Vahekokkuvõte

Tija on terveks saanud, kassidel aga on ülemiste hingamisteede viirusnakkus - tõenäoliselt herpes- või kalitsiviirusest tingitud. Kutsikad on leidnud kodud (pärast seda, kui kõigil juba kodud olid, on äkki ootamatult palju helistajaid ja kutsikasoovijaid juurde tekkinud), Auri jäi meile.
Minu sülearvuti on surnud, kas ellu ärkab, näitab ekspertiis Vaekoja tänavas. Töötan nagu hull, tõlgin, toimetan, kirjutan.
Auto seisab, sest generaator on katki, remont lükkub edasi ja ülevaatust nii ei läbi.
"Inetu pardipoja" etendus läheneb. Pinged balletikoolis suurenevad – ikka rollijaotusega seoses. Tija tundub päris vahva part olevat. Aga kuidas esinemisajad tema ja Marjana vahel ära jaotatakse, mina küll ette ei kujuta... See saab olema kas diplomaatia ülim saavutus või otse vastupidi.
Tija ütles, et talle on matemaatika meeldima hakanud. Eks selleks olnud ülim aeg ka. Ja lähipäevil pean kooliga ühendust võtma.
Nüüd lähen töölt koju ja võtan Tija ka kaasa – kuna tal on iga päev peaaegu proovid või trenn, siis käime ka iga päev koos linnas.
Ah et palju kell on? Noh... nii umbes 23.

Maajale, Tija jaoks olulisele inimesele

Maaja, täna on Su sünnipäev. Tahame Sulle õnne soovida ja siinkohal veel kord öelda, kui oluline Sa meile oled.
Sina oled väga meie tütre Tija moodi ja mina olen vist üksjagu Sinu tütre Tiina moodi.
Sinule mõtlemine on mind paljudel kordadel aidanud Tijat paremini mõista. Ka olen osanud Tijale hõlpsamalt seletada ta suhteid sügiselastest sõbrannadega, kui olen meenutanud Sinu ja minu omaaegseid suhtlemisi.
Tija on Tijagi sellepärast, et Sinu nüüdseks juba lahkunud ema oli Tiia – ja oli ju temagi jäärasarviline kevadetüdruk nagu teie mõlemad, Sina ja Tija.
Mõnikord, kui Sul on olnud mahti Saksamaalt koju Eestimaale käia - ehkki, praegu on Su kodu vist juba siiski pigem Saksamaa -, on Sinust olnud abi selleski, et Sa oled osanud Tijale mõnda asja sootuks paremini seletada kui mina, sest te räägite emotsionaalses mõttes ühte keelt. Niisamuti, nagu mina Sinu tütre Tiinaga.
Õeke ja sõbratar - ja mis siis, et me bioloogilises mõttes õed pole! -, aitäh, et Sa olemas oled. Aitäh, et Sa oled õpetanud mind aru saama inimestest, kes on hoopis teistsugused, kui ma ise. Aitäh, et sa oled õpetanud mind hindama selliste inimeste kompromissitut sõprust.
Kui Tija kasvab niisama ausaks ja julgeks tüdrukuks, kui oled Sina, siis võin olla õnnelik.
Tervitusi Sulle ja Su lastele Tiinale ning Paul-Eerikule siit tundmatuseni muutunud maalt - suvel näeme jälle!

Part ja proovid

Näib, et südamelihasepõletikku meie majas pole, sest part - st Tija - võttis end kokku ja tantsib hoolsalt. Iga päev ja igas trennis ning proovis.
Homseks anti erandlikult vaba päev, sest viimati olid nad vabad kaheksa päeva tagasi.
Nüüdseks tundub suhteliselt kindel olevat, et inetut pardipoega tantsib Tija. See on kaasa toonud ka mõningaid mitte nii väga loomingulisi sõnavahetusi.
Trennikaaslane Tijale: Sa ära parem unistagi, et sinust tantsija või näitleja saab, sinust ei saa midagi, sa ei oskagi tantsida! Äärmisel juhul saab sinust kassitädi nagu su emastki!
Tija: Aga miks mulle siis inetu pardipoja roll anti, kui ma tantsidagi ei oska?
Trennikaaslane: Sest sa oled inetu ja sobid seepärast sinna rolli suurepäraselt!
Kired niisiis möllavad ja sotsialiseerumine toimub, nii et mühiseb ;).
Etendus tundub vahva tulevat, mitte üksnes romantiline, vaid samaaegselt ka naljakas. Karakterrollid on võimsad, taluõuel ülemust mängivat kalkunit (Helve) kujutan Tija ettetantsimiste põhjal (tal on vist kõik rollid vähemalt osaliselt selged, sest põnev on kaasa harjutada) juba vägagi elavalt ette. Varvaskingades (võib-olla) habrast hiirekest Inessat ka.
Alljärgnev pilt aitab aga meenutada, millised olid nad tantsukoolis Noor Ballett - kõik justkui oma lapsed - veel mõni aeg tagasi, enne mässavat teismeiga. Nimelt kevadkontserdil 2005 sõdurite ja nukkude tantsus - nüüd siis juba kolm aastat tagasi.
Pildil vasakult paremale Stefania (vanemate soovil valis nüüdseks klaverimängu, mitte balleti, kuna mõlemat enam ei jõudnud), Tija, Maria (kuna ei kasvanud pikaks, jättis balleti pooleli, ehkki oli hea tantsija) ja Helve (tüdruk, kellele ennustatakse pigem lavastaja kui tantsija tulevikku - kui see nii ka läheb, on ta ema ära teeninud maailma suurima lillekimbu, mida kusagilt üldse leida võib...).

Prantsuse keeles käime Tija ja Märdiga kolmekesi. Tija ei karda lugemist ega hääldamist, Märt on perfektsionist ega ole seepärast enese hääldusega rahul, grammatikat jagab ta ka teistest paremini. Mina olen rahul sellega, et mul hakkab mööduma hirmukramp, mille sisuks on veendumus, et mina niikuinii iialgi mingitki hääldamist selgeks ei saa. Oleme lugenud ja tõlkinud muinasjuttude lihtsustatud versioone, see on päris naljakas ja vahva, nõnda täiesti saab õppida.
Koduses etapiõppes käib parasjagu matemaatika ja see edeneb hästi. Oleme kümnendmurdude lahutamise juures.
Alljärgnevalt väike aineinventuur.
Eesti keel - materjal omandatud.
Inimeseõpetus - materjal omandatud.
Loodusõpetus - materjal omandatud.
Kehaline kasvatus - asendatud balletiga, koormusepuudust ei ole.
Kunstiõpetus - toimub kogu aeg ega lõpe kunagi.
Käsitöö - sama lugu.
Muusikaõpetus - sama lugu.
Arvutiõpetus - ei päevagi praktikata ja see ei ole nali.
Matemaatika - on parasjagu käsil.
Inglise keel - praktika käib, teooria tuleb pärast matemaatikat.
Ajalugu - pärast matemaatikat, inglise keelega paralleelselt.
Niisiis, oleme graafikus. Sõltumata terve veerandi kestnud haigusest.

Jäär ujulas ning balletikoolis

Tija pidas täna sünnipäeva - Nõmme ujulas ja pärast Järvel mingis söögikohas ja seejärel Nõmme metsa all mängumõõkadega võideldes. Sünnipäeval oli peale Tija veel viis tüdrukut.
Üks sõber imestas, kas luban Tijal tõesti üksi sünnipäeva pidada - et tema ema ei lubavat. See oli mulle ootamatu. Miks ma peaksin keelama, ma ei pea Tija sõpru ju tingimata ta sünnipäeval tundma saama?
Kuidas sujub õppetöö? Geomeetriliselt. Tundsin eile matemaatikasse sukeldudes end tõeliselt õnneliku koduõpetajana. Kas Tija mu tunnet jagas, pole ma kindel, aga selgeks sai ta teema küll.
Teine eluline teema on balletikool ja Inetu Pardipoeg. Kui Tija ei peaks jaksama piisavalt treenida, tantsib parti Marjana üksi. Küsisin Tijalt, kas ta nõustub teiste inimestega ühtviisi sööma hakkama ja seeläbi võib-olla tugevaks saama, kui nõrkuse põhjus peaks olema väheses söömises, või vereprooviks arsti juurde minema, et kindlaks teha, kas ta tervis on korras, ega ole näiteks südamelihasepõletikku.
Vastus oli... eakohane. Tijale eakohane. Muuhulgas sain kuulda, et vägisi pole teda enam võimalik arsti juurde viia, ta lihtsalt ei tule, sest kardab vereproovi. Ja tavatoitu süüa ka ei suuda, ärgu ma mõelgugi.
Mida teha lapsega, kes paaniliselt kardab nii hambaarsti, vereproovi kui süsti? Ja kes peaaegu midagi niisugust süüa ei suuda, mida teised söövad, sest talle ei maitse ja tal hakkab (hakkabki!) halb?
Süüa ei tahtnud ma lapsena ise ka, naabrid olevat lausa arvanud, et ju ma suren ära, kuna ei söö peaaegu midagi. Aga hambaarsti ma ei kartnud ja vereproovi ning süsti küll kartsin, aga ei jooksnud ära...
Meenub Astrid Lindgreni raamat, kus vanem õde või vend ütles nooremale, et kui on tarvis ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis ta lihtsalt otsustab seda võtta ja siis võtabki.
Õeke vastas seepeale, et aga kui temal on vaja ebameeldiva maitsega rohtu võtta, siis tema otsutab, et ta ei võta, ja ta ei võtagi! Ega võtnudki...
Oli see "Lärmisepa tänava Lotta"? Küllap vist... Lugege, Jäär-järeltulijate vanemad, ja, uskuge mind, see on üks äraütlemata tark raamat!
Ja pidage alati meeles, kellena ning milliseks sünnivad-kasvavad lapsed, kes saavad alguse jaanipäeva paiku...
Samas, väga paljud balletitantsijad on just nimelt Jäärad... Tija üks õpetajaist Tõnu Veiler ka. Placementiõpetajast Galina Grigorjevna Morgunist rääkimata.
Alljärgneval pildil ongi Galina Grigorjevna aastal 2005 lavaproovis Tijat juhendamas.

Kas loodusesõbralikum on matmine või tuhastamine?

Lapsepõlvekoju on jäänud veel kaks kodu otsivat kutsikat, kes täna kolmekuuseks said: õrnuke Gilde ja iseseisev väike punarebane Kardemon. Meie endi kutsikas Auri vigastas aga koeradžuudo käigus käppa ja maadleb nüüd teistega kolmel jalal keksides.
Seda, kuidas elab üks meie juurest lahkunud kutsikaist, saab lugeda blogist "Väike nõiateemaja" ehk http://noiaelu.wordpress.com/ (ma ei oska aadressi teisiti anda, vajan vist arvutiõpetuses lisatunde).
Koduõppelaps sai eile 12. Kui natuke liialdada, siis võiks öelda, et lapse sünnipäeva kingina mulle tuli maha tänavune esimene korralik lumi (kingina mulle, mitte talle, seepärast, et mina armastan lund, tema mitte).
Vahepeal on Tija omandanud lõpuni viienda klassi loodusõpetuse materjali. Teine poolaasta oli kerge, teemad, millest niikuinii olime ta titeeast peale rääkinud. Näiteks see, millest koosneb muld. Ja see, et kõik lagunevad kehad muutuvad mullas huumuseks. Tekkis vaid üks huvitav lisaküsimus - kas oleks õigem lasta oma keha pärast surma tuhastada või matta. Tuhastades tekivad mineraalid, mullas lagunedes huumus. Kumba on loodusele rohkem vaja, tahtis Tija teada.
Üle kordamata jäi detail, et üks õigeusu vaimulik kahtles, kas tuhastatud inimesed ikka õndsaks saavad, luterlik õpetaja aga ütles, et küllap siiski, sest vastasel korral ei peaks õndsaks saama ka need, kes tulekahjus hukkuvad. Nagu näha, annab mullaga seotud teemalt veel väga kaugele edasi mõelda...
Veel oleme tegelenud vene keele tähtede kirjutamisega ning Tija on suutnud vist igaveseks meelde jätta ka ühe venekeelse luuletuse kuuse all üllatunud olevast siilist.
Balletikoolis on Tijal ärev aeg - lähema paari nädala jooksul otsustub, kas talle jääb inetu pardipoja roll. Igal juhul teeb ta selle nimel tööd.
Maaja ja Valeria, andke andeks, et ma teie meilidele vastata pole jaksanud. Kui küsite, miks, siis on vastus siin - pole olnud jõudu. Et millega tegelen peale lapse kodukoolitamise, et jõudu pole? Elatise teenimise (uued toiduainete hinnad ei meeldi mulle...), ahju kütmise ja kutsikate järelt koristamisega peamiselt. Isegi remonti ei jaksa jätkata, õnneks ehitas paaril viimasel päeval meie kodu pisut edasi Aivo.
Hea, et mõned sõbrad olemas on, see annab jõudu edasi tegutseda. Nimesid ei hakka nimetama, küll te ise teate, kes te olete... Teate ju ;)!

Vaid murdosa elust. Väikene

Esmaspäeval lähen Kambja kooli Tija õpikuid tagastama. Olin mures, kuidas neid seni kestnud koostöö eest tänada. Kas viia kõigile lilli? Siis aga soovitas mu pensionil olev õpetajast tädi, et kui viin kompvekke, siis olengi kõiki tänanud. Hea mõte, kummaline, et ma sellele ei tulnud...
Tija seekord kaasa ei tule, sest ta pole ikka veel piisavalt tugev. Sõit väsitaks. Ja pinge, et kas õpetajad on äkki solvunud, et ta teise kooli läks, samuti.
Sõber Märt ütles, et kui ta loeb meie blogi, siis tundub talle, justkui räägiksime me vaid imepisikesest osast olemasolevast. Et selles, mida tema näeb, on väga-väga palju ka muud ning osa sellest "muust" on ehk olulisemgi.
Küllap nii ongi. Iseenesest on see isegi täiesti loomulik, sest isiksuse kujunemine on selles vanuses teadmiste omandamisest paratamatult tähtsam. Samas on see kujunemine aga niivõrd privaatne asi, et.. sellest võib kirjutada ilukirjanduslikus teoses, kuid mitte blogis.
Ja pärast läheb ikkagi teadmisi ka vaja.
Täna valis Tija luuletuse Juhan Viidingult. Lisaks jõudsime alustada vene keele õppega. Vaatasin, naljakate salmide ning jutustustega vene kooli aabits on ühe õppevahendina täiesti hea.
Tija püüdis pähe õppida ka kaherealist venekeelset luuletust, aga eks homme näeb. Luuletus kõneleb siilist, kes on üllatunud, et kuusel on samasugused okkad nagu temalgi.

Et veerand lõppemas või?

Kui Tija iga päev koolis peaks käima, siis võiks selle haige oldud veerandi küll täiega korstnasse kirjutada. Koduõppega õnneks asi nii hull pole... MIDAGI on ikkagi omandatud. Näiteks eesti keel kooliaasta lõpuni. Ja inimeseõpetus kooliaasta lõpuni.
Inimeseõpetusega selgus küll, et õpikust polnud midagi uut teada saada - olime täiesti kogemata absoluutselt kõigest seal kirjas olevast juba varem kõnelenud, kirjeldatud esmaabivõtteid oli Tija aga koguni ühel RPR (Tallinna ja Harjumaa Vabatahtlik Reservpäästerühm, loodud päästetöötajate ning mingil määral - eksinute otsingute osas - ka politsei aitamiseks) õppusel katsetada saanud.
Lisaks otsustasime, et teeme inimeseõpetuses ka veel ühe kirjaliku töö, mis otsapidi jällegi hoopis eesti keele ning kirjanduse töö olema kipub - vaatleme eesti vanasõnade põhjal, millisena eestlased perekonnaelu ning armastust ette kujutanud on.
Vanasõnad on netiotsinguga leitud (http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html), nüüd jääb üle pisut analüüsiga tegeleda.
Kunsti- ja arvutiõpetuse sümbioos on sellel veerandil piirdunud mitmesuguste fototöötlusprogrammide kasutama õppimisega. Viimasel ajal on selle alusmaterjaliks olnud Tija enese pildistatud fotod.
Kui nüüd sellest lõputust väsimusest veel lahti saaks. Tänase päeva iseloomustamiseks teatas Tija, et ta oli üleväsinud juba sellest hetkest peale, kui ta hommikul ärkas.
Aga vähemalt jaksab ta juba sõpradega suhelda ning naerda. Ah jaa, ühe raamatututvustuse moodi ajaleheteksti kirjutas ta ka (http://www.maaleht.ee/?page=Kultuur&grupp=artikkel&artikkel=11746).
Muu loomingu osas käib parasjagu ühe õudusjutu kokkupanek, põgusal vaatlusel näivad selle esimesed peatükid täiesti tarbitavad olevat, kui kasutada nende iseloomustamiseks Tija sõbra väljendit.
Kirjandusega tutvumise osas võib märkida veel seda, et leppisime Tijaga kokku - tänasest alates loeme teineteisele õhtul ette mõne luuletuse, mis sellel päeval meeldida tahtnud on. Täna valis Tija Heiti Talviku kaks luuletust (kaks, sest ei suutnud otsustada, kumb on õigem): "Magaja" ning "Haud".
Ise itsitas, et kuidagi haualähedane see valik küll, aga... täna meeldisid need.

Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
/.../

***

Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.

***

Mis aga teismeikka puutub, siis see on korraga täieliselt käes. Sedavõrd täieliselt, et mulle näib, et varsti taasmuutun selle peegeldusena isegi teismeliseks...