Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.
12. juuni 2009
9. juuni 2009
Balletikooli kevadkontserdist
Laupäevane (6. juuni) tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert möödus edukalt - Salme kultuurikeskuses Tallinnas oli nii palju rahvast, et piletiblankettidest tuli puudus. Proovid algasid kell 10.30, kontsert lõppes 19.00, mis tähendab, et vanemad õpilased olid vaat et kaheksa tundi väikeste vaheaegadega järjest laval. Lisan mõned videod, paar tükki proovist ja paar etenduselt.
Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.
Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".
Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.
Neljandaks tarantella.
Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.
Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.
Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".
Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.
Neljandaks tarantella.
Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.
31. mai 2009
Katkend valsist
Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.
Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...
Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.
6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.
Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...
Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.
6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.
16. mai 2009
Koer
No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.
Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.
Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.
1. mai 2009
TERE
Näib, olen taas blogimiseni jõudnud.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.
9. märts 2009
Kiirus ja majandus
Üsna tõenäoliselt kirjutan ma lähiajal blogisse suhteliselt harva. Põhjus on lihtne, peaaegu kogu ärkveloleku aeg nii argi- kui puhkepäeviti kulub tööle. Ja kuna nii mõnegi töö puhul tuleb järjest enam ette tasumisega viivitamist, siis seda enam tuleb töid teha, sest siis on lootust, et mõne eest neist paljudest makstakse ehk ka õigeaegselt. Pangale ei saa ju näiteks kodulaenu kohta öelda, et maksan siis, kui mulle makstakse.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.
2. märts 2009
Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani
Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.
Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).
Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.
Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.
Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.
Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)
Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).
Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.
Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.
Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.
Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)
