Täna olen ma siis juba kaks korda ligimeste peale plahvatanud. Pinged kogunevad sisemusse nii varjatult, et on kuni viimase hetkeni varjatud mitte ainult teiste, vaid isegi enese eest. Ja kui siis kõmakas käib, olen ise niisama üllatunud kui ümbritsevadki inimesed.
Hääd sotsiaalvaldkonna töötajad, kui peaksite juhtuma seda blogi lugema, siis ärge, palun, solvuge, ma ei kritiseeri siinkohal kedagi, avaldan vaid pisukest ämmeldust - jajah, nimelt ä-tähega, ei ole kirjaviga.
Kui mõnele varjupaigale on kingitud ligi meetripikkune mängutuletõrjeauto ja sellega ei tohi mängida, sest see on ühel või teisel põhjusel üksnes suveniiriks jäänud, siis millisel eesmärgil hoitakse seda üldkäidavas esikus? Kas laste iseloomu kasvatamiseks? Noh, umbes niimoodi, et hoiad koeral vorstitükki päevad läbi nina peal, et kasvatad ka iseloomu? Vabandust, võrdlust koeraga ei ole siinkohal toodud mitte mingil muul põhjusel, kui vaid sellel, et mul ümbritsevast kodukeskkonnast lähtuvalt tekivad enamasti paralleelid just elukatega...
Kui mõned lapsed viiakse esmakordselt varjupaika, siis kas tõesti tuleb nendega lahku minna kiirustades, neile omalt poolt ära seletamata, et selles majas tuleb nüüd täita küll mõnevõrra teistsuguseid reegleid, kuid sellele vaatamata on inimesed seal kenad, kuigi loata ei tohi ei teise tuppa minna ega ühtegi asja puutuda? Ma saan aru, et küllap nad seda kogevad, kuid ehk oleks siiski parem, kui nad oleksid selle suhtes positiivselt ette valmistatud?
Seda viimast oleksin ehk võinud otsesõnu küsidagi, kuid oma seni siiski veel liigse viisakuse tõttu ei taibanud kohe piisavalt kiiresti. Pole viga, edaspidi oskan paremini. Mida rohkem näed, seda enamaks valmis oled.
Miks peab lapselt küsima, MIKS ta koolist nädalavahetuseks turvakodusse tulles raamatud kaasa võttis? Aga miks mitte? Või kuidas? RAAMATUTE hindamine sedavõrd, et need kaasa võetakse, peaks ju vististi positiivne nähtus olema? Ega ma muidu olekski sedalaadi küsimuste vastu nii tõsiselt, kui ma ei näeks siin võimalust, et selline järsk küsimine koolitab edaspidiseks eluks ka tarbetutel hetkedel kiirvalesid välja paiskama, kuna küsimuse toon viitab, et ilmselt toimisid sa niikuinii halvasti, seega oleks parem vähemalt oma tõelisi mõtteid enesekaitseks avaldamast hoiduda. Et miks ma nii arvan? Üksnes sellepärast, et, tänan väga, kuid ma olen niisugusel moel kasvatatuid täiskasvanuna lähedalt näinud. Võtab ikka aega, kuni nad absurdselt tarbetuil hetkedel valetamisest vabanevad - kui üldse vabanevadki.
Koolis oli lastel läinud suhteliselt hästi - neljad-viied ja ma loodan, et neid hindeid võib siiski tõsiselt võtta. Pole midagi, esimesel sobival hetkel uurin õpetajailt täpselt järele.
Kasvataja kurtis, et poiss ei oska kohe reageerida sõnale ei ning et ta ei ole harjunud selle kooli reeglitega. Ega olegi, see võtab aega. Ma tahaksin näha, kui kiiresti Eestis kasvanud inimene tadžiki reeglitega kohaneks, küllap läheks talgi aega ;).
Poisi enese eredaim elamus oli see, kui üks peaaegu alasti tütarlaps peaaegu alasti suurema poisiga poiste toas voodis oli ning kasvatajatele vahele jäi.
Õeke on vaikne ja naeratab, kuid tema naeratab viimase hetkeni. Isegi siis, kui meenutab, kuidas teda tadžiki vene koolis, kus kummalisel kombel õpivad põhiliselt tadžikid, et paremini vene keelt omandada, kordamööda kuradi eestlaseks ja kuradi venelaseks sõimati ning taoti. Kui küsida, kes tema eest tookord kõige rohkem hoolitses, kellest tal kõige rohkem abi oli, siis vastab ta, et tema ise. Natuke vend ka. Vanaema proovis, kuid ei osanud. Ja ema nentis, et ta ei saa midagi teha.
Tijaga käisime täna ujumas ja õppisime matemaatikat. Ühiskonnaõpetust vist ka, praktikas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Anneli, sa ikka ämmeldud või ärritud, sinu stiil, aga ma kujutasin selle auto puhul ette, kuidas mina külmavereliselt klammerduksin selle auto sinna niiviisi paigutanud isiku külge ja tuletaksin talle igal võimalusel meelde, ise ja teiste kaudu - see on selle tädi isiklik mänguasi, näiteks, te teised lapsed ka, ärge mängige sellega, sest tädidel on selline valelik mood, jätavad nähtavale mänguasju ülemustele muljet avaldamaks, aga lapsed neid puudutada ei tohi. Sama selle raamatu kohta küsimise puhul, ütleksin sellele inimesele nüüdsest tere raamatuvihkajatädi, vaata, ma võtsin ka täna kaasa ühe raamatu, ja veel, kas tead, mul on kuskil mujal veel teine raamat, toda ma paneksin padja alla, nii väga meeldib, kas ta su voodipesu ära ei määri? Kusjuures see stiil mõjub ainult siis, kui endas pole tilkagi parastamist, õelust, viha ega muud sellist, siis läheb see ka vastuvõtja emotsioonidest mööda kiiremini alateadvusse. Kui inimene kordki lõpuks ütleb, et jah valetasin, jah eksisin, nii et on hetkegi jooksul aus, siis lasen ta lahti ja võin ka vabandada, et teda nii julmalt õpetama pidin. Ei soovita seda teistele, lihtsalt on palju võimalusi. On ka inimesi, kes lihtsalt ei õpi midagi (nagu mu Elistvere-failidest näha), kes selle "jah,tegin" kaudu vabanemise asemel valivad oma pisemagi vale kaitseks üha uue eneseõigustamissõnavahu produtseerimist ja uute intriigide punumist. Mulle on nad huvitav uurimise objekt ja pikaajaline eksperiment, kuid milleks ma seda kõike siia kirjutan - selle naeratava tüdrukuga hingesugulust tajudes. Käisin vene lasteaias ja koolis, kõrgkooliski, ja kuna mind peres ei toetatud, pigem sain vopse juurde, õppisin naeratama alles Eestisse tulles. Peaksin ütlema, et kooli keskel suutsin kuidagi ennast aktsepteerima panna, nii et teati, et eestlane, aga mitte enam fašist ega muu selline, enam ei noritud, pigem tuldi pihtima ja nõu küsima. Nenditi rahulikult, et olen salalik, vanamoodne ja nende kõiki pühadusi eirav, kuid olin ka millegi eest salaja hinnatud (see aukartus on mulle siiani saladus). Mis on hea - see kõik tegi tugevaks, mis on halb - olen harjunud olla üksi, kuigi ei pea, naudin erakuksolemist. Iseenesest on hea seegi, kui selle taga poleks siiski sügavat ja kõrvaldamatut umbusaldust inimsoo suhtes üldse. Mille talitsemise oskus ei muuda seda asja ju olematuks. Vaadake selle tüdruku puhul, mida ära siluda annab, et ta suureks kasvades saaks oma rasket kogemust ainult tänada. V.
Kuna olen seni veel võimetu endast kõrvaldama õelust, kui vihastun, siis ei saaks ma Sinu stiili kasutamisega hakkama, kuigi aktsepteerin seda täielikult. Need on nagu kaalukausid, ühel pool valmidus head uskuda ja "ämmeldumine", teisel ärritumisele järgnev viha- ja õelusepuhang, mille tugevus üllatab teinekord ennastki. Püüan all hoida esimest kaalukaussi, sest tihti on see otstarbekam suhtlemisviis, aga eks tuleb ette
ka olukordi, kus teine toimib paremini. Nagu ka olukordi, kus otstarbekam oleks mõni kolmas või neljas moodus, mõnigi kord selline, mida ma ei valda...
Postita kommentaar