Haigusest ja üksindustest

Mu sisetunne ütleb, et Tijal on vist veidike parem. Ta on jätkuvalt kohutavalt väsinud, kui peamiseks probleemiks tundub jäänud olevat köha - seega on teada, millega tegeleda on tarvis - ja väljanägemine on ka mõnevõrra muutunud. Enam ei meenuta ta põgenenud vangi, vaid eriliselt habrast kõrgest soost tütarlast, kes on küll mõnevõrra kurnatud.
Üks hea inimene saatis talle eile telepaatiliselt paranemissoove, ma näen, et need jõudsid pärale.
Merje, ravimid, mida sa mainid - kas pakuksid ka mõne kontakti, kust ja kellelt neid küsida?
Ja veel olen jõudnud mõelda, et hea, et kool olemas on. Selleks puhuks, kui kodus olla ei taha. Selleks puhuks, kui kodu näib sunnitud vanglana. Kahju ainult, et isegi erikallakuga koolid pahatihti alles gümnaasiumiklassides sellise kvaliteedini jõuavad, et sinna kui sõprade hulka minna saab.
Kui siiski jõuavad. Sest et kõik koolid ei jõua.
Et kust ma seda võtan? Eks õpilaste käest. Muuseas, õpilaste käest, kes tahavad ja suudavad nii õppida kui oma peaga mõelda. Ja neid on rohkem kui üks, kui arvu vastu huvi tunda.
Samas annab võimalus laps jalust ära kooli saata mõnikord ka võimaluse unustada, et tal on juhtumisi peale söögi, riiete ja peavarju lähedastelt veel midagi tarvis võiks olla. Näiteks sõprust ja arukat mõttevahetust. Kindlustunnet ja tuge. Teadmist, et teda armastatakse ja peetakse väga väärtuslikuks. Ja ärge tulge mulle ütlema, et seda ei ole võimalik töö ja raske rahateenimise kõrvalt anda. See võiks võimatu olla vaid pikkade komandeeringute korral, muidu küll mitte.
Ja veel on see võimatu siis, kui vanemal endal enam midagi anda pole. Kui ta on tühi. Täiesti.
Või... Aga aitab ka. Lihtsalt, see ei ole enam lihtsalt kurb, vaid lausa kohutav, kui palju teismelisi on lükatud maailma üksinda iseenesega hakkama saama.Olen veendunud, et tihti need lükkajad ei teagi, et nad seda teinud on. Ehk arvavad, et kuna nende noorus oli veel raskem ja nad said hakkama, siis mis nende lastelgi viga peaks olema.
Ainult et kas nad said? Ja kas nad nüüd saavad? Hakkama, ma mõtlen.
Kuidas katkestada niisugune põlvkond põlvkonna järel üksijäetute ahel? Küllap iga niisugune laps vähemalt mingil hetkel tahab seda katkestada. Olla oma lastele lähedasem, luua pere, mis on hoopis teistsugune. Kas ja kuipalju see õnnestub, on õnneasi. Sõltub paljuski sellest, kuhu need lapsed maailma tõugatult satuvad. Ja kas nad usuvad, et neil on lootust, või nad lõpetavad lootmise mingil pimedana tunduval hetkel - kuigi valgus oleks juba päris lähedal.
Mu kunagise sõbratari, Läti akvarellisti Ilva Buntika ühe töö nimetus on "Öö on enne koitu kõige pimedam". Sellest pildist oli mulle omal ajal tõsiselt tuge.
Sina, kellele mõeldes ma seda kirjutan - ma tean, et sa suudad selle põlvkondi vältava üksindusteahela katkestada. Olen selles veendunud.