Katile vastuseks

Kati (ikka seesama, kelle leiate Väikese Nõia Teemajast siin kõrval sõbralike linkide seas) tahab, et kõneleksin kõiksugustest kummalistest kogemustest. (Vt http://noiaelu.wordpress.com/2008/07/23/kristuse-pruudid-ja-kosjanaljased-ufod/)
Räägin vaid ühest, ehkki reeglite järgi peaksin vastama kõigile küsimustele. Nagu kinnitab kolleeg Mati Soomre (küll eeskätt kirjatükkide vormireeglitega seoses, aga mis siis), võib reegleid ikka ja alati küll rikkuda, kuid üksnes siis, kui teed seda teadlikult ning eesmärgipäraselt.
Ja siin ma seda reeglit siis nüüd rikungi, rääkides oma (meie) kummalisimast elamusest üldse, igasugustest küsimustest hoolimata.
Elasime toona viimaseid kuid Pelgulinnas, sellisel omapärasel Timuti tänaval. Tija oli kevadel just seitsmeseks saanud. Üürisime seal ühes puumajas üht teise korruse korterit. Inimsuhted ümbruskonnas olid omapärased, aga tolle suveõhtu kogemus oli lõpptulemusena kõigist omapäraseim.
Tulime Tijaga kahekesi Stroomi rannast, kell võis olla nii umbes kaheksa või pool kaheksa. Paar maja enne meie kodu näeme - üks naisterahvas on välisukse auku kinni jäänud. Teate küll neid uksi, millel olid pikad ja kitsad klaasaknad - klaas oli eest ära ja seal kitsas vahes see naine sipleski.
Juba oli üks mööduja kiirabi ja päästeameti välja kutsunud. Varsti saabus ka politsei. Ja kui politsei küsis, mis toimus, hakkas naine süüdistama talle abi kutsunud autojuhti, et see olla tahtnud teda vägistada vmt ja selle eest ta ukseavavusse ollagi hüpanud!
No üldiselt, nuta või naera. Süžee tegelik käik olnud selline, et purjus naine olnud külas selle maja ühel purjus mehel, kes talle siis mingil põhjusel kallale tungis ning naine püüdis hirmunult põgeneda, kuid kuna maja uks oli alt lukku keeratud, siis jäi ukseavavusse kinni.
Kuna muud võimalust polnud - hirmuga oli naine end ikka väga tugevalt kinni kiilunud - siis hakkasid päästjad teda välja saagima. Ukse sisse jäi lõpptulemusena palju suurem ja huvitavam auk...
Tijale oli mul selle tsirkuse peale vaid üksainuke küsimus: "On ju, kallis, Sul ei ole kahju siit ära kolida?" Mispeale laps teatas laia naeratusega: "Ei, emme, ausõna, ei ole!"
Vähemalt absurdihuumori taju sai sealt tänavast küll kaasa...
Nii palju siis kummalistest elukogemustest.