Blogimaailma tagasi

Kiire ning keeruline aeg on olnud. Õigupoolest on kiire praegugi, aga mõne hetke kirjatööks juba leiab.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.

Kas keegi 1939. aasta Piiblit soovib?

Selgituseks: Piibel kirjutasin vastupidiselt keelereeglitele meelega suure tähega, sest natuke naljakas on, kui väikese algustähega piibel sisaldab suurte algustähtedega Vana ja uut Testamenti.
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...

Balletikool suvepuhkusel

Balletikooli kuues õppeaasta on läbi (kuus ja pool aastat seega käidud, sest pool aastat jõudis Tija ka sama kooli juures töötavas eelkooliealiste balletistuudios käia).

Järgmisel aastal saavad nende rühmal tunnid olema tõenäoliselt viis korda nädalas (ja ma ei imestaks, kui mõnigi kord lisanduksid kuuendaks korraks proovid), peamiselt klassikaline tants. Lisaks pilates (õpetaja Mari Savitski) ja moderntants (õpetaja Viktoria Jepisheva) ja võib-olla midagi veel.

Klassikaeksami järel rõhutas õpetaja Svetlana, et kui keegi võtab seda balletikooli nii, nagu see oleks eelaste mõnele justkui "tõelisemale" balletikoolile, siis nii ei ole see mõeldud. Tantsukoolis Noor Ballett käies ei peaks unistama sellest, kuidas kord pääsetakse "tõelisesse balletikooli", vaid tuleks arvestada, et juba ollaksegi tõelises balletikoolis ja edasine sõltub suutlikkusest õpetajatega intensiivset koostööd teha.

Piltidel Tija kevadkontserdile eelnenud "Inetu pardipoja" monoloogi proovis Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos õpetaja Svetlanaga.

Käänded ja meemid

Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.

Balletikooli kevadkontserdist

Laupäevane (6. juuni) tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert möödus edukalt - Salme kultuurikeskuses Tallinnas oli nii palju rahvast, et piletiblankettidest tuli puudus. Proovid algasid kell 10.30, kontsert lõppes 19.00, mis tähendab, et vanemad õpilased olid vaat et kaheksa tundi väikeste vaheaegadega järjest laval. Lisan mõned videod, paar tükki proovist ja paar etenduselt.

Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.



Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".



Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.



Neljandaks tarantella.



Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.

Katkend valsist

Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.



Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...

Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.

6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.

Koer

No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.

Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.