Võimalused ähvardusele reageerimiseks

Üks, mille pärast karta pole vaja, on see, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Vähemalt siis küll ei jää, kui tema vanemad talle tema eale sobivas sõnastuses ümbritsevas maailmas toimuvat selgitavad.
Kui Tija väike oli, päästsime koos temaga toona väikese liialdusega öeldes küll vist pea igal kümnendal sammul maas vedelevaid narkomaane, kutsudes kiirabi ning jälgides, et kodanik ikka abistatud saaks.
Muud kiirabi vajavat rahvast on ka teele jäänud, abiauto sai kutsutud neilegi - ikka pärast seda, kui oli kindlalt üle vaadatud, kas kannatanu kõnetamisele reageerib ning mis tal viga võiks olla. Loomulikult ootasime neilgi kordadel ära nii kiirabi kui tarvidusel politseigi.
Paar korda sai kiirabi ning politsei kutsutud ka turvameestele, kui tänavat mööda käies märkama juhtusime, et need ilmselgelt võimupiire ületades kellelegi peksa annavad. Vähemalt ühe korra olen politseile Tija juuresolekul selle kohta ka tunnistusi andnud.
Seintele kirjutatud roppused tõlkisin Tijale ka varakult anatoomiliselt täpselt ära ning küsisin üle, kas tema arvab, et niisuguse tähendusega sõnu peaks igapäevaselt ning igasugustes olukordades kasutama. Ta ei arvanud ega arva tänase päevani.
Kunagi kirjutas mulle vanglast üks eesti keelt väga hästi valdav lastekodupoiss Ljoha, kelle mälestused kõigepealt lastekodusse ja sealt kinnisesse majja sattumise teest on omal ajal koos fotodega ka Maalehes ilmunud - küll juba enne Interneti-ajastut, nii et lugeda saaks neid üksnes paberväljaandest.
Väga pikaks ajaks vanglasse suletud Ljoha oli ning on intelligentne noormees, kelle mõistuse kaotsiminekust kriminaalmaailma on ikka väga tõsiselt kahju. Mõned korrad käisin temaga ka vanglas läbi klaasi vestlemas ehk n-ö lühiajalisel kokkusaamisel, ka siis oli Tija kaasas ning sai ühtaegu teada kogu selle inimese elutee kujunemise loo (mille kohta konkreetse vangla sotsiaaltöötaja ütles, et selle poisi puhul on küll alates kolmandast-neljandast eluaastast tehtud absoluutselt kõik, et temast ikka kindlasti kriminaal saaks).
Jne. Tija mõnikord ütleb, et minuga koos olla võimatu ringi liikuda, ilma et me jälle mingisuguseid "huvitavaid" lugusid kohtaksime.
Niipalju siis eellooks. Tänast lugu on niipalju, et üks Argo, kes on seotud ühe ookeaniloomalt laenatud nimega firma osaniku Reinuga, kes kunagi tellis meie pereisalt hulgaliselt santehnilisi ning elektritöid, arvab, et nende tööde eest sai ehk umbes aasta tagasi liiga palju makstud ning nüüdsel majandusliku kitsikuse ajal võiks seesama pereisa talle raha tagasi maksta. Ja kui ei maksa, siis saatvat tema kõigepealt pereisale kallale kellegi kriminaalse minevikuga poksija Jermolajevi ja seejärel või ka samaaegselt laskvat meie kodu põlema panna. Jermolajevit olevat lihtne saata, kuna üks firmaga seotud inimestest omavat oma ameti tõttu kriminaalses maailmas piisavalt tuttavaid.
Vaat seepeale ma avastasingi, et ähvardusele reageerimiseks on emotsionaalselt vähemalt kaks võimalust. Esimene on see, mida eelnimetatud Argo ilmselt ootas, ehk hirm, teine aga see, mis tegelikult saabus, nimelt tõsine emaskaslase viha.
Ma ei soovita kellelgi ei mu last ega loomi ähvardada. Parem, kui ühtegi teist lähedast ka mitte. Kõige vähem veel süütamisega, sest aadressil, kus me kuni Tija seitsmeaastaseks saamiseni elasime, süüdati kas meie või naabermaja ühtekokku ikka oma neli-viis korda. Lihtsalt linnaosa ning ajalooline aeg olid sellised.
Aga noh, kui siin blogis piltidel olevad loomad ja/või laps juhtumisi näiteks tulesurma peaksid surema, eks siis teate, et otsida tuleb Argot, Reinu ja Jermolajevit ning veelooma nimega firmat.
Kuid jah, nagu juba selle sissekande alguses öeldud - vähemalt pole vähimatki hirmu, et koduõppelaps eluvõõraks jääks. Seda poleks muidugi lollide ähvardusteta ka.