Alustasime Tijaga tänavu matemaatikast - kõigepealt eelmise aasta viimase veerandi materjali kordamisest. Algus edeneb vaikselt, sisseelamine nõuab aega. Ja aina ning üha näen, et õige häälestuse saavutamine nii tunnetes kui mõtetes on igasuguste tulemuste seisukohalt esmatähtis.
Balletikoolis läks esimene tund edukalt - viis kiitust vähemasti õpetajalt tavapärase kahe kiituse asemel, ütles Tija. Jõudu ja painduvust peaks rohkem olema, tunnistas ta (st Tija) klassikatunni järel, kuid oskust keha jälgida ning valitseda, jälgida mitmete lihasgruppide tööd korraga ning käskida neil üheaegselt enesele alluda on juurde tulnud.
Iibis kirjutab vastuses mu üle-eelmisele postitusele, et kool on omaette maailm ja see maailm võib olla rõõmus. Võib küll, kool on rõõmuallikana täpselt niisamuti võimalik kui paljud muudki asjad. Ei ole ükski asi iseeneses hea ega halb, sobivaks või sobimatuks kellegi jaoks muudavad ta üksnes inimesed ja olukorrad. Koduõpe pole tingimata parim ja kool ka mitte.
Täna kõnelesin emaga, kel on tunne, et ta laps suudab õppida kodus paremini, sest ta ei suuda koolis hulga keskel keskenduda, kuigi õppida tegelikult tahab. Samas ei taha ema ega ka laps ise kõigist koolitundidest eemale jääda. Nüüd mõtlevad nad koduõppele kui ühele võimalusele.
Iga koduõppele jäämine on ja peakski olema individuaalne otsus, mis lähtub just selle aja ning koha oludest ning inimestest. Kui aga koolis on tore, siis on see päriselt ka enam kui vahva...!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Tegelikult Sa sõnastasidki kirja selle, milleni ma jõuda tahtsin. Et kumbki pole väärtus iseenesest.
Ega olegi ju ükski asi iseenesest ei väärtus ega "püha lehm". Oluline on, et laps saaks olla koos tarkade ja heade inimestega, kellelt on midagi väärtuslikku õppida. Ja et ta saaks nendega koos olla just siis, kui ta suudab neilt selle väärtusliku vastu võtta. Ja just sel moel, et ta suudab selle vastu võtta.
:)
nojah, mina oleks alg- ja põhikoolis küll koduõpet eelistanud, kui see toona võimalik oleks olnud.
bakas seevastu oli ülilahe käia.
see muidugi oli ka oma süsteemilt rohkem ülikool, mis sest et formaalselt keskkool. ja õpetajateks olid ka enamasti ülikoolide õppejõud, mis omakorda tähendas, et nad võtsid meid täisinimestena ja tõepoolest jagasid teadmisi, mitte ei nämmutanud niisama programmi.
Postita kommentaar