Aga nüüd on puhkus - kaks nädalat! - ja see tähendab, et on lootust püüda elu uuesti normaalsemasse rütmi sättida.
Tija on juba nädal aega balletikoolis 1. septembri esinemise proovides käinud. Ja Elina juures ja kinos ja ujulas jne. Õhtul, kui naaseb, püüab mult arvutit ära ajada. Täna "ajasin" selle ka tagasi.
Tegelikult oleksin tahtnud ka täna veel rohkem teha jõuda. Isegi jaksaksin veel, aga kell hakkab palju saama... ja ma lubasin perearstile, et ma vähemalt püüan edaspidi nii enam-vähem kella 24 paiku magama jõudma hakata.
Mis lühidalt öeldes tähendab seda, et puhkus ei tähenda tööde kadumist, vaid suuremat võimalust oma aega ise eri tööde vahel jaotada, sõltudes vaid objektiivsetest asjaoludest, mitte ligimeste korraldustest.
Homme on Tijal vaba päev - trennita, õppimiseta, ainult enese päralt. Mina aga lähen Robertit ja Leonorat internaatkooli saatma. Kes on Robert ja Leonora? Väikesed vahvad eestlased, kes lähevad üks viiendasse, teine kolmandasse klassi ja kes enne käesolevat kooliaastat õppisid Tadžikistanis. Aga seegi on pikem jutt, kohe kõike kõnelda ei jõua.
Täna käisin Auriga Paldiskis Keefasel külas. Elu esimene rongisõit läks kaheksakuusel kutsikal kenasti, sest enesekindlust, õigemini veendumust, et pererahvas ei saa midagi niisugust ette võtta, mis talle halba teeks, sel noorel koeral jätkub. Aga edasi vaadake pilte.
Auri rongis, loomulikult. Kaasreisijad on mõistlikud ega urise, kõik on kontrolli all.
Teisel pildil Keefas ja peremehe jalad.
Kuldne Auri kuldsel rannal.
Kati õpetab Keefast.
Allkirjata. Aga minu meelest päris hea pilt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar