Targad pead, tulge toeks

Kuulsin täna Tadžiki eesti laste emalt
(olen oma blogis sellest perest varem pikalt kõnelenud, vt A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M ja N),
et talle tehti ettepanek lastest loobuda, kuna ta pole Eestis viibimise kuu aja jooksul veel suutnud tööd leida ja kuna ka tuba, mis tal suhteliselt kalli raha eest üürida õnnestus (ega odavat praegu vist olegi?), on sedavõrd väike, et lastekaitsetöötajad soostusid - sinna lapsed ei mahugi.

Tööd on ta otsinud selle aja jooksul - jõulueelsest ajast siiani - intensiivselt. Interneti kaudu on CV-sid saadetud mitmekümnesse kohta, tean seda täpselt, kuna olen tal aidanud kõikvõimalike tööportaale leida. Mitmesse kohta on ta ka helistanud, et küsida, et asutuses juhtumisi vaba kohta pole. Proovitud on nii eesti- kui venekeelseid võimalusi, mida leida oleme osanud. Mõne tööpakkujaga on õnnestunud ka kokku saada. Tulemusi seni aga pole. Tööbüroos arvel olekust ma parem ei räägigi, see on loomulik.
Töökohad, mille saamiseks on CV-sid saadetud, on ulatunud baaridaamist ja ettekandjast kooli kunstiõpetajani, parklakontrollist vangivalvurini. Jne. Ühesõnaga kõik, mis vähegi sedamoodi on tundunud, et sellega võiks hakkama saada.
Ainult et otsijaid on palju ja vaatamata sellele, et pakkumisi justkui isegi oleks, ei taha tööleidmine õnnestuda.

Kui ema ütles, et poisi võiks ta teise perre kasvama lubada ainult tingimusel, et laps saab siis korraliku muusikalise toetuse, et siis oleks see tehtud vähemalt lapse tuleviku nimel, küsiti talt, kas ta peab oma last millekski eriliseks või ja miks ta üleüldse kogu aeg seda muusikaõppimist rõhutab, et teised asjad on elus palju tähtsamad.
Vahemärkusena ütlen, et poiss on muusikaõppimiseks piisavalt eriline ja et kui lapsel annet on, siis ongi selle arendamine ka minu mitte just väga tagasihoidlikku arvamust mööda selle lapse tuleviku seisukohalt peaaegu kõige tähtsam asi. Mulle näib, et lastele korraliku hariduse andmise nimel on ärksamad eestlased läbi ajaloo alati pingutanud, see peaks meie juures justkui iseenesest mõistetav olema. Lisaks veel pisiasi, mida rõhutas psühholoog Tiina Narits — rasketel aegadel ei tohi lastelt mitte mingil tingimusel ära võtta neile häid emotsioone andvat harrastust.

Egas midagi, kuna mitu pead on mitu pead ja kuna jätkuvalt näib, et Eesti riik vajab selleks, et siin inimeste eest hea seistaks, meie kõigi ühist vabatahtlikku mittetulunduslikku jne abi, siis................

Hääd blogilugejad, ons teil häid soovitusi, kuidas võiks leida töökoha inimene, kes on lõpetanud Tadžikimaa pealinna venekeelse keskkooli, seejärel sealsamas kunstikolledži ja seejärel ikka samas kunstiülikooli (maal, skulptuur, graafika)? Kes on töötanud kunstiõpetajana laste loomingu majades, seejärel Tadžiki televisioonis peakunstnikuna, lõpuks aga õpetanud arhitektuuritudengitele joonistamist. Kes on selle kõrvalt õhtuti töötanud linnavalitsuses inspektorina, kes kontrollib, et ettevõtete soojaarved saaksid maksnud. Kes on lisaks sellele suvevaheajal töötanud ühes Dušanbe restoranis ettekandjana ja hiljem saaliadministraatorina, juhtides teiste ettekandjate tööd. Kes on lõpetanud kõrgkooli kiitusega, kes räägib ning kirjutab vabalt vene keeles ja kelle kodune keel on selle kõrval kogu aeg olnud eesti keel, mida ta koos vanaemaga on isegi lastele õpetanud. Tõsi, kirjas ei ole ta eesti keel veel veatu ja aktsenti on ka kõneldes kuulda, aga aktsent on juures ka neil eestlastel, kes on pikka aeg näiteks Rootsis elanud, nii et ilmselt võiks see olla mõistetav.

Või ehk on teil aimu, kust võiks niisugune inimene üürida endale ja lastele magamiskambrist veidi suurema elamispinna, ilma et tal selleks ministripalk peaks olema?

Kui teil on häid mõtteid, andke teada. Kui soovite täpsemaid andmeid, siis kirjutage mulle aadressil kassimaja18@hot.ee. Minu kaudu saab ka laste emaga ühendust.

Ja kui teil on lapsed, siis ärge mitte kunagi, kas kuulete, mitte iialgi jääge nii hätta, et peaksite Eesti riigi käest abi küsima, sest siis lisandub kõigile teistele pingetele, millega toime tulema peate, veel oht lastest ilma jääda. Nägin seda kõrvalt Nõukogude ajal (mil ju veel isegi laps olin), näen ka nüüd. Selle kõrval on aga kummaline tõsiasi, et nii mõndagi peret, kus lapsed suisa füüsiliselt hädaohus on, lastest ilmajäämine ei ähvarda.

Vahest on siin tegemist millegi niisamasugusega kui kodutute kasside abistamise puhul? Lihtsalt... oli mul niisugune juhus.
Meie kodus elab kaht sorti kasse, ühed on siia jäänud sellepärast, et neile ei leia kodu, aga kuskil peab isegi kass elama, teised olen ma aga teadlikult just endale võtnud, need on nii-öelda algusest peale just ja lõplikult meie endi kassid.
Paar suve tagasi pakkus üks lahke venelanna koos veel lahkema soomlannaga, et ta aitaks kodu otsivatele kiisudele Soomes peremehi leida. Meie kassid üle vaadanud, tegi ta selge valiku, soovides kohe ja kõigepealt ära saata neid, kes algusest peale meie kassid olnud olid. Lõppude lõpuks on need ju nii ilusad, et neile leiab kindlasti kodu ja on mul siis vahet, millist kassi ma ise pean ja Soomes saaksid mu kassid palju ilusama kodu ja sametpadja ja vaat et isikliku toa ja... ja kas ma neist siis üldse ei hooli, kui ma neid teise, rikkamasse koju ära anda ei taha? Ja kassid unustavad ju peremehe kiiresti ja kindlasti ei kurvasta nad pärast paari päeva enam üldse.

Nagu blogipiltidelt näete, ei olnud see plaan mulle sobilik. Teistele kassidel kodu otsimine ei olnud aga abistajatele sobilik ja nii see koostöö katki jäigi. Ainult närve pidi pärast nendega suhtlemist turgutama mõnda aega, sest see suhtlemine oli olnud tõeliselt tervistkahjustav.