Väsimus

Mõnikord võib üsna ära väsida. Mitte koduõppest, kaugel sellest. Aga kõigest ülejäänust küll.
Päevad, mis on ääreni täis asju, mida on tarvis teha, sest neid on tarvis teha. Püüe teha kõike kõige paremal viisil, mida hetkel oskad, otsustada asju nii õigesti, kui sel momendil mõistus ja kogemused vähegi võimaldavad - ja siis avastada järjest ja järjest ja järjest mõni aeg - päevad, kuud, aastad, kuidas kunagi - hiljem, et oled teinud vale valiku. Et mõne teise otsuse korral oleks üks või teine asi paremini õnnestunud. Võib-olla mõni halvemini ka, ei tea, see ei tule sel hetkel mõttes jutuks.
Kui püüaksin asju vähem ja vähem võimalikult õigesti teha, väsiksin vist vähem.
Ja siis oled öös ja kõneled tühjusse, sest magadagi ei jaksa enam.
Peaks püüdma tööd teha, sest kui magada niikuinii ei saa, siis võiks vähemalt teha midagi kasulikku.
Kuna olen haige ja tööle kohale minna homme niikuinii ei saa, siis pole ju vahet, millal magada - öösel või päeval. Siis, kui jätkub und.
Mandariin on suremas. Ja päris kindlasti olen ma tema elu ajal teinud vähemalt kolm-neli valeotsust, otsustanuks ma noil kordadel teisiti, ei pruugiks olukord praegu selline olla.
Ja ma tohin seda ning kõike muudki valesti otsustatut enesele ette heita, kuid ma ei arva, et samaks oleks õigust kellelgi teisel, kes minuga ühtviisi kõigest ekslik inimene on.
Teen ja mõtlen ilmselt midagi valesti, kui nii ära väsin.
See Kristuse soovitet variant, et kui keegi soovib, et kõnniksid temaga penikoorma, siis kõnni kaks, on päris huvitav. Kuid veel huvitavam oleks teada, mis juhtub siis, kui kõnnid kahest rohkem - mitmendal penikoormal kokku kukud?