Loodusõpetus peaaegu õpitud

Tija ütles täna, et teda huvitavad loodusõpetuses ainult selgroogsed. Et veekogud ja selgrootud ja taimed ja... see kõik pidi väga igav olema.
Nojah, selgroogseid oleme talle lähedalt tutvustamiseks koju muretsenud omajagu... Pildil näiteks on meie kolm punakõrv-ilukilpkonna, kellest seni kasside-koerte kõrval juttu pole olnud.
Aga nii või teisiti, homseks saab VI klassi loodusõpetusega ühele poole. Teha jääb veel vaid iseseisev töö viigerhüljestest.
Aa, inimestel pidi angerjatega palju ühist olema, ütles just Tija. Et nad minevat ka kudemiseks kodunt ära, nimelt haiglasse, nagu angerjad Euroopa rannavetest Sargasso merre. Ja nii edasi. Ainult et enamasti neil veab ja nad saavad sealt veel tulema (haiglast nimelt).
Mulle tundub, et ta on vist hääääästi natuke üle õppinud.

Peremees suri, suur sülekoer koduta

Palun aidake, kui saate.
Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.

Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.

Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...

Jõhvi balletifestival selleks korraks läbi

Noortele balletikoolides või -huviringides käijatele oli selle festivali kõige pingelisem hetk paratamatult neljapäevane "Laste balletigala". Nimetatagu seda nii- või teistmoodi, sisuliselt on ikkagi tegemist ka konkurentsiga — mida suudavad ühe, mida teise kooli või ringi õpilased.
Pisemate jaoks pole see ehk veel nii terav, vanemad õpilased seevastu jälgivad üksteise esinemist niisama kriitilise pilguga kui nende õpetajadki.
Õige napilt — õigupoolest vaid paari sõnaga — on festivalist juttu ka Maalehe veebileheküljel. Ja siin ka.
Lisan mõned pildid, sest küllap ütlevad need oluliselt rohkem kui tahes pikast jutust...

Esimesel neist meigib õpetaja Svetlana Tijat.









Järgmisel pildil on mõnevõrra murelik balletikooli administraator Ann.

Enne esinemist. Tegelikult ei käi see kostüüm just päris niimoodi seljas...






...vaid hoopis niimoodi.









Etteaste nimi on "See kõik olen mina".











Paula, Inessa ja õpetaja Svetlana lavaproovis. Katkend balletist "Bajadeer".

Ksenja lavaproovis, katkend balletist "Bajadeer".

Kiropraktik Olga

Tija käis kiropraktikust masseerija juures ära ning selgus, et see, mis tal trenni takistab, on laiaulatuslik lihaste põletik. See tähendab ravivat massaaži esialgu peaaegu iga päev, hiljem ilmselt üle päeva. Ja rauda ja kaltsiumi, kuna neist olla puudus. Ja hiljem magneesiumi, kuna, kui ma asjast õigesti aru sain, ei kipu see praegu omastuma.
Olga, kelle juures käime, on endine lastekirurg, kes lapsena ka ise balletitreeninguil käis — seni, kuni sporditrauma tõttu igasuguse sportliku treeningu unustama pidi. Olid suusavõistlused ja rada oli ära vajunud ja raja kõrval oli kümnekonna meetri kõrgune järsak. Või oli see 14 meetrit? Igal juhul uperpallitas ta sealt alla, parem jalg jäi terveks, vasak eemaldus puusaliigesest, kusjuures purunes ka liigesepea.
Kokkusattumused on ikka huvitavad asjad. Umbes samas vanuses sai umbes samasuguse sporditrauma ka Tija isa, kui lapsena suusatrenni ajal Tehvandi hüppetornist alla kukkus.
Aga Olga, kes sõjaväelenduri tütrena oli varem otsustanud, et temast peab saama stjuuardess, mõtles pärast pikka lastehaiglas viibimist ümber ning teadis kindlalt, et õpib edaspidi lastekirurgiks ja ei kellekski teiseks.
No ja nüüd oli meil õnne temaga kohtuda. Ta on tõesti vahva.

Balletitrenn läheb edasi omasoodu, parasjagu käivad ettevalmistused Jõhvis esinemiseks — sinna sõidavad noored tantsijad 5.—6. veebruariks kogu Eestist kokku. "Bajadeeri" katkendis Tija ei esine, ta pole selles veel piisavalt hea, küll aga pantomiimiõpetaja seatud tantsus, kus, kui ma nüüd õigesti aru sain, inimene oma vastukäivate emotsioonidega hädas on. Pidi olema äärmiselt sümbolistlik tants, eks ma siis vaatan, kas minusugune ka neist sümbolitest aru saab...

Tavakooli osas on käsil intensiivne loodusõpetuse õpe, lisaks... hm... kuidas seda nüüd nimetadagi... Ehk loovkirjutamine? Ja Tija on nördinud, et ma ei saa praegu koos temaga ette võtta kleidiõmblemist. Ma ise olen ka, sest selliste soovide olemasolu tuleks kiiresti ära kasutada, kui inimene tahab parasjagu midagi õppida, siis tuleks talle selleks ruttu võimalus anda, enne kui soov üle läheb... Aga ma ei saa praegu.

Sõbratar Saksamaalt kirjutas mulle, et nelipühade aegu kogunevad Leipzigisse noored, keda nimetatakse saksa keeli "mustromantikud". Täpsemalt ei osanud ta seletada, kes need on, kas gootid, pungid, emod või kõik läbisegi, tema sõnul on linnarahva jaoks nende põhitunnus musta riietumine. No ja nüüd ma mõtlengi, et huvitav, mis stiili esindajad nad on... Kas keegi teab sellisest kokkutulekust midagi?