Teist päeva jalul

Paar päeva on Tija nüüd juba balletikoolis käinud ja isegi kodus inimeseõpetuse õpikut lugenud ning analüüsinud - enamaks pole veel jõudu olnud. Ehk nagu sõber Tartust kirjutas, on kogu selle aasta algus olnud pigem olelusvõitlus viirustes ellujäämise nimel kui koduõpe.
Tegelikult pole Tijal veel jõudu ollagi, kuid, nagu ma talle endalegi ütlesin - kui ta ennast nüüd kohe, jõu olemasolust või puudumisest olenemata, taas jalule ei aja, siis mina küll enam ei tea, kauaks ta pikali jääb.
Sest vägisi tõusmisest on veidi abigi olnud, elu hakkab tasapisi sisse tagasi imbuma... Vaevaliselt küll, paraku. Ja vahepeal näen ma tänaval väsimusest nutvat tütart.
Siiski kutsusin tema ja ta sõbra täna (st kellaaega vaadates praeguse seisuga juba eile) kaasa, vaatama etendust "Võlg" Heiti Talvikust ja Betti Alverist. Kui Tija pelgas, et seal võiks tal igav hakata, siis vastasin, et võtku seda kui kirjandustundi ja tulgu ikka.
No igav Tijal seal küll ei hakanud. Vaatas hoolega, kuid kurtis, et jälgimine väsitas. Ja et masendavat oli palju, haiguse järgselt tahaks pigem lõbusat. Ütles, et ta ei tajunudki laval kõneldavat kui luuletusi, vaid pigem kui rütmistatud kõnet.
Arvan, tasahaaval saan Tijale neist luuletajaist juurde kõnelda, kuulugu nad pealegi programmi järgi hoopis hilisemasse klassi. Alveril on ka elurõõmsaid luuletusi, neid võiks Tija teada ning lugeda küll. Seda enam võiks, et tavapäraste lasteluuletuste peale, kus riimideks pall ja sall kokku kõlksuvad, saab ta kurjaks ega taha aru saada, miks nii minimaalse mõttega asju üldse kirjutatakse, ning küsib, kas suurem osa luuletusi ongi nii jaburad.
Juba luuletuste kui nähtuse rehabiliteerimise nimel on tal aeg Alverit lugeda. Seni on ta mõtet leida osanud Valeria Räniku, Juhan Viidingu ja Jaan Kaplinski mõnedest luuletustest. Paljusid asju, mida lugeda tasuks, pole ta muidugi veel näinudki.
Nii või teisiti - igatahes on Tija pärast järjekordset viirust juba teist päeva jalul. Ehk on selle talve ning kevade haiguste norm lõpuks ometi läbi?

Luik, Haug ja Vähk rajasid SPA

No ei mindud täna balletikooli. Ravitakse nohu, peavalu ja hääle puudumist. Aga igal juhul lubati kodus kahetunnine venitustrenn ette võtta. Ja homme ehk jõutakse klassikalise tantsu tundidesse.
Vestlesime MSNis teemal, et julge pealehakkamine on pool rolli, st peavalust hoolimata trenni minek oleks seekord positiivne... aga kui ikka ei seisa püsti, siis veel ei seisa. Ja oksendav balletiõpilane trennis ei ole ka vist üldse hea mõte.
Ainult et sel juhul ei tahaks ma pärast kuulda kurba juttu teemal, miks teised ühes või teises tantsus osalevad, tema aga mitte - no kuidas ta saakski osaleda, kui on tunnis käimise asemel haige?
Sellest, millisesse seisu ta kõõlused on läinud, st sellest, kui vähe ta pärast haigust venib, ei tasu mitte rääkidagi. No ja jõust on veel vähem põhjust rääkida. Aga kuna ma näen teda juba täiesti spontaanselt kodus vahepeal nii üht kui teist treenimas, siis on olukord tasahaaval ehk paranemas.
Eilsest valmidega tutvumisest on midagi külge jäänud küll - vaid mõni hetk tagasi teatas Tija mulle MSNis, et Luik, Haug ja Vähk leidsid ala, kus neil õnnestub edukat firmat rajada. Nad asutanud Tija soovitusel nimelt SPA;)
Seega, eilne kirjandustund läks täie ette :)

Aisoposest Lev Tolstoini

Tija on jälle kaks päeva haige olnud. Järjekordne viirus. Ise olin samuti.
Niisiis on ta kaks päeva puudunud isegi balletikoolist, alles homme läheb jälle. Loodetavasti.
Või, nojah, juba täna, tegelikult. Sest "täna ei ole enam täna, täna on juba homme", nagu kõneles kunagi mu Nõo intri toanaabri väike vend.
Aga õhtul suutis ta juba õppida. Vaatasime üle valme, Aisoposest Wimbergini välja. Tija arvates on valmid julmad, kuna seal tapetakse liiga sageli loomi. Süžeede puhul, mida olid käsitlenud mitu autorit, pidas ta La Fontaine'i variante meeldivamaks kui Krõlovi omi.
Ainsad valmid, mis talle meeldisid ja kohati nii arukad kui isegi naljakad tundusid, olid Lev Tolstoi omad.
Ehk tunneb ta nüüd mõne valmist pärineva tsitaadi ära, kui seda elus kohtab? Tore oleks.
Tema lemmikžanriks ei muutu see aga ilmselgelt kunagi.

Alastiütlevast koosütlevani

Tija õppis eile õhtul käändeid. Tuletas meelde kolme esimest käänet, samuti sise- ja väliskohakäändeid. Tegi alalütlevast alastiütleva. Jättis meelde, et alaleütlev on otsekui kellegi alale minev - näiteks pardialale... Ja siis seal alal olev. Ning sealt lahkuv.
Kuna pärast lahkumist aga igatsus peale tuleb, siis lähebki tarvis saavat käänet - et saada pardiKS. Rajav kääne rajab teed pardiNI. Olev kääne aitab elada pardiNA. Ilmaütlev pardiTA, kaasaütlev pardiGA.
Ja on täiesti mõistetamatu, miks pardiGA hoopis koosütlev kääne pole.

Taaselustumine

Õppimises on nüüdseks kaks kuud vaheaeg olnud - kõigepealt koolivaheaeg ja seejärel pikk haigus.
Eilsest algas uuesti õppimine. Balletikool sai alguse juba pisut varem, nimelt 2. veebruaril. Esialgu ei jaksanud Tija küll sealgi tervet tundi vastu pidada, aga vähehaaval jõud taastub. Väga vähehaaval, kui täpne olla.
Et miks balletikooli varem kui teisi aineid õppima? Sel lihtsal põhjusel, et millegipärast on ta pärast haigust vaimselt veel kurnatum olnud kui füüsiliselt. Seda näitab muuhulgas pisiasi, et lühimälu oli tal pärast haigust niisama hästi kui kadunud - ta võis unustada lause, mis alles hetk tagasi öeldud oli.
Ta ei kirjuta praegu lugusid, ei loe uusi raamatuid, ei kipu kinno ega teatrisse. Sõpradega kõnelda ei jaksa, kuid rõõmustav oli see, et paar päeva tagasi jaksas ta ühele neist vähemalt tantsida;)
Nii nende balletilastega vist on, esimesena tuleb tagasi oskus ning jõud väljendada end tantsu läbi ja alles seejärel kõik muu.
Eilne päev algas prantsuse keele tunniga õpetaja Elvi Jõgeva juures, siis oli mõni tund vahet (ja väsitava maailma eest arvutisse põgenemist), seejärel vaatasime läbi loodusõpetuse õhuga seotud alajaotuse viimased peatükid ning veidike eesti keelt.
Loodusõpetuses sai neljandat või ehk ka viiendat korda kõneldud fotosünteesist ning arutletud eri liikide (inimesed, linnud, putukad) rinnalihaste osakaalu üle nende kogumassist. Järeldused kujunesid võrdlemisi naljakaiks.
Eesti keele osas selgus, et veerandi lõpu kontrolltöö teeks Tija juba varem kuuldu põhjal ära, kuid lisaks tasub selgeks õppida viis veel õppimata käänet (need viimased neljateistkümnest olemasolevast) ja alustada lauseanalüüsi kui nähtusega tutvumist (alus, öeldis, määrus jne).
Täna on pühapäev, võimalus magada ja välja lülituda. Seda on ilmselt ikka veel vaja, sest kui palun Tijalt mõne asja suhtes midagi selgitada, analüüsida, siis teeb ta ahastava näo ning kinnitab, et ei suuda mõelda.
Homme on samuti vaba hommik, kui maha arvata Tija lubadus, et ta proovib draakoniraamatu arvustust kirjutada (on üks naljakas lasteraamat, kus õpetatakse draakonit kodus pidama, kirjutatud justkui kutsikakasvatamisõpetus).
Raamatu nime panen kirja siis, kui Tija arvustuse valmis saab.