Nüüdseks on lahkhelid koduõppeasjus sealmaal, et üks Eesti lastekaitsetöötaja on ühe välisriigi kodanikest koduõppepere peale kaevanud selle välisriigi saatkonnale Eestis. Eeldatavasti saab see probleem varsti siiski lahendatud.
Pisut teistmoodi mure tekkis ühel Eesti kodanikest koduõppeperel. Nende lapsel soovitas koduõppele jääda arstlik komisjon, seega on tegemist koduõppega tervislikel põhjustel. Kool keeldus aga õpetajaid koju last õpetama saatmast, nõudes, et laps tuleks siiski kooliruumidesse õppima, olles lihtsalt teises klassiruumis, mitte oma klassikaaslastega koos. Väide oli, et õpetajad tulevad koju õpetama vaid juhul, kui lapsevanem nende töö ise kinni maksab. Riigi raha eest saavat tervislikel põhjustel koduõppel olevat last õpetada vaid kooli ruumides.
Eks tuli jälle haridusministeeriumilt nõu küsida.
Vastas jurist Indrek Kilk.
"Haridus- ja teadusministri 21. detsembri 2007.a määrus nr 83 "Koduõppe kord" § 1 lõige 1 ja 2 ütlevad:
(1) Koduõppena käsitletakse käesoleva määruse tähenduses õppetöö korraldamist väljaspool kooli ruume tulenevalt õpilase tervislikust seisundist või õppetöö läbiviimise korraldamist lapsevanema (eeskostja, hooldaja) poolt.
(2) Õpilasele, kelle tervislikust seisundist (edaspidi koduõpe tervislikel põhjustel) tulenevad hariduslikud erivajadused ei võimalda tal osaleda kooli ruumides toimuvas õppetöös, loob õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus võimalused põhihariduse omandamiseks väljaspool kooli (kodus, päevakeskuses vms) õppides.
Koduõpe tervislikel põhjustel korraldamise mõte seisnebki selles, et lapsel ei ole võimalik koolis käia. Kindlasti ei pea laps ega tema vanem maksma kinni koduõpet tervislikel põhjustel. See raha tuleb ikka koolil ja kohaliku omavalitsusel endil leida (vastavad vahendid on riigi poolt eraldatud).
Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 32 lõikes 1 on sätestatud järgmist:
Koduõppena käsitatakse käesolevas seaduses õppe korraldamist õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Koduõpet rakendatakse õpilasele tulenevalt tema terviseseisundist või põhikooli õpilase puhul tulenevalt vanema soovist. Kui koduõppe rakendamist õpilasele on tulenevalt tema terviseseisundist soovitanud nõustamiskomisjon, tagab õppe korraldamise kool. Kui õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt vanema soovist, korraldab ja rahastab õppe läbiviimist vanem.
Seega asja lühidalt kokku võttes:
Kool peab leidma võimalused õpilase koduõppe korraldamiseks (sh rahastamiseks), kui nõustamiskomisjon on vastava otsuse teinud."
Vastus on üsna selge, eks ole?
Niisiis, Jumal tänatud (mõnikord Riigikogu ka ;)), meil on olemas nii mõnigi päris hea ja kodanikke kaitsev seadus, tuleb see vaid üles leida.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Probleemi võiks lahedada lihtsalt nõnda, et Riigikogu võtab vastu järgmise sisuga seaduse:
Seaduste täitmise seadus
§ 1
Vastuvõetud ja väljakuulutatud seadused kuuluvad täitmisele.
§ 2
See puudutab ka kohalikku omavalitsust.
§ 3
Kohalik omavalitsus on kohustatud täitma seaduseid ka sel juhul, et need linnapeale või vallavanemale, volikogu esimehele või linna- või vallavalitsuse ametnikele ei meeldi.
Jaa, see oleks üks väga vajalik seadus. Lisada võiks paragrahvi 4, mis sätestab, et seadusi tuleb täita isegi siis, kui kodanik neid ametnikele meelde ei tuleta.
Hiljuti juhtusin vestlema ühe ametikaaslasega, kes on minust mõnevõrra kogenum koolipsühholoog ja ise ka ema. Julgesin mainida, et koduõpe on ikkagi parim lahendus lapsele, kes saab ringides-trennides ja niisama ka piisavalt eakaaslastega suhelda - jääb ära poolunisena koolikiirustamise stress, pidev konkurents klassikaaslastega ja lootusetus küsimustele õigel ajal vastuseid saada. Selle peale hingas proua psühholoog sügavalt sisse ja teatas, et nojah, aga laps peaks võimalikult kiiresti jälle normaalsesse kooliellu tagasi integreeritama, et koduõpe (halvaks) harjumuseks ei saaks... Kui psühholoogid niimoodi suhtuvad, mida siis veel pedagoogidest tahta - nemad on ju kogu ülikooliaja kuulnud söögi alla ja söögi peale, et kool on ainuvõimalik koht laste õpetamiseks...
Siia see koer (või kana?) maetud ongi – mida inimene normaalseks peab. Päris kindlasti on kasulik harjuda normaalsusega, kuid inimesed ei ole ühel meelel selles osas, mida lugeda normaalseks...
Mulle meeldiks vist kõige enam, kui kõik koduõppe vastased sõnastaksid oma koduõppega seotud hirmud ükskord ometi võimalikult detailselt ja kirjalikult ära, sest kuni hirm on nimetu, ei saa sellega midagi ette võtta ei inimene ise ega ka keegi teine.
Praegu tajun ma tihtipeale, et neil on hirm, aga mida täpselt nad kardavad, ei tea nad vist isegi...
Äkki saaks palju asju pärast seda selgemaks?
Postita kommentaar