Anu Laansalu, kena inimene, kes on pooliti Tija ristiema ja kes nüüdseks koduseks saanud Iowast Eestis käimas oli, oli larbi teemast kuuldes ehmunud, miks mängivad noored ja lapsed nii palju kurjust sisaldavaid süžeesid.
Ma ei tea seda, ju siis on maailm selline. Parem, kui mängitakse, mitte ei lasta kurjusel igapäevaelus toimida. Aga võib-olla tunduvad mõned asjad vaid "vanainimestele" (või peaks seda jutumärkideta kirjutama?) kurjad, teistele enam mitte?
Loomadest täna niipalju, et ühe mustahallitähnilise, arvatavasti kolmekuuse noorkõutsi leidsin paar päeva tagasi Toompuiesteelt värisemas - noh, umbes nõnda, nagu metsjänesepojad vanasti end kombaini ees olematuks püüdsid teha. Pidanuks ma ta sinna edasi värisema jätma või? Õnneks võttis Eva looma seekord ulualla, mõneks ajaks vähemasti. Nüüd tuleb loomale kodu leida.
Eva leitud ja mõne kuu eest meie juurde toodud ning siin poeginud Stockmanni juurest leitud emakass on oma kolm poega aga parasjagu kahekuusteks kasvatanud. Kui kogu aeg oli teadmine, et neist kahte soovib üks vanaproua Soomes, siis nüüd selgus, et siiski mitte. Nimelt, oo õudust, kuu aega tagasi tehtud pildil paistis valge laik musta kassipoja lõua all hoopis väiksem, nüüd selgub aga, et see on suurem, niisiis pole päris õige sort. Ja taust kasse pildistades polnud ka päris õige olnud, naabri kuuriuks, mis kassipoja selja taha sattus, ei olnud piisavalt elegantne, punane samet oleks ehk parem olnud.
Kohati ei saa ma aru, kas Eestist on Soome jaoks kujundatud kassikaubamaja. Lukskaubamaja, ma pean silmas. Et tulen ja valin ja virisen, sest klient on alati kuningas. Ja kas selliselt valides ikka üleüldse peab siit kasse saama. Kas sellise suhtumise juures üleüldse peab looma saama, pean ma silmas.
Parempoolsel pildil on kassipoeg, kellel olnuks juba kodu Eestis, kui ta poleks olnud Soome ära lubatud.
Vasakpoolsel pildil on kassipoeg, kelle lõuaaluseid valgeid karvu kuu ajaga liiga palju sai.
No ja koerauudis ka. Üks eestimaine vanapaar võttis endale eelmisel sügistalvel varjupaigast kutsika. Nüüd, kui kutsikas on kümnekuuseks kasvanud, nad ei taha teda enam, sest ta kasvas liiga suureks. Laikasuuruseks, täpsemalt. Selline valge mustade laikudega võltslaika. No ja eks mina aitan nüüd sellelegi kodu otsida.
Targem olnuks siis osta tõukoer - sel juhul on ette kindel, kui suureks ta kasvab. Ausalt, ma ei suuda vähemalt veel lõpetada imestamist selle üle, millise loogika järgi inimesed mõtlevad.
Kui üldse mõtlevad.
Kuuldavasti oldavat aga sealsamas Soomes hädas küülikutega, kes lemmikloomana võetud, seejärel parki lahti lastud ja nüüd ehtküülikulikult paljunevad. Et tegevat palju kahju teised. Ja et ei tea, kas nüüd peaks riiklikult mõned tuhkrud ka lahti laskma, et teevad küülikutele ehk otsa peale.
Noh, asja võib vaadelda nii, et küülikud teevad inimestele lihtsalt tagasi kõik sigadused, mis neile kui lemmikloomadele tehtud on.
Riiklikult pole aga mingit mõtet tuhkruid lahti laskma hakata, tuleb vaid veidi oodata - praegu on juhtumisi just tuhkur lemmikloomana moes, aga kui neist ära tüdinetakse, küll nad siis niisamuti lahti lastakse, nagu praegu on lastud küülikud. Ja saabki õnnis tasakaal jälle paika.
Vähemalt loomapidamisalase vastutustunde saab Tija küll raudselt kodunt kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar