedki ta sõbradki seda filmi näeksid, usun, et nad leiaksid sealt nii mõndagi sellist, mis neis enestes praegu olemas on.
On vaid üks aga - Tsarskoje Selo (ajalooliseltki olemas olnud) kõrilõikaja tapmiste tulemusi on näidatud enam kui ehtsalt - no mitte hetkekski ei tule tunnet, et see või teine laip ja tema kõrihaav on mängult, n-ö "ainult" film.
Nii ehtsa surma tajumise kogemus läbi kinoekraani võib õudusunenäod tuua. Ja ikkagi on see ilm vaatamist väärt, sest ta pole traagelniitidega võltskujutis, vaid midagi hoopis tõelisemat.

9. jaanuar 2008

Tere, talveviirus!

Uskusin naiivselt, et täna saan kirjutada sellest, kuidas vaheajajärgne koduõpe juba kaks päeva sujunud on. Oo ei, kaugel sellest. Ilmselgelt on keegi sõlminud kokkuleppe kõigi Põhja-Eesti talveviirustega, et need saabuksid kohe, kui vaheaeg lõppeb!
Nemad saabusidki. Tija jõudis esmaspäeval vaevu keeltekooli prantsuse keele tundi ja teisipäeval balletikooli. No ausalt, ei ole võimalik juba kolmandat veerandit järjest pooltes balletitundides haiguse tõttu käimata jätta, sest sel juhul ei usu enam küll keegi, et sa üleüldse suudaksid millegi nii pingutavaga tegeleda...
Nii et tal tuli minna. Kaks kolmandikku klassikalise tantsu tunnist oli ta küll vaid vaatlejana osalenud ja placemendi jõuharjutustega oli ka, nagu oli, aga vähemalt venitada oli Galina Grigorjevnal teda hõlbus, sest mida jõuetum inimene on, seda vähem ta vastu hakkab ;)
Tavakooliainetest ei tasunud seega enam rääkidagi. Eriti hästi sai sellest aru, et laps haige on, selle järgi, et ta nõustus varakult magama minema. Või mis nõustus, ta lausa nõudis seda.
Homme on tal balletikoolis klassikaline tants ja proov. Ja õhtul loodetavasti eesti keel ning matemaatika. Ajaloo ning loodusõpetuse jätaksin pigem selleks ajaks, kui õppijal enam haigusest tingitud uimasust pole.
Ja nüüd oleks mul endal ka viimane aeg magama minna. Aga nii ilusad on need hetked, kui saad täielikus vaikuses iseenese mõtteid kuulata-korrastada-edasi mõelda. Enamasti on sellist aega ainult öösiti.

7. jaanuar 2008

Sims 2. Urrrrrrrr!

Nii, esmaspäev on peaaegu käes. Ja laps naudib viimaseid hetki vaheajast. Ma arvan, et mitte enam kaua, sest magamisaeg peaks ammu käes olema. Eriti kui arvestada, et koht, kuhu ta praegu vaat et iminappadega kinnitunud on, on arvutimäng Sims 2.
Mulle vist meeldis sõpradega mööda linna tuuseldav laps rohkem.
Sims 2 on vaieldamatult päris naljakas ja teinekord rohkemgi tegelikkusele sarnanev mäng, kui lapsevanemad ette kujutada oskavad, aga ikkagi ei meeldi mulle see sümbioos Sims+laps millegipärast mitte üks raas.
Kui seda millegagi võrrelda, siis ehk tundega, mis mind lapsena valdas, kui täiskasvanud suhtlemisest välja lülitusid, sest asusid teleka ette lõõgastuma.
Urrrrrrr!
Aga pole midagi, homme on juba normaalne päev, prantsuse keele jmt igapäevasega. Ootame ära...

5. jaanuar 2008

Koolivaheaeg on lõppemas







Astrid Lindgreni raamatus "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" on koht, kus Malin kurdab, et ta ei näe oma nooremaid vendi ega naabri pereema Märta oma tütreid rohkem kui põgusalt hommikusöögil.
Pärast seda kuuleb vaid lauseid: "Me lähme ujuma" või "Me lähme kalale" või "Me läheme ja võtame võrgud välja".
Need õed-vennad olid seal raamatus 12-13 aastased. Nojah, umbes niisama vanad siis, kui Tija praegu. Lindgrenil oli õigus nagu alati - kogu jõuluvaheaja olen minagi peamiselt kuulnud lauseid: "Ma lähen kinno" või "Ma lähen välja" või "Ma lähen Elinaga kokku saama" või...
Ainult et linnalapsed ei käi kalal. Selle asemel pigem tšillimas või hängimas. Kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tähendab üks neist rahaga ja teine rahatult linna vahel hulkumist. Ma üksnes ei mäleta, kumb oli kumb.
Tija (pildil vana-aastaõhtuöises linnas) protestib siinkohal, et tema ei käi ei tšillimas ega hängimas, vaid kinos, külas, jalutamas või Nõmme metsas mängumõõkadega võitlemas.
Eks osalt just sellepärast, et Tija on linnalaps, olemegi me oma koju nii palju loomi vedanud. Ma ei taha, et ta loodusest täiesti eemale jääks, kui võimalik oleks, siis tassiksin vist kuused, tammed ja vahtrad ka tuppa.
Et see aga võimalik pole, siis proovime last metsa viia. Näiteks vana-aastaõhtul olime metsas. Meie Aivo (abikaasa) ja koer Liisiga tegime lõket, Tija käis seda vaatamas, ütles, et lõke pidi lahe olema, sõi ära poolteist viinerit ning siis läks autosse tagasi, et internetis, st MSNis sõpradega suhelda ning Interluniumis ringi vaadata.
(Interlunium on üks noorte endi tehtud võlukool internetis, kus käivad täiesti vahvad tegelased koos, aadress www.inter.delora.pri.ee, nende endi tutvustus kõlab järgmiselt:
Interluniumi Instituut on kunagi Harry Potteri raamatute maailmast inspireerituna loodud võlukool Eesti nõidadele ja võluritele. Praeguseks on alles jäänud vaid võlukooli algne idee, kõik muu on aastatega muutunud ja omalaadsemaks muudetud.
Õpilaste vastuvõtt toimub vaid paaril korral aastas, kui on algamas uus õppeaasta (mis võib siin tähendada ka poolaastat, olenevalt õpilaste aktiivsusest). Kui satud õigel ajal lehele, registreeri ja kutsu ka sõber kaasa!)
Nii et nii palju siis metsast ja linnalapse metsaga harjutamisest. Aga Nõmme mets meeldib talle küll - mis siis, et minu maitse jaoks on see linnavaheline puudega kaetud ala mõnevõrra liiga "kammitud", sile ning korralik.
Jõuluvaheaeg on läbi saamas. Olen äärmiselt hoolega vältinud sellal õppimisest (õpikutesse ja töövihikutesse süvenemise mõttes) kõnelemist. Aga ühtteist õpetlikku on toimunud ikka. Näiteks võimalus 26. detsembril koer Retile (pildil) sünnituse ajal (jaa, jaa, ma tean, et loomad üldjuhul hoopis poegivad!) ämmaemandaks olla. Ja üht-teist ehk veelgi.
Tija sõber ütles, et ma pidin selles blogis ennast väljendama nagu poliitik ;)
Esmaspäeval algab kool.

4. jaanuar 2008

Kuidas see küll juhtus?


Blogi on kui päevik, mis on meelega lauanurgale vedelema unustatud - et las nad loevad.

Alates tänasest jätan minagi oma päeviku lauanurgale vedelema. Kuna tegemist on teadliku "maha unustamisega", siis peate lepima tõsiasjaga, et kõik detailid siin ei kajastu - mõnedest olen nõus kõnelema vaid eravestlustes.

Meie pere koduõpe sai alguse sellal, kui Tija (pildil juba viienda klassi õpilasena) teises klassis käis. Veebruaris vist, kui ma õigesti mäletan. Igatahes oli kolmas õppeveerand parasjagu alanud.

Mõneski kohas olen juba maininud, et ajend, miks me koduõppe kasuks otsustasime, ning põhjus, miks me selle jätkamist mõistlikuks pidasime, olid omajagu erinevad. Praeguseks oleme igatahes ajendile tänulikud - tõsise tõuketa poleks me tookord midagi nii julget alustada tihanud.

Üldkokkuvõttes võin öelda, et seni on kõik läinud suhteliselt hästi. Paremini saab küll alati ja selle "paremini" poole me ka püüdleme. Siinjuures olgu aga rõhutatud, et "paremini" all ei pea me silmas mitte hindeid, vaid seda, millest tegelikult aru on saadud ning mis eeldatavasti vähemalt põhiosas kogu eluks meelde jääb.

"Aga kuidas jääb sotsialiseerimisega?!" soovite ehk küsida.

Muretseda pole põhjust, kõik on korras. Lapse suhtlemisoskus üha areneb ja mõtlemisvõime ka. Mulle näib, et see areng on suisa vältimatu, sest kuidas sa ka ei püüaks, ligimestega kokkupuutumisest pole võimalik pääseda. Ja hea ongi, sest aeg-ajalt on meil kõigil üksteise tuge paratamatult vaja.