Päris huvitav on proovida voodis pikali olles blogi kirjutada, kui sul samal ajal kaks kassi laptopi ees kõhu peal istuvad, täpsemalt öeldes lamasklevad.
Nii, nüüd läks Poiss ära, aga Täpsu mängib endiselt kaelasalli. Ja Õnneseen uurib voodi kõrvalt, kas tema mahuks kusagile.
Seda, et mu vasaku külje kõrval on rõngas Reti ja jalutsis Auri, ei tasu kui iseenesestmõistetavat asja enam mainima hakatagi. Habekoer Liisi on õnneks seekord kuskil mujal.
Et kuidas ma siia voodisse üldse ära mahun? Ma lihtsalt palusin abikaasal ettenägelikult suurema voodi ehitada. Nagu loomaaias kohane...
Täna oli esimene esimene september mu elus, kus ma peaaegu ei olnudki stressis. Tõsi küll, kui me end Tijaga kas sisse või välja maganud olime, siis leidsime lõõpimisi, et balletikoolis algab aktus ikkagi liiga vara, õudne ju, kui proovi jaoks juba kell 16 kohal peab olema! Aktus ise algas 18.30.
Svetlana rääkis lapsevanematele, et ühtegi last ei peaks kunagi võrdlema kellegi teisega peale tema enese, sest keegi ei ole siia maailma tulnud saama kellekski teiseks, vaid parimaks iseendaks. Galina naeratas ja rääkis suvest. Ja Mari Savitski on tulnud meie balletikooli õpetajaks, et õpetada noorematele kooliõdedele-vendadele pilatest.
Pille-Riin jättis õpingud pooleli, sest pinge läks liialt suureks. Kahju on, sest ta on vahva. Eks siis peab mujal kokku saama nii tema kui ta nooruslikult mõtleva emaga.
Teise kooli õpingutega alustame ka tasapisi. Lähipäevil helistan ja küsin, kas peaksime end kooli alguse puhul ka ette näitama või tohib lihtsalt õppima hakata. Merje andis igatahes lootust, et kehtib viimane variant.
Sellest, kuidas Tadžikistanist naasnud Robertil ja Noral koolis läheb, kuulen loodetavasti reedel.
Veel või rõõmu tunda selle üle, et Jaapani larbi kostüüm, mille Märdile õmblesin, ei lagunenudki mängu kestel päriselt koost. Aga, ausõna, see on ikka pöörane, milliseid riideid nood üliksõdalased kandsid... Kusjuures, nagu rõhutas Aivo, pidid teenrid neid rõivaid peremeestele selga aitama, teenreid polnud ses mängus aga ette nähtud. Aga ausalt, hakamat üksi jalga saada on ikka rohkem kui keskmine jama. Rääkimata juba sellest, et küljele ette nähtud lõhikud vöökohal on meie kliimas võrdlemisi harjumatu värk.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Tore, et kirjutad, et on aega voodis pikali olla ja kassidele mõnu pakkuda. Aga miks on su "muusade" arv korraga nii väike - 2-3 kassi ja 2 koera. Loomaressursse on peres rohkemgi, kuid valitseb ilmselt hierarhia ja on määratud järjekord, kes tuleb blogijat inspereerima... Täielik kassiparadiis korraga on vaevalt saavutatav. (Vahel unistan ajast, mis saaksin kallistada oma kahte kassi korraga, nagu oli mul kunagi kahe kassiga, kes olid õed, aga need praegused seda ei ole ning kumbki tahab olla kas või sel hetkel minu jaoks ainus ja võrratu.)
Soovitan lugeda L.Hainsalu "Koerliblikat", mis ilmub paari nädala pärast. Lugesin läbi juba u aasta tagasi käsikirjana. See on baletitüdrukust jm-st, mis võib tuttav tunduda.
Musi kõigile kiisudele, pai muudele loomadele. V.
Iseenesest on see koduõppe-asi hästi sümpaatne. Aga meie kodus on kaks koolirõõmust täiesti ogarat last...
Muidugi, õppimise tõhususe mõttes on individuaalne tegevus kõige tulemuslikum. Aga kool on terve väike omaette maailm -- ja minu lastel õnneks maailm, kuhu sisenetakse rõõmuga. Ilmselt olen ma lihtsalt liiga laisk selliseks ettevõtmiseks... Nagu ka nii paljudeks koduloomadeks...
"Koerliblika" võtame ette. Seda enam, et Hainsalu oma - minu meelest on ta hea ja lapsi mõistev.
Iibis, Sulle vastan blogis:).
Valeria, kuidas poisid end koolis tunnevad?
Postita kommentaar