Tagasi, lõpuks ometi

Tere, blogimaailmajagu. Olin kaua eemal ja nii kaua olen ma eemal vaid siis, kui olen kas haige või on mul rohkem tööd, kui ärkvel oldud ajaga normaalselt teha jõuab. Praegu langesid need kaks varianti liiati kokku.

Roberti ja Nora ema on Eestis
Uudiseid on ohtralt. Esiteks — Tadžikimaalt tulnud Roberti ja Nora ema on Eestis. Loodetavasti päriselt. Nii lastel kui tal endal on nüüd kõik vajalikud dokumendid ja ema otsib aktiivselt tööd. Mõnede ametnike hirm, et niikuinii pole ta tegelikult mingi kunstnik, küllap see on lihtsalt laste soovunelm, osutus ebaõigeks — tal on kunstialane kõrgharidus ning lisaks laste ja tudengite õpetamisele on ta olnud veel ka näiteks Tadžiki televisiooni peakunstnik.
Pärast kõrgharidusele vastavat tööd hommikupoolikuti töötas ta aga pärast esimese tööpäeva lõppu veel linnavalitsuses soojavarustuse kontrolliinspektorina ja suviti restoranis saaliadministraatorinagi. Kui sellist inimest, kes iga ärkvel oldud tunni püüab elatusvahendeid teenida, peaks nimetama mittetoimetulevaks, siis, jah, ühel juhul saab seda teha — kui eeldada, et iga korralik kodanik peaks oskama ka ebaseaduslikult lisa hankida. Tõesti, sellest oskusest näib tal puudu olevat.
Nüüdseks on tal Tallinnas üüritud ööbimiskoht (jah, mitte elu-, vaid ööbimiskoht, sõna on õiges tähenduses) ning saadetud teele mitmeid CV-dega kirju kõikvõimalike tööpakkumiste peale, lähtudes mitte eeskätt haridusest, vaid sellest, et elatise teenimiseks sobib kõik, millega sa vähegi toime tuled.

Emopart?
Tija tantsukoolil Noor Ballett oli ära viimane "Inetu pardipoja" etendus Tallinnas ja veel kõige viimasem Riias, Zita Ersi balletistuudio jõulupeol.
Tallinna etendus õnnestus selles mõttes hästi, et ilmselt leidis balletikool endale edasiseks mõned etenduste püsihuvilised. Ja üks inimene, kellest ma seda iialgi arvanud poleks — soliidne ja tõsine ametnik — hakkas etendust vaadates nutma ning ütles pärast, et tal olevat nüüd raske jälle reaalsesse ellu tagasi minna, kuna nähtu olla nii ilus olnud. Ausõna, see kõlas nii, et kui ma ise poleks kuulnud, siis ei usuks.
Tija on pika nahkmantli uhke omanik, tõsi küll, esialgu pole tal veel õigeid sinna juurde sobivaid saapaid. Mu kolleeg J. õpetas teda, kuidas pikka salli õigesti kanda ja millise sammuga pika nahkmantliga liikuda tuleb ;).
Ma parem ei ütle, mida balletikooli kaaslased, teised lapsevanemad ja õpetajad arvavat tunduvad. Kui nad veel teaksid, et tegelikult tahaks see "emobalerina" musta küünelakki ja musta lauvärvi ka. Musta küünelakiga Inetu Pardipoeg olnuks muidugi eriti teemalähedane...
Nüüd on balletikoolil vaheaeg 5. jaanuarini. Muu õppimisega ilmselt väga vaheaega ei tule, sest selle vaheaeg oli detsembrikuiste proovide ajal.
* * *
Viimane teema jääb vist homseks kirja panna. See kõneleb mitmesuguste perede koduõppekogemustest Eesti koolides, mille tõttu haridusministeeriumile mõningaid nõuküsimisi ja järelepärimisi olen pidanud läkitama.
Nüüd lähen koertega metsa, 8 km kaugusele Tallinnast, sest muul moel jalutamine pole enam mõeldav. Koerad selle üle, tõsi küll, ei kurvasta.