Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
selle tuhastamise ja matmisega ongi keeruline.
matmise puhul kulub ühe laiba peale märkimisväärselt rohkem ruumi, mistõttu katavad surnuaiad rohkem maad, mida saaks kasutada millekski muuks. tuhastamise puhul kulub mõistagi tuha peale vähem ruumi kui kuluks lagunevale kehale, miska tuhastamine oleks nagu keskkonasõbralikum valik.
teisalt on jällegi paikades, kus on tuhastamise traditsioon ja usulistel põhjustel vaja tuleriida jaoks kindlat liiki puid kasutada, see jama, et need puuliigid kipuvad seetõttu hävima.
see, kummad lagunemisproduktid mullale paremad oleks, sõltub ilmselt konkreetse mulla omadustest.
Muuseas, enam ma seda venekeelset luuletust siiski ei mäleta.
Postita kommentaar