IX klass on koduõppes lõpetatud, koduõppija vastu võetud Tallinna Arte gümnaasiumi. Aitäh kõigile, kes meid toetasid. Nii teie kui ka kõigi teistega kohtume küllap veelgi ;)

Soomest ja Tartust tagasi

Kaks pingelist sündmust on mööda saanud: kolme balletikooli tüdruku (Tija, Sonja, Ksenja) esinemine Soomes ning taaskohtumine tavakooli õpetajatega Tartus.
Soomes käidi Kotka kultuuripäevadel, esinemisi oli kokku viis. Üllataval kombel nii tüdrukute endi kui õpetaja Svetlana jaoks jäi Svetlana nendega täiesti rahule.
Tija tantsis "Loomade karnevali" Tüdrukut ehk Luike ning koos Sonjaga endaloodud "Ulakat nukku". Enda kui koreograafi nime olla seina pealt uhke lugeda olnud küll ;).
Kultuuripäevade korraldajatega sai aga inglise keeli Nightwishist kõnelda - selgus nimelt, et üks korraldajaist hindab neid samavõrd kui Tija isegi.
Tartus läks üllatavalt hästi matemaatika kontrolltöö, kuna aga selle peale sai kulutatud viimne kui energia, siis ainetest kõige viimaseks jäänud inglise keel ei edenenud kardetavasti pooltki nii kenasti. Sellele vaatamata sai küsitud, kas põhikooli inglise keele eksamit oleks võimalik ka kaheksanda klassi lõpus teha, et siis üheksandas klassis sellevõrra rohkem eesti keelele ja matemaatikale keskenduda.

"Loomade karnevali" proovid algasid

Balletikoolis käivad proovid ja tunnid täie hooga - need algasid juba 5. jaanuaril. Tavakoolist ootame teadet, millal meid jaanuaris näha tahetakse.

Noor Ballett esitab kevadel Saint-Saënsi "Loomade karnevali". Kana ja Kukk, Kilpkonna osalised, Kass, Lõvi, Ahvid, Linnuke ja Tüdruk on juba enam-vähem rollidena laiali jaotatud. No ja sedakorda on suurem osa tantse varvastel, nii et nad lihtsalt peavad kevadeks varvaskingades piisavalt head olema.

Tija harjutab Liisaga paralleelselt praegu Tüdruku ja Linnukese osa. Viimase - Linnukese - kohta oli muidugi julgustav teada, et seda rolli aastaid tagasi tantsinud tütarlaps kukkus laval ja murdis käe (ju ei olnud kiire liikumine varvastel veel nii kindlalt sisse harjunud...).

Kuna aga Tüdruku peamises tantsus on paljud liigutused sarnased Inetu Pardipoja omadega, siis on Tijal tõsiselt tegemist, et eelmisest rollist pärit põlatud Pardipoja nägusid mitte sisse tuua...

Kui püüdsime Katiga selgitada, et Tüdruku rollis pole ju tegemist selle olukorraga, kus keegi sind ei salli ja sinusse ei usu ja sa siis unistad tulevikust, uskumata isegi, et see võimalik oleks, vaid lihtsalt hapra tütarlapsega, kes unistab millestki ja ikkagi, ehkki vahepeal kõheldes, siiski loodab, siis teatas Tija, et tema niisugusel puhul küll niimoodi aralt ei unistaks, siis ta pigem sammuks laval ringide tegemise asemel otse ja lihtsalt võtaks selle, mida ta väga soovib ;)
Mis on eeldatavasti täiesti aktsepteeritav vaatenurk, kuid siiski mitte selles rollis.

Üks tantsuvideo

Panen üles video Tija ja Sonja omaloomingulisest tantsust "Kuri nukk" tantsukooli Noor Ballett balletistuudiote jõulupidudel. Kahjuks jäi videosse just see esinemiskord, mil õpetaja Svetal veel Tija pöia- ning seljahoiaku kohta üksjagu pretensioone oli - järgmisi, veatumaid esinemisi, ei saanud salvestada.

Koolid saavad koduõppelaste eest endiselt pearaha

Nüüdseks olen päris kindel, et vahepealsed udujutud, mille kohaselt waldorfkoolid enam vanema soovil koduõppel oleva lapse eest Eesti riigilt pearaha ei saavat, ei vasta tõepoolest tõele.
Eesti riik maksab haridusministeeriumi ametnike andmeil kohalikule omavalitsusele vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha täpselt niisamuti nagu iga päev koolis käiva lapse eest. Ka arvlemine omavalitsuste vahel (kui laps käib teise omavalitsuse koolis) toimub täpselt samadel alustel kui igapäevaselt koolis käiva lapse puhul.
Ainus, mida ministeeriumis osati oletada (et millest võib koolides niisugune jutt valla pääsenud olla), oli see, et võib-olla on mõni omavalitsus, kes seni kõigi oma territooriumil elavate laste eest koolile veel omalt poolt lisaraha maksnud on, nüüd selle maksmise lõpetada otsustanud. Aga riigilt tuleva raha osas ei ole siiski midagi muutunud, vanema soovil koduõppel olev laps on sama "hinnaga" kui igapäevanegi koolilaps.
Teavet sain telefonilt 7350145, ametnik, kellega rääkisin, oli haridusministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Maris Ambo (kes enne mulle vastamist veel mitmete oma kolleegidega nii rahandus- kui teistest osakondadest konsulteeris).
Jääb üle vaid imestada, kas üks väikene põhikool, kus sel ettekäändel üht koduõppelast jutule ei võetud (vanematele öeldi, et kuna koduõppelaste eest enam pearaha ei saa, siis ei ole kool ega õpetajad huvitatud ilma rahata töö tegemisest), andis vanematele valeteavet kogemata või valetas kooli esindanud õpetaja teadlikult.

Balletikool algas

Balletikool algas. Tija esitas 1. septembri aktusel Nightwishi muusika ("Moondance")saatel omaloodud tantsu, mis peaks kujutama tütarlast, kes tantsib Kuule kui jumalannale. Ma ei ole just päris kindel, et see mõte juba ka väljendus. Aga igal juhul nägid tants ja sellele eelnenud proov välja just niisugused, nagu alloleval videol näha on.


Teises astmes on tänavu kuus õpilast: Sonja, Helve, Ksenja, Liisa, Tija, Frida.

Ajas tagasi

Käisime perega Mütofestil. Seda, mida mina ilusaks või vähemalt tähelepanuväärseks pidasin, näitan piltides. Mõned pildid ning video on Tija tehtud.

Blogimaailma tagasi

Kiire ning keeruline aeg on olnud. Õigupoolest on kiire praegugi, aga mõne hetke kirjatööks juba leiab.
17. juulist olen Maalehest koondatud. Töötasin seal alates Maalehe loomisest aastal 1987 (alustasin tööd viimase kursuse üliõpilasena) kuni 1990, seejärel olin kuni 1997. aastani vahepeal ajalehes Eesti Kirik ja vahepeal Lätimaal, 1997. aasta detsembrikuust kuni käesoleva, 2009. aasta juulikuuni taas Maalehes.
Majanduslikult rasketel aegadel on üks väga suur pluss - sellal näeb selgemalt kui ühelgi teisel hetkel, milline on sulle tuttavate inimeste iseloom. Maalehe juurde on veel väga palju väärt inimesi alles jäänud, võin tagasivaatavalt kinnitada.
Hetkel on töid, mida FIE-na teha, väga palju. Iseküsimus on, kas need ka piisavalt raha sisse toovad. Veel ei oska ma seda öelda.
No ja teine oluline punkt on muidugi, kas ja kuivõrd ausad maksjad need töö tellijad on. Ma ei ole endale veel selgeks teinud, kas juhul, kui kirjastus Tormikiri mulle kui FIE-le tasu maksta ei soovi, peaksin pöörduma kohtusse või on abi ka töövaidluskomisjonist. Või ei ole FIE-del töövaidluskomisjoniga asja?
Et kas ma ei tahaks taas mõnda püsitöökohta? No miks mitte, tingimusel, et kas sellega üksi või selle ning lisatöödega kokku on võimalik kodulaen ära maksta ning igapäevane elu jalul hoida. Nagu öeldud, veel ma ei tea, kuidas täpselt elu kujuneb.
Kui mul õnnestuks end FIE-na pinnal hoida, olgu või kümnetunniste tööpäevadega (no ja ei tea, millal ma viimati lühemaid tegin?), siis oleks see lihtsalt suurepärane. Suurepärane selles mõttes, et siis saan kõik need kümme tundi kasutada tööks ega pea neist ühtegi kulutama lihtsalt töölkäimiseks.
Viimastel päevadel olen ise kirjutanud artikleid, toimetanud artikleid ja raamatuid, sisestanud teiste kirjutatud tekste ühte veebiväljaandesse, tõlkinud vene keelest eesti keelde artikleid ja üht raamatut ning (no ise ka imestan) isegi tekste eesti keelest vene keelde ja assisteerinud ühel veterinaarsel operatsioonil. Ah jaa, põhikooli matemaatika ja eesti keele järelaitamistunde olen ka andnud.
Kolleeg Matil oli õigus, kui ta hoiatas, et igapäevasest töölkäimisest kõrvalejäänuna võib endale tööga liiga teha, sest pole enam midagi, mis töö tegemist pidurdaks. Hiljuti pooliti pensionile jäänuna oli tal pilt selge.

Kas keegi 1939. aasta Piiblit soovib?

Selgituseks: Piibel kirjutasin vastupidiselt keelereeglitele meelega suure tähega, sest natuke naljakas on, kui väikese algustähega piibel sisaldab suurte algustähtedega Vana ja uut Testamenti.
Niisiis, kolleegil on üle üks 1939. aastal välja antud juubelipiibel, see piltidega suur ja ilus. Tõsi küll, see on alles köitmata, kümnes vihikus, nii, nagu need tookord välja antigi.
Kas sellele oleks ostjaid ja millist hinda oleksite valmis maksma?
Andke teada mulle telefonil 5518472 või kassimaja18@hot.ee, siis ütlen sõbrale edasi. Kahju kah, kui ta selle Raamatukoisse ära viiks, siis peaks soovija seda juba poeprotsendi võrra kallimalt ostma...

Balletikool suvepuhkusel

Balletikooli kuues õppeaasta on läbi (kuus ja pool aastat seega käidud, sest pool aastat jõudis Tija ka sama kooli juures töötavas eelkooliealiste balletistuudios käia).

Järgmisel aastal saavad nende rühmal tunnid olema tõenäoliselt viis korda nädalas (ja ma ei imestaks, kui mõnigi kord lisanduksid kuuendaks korraks proovid), peamiselt klassikaline tants. Lisaks pilates (õpetaja Mari Savitski) ja moderntants (õpetaja Viktoria Jepisheva) ja võib-olla midagi veel.

Klassikaeksami järel rõhutas õpetaja Svetlana, et kui keegi võtab seda balletikooli nii, nagu see oleks eelaste mõnele justkui "tõelisemale" balletikoolile, siis nii ei ole see mõeldud. Tantsukoolis Noor Ballett käies ei peaks unistama sellest, kuidas kord pääsetakse "tõelisesse balletikooli", vaid tuleks arvestada, et juba ollaksegi tõelises balletikoolis ja edasine sõltub suutlikkusest õpetajatega intensiivset koostööd teha.

Piltidel Tija kevadkontserdile eelnenud "Inetu pardipoja" monoloogi proovis Tallinnas Salme kultuurikeskuses koos õpetaja Svetlanaga.

Käänded ja meemid

Koduõpe on selline naljakas värk, mis päriselt suvepuhkusele vist ei jäägi. Igal juhul kordab Tija parasjagu eesti keele 14 käänet ja tuli meelepahaga järeldusele, kui neist ühe nime öelda ei osanud, et keelele võiks lisada ka käände nimetusega 'surev'. Asukoha poolest tuleks see ilmselt paigutada kusagile sinna 'saav, rajav, olev' kanti.
Üldiselt on ta täna aga kodunt kaugel - läks ühte last hoidma. Kena on lugeda Killukese blogist, et Tija ja Mari huvid selles suhtes sarnased on (siin, vt http://killuke.blogspot.com/2009/05/lapsehoidja.html).
Kukupai ja Iibise meemiküsimustele vastan, et eluea esimese kümnendikuga seostubki mul kõige enam selline söödav taim nagu rabarber, millest saab nii kisselli kui leht- või biskviittaignaga kooki... Nii et Kukupai leitud seos oli üllatav mulle endalegi.
Olulisimaks pean aga vähemalt mingil ajajärgul ja vähemalt Eesti jaoks kartulit. Enam ta seda küllap pole, kuid 1990. aastate lõpus aitas kartul arvatavasti paljudel inimestel raskema aja üle elada.

Balletikooli kevadkontserdist

Laupäevane (6. juuni) tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert möödus edukalt - Salme kultuurikeskuses Tallinnas oli nii palju rahvast, et piletiblankettidest tuli puudus. Proovid algasid kell 10.30, kontsert lõppes 19.00, mis tähendab, et vanemad õpilased olid vaat et kaheksa tundi väikeste vaheaegadega järjest laval. Lisan mõned videod, paar tükki proovist ja paar etenduselt.

Esmalt katkend Tõnu Veileri lavastatud lasteballetist "Inetu pardipoeg" - nimiosalise monoloog.



Teiseks moderntantsuproov - "Habras õnn".



Kolmandaks II astme pantomiimietenduse "See kõik olen mina" peaproov.



Neljandaks tarantella.



Rohkem täna blogida ei jaksa.
Iibis ja Kukupaike - vastan esimesel võimalusel, st esimesel hetkel, kui selleks jõudu on.

Katkend valsist

Tantsukooli Noor Ballett I ja II aste ning Paula esinesid täna Kaie Kõrbi balletistuudio X sünnipäeva kontserdil. Tantsiti Svetlana Veileri seatud valssi, alljärgnevalt katkend sellest.



Mis VI klassi puutub, siis see on kenasti lõpetatud. VII klass jätkub endiselt koduõppega. Ja ilmselt õpime natuke ka suvel, sest tegelikult on rohkem puhkust vaja talvel, et mitte kehva ilma ja ülekoormuse koostoimel jälle ning jälle haigeks jääda...

Balletikooli õppeaasta jätkub veel - kuni jaanipäevani. Vahetult enne seda on eksamid ja arvestused.

6. juunil kell 17-19 aga on Salme kultuurikeskuses Tallinnas tantsukooli Noor Ballett kevadkontsert.

Koer

No ei õnnestu sagedamini kirjutada, kui kodus arvutit pole... Või on viga selles, et koorman ennast jälle kõikvõimalike töödega üle ja siis ei jaksa enam muid tekste kirjutada.
Huvitav, kas depressioon võib tuleneda üleväsimusest? Sellest, et ei oska puhata ja siis pole enam nii palju jõudu, et rõõmus olla? See oleks igal juhul vähemalt mingisugune seletus.
Kuidas harjutada inimestega koera, kes kardab inimesi, kui rõhuvas enamuses on tegemist inimestega, kes kardavad koeri? Üks hea harjutamise koht Tallinnas on, see on Toompea, ülalinn, kuna seal liiguvad välisturistid, kes koeri ei karda. Väga kummalisel moel on tulemuseks see, et koer ei karda neid ka...
No ja karta võib mitmel erineval moel nii koer kui inimene, eks ole. Arvestades, et tegemist on domineeriva koeraga, siis näeb koeri tundev inimene küll, mida ta rõngast lahti rullunud ja alla vajunud saba ning kogu olek näitavad - tohutut hirmu loomulikult –, aga teised tõenäoliselt mitte, sest see sügav bassihääl, mis kuuldavale tuleb, jätab mulje möirgavast lõvist.
No ja arvestades, et ka rihma otsas jalutades on see koer mitmel korral kokku puutunud inimestega, kelle loomus on ka domineeriv, kui koeramaailma keeles rääkida, ja kes seetõttu on teda ähvardanud, tema poole hüpanud, karjunud, siis ei ole kahe hirmunu kohtumine asja parandanud.
Ta ei karda inimesi, kellel on koer kaasas. Ta ei karda inimesi, kes teda ei karda. Muus osas aga suhtub ta maailma, nagu oleks perekond (ehk siis kari) see ainus ohutuse saar keset ilma ja karja turvalisust tuleb kaitsta, sest ilma ja inimesi ei saa usaldada.
Ju ta siis ei usu ega tunne, et mina teda ja karja maailma eest kaitsta suudaksin – kas nii?
Inimmaailma reeglid seda ette ei näe, kuid mul on tunne, et koera paremaks kasvatamiseks tuleks vist ise rünnata iga inimest, kes ründama tuleb. Mitte neid, kes hirmu tõttu eemale tõmbuvad, vaid neid, kes hirmust ründavad. Ikka selleks, et koer näeks – temal ei ole vaja isegi haukuda, ma saan sellega ka ise suurepäraselt hakkama.
Ühe korra elus olen seda teinud, sest siis ületas olukorra jaburus minu jaoks juba ka inimmaailmas ette nähtud viisaka vastuse võimaluse piirid. Ehk nii peakski?
Aga igahommikuselt ja -õhtuselt jalutame oma koeri kaugel-kaugel, seal, kus inimesi peaaegu päris kindlasti kunagi ei kohta. Ilus on, ainult et niiviisi pole võimalik koeri inimeste maailmaga harjutada.
Kui oleksin koer, kes hirmu haistab, kui palju ma seda siis (ka ilma koerata) Tallinna tänavatel inimeste hulgas liikudes leiaksin? Vist pilvedena, nagu vihmapilvi taevast enne äikest.
Väsimus.

Pildil Auri ajal, mil kodus veel arvuti oli.

TERE

Näib, olen taas blogimiseni jõudnud.
Väike ülevaade vahepeal toimunust.
1. Koduõppe alal.
VI klassi ajaloo alane materjal on läbitud ning on saanud ilmselgeks, et Tijat huvitavad selles aines teised, tegelikult ju tõepoolest põnevad küljed, kui mind omal ajal huvitanud on. Tema kinnitust mööda pidavat huvitavad olema kunst, kirja tekke ajalugu, riietuse ajalugu jne, jne, igal juhul mitte sõjad ega poliitika. Kusjuures, nagu ta ütles, selle ajajärgu (vanaaeg) huvitavate asjade kohta oli ta varemgi lugenud, seal polevat erilist uudist olnudki.
Ajalooeksamit ei soovi ta aga seetõttu, et nimetatud aine väga palju sõdu sisaldab, valida ei põhikooli ega keskkooli lõpus.
Põhiainena on hetkel käsil matemaatika ning ma saan ikka enam ja enam selgeks, et ainest arusaamine ei tee ainet automaatselt huvitavaks. Varem ma nimelt arvasin, et need õnnetud inimesed, keda matemaatika ei huvita, ei ole sellest lihtsalt aru saanud, aga kui nad aru saaksid, siis mõistaksid kohe, kui põnev see on!!!
Tija saab aru küll, aga mingit erilist vaimustust, et näe kui põnev seos vmt tal ei teki. Arusaamisest on kasu parasjagu nii palju, et see teeb aine läbimise lihtsamaks ning kiiremaks - seega püüabki ta kõigest kiirelt võimalikult korralikult aru saada, et poleks vaja rohkem aega ega jõudu kulutada.
Inglise keeleta ei möödu aga ainuski päev, sest lisaks pidevale ingliskeelsete suhtlus- ning muude lehekülgede külastamisele Internetis on ka kogu vaadatav teleprogramm ingliskeelseks muutunud. Lisaks veel üks balletikoolikaaslane, kellega ainult inglise keeles suhelda saabki (kuna neiu on Londonist pärit).
2. Balletikoolis.
Tija õpetajatega pole ma pikemat aega suhelnud, nii et täpset olukorda ei tea. Näen aga, et ta muutub aina täpsemalt teadlikuks nii oma plussidest kui puudustest. Osalt ka sellest, kas ja kuidas puudusi parandada annab. Varvaskingades nad väga palju veel ei tantsi, mõnevõrra küll, kuid tundub, et kevadkontserdil esitusele tulev tantsitakse kõik poolvarvastel. Ja kui mõni aeg tagasi tundusid varvaskingad olemasolevatest balletitunniga seotud asjadest kõige hirmutavamad olevat, siis nüüd on selgunud, et need on täiesti sümpaatsed, võrreldes harjutusega, mille nimi on développé.
Hetkel on rühma - tantsukooli Noor Ballett teise astmesse siis - jäänud kaheksa õpilast: Inessa, Sonja, Helve, Frida, Ksenja, Sophia, Tija, Liisa. Kui just neist kellegi vanemad teisiti ei otsusta või keha alt ei vea, siis on arvata, et need tüdrukud jäävad pikaks ajaks püsima - ehk isegi kooli lõpuni gümnaasiumi lõpus. Tahtmist tantsida tundub kõigil praegu allesjäänutel olevat.
3. Koduloomaaed.
Homme on Kivimäe põhikoolis selleaastane näriliste näitus (kohtunikud Soomest, hinnatakse rotte, liivahiiri ja esimest aastat ka deegusid), Tija läheb sinna hasartselt kahe rotiga (pruun Mia ja must tõupaberitega Dianne), mina võtan kaasa kaks eriliselt tõulist isast liivahiirt (pean tunnistama, et nende peened tõupaberinimed ei ole mul enam meeles...) ja kaks lihtsat, ilma igasuguste paberiteta deegut (Koduhoidja ning Kaaslane).
Maalehe hoovi vaibamustrina kirju musta ja punast kirja kasukaga pikakarvaline kiisu Pudelihari sünnitas meie kodus 28. märtsil kolm last, kaks musta ning ühe punase. Kui lapsed on kodud leidnud, läheb ema kõigepealt operatsioonile ja siis tagasi Hirveparki valvama.
Juba paar kuud on meie juures kosumas, kuid varsti valmis uude koju minema ilus suur süsimust kõuts Donald. Väga hea iseloomuga ja eluaeg ainult toas elanud - kuni pererahvas ühel hetkel leidis, et kassi pidada enam ei saa, hukata on ebainimlik, anname kiisule võimaluse, laseme ta metsa lahti! Mets jäi ära, kass jäi saadud shokist kõigepealt haigeks ning kaotas kolmandiku kaalust (ta kaalus alguses 7 kg), nüüd on terve, neelas täna ussirohtu ja saab kümnekonna päeva pärast vaktsineeritud.
4. Arvuti.
Kodune arvuti lahkus siitilmast, võttes kaasa paljud meiliaadressid ja fotod, muud infot natuke ka. Võib-olla oli see märk, et peaksin oma arvutitöö- ja puhkeaja pisut paremini tasakaalu viima.

Kiirus ja majandus

Üsna tõenäoliselt kirjutan ma lähiajal blogisse suhteliselt harva. Põhjus on lihtne, peaaegu kogu ärkveloleku aeg nii argi- kui puhkepäeviti kulub tööle. Ja kuna nii mõnegi töö puhul tuleb järjest enam ette tasumisega viivitamist, siis seda enam tuleb töid teha, sest siis on lootust, et mõne eest neist paljudest makstakse ehk ka õigeaegselt. Pangale ei saa ju näiteks kodulaenu kohta öelda, et maksan siis, kui mulle makstakse.
Pole muidugi võimatu, et kui lähipäevil mõne peast lahkuda keelduva looma-, lapse-, ligimese- või koduõppeteemaga kohtun, siis kirjutan ikkagi kohe jälle.
Aga üldiselt on peamine, mis mu peas praegu keerleb, üks pidev raamatupidamislik rehkendus. Muusugusele mõtlemisvõimele toimib see võrdlemisi nüristavalt.
Mingu teil kõigil hästi ja ärge tööd kaotage, sest Tadžikimaalt tulnud laste ema näitel, kes jõuludest tänaseni tööle saanud pole, näen ilmselgelt, kui võimatu töölesaamine praegu olla võib — ja seda isegi siis, kui inimene on nõus praktiliselt igasuguste tööpakkumistega.

Viigerhüljestest koerakarja hierarhiani

Käisime paar päeva tagasi koos veel mõnede reservpäästerühma (vt www.rpr.ee) liikmetega Tiina Naaritsa loetud kriisipsühholoogia kursusel. Lühidalt öeldes on kriisipsühholoogia psühholoogia kõrval umbes seesama, mis kiirabiarst tavaarsti kõrval — tema asi on inimene elus hoida/ellu äratada ja järgmisele instantsile üle anda abi osutamiseks. Kui järgmine instants trehvab olemas olema.

Pärast kolmepäevase koolituse lõppu pidime igaüks ütlema, mis meile sellest märksõnana kõige enam meelde jäi. Minul oli see tunne, otsekui oleks psühholoog šokiseisundis inimesi kirjeldades kirjeldanud niisamasuguseid reaktsioone, nagu olen näinud šokiseisundis kassidel. Ehk teisisõnu, jälgides loomi, hakkad paremini aru saama inimestest. Ikkagi üks eluslooduse osa ju — inimene nimelt. Kuigi ta kipub teinekord uskuma, otsekui oleks igas pisiasjaski, mida tema looduse väidetava kroonina ette võtab, mida ülivõrdes eriskummalist ;).


Samasugune tunne tuli tänaõhtusel jalutuskäigul meie koeri vaadates. Taipasin äkki, et noorimast ja kasvult keskmisest koerast Aurist saaks hea keskastme ülemus — kõigepealt ja eelkõige on ta lojaalne karja kui terviku huvide suhtes. Suur habekoer Liisi seevastu muutub lojaalseks alles kriitilistes olukordades, kui aeg on rahulikum, eelistaks ta võimaluse korral olla tippjuht...
Mis ülinaiselikku, kasvult pisimasse ja ealt vanimasse kavalasse Retisse puutub, siis tema on omaette hoidev loominguline töötaja, kes saavutab parimaid tulemusi siis, kui talle mõõdukalt vabadust antakse, ning kes ei ole soovinud ega soovigi endale millise iganes ülemusena mingisugust liigset lisavastutust võtta...
Pildil kutsub keskastmejuht Auri korrale Liisit, kellel ilmselt jälle tekkisid tippjuhiunistused.

Tija sai valmis viigerhüljeste referaadi, jõudis otsusele, et referaadi juures on jõledaim osa kasutatud kirjanduse nimekirja täpne vormistamine (ega ma talle vastu vaidlema ka ei kippunud) ning sukeldub nüüd täie hooga ajalooõpikuisse.

Ah jaa, viigerhüljestega seoses tulime ühiselt selle peale, et nii hüljestele kui inimestele tuleks kasuks, kui keegi kena inimene hüljestest ühe populaarteaduslike sugemetega laste juturaamatu kirjutaks. No kas või sellise nagu Jaan Rannap omal ajal merikotkastest ("Viimane valgesulg"). Elame ju mere ääres, kus hülged on juba vähemalt 10 000 aastat elanud.

Kõige ilusam nimi on viigerhülgel aga prantsuse keeles! Phoque annelé..................... ;)

Loodusõpetus peaaegu õpitud

Tija ütles täna, et teda huvitavad loodusõpetuses ainult selgroogsed. Et veekogud ja selgrootud ja taimed ja... see kõik pidi väga igav olema.
Nojah, selgroogseid oleme talle lähedalt tutvustamiseks koju muretsenud omajagu... Pildil näiteks on meie kolm punakõrv-ilukilpkonna, kellest seni kasside-koerte kõrval juttu pole olnud.
Aga nii või teisiti, homseks saab VI klassi loodusõpetusega ühele poole. Teha jääb veel vaid iseseisev töö viigerhüljestest.
Aa, inimestel pidi angerjatega palju ühist olema, ütles just Tija. Et nad minevat ka kudemiseks kodunt ära, nimelt haiglasse, nagu angerjad Euroopa rannavetest Sargasso merre. Ja nii edasi. Ainult et enamasti neil veab ja nad saavad sealt veel tulema (haiglast nimelt).
Mulle tundub, et ta on vist hääääästi natuke üle õppinud.

Peremees suri, suur sülekoer koduta

Palun aidake, kui saate.
Selline kiri tuli mulle, koera muret vahendas tuttav loomaarst.
Tere, mina olen üks suur must koer, umbes nii suur nagu suur priske rotveiler, ainult et mina olen weikese habemega, nagu snautseri nägu ka veidi;)
Rõõmsameelne sell olin. Mul oli ilus elu, Tallinnas, Nõmmel oma peremehega kahekesi, ta oli mul hea peremees ja mina olin tema armas hiigelsülekoerake, magasin ta voodis ja valvasin peremehe und.
Aga mu peremees läks ära, üle vikerkaaresilla, päris-päris ära, sinna, kust enam iial tagasi ei tulda. Nüüd olen üksi, istun ja ootan. Tühjas majas.

Varjupaika mind ei tahetud, sest öeldi, et kodudest nad koeri ei võta. Aga mida peab tegema üks peremehe kaotanud leinav kodukoer? Kuhu mina siis lähen?
Peremehe sugulastel soovitati mind magama panna. Ega nad ei taha magama panna, aga endale nad mind ka võtta ei saa. No ja kuhu mind siis panna?
Äkki sina tead kedagi kellel oleks mind veel vaja? Ma olen suur, aga äärmiselt sõbralik. Ma olen harjunud magama kaisus, aga oleksin nüüd nõus ka nurgakesega koridoris. Ausõna, oleksin nõus, sest ma ju ei taha veel surra, olen alles 6-aastane.

Kui sa tead kohta, kuhu ma saaksin ennast sisse seada, palun, helista, minul endal mobiili pole, aga mu peremehe sugulastel on, nende number on 5112177 (Andrus), nemad teavad, kust mind leida.
Ma siis seni ootan siin, vaikselt, üksinda...

Jõhvi balletifestival selleks korraks läbi

Noortele balletikoolides või -huviringides käijatele oli selle festivali kõige pingelisem hetk paratamatult neljapäevane "Laste balletigala". Nimetatagu seda nii- või teistmoodi, sisuliselt on ikkagi tegemist ka konkurentsiga — mida suudavad ühe, mida teise kooli või ringi õpilased.
Pisemate jaoks pole see ehk veel nii terav, vanemad õpilased seevastu jälgivad üksteise esinemist niisama kriitilise pilguga kui nende õpetajadki.
Õige napilt — õigupoolest vaid paari sõnaga — on festivalist juttu ka Maalehe veebileheküljel. Ja siin ka.
Lisan mõned pildid, sest küllap ütlevad need oluliselt rohkem kui tahes pikast jutust...

Esimesel neist meigib õpetaja Svetlana Tijat.









Järgmisel pildil on mõnevõrra murelik balletikooli administraator Ann.

Enne esinemist. Tegelikult ei käi see kostüüm just päris niimoodi seljas...






...vaid hoopis niimoodi.









Etteaste nimi on "See kõik olen mina".











Paula, Inessa ja õpetaja Svetlana lavaproovis. Katkend balletist "Bajadeer".

Ksenja lavaproovis, katkend balletist "Bajadeer".