Miks koduõpe?

Selgub, Nõo kooli XXVII lennu kokkutulek, mis täna kusagil Lõuna-Eestis toimub, on 25 aastat pärast kooli lõpetamist. Minna ma seekord küll ühe käesoleva töö tähtaja väga kiire lähenemise tõttu ei saa.
Paar päeva tagasi käisime Tijaga külas Merlel - selleks, et kõnelda, kas ja kuidas koduõpe seni võimalik on olnud. Lõppjäreldus oli vist, et kuna Merle oma pojaga niikuinii seni paralleelselt kooliga koduõpet teinud on, siis pole ka päriselt koduõppele jäämist tarvis peljata.
Koduõppele jäämise ajendeid ning põhjusi on mitmesuguseid. Koju võidakse jääda põhjusel, et olulisi asju, millega tegeletakse, on sedavõrd palju, et õppida nende kõrvalt küll jõuab, kuid igapäevaselt koolis käia hästi enam mitte. Kui palju on kellegi jaoks palju, sõltub muuhulgas lapse tervisest - mõned lihtsalt on väikesest peast pisut nõrgemad kui teised, alles hiljem saavad sama tugevaks. Need on enamasti lapsed, kes kooliajal alatihti pikalt haiged on - organism võtab vajaliku puhkusekoguse ilmselt sel moel endale ise.
Koju võib jääda seetõttu, et pere peab vajalikuks oma last tavapäraseks kujunenust mõnevõrra erinevalt õpetada. Kuni kõik riigi arvates esmavajalik sealjuures ikkagi selgeks saab (selgub eksamitel ja tasemetöödes) ja lapsed ühiskonnas hästi toime tulevad, pole tegelikult kellelgi põhjust rahulolematuseks.
Lõpuks, koju võib jääda ka seetõttu, et õnnetul moel selgub - kooli ja õpilase koostöö ei suju kohe kuidagi. Kui õpetaja ütleb noorele või lapsele, et teda pole mõtetki õpetada, sest niikuinii kujuneb temast pätt ja joodik, siis ei kujuta ma küll ette, et saaksin süüdistada vanemaid, kes lapse koolist ära võtavad, eesmärgiga temast siiski kedagi muud kui pätti kasvatada. Naljakas küll, aga see võib isegi õnnestuda.
Ja kui laps tuleb alatihti koolist tõdemusega, et tegelikult ei saanud ta seal sel päeval suurt midagi targemaks, seega oli varahommikune vägisi ülestõusmine jälle kord mõttetu, ning kui vanem lisaks sellele veel märkab, et ta järeltulija on hakanud endisest hoopis õudsemalt käituma, matkides alateadlikult ei kellegi teise kui mõne pisut õnnetu pedagoogi suhtumist ellu ja inimestesse, siis on ilmselgelt ka kätte jõudnud hetk, mil oleks tarvis esiteks põhjalikult uurida, kuidas koolipäevad mööduvad, ning teiseks mõelda, kas ning millisel moel olukorda muuta annaks.
Raskeim probleem koduõppe otsuse vastuvõtmise järel võib olla, millise kooli juures seda vormistada.
Väga paljud koolid kardavad niisugust kummalist asja nagu koduõpe. Teised jällegi on veendunud, et see, kas kodus tegelikult ka õpitakse, sõltub ainult sellest, kui põhjalikult nende õpetajad iga pisimatki ülesannet, mida tehakse, üle kontrollivad. Niisuguse hirmuga kaasneb paraku olukord, et õpetajad võtavad nii põhjaliku kontrolli näol enesele meeletult lisatööd, mis neid omakorda koduõpet just armastama ei saa panna.
See ülesanne on koolidele pandud küll, et nad peavad koduõppe tasemega kursis olema ning õppe katkestama, kui laps vajalikul määral edasi ei jõua. Iseküsimus on, et mõneajalise kontrollimise tulemusena võiks ehk peret juba sedavõrd usaldama hakata, et iga millimeetrit enam üle kontrollima ei peaks.
Üks põhjendus väga põhjalikuks ülekontrollimiseks on, et õpetajad ei saa ega oska selleta hindeid panna. Niisugusel juhul kujuneb igast kooliskäimisest enam-vähem järjekordne eksamisessioon. On aga ka koole, kes usaldavad vanema antud hindeid ning hinnanguid, kes julgevad vanemat tunnistada kolleegina. Seni pole küll keegi selliste koolide usaldust kuritarvitanud ning pole põhjust arvata, et seda Eestis tegema hakatakski.
Ja siis on veel koole, kus ka koduõppel olles tuleb nii sageli kohal käia, et koduõpet kui sellist alles ei jäägi.
Nii sellest, millised kogemused on koduõppijatel ühes või teises koolis käies, kui sellest, mis selle õppevormi juures veel oluline võiks olla, kõneldakse koduõppe suvepäevadel 26.-27. juulil Tartumaal Kambja vallas Pangodi järve ääres Unipiha algkoolis. Kes soovib kuulama tulla, saab täpsemat teavet aadressilt http://www.koduope.ee/?id=29