Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.
Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.
Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...
1 kommentaar:
ciao a tutti,mi trovo in estonia e ho appena partecipato alla festa dell'indipendenza estone,decine e decine di migliaia di giovani che cantano canzoni popolari con bandiere cappelli e sciarpe nazionali..mi sono commosso e mi è venuto in mente gaber.."io non mi sento italiano,ma per fortuna o purtroppo lo sono.."
Gius
Postita kommentaar